Читать книгу Küll hunt hunti tunneb… - Kate Kessler - Страница 2

„Kas sina oleksid valmis lähedase nimel tapma?”

Audrey Harte tardus stuudioprožektorite valgusvihus. Jäise ligase keelega higi nilpsas ta juuksepiiri. „Kuidas, palun?”

„Kui lapsed tapavad” saatejuht Miranda Mason ei paistnud Audrey ebamugavust märkavat. Pilkupüüdev blondiin, kelle paks meigikord oli hakanud silmaümbruse kortsude kohalt pragunema, kummardus oma tikkjalgade kohale, mis olid nii tihedalt ristatud, et ta oleks võinud ühe jala teise pahkluu ümber keerata. Ta kandis sukkpükse. Kes neil päevil enam sukkpükse kannab? Eriti juuni lõpus ja Los Angeleses? „Enamik meist on ju midagi sellist öelnud, eks ole?”

„Ikka,” pressis Audrey vastuse oma kuivavast suust. „Inimestena meeldib meile arvatavasti mõelda, et oleksime oma lähedaste nimel pea kõigeks võimelised.” Kas ta häälest oli kuulda, nagu kaitseks ta end? Ta ise tundis küll, et peab end kaitsma.

Kätte õpitud naeratus kõverdas blondiini terava kontuuriga punaseid huuli. „Aga suurem osa meist ei pea seda otsust kunagi langetama.”

„Ei.” Külm higi hiilis mööda Audrey kaela allapoole. Ära nihele. „Suurem osa mitte.”

Miranda manas näole ilme, mis pidi ütlema „Ma olen tõsiseltvõetav ajakirjanik, saad aru?”. Võttemeeskond kutsus seda Oprah, ilmeks. „Aga David Solomon pidi. Tema otsustas kohutava vägivalla kasuks, mille tagajärjel on kaks poissi surnud ja üks rängalt vigastatud.”

Sellel hetkel näis pisut nihkesse läinud maailm järsku oma kohale klõpsatavat. Jutt käis ühest juhtumist – üpris kuulsast ja hiljutisest juhtumist LA maakonnas. Tema juhendaja Angeline oli olnud kaitse tunnistajaks.

Kõik ei keerle sinu ümber, meenutas ta endale. „David Solomon uskus, et tema kallima ja ta enda elu on ohus. Poisid kannatasid pideva ja sageli äärmusliku koolikiusamise all. On teada, et Adam Sancheze varasemate kehavigastuste hulka kuuluvad nii murtud ribid kui ka murtud nina, ning ka David sattus sarnase rünnaku tõttu haiglasse.”

Miranda kortsutas kaastundlikult kulmu, nii palju kui Botoxist halvatud kulmu saab kortsutada. „Kas kool võttis poiste kiusajatega midagi ette?”

Audrey raputas pead. Nüüd oli ta sõiduvees. Lastest rääkides – eriti neist, kes olid sunnitud end kaitsma, kui keegi teine seda ei teinud – tundis ta end tõeliselt enesekindlalt.

„Üks õpetaja vihjas, et rünnakud lõppeksid, kui poisid ei provotseeriks kiusajaid oma homoseksuaalsusega.” Persevest. „Direktor teatas, et kooli ei jääkski õpilasi alles, kui ta kõigile kellegi kallal nokkimise pärast koolikeelu määraks.” Loll lehm.

„Miks poisid kooli ei vahetanud?”

Miks inimesed alati samu asju küsivad? Miks nad minema ei jooksnud? Miks nad kellelegi ei kaevanud? Miks nad end lihtsalt looteasendisse ei tõmmanud ja maha ei kärvanud?

„Neid poisse oli kasvatatud usus, et oma probleemide eest ei tohi põgeneda. Et neile tuleb näkku vaadata. Nendega võidelda.”

„David Solomon tegi muudki peale võitlemise.”

Audrey kangestus selle vaevumärgatavalt üleoleva, petlikult ujeda tooni peale, mis näis kuuluvat iga kõmusaate juurde. Ta ei olnud nõustunud saates osalema lihtsalt selleks, et istuda ja lasta mõnel isehakanud staarsaatejuhil nende laste läbielamisi mõnitada.

Vahest peaks ta Mirandat tänama, et too talle meelde tuletas, miks ta oli pühendanud nii suure osa oma elust sellele, et enda nime ette doktorikraadi tähis teenida.

„David Solomon tundis, et teda on alt vedanud nii kool, kogukond kui ka õigussüsteem.” Audrey säilitas püüdlikult neutraalset tooni. „Ta uskus, et ainult tema suudab ennast ja Adamit kaitsta.” Kuid ta jättis ütlemata, et David Solomonil oli olnud õigus. Keegi poiste lähikonnast ei olnud nende eest välja astunud.

Miranda ilme muutus valulikuks. Ta valmistus ütlema midagi paikapanevat. „Ja nüüd on kaks poissi surnud ja David Solomon kahekümneks aastaks vangi mõistetud.”

„Tema sõnul on karistus väärt teadmist, et Adam on kaitstud.” David Solomon ei istu nagunii tervet karistust ära. Ta saab varem välja, kui keegi just ei otsusta teda vanglas maha koksata.

Miranda heitis talle pahakspaneva pilgu, et ta oli ise püüdnud viimast sõna öelda, pöördus siis kaamera poole ja hakkas ketrama oma tavapärast dramaatilist monoloogi mõistusevastastest tragöödiatest, heade laste hukkaminekust ja pöördumatult muutunud eludest, mida esitas igas saates.

See oli saatesarja „Kui lapsed tapavad” teise hooaja kümnes osa. Audrey oli saate alaline kriminaalpsühholoog ainult seetõttu, et oli produtsendi õe sõbranna ja talle paar teenet võlgu. Suurt teenet. Tavaliselt vältis Audrey rambivalgust, aga saate eest makstav lisaraha kulus krediitkaardiarvete tasumisel ära. Lisaks parandas see tema ametialast mainet, mis omakorda aitas müüa tema ülemuse raamatuid ja seminare.

Kriminaalpsühholoogiat oli ta õppinud kavatsusega aidata lapsi. Uurimistöö ja teadusartiklite kirjutamise vahel oli ta abistanud oma juhendajat kriminaalasjade juures, millega kaasnes veelgi rohkem uurimistööd ja veel arvukamalt teadusartikleid ning omajagu vestlusi lastega, kes enamasti tema abi ei soovinud. Ta ei andnud kunagi alla, mis oli kummaline, sest enda arust oli ta lausa meisterallaandja.

Poole tunni pärast sai intervjuu läbi. Miranda oli pidanud mõned lisavõtted tegema, kui tundis, et tema küsimustes „puudus vajalik tõsidus”, mis Audrey arvates tähendas pigem puuduvat dramaatilisust. Audrey venitas toolilt tõusmisega. Ennelõuna oli juba kätte jõudnud ja ta pidi minema hakkama.

„Kas sa ei pidanud lennukile kiirustama?” küsis produtsent Grant. Ta oli naisest paar aastat vanem, hipsterilikult pikkade bakkide ja rockabilly soenguga. Tema õde Carrie oli Audrey parim sõber.

Ainus sõber.

„Jah,” vastas Audrey, võttis randme ümbert musta juuksekummi ja tõmbas juuksed kokku. Ta sundis juukselakist kanged salgud alistuma. „Lähen paariks päevaks koju.”

Mees kergitas kulmu. „Sa ei tundu just eriti rõõmustavat.”

Audrey libistas käekoti õlale ja kehitas õlgu. „Perekond.”

Grant itsitas. „Mõistan. Aitäh, et meid oma graafikusse mahutasid. Carrie käib mulle peale, et ma seltskondlikum oleksin. Tuled ehk õhtust sööma, kui tagasi jõuad?”

„Kõlab hästi.” Enam polnud mõtet venitada. Kui ta lennukist maha jääb, peab ta niikuinii uue pileti ostma. Sellest reisist polnud võimalik välja vingerdada. Audrey võttis oma pagasi ja hakkas kohvrit väljapääsu poole veeretama.

„Hiljem näeme, Miranda,” ütles ta, kui möödus vanemast naisest, kes end puudritoosi peeglist uuris ja näolt salvrätiga paksu meigikihti eemaldas. Audrey võtab oma meigi maha lennujaamas. Ta vihkas lennukites magamist ja pandakaru silmadega ärkamist.

„Nägemist, Audrey. Oi, oota,” naine kiikas peegli tagant välja, „sa ei vastanudki mu küsimusele.”

Audrey kortsutas kulmu. „Ma olen üsna kindel, et vastasin kõigile.”

Miranda naeratas, sinistes silmades tuluke. „Kas sina oleksid valmis lähedase nimel tapma?”

„Muidugi mitte.” Oeh. See lipsas huulilt libedamalt, kui oleks pidanud.

Miranda näis mõtlik, aga samas – ilukirurgiaga liialdamine võibki näo selliseks teha. „Mulle meeldiks mõelda, et tapaksin, aga ei usu, et sellega hakkama saaksin.”

„Loodetavasti ei pea sa seda kunagi teada saama. Head päeva, Miranda.”

Naine vastas midagi, aga Audrey ei saanud sõnadest hästi aru – ta oli selle küsimuse peale mõttesse vajunud.

Ei, tema lähedase nimel ei tapaks.

Enam mitte.

LA-st Bangorisse oli kaheksa ja poole tunnine lend vahepeatusega Philadelphias. Bangori Rahvusvahelisest Lennujaamast kulus Audreyl Maine’i osariigi kagukaldal asuvasse kodulinna Edgeporti jõudmiseks veel kaks tundi. Tal oli viisteist minutit sõita jäänud ja ta kihutas hüljatud ja pimedal 1A-maanteel nii kiiresti, kui julges, kui tema telefon korraga helisema hakkas.

See oli ta ema.

Audrey kohendas enne vastamist kõrvaklappi. Ta eelistas mõlemat kätt roolil hoida, juhuks kui mõni loom otsustab ta renditud Mini Cooperi ette hüpata. Nii kaugel pärapõrgus oli kottpime – tänavavalgustus pistis öhe vaid nõelatorkeid, mis tegi looma märkamise enne sellega silmitsi seismist peaaegu võimatuks. Põdraga kohtumist see väike auto üle ei elaks, Audreyst rääkimata.

„Tere, ema! Jõuan keskööks kohale.”

„Sa pead isa peale võtma.”

Audrey kõhtu prantsatas midagi rasket ja mööda ta kurku levis hapu maik, mis kattis ta keele. Kas see päev saaks talle veel suurema kõrvakiilu anda? Esmalt telesaade, seejärel oli ta sattunud lennukis istuma kuti kõrvale, kes terve lennu lobises või norskas – viies Audrey piirini, kus ta oli valmis endal kõrvakiled puruks torkama –, ja nüüd see. Kirss tordi peal. „Persse, sa teed nalja!”

„Audrey!”

Ta hingas teravalt sisse ja hoidis hetke hinge kinni. Lase sel minna. „Vabandust.”

„Ma ei saa ise minna, ma hoian lapsi.” See oli ettekääne, nagu mõlemad teadsid, kuigi Audrey ei julgeks seda emale välja öelda. Nii kaua kui Audrey oli olnud teadlik oma isa armuafäärist alkoholiga, polnud ta kuulnud ega näinud, et Anne Harte oleks kordagi majast välja läinud, et ise oma abikaasa koju vedada.

„Kus Jessica on?”

„Nad on Gregiga ära ja jõuavad alles homme tagasi.” Järgnes vaikus, kui Audrey pahameelest kees ja ema ootas – näol arvatavasti kannatlik, kuigi kannatav ilme. Issand, ta pole veel kojugi jõudnud ja ometi keerleb juba kõik isa ümber. Ta põrnitses läbi tuuleklaasi ainiti teed. Nüüd kuluks küll ära too kokkupõrge põdraga.

„Palun, kullake?”

Ta ema teadis täpselt, mida öelda ja kuidas seda öelda. Ning nad mõlemad teadsid, et kuigi Audrey jätaks isa parema meelega sinna, kus iganes mees parasjagu ka oli, ei andestaks ta endale iialgi, kui isa otsustaks istuda rooli ja kellegi alla ajaks. Tal oleks kama kaks, kui isa ennast mättasse sõidaks. Oleks jah. Aga emale ei suutnud ta ära öelda.

Audrey ohkas, sest temalgi oli kogemusi kellegi teise pärast kannatamisega. „Kus ta on?”

„Gracie baaris.”

Kui ta alles laps oli, tegutsesid seal bistroo ja piljardisaal, kuid tema vend David oli rääkinud, et mõni aasta tagasi muudeti see koht kõrtsiks. Nende isa hoidis seda arvatavasti ainuisikuliselt töös.

„Võtan ta peale, aga kui ta mu rendiautosse ropsib, siis sina koristad.”

„Muidugi, kullake.” Tõlge: „Unista edasi.”

Audrey sajatas, kui kõne lõpetas ja klapid kõrvast juhtmeidpidi välja kiskus. Ta ema teadis, et selline pask on osalt põhjus, miks tütar kunagi kodus ei käi, aga see ei paistnud teda huvitavat. Pärast kõiki neid aastaid seadis Anne Harte endiselt oma purjus abikaasa esikohale. Mis vahet seal enam on, kui rahvas näeb teda pildituna kusagil vedelemas või kellegagi kaklemas? Kõik teadsid niigi, kellega tegu. Ta ema oli ainus, kes tegi näo, nagu oleks see kõik endiselt üks suur saladus, ning keegi ei takistanud teda. Klassikaline juhtum.

Asja mõistusega võttes sai ta väga hästi aru oma vanemate abielu psühholoogilistest põhjustest. Teda aga vihastas tema enda suutmatus midagi muuta. Edgeport oli justkui videvikutsoonis asetsev ajakapsel – seal ei toimunud kunagi mingeid muutusi, isegi kui väliselt võis selline mulje jääda. Kui ta selle linna nähtamatu piiri ületab, kas ta muutub siis taas tolleks vihaseks nooreks naiseks, kes ei suutnud siit minema pääsemist ära oodata?

„Juba muutusingi,” pomises ta ja ohkas. Anne Harte oli elu jooksul oma tütrele ja abikaasale lugematuid vabandusi toonud.

Kuigi viimasest kodus käimisest oli möödas juba seitse aastat, sõitis Audrey sellel peaaegu hüljatud maanteel autopiloodil. Kui ta silmad suleks, võiks ta autot mälu järgi kursil hoida. Iga kühm ja kurv oli kusagil kustutamatult tallel, kitsad lapitud tänavad – aastakümnetepikkustest külmakahjustustest armistunud – ja luitunud kollased piirjooned nagu iseenda näojooned mällu sööbinud. Selle maantee äärsed väikelinnad sulasid servadest kokku, üht teisest eraldamas vaid ohtlikult vildakad linnasildid. Pikkadele metsalõikudele järgnes paar eramut ja siis leidus maju juba kimbuti, kuigi ka lähimad naabrid suutsid üksteise vahele ära mahutada vähemalt kaks-kolm roostetanud romu või mõne laguneva küüni. Vähestes akendes põles tuli, ehkki oli reede õhtu ja autod seisid ukse ees.

Linna vanuse võib ära arvata selle järgi, kui lähedal asuvad selle vanimad hooned peateele, ning Ryme’is – Edgeportist läände jäävas linnas – eraldas osa maju tänavast ainult kitsas kruusariba ja mõnes kohas ka madal kraav. Edgeport oli samasugune. Vaid peatänav oli sillutatud, kuigi sellelt hargnes mitu metsa vahele või kaugemale lahe äärde viivat pindamata teed. Ta emapoolne vanaema oli üles kasvanud Ridge Roadi ääres. Nüüdseks polnud seal enam suurt midagi alles – paar jahimaja, mustikad ja vana surnuaed, mis nägi välja nagu mõne Stephen Kingi ekraniseeringu võttepaik. Kui ilmus Kingi romaan „Lemmikloomasurnuaid”, levis igasugu kuulujutte, nagu olekski ta Ridge’i kalmistut inspiratsioonina kasutanud, kuigi Audrey oli üsna kindel, et King polnud elu sees sellesse poriloigulinna jalgagi tõstnud.

Ta keeras ülejäänud sõidu ajaks raadio valjemaks ja sundis end tuju parandamiseks võimsate kaheksakümnendate ballaadidega kaasa laulma. Isaga kemplemine polnud kunagi kerge ja viimati kohtusid nad aastaid tagasi, naise eelmise koduskäigu ajal. Jumal teab, kuidas nende kohtumine seekord välja kukub. Isa võib vaenulikuks muutuda.

Või tema ise. Kui aga mõlemad, on lõbu laialt.

Gracie kõrts asus peaaegu täpselt linna läbiva peatee keskpunktis. Kunagi oli see paras koletis – vana osmik veidrate juurdeehitustega, mille loojatel puudus ilmselgelt igasugune ilumeel. Kuid uus omanik oli lasknud vanadaami pisut putitada ja nüüd oli sel Audrey arvates ehtsa teeäärse kõrtsi välimus. Ümarpalkidest verandal seisis pool tosinat suitsetajat, klaasid käes. Fassaadil vilkusid laisalt neoonvärvides alkoholireklaamid.

Tal tuli parkida maja taha, sest kruusane parkla oli juba täis. Sellist rahvamassi polnud ta Edgeportis näinud alates Gracie Trippi matustest. Nii kaua kui Audrey mäletas, oli see äri – nagu muudki linna ettevõtted – kuulunud Graciele ja ta abikaasale Mathiasele. Gracie oli kange naine, selline, kes võib sulle vajadusel tungrauaga virutada, aga järgmisel hetkel nõelub ise su haavad kinni ja teeb sulle võileiba. Aeg-ajalt tegid nad Mathiasega tegemist ka üsna kahtlaste kujudega ja lollid paistsid nende seast alati välja, sest lollid pidasid peremeheks Mathiast.

Veelgi lollimad arvasid, et Mathias on see, keda tuleb karta.

Audrey polnud Graciet peljanud, küll aga austanud. Isegi armastanud. Ilma selle naiseta oleks Audrey elu võinud võtta hoopis teise suuna.

Ta avas autoukse ja astus välja suveöösse, end ookeani lähedusest jahutatud õhu embuses väristades. Juuni lõpp oli Maine’is tublisti jahedam kui Los Angeleses. Tegelikult oli see värskendav. Ta seisatas korraks kruusateel, kuhu kostis avatud tagauksest voogav muusika, kallutas pea kuklasse ja hingas sügavalt sisse.

Õlu. Frittimismasina rasv. Soolane vesi. Issand, kuidas ta seda lõhna oli igatsenud. Nii puhta õhu maik, et see ajas iga hingetõmbega ta pea pööritama.

Miski vabanes temas, nagu mõni vana ukseriiv, mis lõpuks paigast nihkub. Kõik kohutav, mis oli ta elus juhtunud, oli juhtunud Edgeportis, ometi oli see ta kodu. Nähtamatu ankur, ajahambast puretud ja hooletusest roostes, köitis teda selle paiga külge. Maapind tundus ta jalge all tõeliselt kindel. Ja kuigi ta oleks pigem leeprahaigel suhu võtnud, kui sellest uksest sisse astunud, ei hakanud ta kõhklema. Ta kõnnak oli jõuline ja kiire, kruus talla all krudisemas.

Verandal olijad vaevu vaatasid ta poole, kui ta trepist üles sammus. Audreyle tundus, et keegi sosistas ta nime, aga ta ei teinud sellest välja. Järgmise nädala jooksul kuuleb palju sosinaid ja neile tähelepanu pööramist peetaks sõltuvalt sosistajast nõrkuse või jultumuse märgiks.

Ta lükkas ukse lahti ja astus üle läve sisse. Enam pole taganemisteed. Sees mängis kantrilaul volüümil, mis ei soosinud vestlemist, aga innustas joomist ja kaasakräunumist. Tantsupõrandal oli neli naist, kes õõtsutasid joobnult puusi ja upitasid õllepudeleid õhku. Suurem osa laudu oli hõivatud ja baarileti äärde oli kogunenud väike inimsumm. Kes iganes siin omanik oli, tegi ta puhta töö. Miks polnud keegi varem selle peale tulnud, et Edgeportis baar avada? Sellistes maanurkades oli joomine nagu tõusuvesi – paratamatu.

Audrey pööras tantsuplatsist ja naerust eemale. Kui isa on piisavalt purjus, et keegi peab talle järele tulema, konutab ta tõenäoliselt kusagil nurgas. Polnud kahtlustki, et paar tundi varem oli isa Gracie klientidele omajagu meelelahutust pakkunud. Ta toitus tähelepanust, ennast imetlev sitapea, nagu ta oli. Mitmest laulust oli ta end läbi karjunud või häälitsenud? Kas ta sõrmenukid tulitavad?

Tütar leidis isa kõrtsi taganurgas toolil kössitamas, teksastes jalad enda ette sirutatud, (kasutamata) vetsupaberist sall ümber kaela ja õlgade mähitud nagu sulgedest boa. Ta lehkas rummi, aga õnneks mitte kuse järele. Parem, kui see nii jääkski. Audrey jätab ta pikemalt mõtlemata teepervele, kui ta põis peaks rendiautos järele andma.

John Rusty Harte polnud eriti suur mees, aga ta oli tugev ja jässakas. Tal oli paks hall juuksepahmakas, mis oli kunagi olnud kastanpruun, ning erinevat värvi silmad, mille ta oli pärandanud edasi vaid ühele oma lastest – Audreyle. Õnneks oli Audrey oma välimuse ja tumeda juuksevärvi saanud emalt.

Audrey lähenes isale hirmu ja ärevuseta. Tema huuled tahtsid kangesti põlglikuks irveks väänduda, kuid ta hammustas põske ja sai veel pidama. Ära reeda midagi – selle õppetunni oli ta saanud emalt ja Gracielt. Ära näita midagi peale tugevuse, sest kõike muud võidakse kasutada sinu vastu.

Ta sirutas jala välja ja müksas kinganinaga isa jalga. Mees kõikus toolil, aga ei ärganud. Tore, ta on pilditu. See ei lõppe kunagi hästi.

Siis küünitas tütar isa õlast raputama, kui keegi talle vasaku külje alla ilmus. „Dree?”

Audrey tardus paigale. Nii kutsus teda vaid üks inimene, sest kõigil teistel oli ta selle ära keelanud.

Ta hammustas kõvasti huulde. Valu segunes paanikaga, mis pitsitas ta rinda, kui aastate jagu mälestusi – nii häid kui ka kohutavaid – sööstsid pinnale paigast, kuhu ta need matnud oli.

Ilmselt ei olnud ta neid piisavalt sügavale peitnud.

Ta pööras end. Tema ees seisis Maggie Jones – nüüd McGann – ja irvitas nagu ehtne Jokker. Ta näis tõeliselt rõõmus, et Audreyt kohtas – peaaegu sama rõõmus kui õhtul, mil nad tapsid Clinti.

Maggie isa.