Читать книгу Takjaväli - Katarzyna Ryrych - Страница 3

Kui sa istuksid hane turjale – nagu Nils Holgersson oma imelisel teekonnal läbi Rootsi – ja lendaksid veidi lõunasse ja veidi läände ning seejärel pisut itta, siis näeksid sa enda all linna. Linna lääneosas peaks hani lendama veidi kõrgemalt, sest sinna on ehitatud suured korrusmajad, sellised, kus inimesed õieti ei tunnegi üksteist ning kus õhtul või hommikul on läbi seina kuulda naabri iga sõna. Sellises majas on halb pidada koera või kassi.

Pärast, kui suunduda ida poole, jääb sinu alla kesklinn väljaku-ringteega, mille keskel on punaste rooside klump, ümbritsetud trammirööbaste silmusega. Kesklinnas on jäätisekohvik ja raamatupood. Ning seejärel tuleks lennata veel veidi, õige pisut itta, ja juba ongi näha linna taga laiuvaid aasu, ja aasal tiiki selle ääres kasvava pilliroo ja kõrkjatega, millest tüdrukud hoovi peal punuvad väikseid korve või vaibaklopitsaid.

Siin saab hani veidi puhata, sina võid saapad jalast võtta ja kahlata kuldpruunides lompides kõrkjate vahel. Arvatavasti näeksid konna või suuresilmset kiili või siis emaparti rodus parditibudega, kes ujuvad keset tiiki. Siit võid tegelikult edasi minna ka jalgsi, aga selleks pole vajadust. Metshani on juba puhanud, võid uuesti lendu tõusta …

Suur hall hoone, mida sa all näed, on haigla, ja edasi lähevad aasad üle tumeda roheluse saareks – Takjaväljaks. Suurem osa lastest käib sellest kaarega mööda, sest nad kardavad kuldsilmseid kärnkonni, rohelisi tõuke, nagistavaid hiiri ja hiilivaid ämblikke. Aga sina ei karda, ega ju? Ja seepärast, kui oled juba kõigele ülevalt pilgu peale heitnud, lähed sinna, eks ju?

Nüüd aga vaata alla. Kas näed punaste katustega maju? Katused säravad uuelt, aga majad ise on vanad. Need ehitati kohe pärast sõda, kui inimesed kartsid veel selle uuesti puhkemist – vist seepärast ongi majad siin nelinurkselt, varjates rohelusest pakatavat hoovi. Üksnes lõunapoolsest küljest on õu avatud, sest seal seisab kivimüüriga ümbritsetult väga vana maja, maja, mis pidas sõjale vastu ja arvatavasti jäeti uusehitisi rajades alles kui sõjakangelane. Aga maja ei ole üldse mingi kangelane, see jäi terveks, sest oli – ja on ka edasi – Nõia maja, ning nemad, nagu kõigile teada, peale printside muutmise konnadeks ja lastele spinati sissesöötmise, tunnevad ka teisi, palju vägevamaid loitse …

Väikesest majast edasi laiub juba aas ning aasal kasvab ilmatu suur harali okstega pähklipuu, millelt igal sügisel sajab maitsvaid pähkleid kui rahet. Kui tuled siia sügisel, võid korjata neid nii palju, kui on himu, viia koju mütsi või pusakapuutsi sees.

Keset hoovi kasvab vana hõbepaju. Nõid ütles, et ammu aega tagasi istutati pajusid teede äärde ja et seega pidi siit – see tähendab keset õue – minema tee. Paju on nähtavasti juba väga vana, vahel langeb sellelt suuri rohelisi tõuke, ja vahel – üksnes õisi. Paju all on roheline puupink ja sellest paari sammu kaugusel vaibakloppimispuu, mis tegelikult on küll rauast ja mida lapsed lihtsalt vaipsiks kutsuvad.

Selle taga, musta leedri põõsaste varjus, on prügikonteinerite varjualune – sellele on lapsed nimeks pannud prükla –, selle seinu katavad metsviinapuuväädid ja luuderohi, toetumas … ei, ma ei ütle, millele, sest midagi pead ju ise ka avastama.

Sa oled endiselt hane turjal, hoovi kohal.

Majad, nagu juba ütlesin, on vanad. Hallid ja mitte eriti kõrged – kaks korrust, kaks trepikoda ja igas kolm korterit. Võid siis kokku lugeda, mitu peret elab ühes majas. Loomulikult kui sulle meeldib arvutada. Üks maja on teistest kõrgem – see põhjapoolne. Selle külge on ehitatud võlvitud sissesõiduvärav hoovi, selles majas on ka kojamehe korter ja korteriks ümber ehitatud pesuköök.

Kui astud juba väravast välja, siis piisab mõnest sammust, et jõuda kooli või lähedasele mänguväljakule. Aga mänguväljak Turvakvartalis, see on hoopis midagi muud. Seda võid vaid kaugelt vaadata ja samal ajal jälgib sind ennast valvas kaamerasilm. Teispool kooli, mida ümbritseb värviline aed, kerkis hiljuti terve kvartal luksusapartementidega maju, kus akende kohal on satelliitantennid, parkimisplatsil üürgavad autoalarmid, mobiiltelefonide meloodilised helinad tuletavad meelde, et on jäänud vähe aega kohtumiseni kokkulepitud kohas ja kokkulepitud ajal. Ja kui sa tahad minna külla sõbrale, kes seal elab, siis turvamees pärib sinult esmalt kõige kohta, pärast kontrollib, et sul ei oleks kaasas taskunuga, ja ei aita mingi seletus, et taskunuga on paatide voolimiseks männikoorest või siis õuna lõikamiseks mitmeks osaks, kui meid on paju all pingil mitu, aga õunu vaid üks.

Nüüd pööra ringi ja tee veel üks tiir hoovi kohal. Vaata – pesuköögi seina ääres on mingi asi, mis kõrgelt paistab värviliste nööpidena. Kui sa ootaksid õhtuni, siis näeksid, et need on kasside toidukausid. Ja kui sa kas või hetkeks lakkaksid kiirustamast, võiksid hoovi lastega tuttavaks saada.

Kas tahaksid?

Korra tundus mulle, et mõtlesid uuele arvutimängule, mille kõik tasemed tuleb lõpuni läbi teha ja seda veel täna. Anna andeks.

Loomulikult, kõigepealt peaksid kodus ütlema, et lähed välja … Kõige parem, saada SMS: „Ema, ma olen Takjavälja juures hoovis ja jõuan kindlasti õhtusöögiks koju.“