Читать книгу Takjaväli - Katarzyna Ryrych - Страница 4

Kui kohe Takjavälja ääres seisvasse majja kolis koos vanematega uus poiss, olid kõik hoovi nagamannid rõõmsad, et saavad juurde ühe jalgpalluri. Hoovis oli neid üksteist ja kohe kuidagi ei olnud neid võimalik õiglaselt kaheks meeskonnaks jagada. Selge see, et alati võis keegi olla kohtunik, aga tavaliselt lõppes see sekelduste ja tüliga, sest mis mõnu on vilistada ja karjuda, kui teised mängivad; lisaks on kõik nagunii rahulolematud ja hüüavad – teadagi – „kohtunik seebiks!“.

Seega siis kõik hoovi poisid vaatasid, istudes pingil ja kõnniteeserval (vaipsi alumisel põiklatil istusid alati tüdrukud ja ükski endast lugupidav jalgpallur ei toetanud sinna oma tagumikku), kuidas autost tassiti üksteise järel välja suuremaid ja väiksemaid kappe, pappkaste ning kõige lõpuks – must pianiino. Siis oli kohe selge, et uustulnukast ei tule täiendust kummalegi meeskonnale.

„No tore küll!“ ohkas kõige vanem poistest; pianiino must klapp tuli tõstmise ajal korraks lahti ja paljastas klahvid, justkui koer, kes ajab hambad irevile.

„Hea küll, laseme jalga,“ otsustas kõige tüsedam poiss. Ta lasi pilguga üle teiste käia ja osutas kõige väiksemale. „Täna oled sina kohtunik.“

Ta ütles nõnda, sest korraks oli talle tundunud, et kui veoautost pianiino välja tõsteti, nägi ta kõige väiksema silmis uudishimu helki.

Samal ajal nurgapealses korteris, mille kolm akent avanesid Takjavälja poole, pakkis poiss lahti oma noote ja raamatuid, aga eraldi karbist võttis välja vanaisa foto ja riputas selle pianiino kohale.

Seejärel vaatas ta aknast välja.

Takjavälja poolt tuli värsket ja teravat noorte lehtede lõhna, kostis õrna tuulemüha ja oli nii ilus, et poisil hakkas pisut kurb.

„Vanaisa …“ sosistas poiss ja vaatas taevasse. Väikesed pilved olid ümmargused nagu suitsurõngad vanaisa piibust. „Vanaisa …“

Akna all jooksis miski sahinal rohus. Poiss keeras end pianiino poole, tegi kaane lahti ja mängis mõned noodid. Akna tagant, vanast pähklipuust, mis kasvas kohe väikese maja kõrval, vastas talle okste vahelt arglikult mingi lind.

Ja kui vanaisa pilgutas põgusalt lapselapsele silma, läks poisil süda kergemaks.

Pärastlõunal läks ta välja maja ette ja nägi, kuidas keset hoovi jagavad poisid end kaheks meeskonnaks, aga teda ei märgatud või siis ei tahetud märgata. Ta keeras seepeale vaikselt otsa ringi ja astus mööda kõnniteed, lugedes plaate, ning oli nii väga oma mõtetes, et ei märganud vastutulevat vanamemme.

„Vabandust,“ ütles poiss.

Vanamemm naeratas.

„Uus elanik?“ küsis ta ja poiss noogutas.

„Ma elan seal, kus on see suur rõdu.“

„Ma tean.“ Vanamemm silmitses tähelepanelikult rõdu. „Aga … seal oli üks puust kast.“

Poiss noogutas jälle.

„Isa viis selle prügikonteinerisse.“

„Paha lugu,“ ütles vanamemm. „Kas sa võiksid selle rõdule tagasi viia?“

Poiss jooksis prügikonteineri juurde ja oli hetke pärast juba kastiga tagasi.

„Kas see on tähtis?“ küsis ta veel kinnituseks üle ja vanamemm noogutas.

„See on Vanaisa magamistuba,“ selgitas vanamemm.

Memm võttis kastist välja sinivalge pleedipalaka ja kloppis selle hoolikalt puhtaks. Poiss võpatas, justkui oleks teda nõelaga torgatud. Ta võttis kastikese ja suundus kodu poole. Vanaisa magamistuba … Vanaisa magamistuba … Ta pani kasti rõdunurka, sinna, kus betoonil oli heledam laik, ja läks tagasi tuppa.

„Kuidas siis uued sõbrad ka olid?“ pistis ema pea ukse vahelt sisse.

Poiss kehitas õlgu ja tõmbas lahti pesukapi sahtli. Vanaisa kampsun lõhnas tubaka ja odekolonni järele. Ja kui poiss surus sellesse oma näo, siis oli see kare nagu vanaisa vuntsid.

Märkamatult saabus õhtu – Takjavälja kohal tõmbus taevas punaseks, päike peitis end puulatvade taha. Poiss läks vaikselt rõdule ja istus soojale betoonile. Seina taga, kolimisest väsinuna, magasid vanemad. Takjates siristasid ritsikad ja kohe rõdu kõrvalt lendas mööda nahkhiir – nagu must puuleht. Taevasse ilmusid tähed – heledamad kui kesklinnas.

„Kas sa võiksid end veidi nihutada?“ kostis rõdu alt torisev hääl. „Kui sa just ei taha, et ma sulle otsa hüppan.“

Poiss kargas jalule. Hopp! Kohe tema kõrvale ilmus suur vöödiline kõuts. Tal olid narmaskil kõrvad, arm üle nina ja ta ei paistnud enam olevat esimeses nooruses.

„Ma näen, et minu pesa on tagasi,“ konstateeris kõuts. Ta pesi kiirustamata oma kõrvu ja heitis poisi poole heatahtliku pilgu. „Mulle tundus, et sa hüüdsid mind,“ pomises kõuts.

„Ma ei hüüdnud kedagi,“ vastas poiss.

Pilvede vahelt vaatas välja kuu ja takjate varjud muutusid peaaegu mustaks.

„Aga hommikul?“ küsis kass. „Sa hüüdsid mind. Kaks korda.“

„Ah, see …“ Poiss silmitses kuuketast. Ta nägi mägesid, kraatreid ja merd. „Ma mõtlesin oma vanaisale.“

Kass ronis aegamisi kasti sisse.

„Naljakas,“ ütles ta, „siin hoovi peal olen mina ainus Vanaisa.“

Ta silitas oma vurre ja sättis end mugavamalt pleedile.

„Kas ma võin sind silitada?“ Poiss sirutas käe.

„Ei!“ vastas kass. „Mulle ei meeldi hellused. Aga sa võid mind kõrva tagant kratsida.“

Kassi karv oli pehme ja soe.

„Miks sul selline nimi on?“ küsis poiss.

„Ma olen kõigist kassidest kõige vanem …“ seletas kõuts. „Ma mäletan veel, kui kassiema kandis kõrge kontsaga kingi.“

„Kassiema?“ imestas poiss. „Kes see selline on?“

Kass vaatas väikese majakese poole. Selle köögiaknast paistis läbi lehtede sooja valgust.

„See vanamemm, kes käskis sul kasti tagasi tuua,“ ütles kass. „Kõik arvavad, et ta on nõid.“

„Kas siis on?“ oli poiss uudishimulik.

„Teatud mõttes,“ vastas kass diplomaatiliselt. „Aga ta ei muuda lapsi kärnkonnadeks. Ta päästab loomi. Mindki on mitu korda aidanud.“

Poiss sirutas käe, et kõutsi veel kord kõrva tagant sügada, ent see tõmbus eemale.

„Nagu ma juba ütlesin, mulle ei meeldi hellused. Aga ma ei põlgaks ära mõnda söögipala.“

Poiss jäi mõttesse – tal ei olnud kunagi kassi olnud ja ta teadis kassidest vaid seda, et nad püüavad hiiri ja joovad piima. Ent kui ta asetas kõutsi ette kausikese piimaga, purtsatas too naerma.

„Ma pidasin silmas tükikest kala ja veidi puhast vett. Kui kala ei ole, võib ka liha olla. Ma näen, et sulle tuleb kõike otsast peale õpetada …“

Kuna külmkapis leidus kõike, mis pidi olema kassi kausis, saatis kõuts poisi magama ja asus ise keha kinnitama.

Järgmise päeva hommikul vaatas poiss rõdule, aga nägi veel vaid, kuidas kohev vöödiline saba takjatesse kadus. Ta mõtles siis, et just nüüd tahaks ta olla kass, sest tal polnud üldse tahtmist minna uude kooli. Ja tal oligi õigus, sest kohe esimese vahetunni ajal haaras üks tema hoovi poiss tal särgikraest kinni ja tõukas aknalaua poole, millele keegi oli kriidi ja tindiga joonistanud klaveri klahvid.

„Nüüd esitab Chopin¹ meile kontserdi,“ kuulutas teine, tüse poiss ja poiss pidigi markeerima mängimist, ja kõik ümberringi karjusid „braavo“ ja plaksutasid.

Loomulikult märkas õpetaja, et uuel poisil on käed mustad, ning kirjutas talle päevikusse märkuse. Sellest kõigest ei rääkinud poiss vanematele, küll aga kurtis südame pealt ära vanale kõutsile, kui see õhtul rõdule ilmus. Ja rääkida oli tal nii kerge ja lihtne nagu siis, kui ta istus vanaisa mugavas tugitoolis, ja vanaisa kuulas kannatlikult ja üksnes noogutas tõsiselt.

„Nojah,“ ühmas kõuts. „Nojah.“ Ja jäi siis sügavalt mõttesse.

Paar järgmist päeva olid poisile tõeline piin. Läks kooli, kurgus midagi torkivat – justkui oleks alla neelanud siili või kastani koos kestaga … Ta õppis koolist tulema mööda kõrvalisi teid – mööda Takjavälja. Ent ühel päeval pidi ta koju kiirustama ning kuna tee üle Takjavälja tegi liiga suure kaare, tuli ta läbi hoovi. Kaks meeskonda tagusid innukalt jalkat, ja kõige väiksemal poisil oli vile suus. Uut poissi nähes katkestasid nad mängu.

„Oo, Chopin! Chopin tuleb! Mängupaus kontserdi auks!“

Ja kui poiss juba-juba pidi hakkama mängima poriga kokkumätsitud katusekividel, avanes väikest maja ümbritseva aia värav. Keset mänguplatsi tuli tippival sammul vanamemm. Käes oli tal kõvera käepidemega vihmavari, tema kõrval käis narmaskil kõrvadega vöödiline kõuts.

„Nüüd mängib meile kogu orkester,“ hüüdis memm, ja poisid kargasid kui nõiaväel pillide juurde. Kõige suurem lõi trummi vastu prügikonteineri kaant, kõige vanem tiris kusagilt välja reformvoodi põhja ja näppis seda kui harfi, kõige tüsedam puhus raudtorusse, põsed punnis, ja kaks väravavahti hakkasid mänguväljaku keskel tegema piruette. Memme maja ümbritsevatest põõsastest ukerdasid välja kassipojad ja väänlesid naerust rohu peal, kohtunik, hoides kõhust kinni, lõi jalaga takti, ning vana kõuts ja Nõid itsitasid õelalt.

„Braavo, bravissimo!“ hüüdis memm, kui märkas, et jalgpallurid on väsimusest kokku kukkumas.

Kohutav lärm, mida nad tegid, lakkas järsku.

„Aga võib-olla mõni korduslugu?“ pakkus vaikselt uus poiss.

„Aitab, aitab,“ oigasid jalgpallurid.

Poiss plaksutas ja suundus siis kodu poole. Oli juba trepikotta sisenemas, kui talle jõudis järele väravavaht.

„Minu nimi on Marcin,“ ütles ta.

Õhtul läks poiss rõdule ja koputas vastu metallkaussi.

„Vanaisa!“ hüüdis ta, ja takjate vahel ilmuski välja vöödiline kõuts.

„Aaa …“ vastas too veidi soojema tooniga, „ma näen, et sel korral tuleb õhtusöök nagu vaja.“

Kõuts sõi ja toetas pea vastu poisi jalga.

„Noh, räägi,“ utsitas ta poissi takka. „Mida see Marcin siis tahtis …?“

Ja poiss hakkas rääkima. Sellest, et jalgpallurid palusid, et ta kirjutaks neile meeskonna hümni, et vanamemm lubas neile õmmelda klubi lipu, et Marcin tahaks õppida kitarri mängima … Ta jäi nõnda lobisema, et isegi ei märganud, kui kuu oli rännanud juba keset taevalaotust. Ja siis näitas ta kõutsile, kus hõbedasel kettal on mäed, kus kraatrid ja kus mered. Vana kass silitas vurre ja naeratas.

„Ammu-ammu aega tagasi,“ alustas ta, „kui ma olin veel väike …“

Öine tuul tõi kusagilt piibusuitsu lõhna. „Ammu-ammu aega tagasi,“ sosistasid takjad ja kurbus poisi südames haihtus.