Читать книгу Küll hunt hunti tunneb… - Kate Kessler - Страница 4

Kui Audrey poolteist tundi hiljem koju jõudis, vedeles isa endiselt ukse ees. Ta oli tundnud kiusatust minna randa või ehk laagriplatsile, aga see oleks tähendanud sõitmist tagasi Trippi neemele, mööda Gracie vanast majast. Seda teekonda polnud ta veel valmis ette võtma. Nii oligi ta sõitnud seljaku juurde ja parkinud jõe ääres, kuni viha temast välja voolas. Nüüd oli ta lihtsalt rampväsinud.

Ta ronis autost välja ja lähenes isale. „Oi perse!” Ta kattis nina käega. Isa oli end käis lasknud. Vana litapoeg. Audrey oleks talle jalaga neerudesse virutanud, kui poleks arvanud, et isa end seepeale veel rohkem täis teeb.

Audrey heitis pilgu autovõtmetele ja ohkas. Uuesti minema jooksmine ei muudaks midagi, ja kui isa üksi ärkaks, tuigerdaks ta arvatavasti majja ja vajuks diivanile või voodisse – rikkudes ühe või teise oma kirbete eritistega ära. Ja ega isa poleks see, kes seda pärast koristama peab.

Ta kükitas isa kõrvale, lehast vaevu välja tehes, nüüd, mil ta sellega arvestada oskas – nina ei unusta ealeski käraka, higi ja kuse lehka, seda unikaalset lõhnabuketti. Tuttav. Peaaegu kodune.

Isa ilastas oma varrukale, nägu vastu käsivart surutud. Ta võiks isa voolikuga üle kasta, aga too hakkas arvatavasti röökima ja ärataks üles ema – ja naabrid. Mis sellest, et nende ja lähima maja vahele jäi terve põld ja ait.

Esituled läbistasid ööd ja valgustasid naist oma pimestava pilguga. Kui Audrey silmade varjamiseks käe tõstis, sõitis sissesõiduteele mahtuniversaal. Naine tõusis aeglaselt püsti ja pilgutas eemale silme ette kerkinud sädelust, mis oma värelevate värvidega talle alati bensiinilaiku meenutas.

Mahtuniversaal parkis Cooperi kõrvale. Kui autojuht ukse avas, läks laetuli põlema.

Jessica ja Greg.

Oh põrgut! See õhtu muutub aina paremaks. Vahest astub Maggie ka läbi ja räägib talle üksikasjalikult, kuidas oli Jake’i enda sees tunda. See oleks kirss tordil.

„Tšau, Audrey!” ütles esimesena väljunud õemees. Ta vaatas Audreyt alati, nagu oleks too kutsikas, kes võib tema välja sirutatud kätt hammustada, kuid on otsustanud siiski riskida. „Tere tulemast koju! Kõik kombes?”

Enne kui Audrey jõudis vastata, löödi kõrvalistujapoolne uks kinni ja sõiduki tagant ilmus nähtavale Jessica. Ta oli lasknud juuksed lõigata armsasse lõuani ulatuvasse soengusse, mida tal viimastel ema e-postiga saadetud perefotodel veel ei olnud. Ta kortsutas kulmu, aga selles polnud midagi üllatavat. „Miks isa maas on?”

„Sind on ka tore näha, Jess.” Audrey võitles tungiga käed rinnale vaheliti asetada. See on kaitsepoos ja ta ei kavatse vanema õe ees nõrkust välja näidata. „Ta on maas, sest ta kustus oma kuseloiku ära.”

Jessica kulmukortsutus muutus põrnitsemiseks. „Kavatsesid ta sinna jättagi, jah?”

„Ei,” valetas Audrey. „Üritasin just välja mõelda, kuidas ta tuppa saada. Tuletõrjuja kombel seljas ma teda vist ei tassi.” Lisaks oli mõte tema kusest läbiimbunud keha oma õlgadele tõmbamisest rohkem kui tülgastav.

„Ma aitan sind,” pakkus Greg välja. Jessica oli teda hästi treeninud.

„Ta on maani täis ja haiseb,” hoiatas Audrey. „Sa ei taha ennast sellega määrida.”

Mees naeratas, siniste silmade nurkades naerukurrud. Jessica viha oma õe vastu ei tundunud kunagi Gregi suhtumist mõjutavat. „Ega ma ei kavatse talle sületantsu teha.”

„Siis küll. Ma võtan jalgadest.”

Tema õde hoidis ust lahti. Ta kirtsutas nina, kui Audrey – käed isa põlvede ümber – mööda tuigerdas.

„Minu peale kirtsutad või tema?” küsis Audrey.

Siniste silmade jahe pilk kinnitus temale. „Sina oled meil psühhiaatri paberitega – nuputad ehk ise välja?”

„Kraadiga. Mul on doktorikraad, mitte „paberid”.”

Jahe pilk muutus täiesti jäiseks. „Jah, ma tean. Seda meenutatakse mulle iga kord, kui keegi küsib emalt, kuidas sul läheb.”

Tema kohta küsitakse? „Ahah.”

Jessical oli Audrey hariduse pärast alati okas hinges olnud. Erinevalt oma nooremast õest polnud Jessicat õnnistatud sponsoriga. Sellise hariduse omandamine polnud lihtne – Audrey oli võtnud kooliaasta vältel nii palju kursuseid, kui sai, lisaks veel suveseminarid. Ta käis kõikvõimalikes kohtades vabatahtlikuks ja toppis oma ahnesse ajju nii palju teadmisi ja kogemusi kui võimalik. Teadmised võrdusid vabadusega ja vabadus tähendas, et ta ei pea enam Edgeporti tagasi minema, kui seda just ise ei taha.

Või kui teda selleks emotsionaalse väljapressimisega ei sunnita. Ta võiks praegu Los Angeleses olla ja oma voodis magada. Mitte tarida seda peeretavat sitakotti mööda treppi majja, kus ta oli liiga ruttu üles kasvanud, vanem õde sabas – arvatavasti valmis Audreyle nuga selga lööma.

„Oh helde taevas!” hüüatas Anne Harte, kui tema abikaasa pooleldi tassides, pooleldi lohistades kööki toodi. Ta ruttas neile vastu ja peatus mõne sammu kaugusel, nägu hetkelisest vastikusest moondumas. See ei kestnud kunagi kaua. „Viige ta hommikupoolsele verandale.”

Muidugi pidi ta valima köögist kõige kaugemal asuva toa. Miks ei võinud tal köögis diivanit olla nagu Audrey vanaemal? Tal hakkas isa vedamine juba õlgade peale, aga kui see tehtud saab, õnnestub tal loodetavasti end jälle veidi vabamalt tunda.

„Toon talle puhtad riided,” pakkus Jessica.

Olgu parem valmis neid talle selga ka panema, mõtles Audrey, sest tema seda küll ei tee.

„Ma toon ise,” ütles nende ema. „Sina hoolitse laste eest.”

Lapsed. Lapsed, keda Audrey polnud kunagi kohanud. Imelised lapselapsed, kelle kohta ema ütles „arvatavasti ainsad, kes mul kunagi on” ja kellest ta Audreyle e-postiga regulaarselt pilte saatis.

Tema varvas takerdus verandaukse paku taha ja ta oleks peaaegu põrandale pikali lennanud. Oleks see vast täiuslik lõpp sellele õhtule – isa kusisesse sülle maanduda. Tema õnne arvestades kukuks ta, nägu ees.

„Issand, on vast raske,” märkis ta. Isa oli neil Gregiga korralikus haardes, aga tema tagumik ähvardas ikka vastu põrandat vajuda.

„Suurema osa sellest moodustab kõva pea,” vastas Greg.

„Ja suur vimm kõige vastu.”

„See ka. Tõsta.”

Audrey vinnas isa jalad nii kõrgele, kui sai, õlad tulitamas. Nad pooleldi kukutasid, pooleldi asetasid ta väikesele diivanile, mida oli Audrey lapsepõlves kasutatud koeraasemena. Seal oli isal hea peatäit välja magada, samuti asus see piisavalt lähedal alumise korruse vetsule.

„Kas peaks tal saapad ära võtma?” küsis Greg.

Audrey raputas pead. „Ah ei. Parem las arvab, et jõudis siia ise. Ta ei viitsiks neid ära võtta.”

„Parem kelle jaoks?”

Naise pilk liikus isalt õemehele. Issand, kui väsinud ta oli. „Kõigi jaoks, kellele meeldib teha nägu, et kõik on kombes.”

Gregi sinistes silmades vilksatas arusaamine. Kas tema peres oli ka mõni joodik? „Kas aitan sul kohvreid vedada?”

„See oleks tore, aitäh.”

Ema korjas elutoas mänguasju kokku ja pani neid telerialusesse kasti. Järelikult kuulus ülakorruselt kostev hääl Jessicale, millele lisandus veel üks unine ja peenike hääleke. Miks nad lapsi lihtsalt ööseks siia ei jäta? Kas see poleks parem, kui neid voodist välja kiskuda? Ta ei hakka parem küsima – see annaks õele lihtsalt hea ettekäände talle meenutada, et tal ei ole doktorikraadi lastepsühholoogias. Ja mida tema üldse emadusest teab?

Õues avas Audrey Gregile pagasiruumi. Siis võttis ta tagaistmelt reisikoti ja käekoti, sellal kui õemees kohvreid välja tõstis.

„Oli sul meeldiv lend?” küsis mees, kui nad maja poole astusid.

„Polnud viga.”

„Ja saade? Kas sellega läheb hästi?”

„Läheb küll.”

Mees astus talle korraga teele ette. Audrey pidi järsult seisma jääma, et ta temaga kokku ei põrkaks. „Kuule, ma tean, et mitu aastat on möödas ja me peaaegu ei tunnegi üksteist, aga su õde pärib minult nagunii pärast sinu kohta, ja kui mul pole talle anda rohkem kui kahesõnalisi vastuseid, saab ta väga vihaseks.”

Tal oli selline teeseldult anuv ilme, et Audrey oli sunnitud naeratama. „Tõesti? Sa ju ometi tead, et tema ärritamine rõõmustab minu sisemist last.”

„Ma tean, et teie vahel on palju paranemata haavu.”

Audrey viskas mehele ust avades ilmetu pilgu. „Sellise terase silmaga peaksid sa psühholoogiks hakkama.”

Greg astus naise ees üle läve. „Aga doktorikraadi omandamine võtab nii palju aega. Muide – kena sinust seda mulle ette heita.”

Audrey põsed lõid õhetama. Jessica oli käinud kohalikus ametikoolis ja töötas arstipraksises. Ta oli tahtnud meditsiini õppida, aga selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud tal häid hindeid ega raha. See oli tõenäoliselt teine suurim põhjus, miks ta Audreyt sedasi põlgas.

„Ma tean, et see oli alatu,” tunnistas ta, kui ukse sulges ja lukku keeras ning nad mõlemad verandale astusid. „Aga see, et tema elu ei kujunenud selliseks, nagu ta plaanis, ei ole kübetki rohkem minu süü, nagu minu enda loendamatud käkid pole tema süü.”

„Sina ja su teaduslik udujutt.” Ta irvitas üle õla. „Tahad, viin need üles?”

„Viin ise, aitäh. Pane nad lihtsalt jalust ära.” Mees tegigi seda ning Audrey sättis oma kotid kohvrite peale.

Kui ta end uuesti sirgu ajas, leidis ta ema ja õe enda ees seismast. Ema süles oli imik, Jessica aga tassis magavat ühe sokiga viieaastast. Tema abikaasa võttis väikese tüdruku naise käte vahelt endale sülle.

See oli Audrey esmakohtumine oma õelastega. See oli valusam, kui ta oleks eales arvata osanud. Ta seisis tummalt paigal ja vahtis, kuidas viieaastane – kelle nimi oli Isabelle – pea isa õlale kukutas. Pikad tihedad ripsmed lõid lahku ja ühe hingematva hetke vältel tabas Audrey end iseendale otsa vaatamas.

„Heterokroomia,” pomises ta. „See on temal ka.”

Jessica heitis talle järsu pilgu. „See ei tähenda, et ta on sinu moodi.”

See oleks pidanud arvatavasti hullemini salvama, kui tegelikult salvas. „Noh, vist ikka tähendab. Vähemalt natuke.” Ta õde nägi välja, nagu võiks iga hetk plahvatada.

„Tüdrukud,” noomis ema kannataja ohkega ja ulatas beebi Jessicale. „Palun. Mitte täna.”

Kumbki ei vaielnud vastu.

„Kes sina oled?” küsis Isabelle, uurides tädi tuttavaliku intensiivsusega. Siiani polnud see laps teinud midagi Jessica teooria toetamiseks. Tal olid Audrey silmad, tema otsekohesus ja valvelolek.

Palun ära lase tal minu moodi olla. Sellega õde nöökida oli üks asi, reaalsus aga teine.

„See on su tädi Audrey,” selgitas Greg. „Kas sa ütleksid tere?”

Veel üks haigutus. „Tere! Sa oled ilus.”

Audrey naeratas. Raske oli mitte naeratada. „Aitäh, sina ka.”

„Olgu,” sekkus Jessica. „Me peame minema.”

Nii et tal ei lubata kodusoleku ajal oma õetütreid tundma õppida. Arvatavasti ongi nii parem. Parem mitte kiinduda. Taevas teab, millal nad jälle kohtuvad, ja lõpuks räägib ema neile, kui kohutav nende tädi Audrey on, ja siis ei taha nad temaga nagunii mingit pistmist teha. On vähem valus, kui ta neid tundma ei õpi.

Jessica heitis lillelise mähkmeid, toidusegu ja sipupükse täis koti üle õla, samal ajal last teise kaenla all hoides. Ta suudles ema põsele ja kõndis Audreyst mööda tema poole isegi vaatamata. Hea, et tal laps puusal rippus, sest muidu oleks Audrey andnud järele kiusatusele talle jalg taha panna.

Korraga jäi Jessica seisma. „Mis see on?” nõudis ta, võttes Audrey kotist foto ja pöörates seda, et nii Audrey kui ka ema seda näeksid. See oli foto sellest, mida David Solomon oli teinud ühe oma poiss-sõbra ründajaga. See oli kohtumeditsiiniline ja ilustamata ja julma välguga üle valgustatud.

Audrey napsas selle tal käest. „See on tööasi.”

Jessica põrnitses teda altkulmu. „Nii sinu moodi jätta see sinna vedelema, kus laps seda näha võib.”

Ta ei neela seda sööta alla. Oot. Neelab küll. „Su laps poleks seda märganudki, kui sa poleks oma nuuskijakätt mu kotti toppinud ja seda välja tõmmanud. Sellel võiks ka kassipojad ja ükssarvikud olla, aga sulle see ikka ei sobiks.”

Õe silmad läksid kissi. Audrey parem käsi tõmbus rusikasse. Anna ainult põhjus.

Greg ja tema ema vahetasid paanilise pilgu. „Tule nüüd, musi,” ütles Greg õrnal häälel. „Viime tüdrukud koju.”

„Milline inimene teeb sellist asja?” küsis Jessica, nõksatades lõuaga Audrey käes oleva pildi poole. Imik keeras ta õlal end ja hõõrus tillukesi rusikaid oma krimpsus näo vastu.

Issand, kui ahvatlev sööt. Muidugi läks ta õnge. „Noor mees, keda ühiskond alt vedas.”

Kui nende pilgud kohtusid, oli tunda peaaegu füüsilist kokkupõrget. Jessica muigas. „Nii öeldakse siis, kui üritatakse koletist kaitsta.”

Audrey kortsutas kulmu. „Kes üritab? „CSI: Nebraska” või mõni muu sari, mida sa vahid?” Inimese kohta, kes väitis end vägivalda jälestavat, vaatas Jessica üsnagi palju krimisarju. Audrey teadis seda õe Facebooki lehe järgi, kus ta vahel purjuspäi nuhkimas käis, ja Jess postitas sageli viiteid oma lemmiksaadete ja nende „kobedate” peategelaste kohta.

Lühem naine läks turri. „Kas sa mõnitad mind?”

Ta peab seda mõnitamiseks? „Ma tahtsin öelda, et telekas ei anta kriminaalpsühholoogiast õiget pilti. Kõik koletised ei ole ühepalgelised.”

„Küll ma juba koletise ära tunnen, kui teda kohtan,” tulistas Jess vastu. Kui ta sõnum saanuks veel selgem olla, oleks see klaaspaneel, mis Audreyle pähe kukub.

Tuppa laskus hauavaikus, nagu oleks kogu elu sellest välja imetud. Audrey ema ja Greg olid täiesti liikumatud – paigale tardunud, eemale tõmbunud kujud, kes ootasid vältimatut kärgatust.

Aga Isabelle’i pärani silmad ja hirmunud nägu muutsid kõike. Audrey teadis seda ilmet – tal oli samas vanuses palju kordi sama ilme, kui ta oma isa käitumist ei mõistnud või kui isa teda hirmutas.

Audrey pööras Jessica poole, vaatas neisse vihkamist täis silmadesse. Seda ei anna enam muuta. Tema õde arvas, et tal on täielik õigus teda vihata ja pole Audrey asi vastupidist väita. „Kui sa mind oma mõõdupuuks võtad, Jess, ei tea sa koletistest küll midagi. Mitte midagi.” Siis ütles ta emale: „Viin oma kohvrid üles. Greg, tore oli näha. Head ööd, preili Izzy!” Ta naeratas tüdrukule ja sai vastu kõhkleva naeratuse ja lehvituse.

Ta viis suurema kohvri ja reisikoti teise korruse tuppa, mis oli kuulunud talle nii kaua, kui ta mäletas. Jessica tuba oli muudetud õmblemistoaks, aga Audrey tuba oli täpselt samasugune nagu enne ülikooli minemist. See oli musta-kahvatulillakirju – suure sinika moodi tuba, mida oli sama valus vaadata kui seal viibida. Nii palju mälestusi. Nii palju kahetsusi.

Ta ema oli lapiteki ja padjapüürid ise õmmelnud, nagu ka akende ees rippuvad kardinad, andes järele noorema tütre kohutavale maitsele sisekujunduses. See oli olnud katse kõik korda teha. Audrey korda teha.

See polnud toiminud.

Õe vihaga suutis ta toime tulla. Ta suutis elada ilma oma õetütreid tundmata. Ta võis elada siia tagasi tulemata, aga ta ei suutnud elada teadmisega, et ema peab end mingil moel vastutavaks selle eest, et kolmeteistaastasena oli Audrey, kes polnud kohalikule politseile võõras, aidanud mõrvata pedofiili – tõelist koletist.

Ta asetas reisikoti kirjutuslauale ja veeretas kohvri kapi juurde. Ta tahtis unerohtu võtta, voodisse ronida ja selle päeva selja taha jätta. Ta oli rampväsinud, kuigi Los Angelese aja järgi oli kell alles paar minutit üksteist läbi. Sellel ajal ta tavaliselt luges, vaatas telekat või oli tuttavatega väljas. Sellisel roidumusel polnud kellaajaga mingit pistmist ning vastupidise teesklemine oleks vaid tühi enesepettus.

Vähemalt oli tema doktorikraadist nii palju abi, et ta oskas end analüüsida.

Olles sättinud valmis riided sünnipäevapeoks – miks oli ta nõustunud kinkima emale peaaegu nädalapikkuse külaskäigu? –, pesi Audrey nägu, hõõrus ihupiima nahale, pesi hambad ja vahetas riided maika ja puuvillaste lühikeste pükste vastu. Ta tõmbas just ebavajalikku päevatekki voodilt ära, kui ema uksele koputas.

„Kas ma võin sisse tulla?”

Audrey ajas end sirgu. „Ikka.”

Ta jälgis lähenevat ema. Millal oli ta nii pisikeseks jäänud? Ta polnud kunagi olnud kogukas naine, aga ta oli alla võtnud. Sedasi nägi ta vanem välja. Või vahest nägi ta välja just nii vana, kui ta oli, ning vaid Audrey mälestused kinnitasid muud, pealegi ei näe keegi kuuekümnendates välja nagu neljakümnendates – mitte ilma kirurgi abita.

Ema oli endiselt nägus. Noorena tunti teda siinse kandi kauneima neiuna, kuigi Rusty Harte’iga koos elatud aastad olid oma lõivu nõudnud. Aga kui ta naeratas – armsalt ja avalalt –, naeratas kogu maailm temaga koos, Audrey sealhulgas.

„Vaata end,” ütles ema. „Näen sind siin toas ja pean sind endiselt seitsmeteistkümneseks, aga sa oled täiskasvanud naine. Kaunis edukas naine.”

Audrey silmad kipitasid. Kui ta nutma hakkaks, oleks see kirss selle päeva kõrbenud lehmakoogil. „Aitäh, ema. Vabandust tolle asja pärast Jessiga.”

Ema rehmas õblukese käega. „Jessica pole rahul, kui ta ei saa millegi peale vihastada. Aitäh, et isa ära tõid. Kas tal oli hea meel sind näha?”

„Ta oli pilditu, kui sinna jõudsin.” Kohutav oli emale seda öelda.

Anne’i huuled tõmbusid pingule ja ta noogutas – vaid korra. „Kas sa mõnd vana sõpra ka kohtasid?”

Sellel küsimusele oli veel hullem vastata. Ta võiks valetada, aga homme patravad sellest kõik. Siin peksti alati millegi üle keelt. Siin linnas ei saa nina ka nokkida, ilma et kellelgi selle kohta midagi öelda ei oleks.

„Jake’i. Ja Maggiet.” Isegi tema nime mainimine oli õppetund raevu taltsutamises. Sellist viha polnud ta pikka aega tundnud.

Ema selga sirgu hoidev nähtamatu niit katkes. Ta õlad vajusid längu. „Oi, Auddie. Ma… ma ei teadnud. Tunnen kaasa.”

Audrey kehitas õlgu. „Maggie haaras minust kinni ja ma tõukasin teda. Räägin seda ainult seepärast, et homme kuuled sellest nagunii.”

„Kõik, kes selle kohta midagi mainivad, saadetakse minema. See on minu paganama sünnipäev ja ma ei luba kellelgi oma tütrekest taga rääkida.”

Põrgut küll! „Pole midagi, ema.” Audrey tõmbas ninaga. „Kas sul on isaga abi vaja? Sest ma olen täiesti läbi. Meil oli täna võte ja siis veel lend ja Maggie ja Jess… Tahaksin lihtsalt magama minna.”

Ema tuli lähemale ja sirutas käed laiali. Audrey pani vaimu valmis, kui noodsamad käed ta embusesse tõmbasid – täpselt sama tugevad ja lohutavad, kui ta mäletas. Ta sulges silmad ja hoidis hinge kinni. Ta polnud ema näinud eelmisest sügisest saadik, kui nad koos New Yorgis pika nädalavahetuse veetsid. Küllap oskaks ta lagedale tuua tosinaid teooriaid, tsiteerida uurimusi ja esitada hüpoteese emaliku kiindumuse mõjudest, aga see kõik oleks puhas jama. Ema käed tema ümber tekitasid ühtviisi imelise ja kohutava tunde ning sellel polnud vähimatki pistmist emaga, vaid ainult tema endaga.

Ta ei suutnud end tagasi hoida: ta kallistas ema vastu. Ta kallistab alati vastu ja loodab, et ei tee seda nii kõvasti, et see ema roided murraks. Hetke vältel lubas ta tunnetel tulla, aga ainult hetkeks. Siis lasi ta lahti ja astus sammu tagasi.

„Head ööd!” sõnas ta.

Anne naeratas – võimalik, et kurvalt, aga võib-olla lihtsalt väsinult. „Head ööd! Hommikul saab pannkooke.”

Audrey huuled väändusid võltsiks naeratuseks. „Kõlab hästi.”

Uksel vaatas ema tagasi tema poole ja saatis talle õhumusi. Siis oli ta läinud ja uks klõpsatas ta selja taga kinni.

Audrey vajus voodile ja haaras madratsi servast, nii et nukid valged.

Ta poleks pidanud koju tulema.

Ta ärkas pannkookide ja kohvi lõhna peale. Hetkeks oli maailm hea ja täpselt selline, kuis peab.

Aga siis vaatas ta üles, nägi musta lage ja kahvatulillasid seinu ja talle meenus, kus ta viibib.

„Kurat!” kraaksatas Audrey end istuli ajades. Ta tõmbas sõrmedega läbi sassis juuste. Ta oleks pidanud need enne magamaminekut hobusesabasse siduma.

Ta ohkas ja heitis teki eemale. Kohe, kui ta voodist välja sai, pööras ta ringi ja tegi voodi nii korralikult ära, et keegi ei võinud arvatagi, et siin oli magatud. Selle konkreetse harjumuse oli ta saanud kaasa Stillwaterist – asutusest, mis oli kolm aastat olnud tema kodu. See oli üks vähestest harjumustest, mis oli talle tõeliselt külge jäänud. See ja oskus lüüa teist ilma sinikaid jätmata.

Pärast jooksuriiete selgapanemist – kui ta kavatseb samal päeval süüa nii pannkooke kui ka sünnipäevatorti, peab ta selle nimel vaeva nägema – läks ta vannituppa, katsus juukseid siluda ja keeras need kuklale krunniks. Enne alumisele korrusele lippamist tõmbas ta jooksutossud jalga.

Kui ta kööki jõudis, rabasid Audreyt kaks asja: ta isa istus hommikumantlis laua taga, süles hiiglaslik oranž kass, ning köök ei olnud üldse selline, nagu ta mäletas. Seinad olid võõbatud rammusa koore karva, köögikapid olid tumedad ja kõik köögitarvikud roostevabast terasest. Isegi puidust tööpinnaga köögisaar oli olemas. Ka laud ja toolid näisid uued – vähemalt tema jaoks. Mis muutusi siin veel on toimunud? Ja kui nad võisid teha kõike seda, miks nad ei võinud siis ka tema tuba üle värvida, et see ei näeks välja nagu üks kuradi verevalum?

Ema oli pliidi ääres, seljas teksased ja pluus. Tema heledate salkudega pruunid kiharad langesid kenasti õlgadele. Ta oli end isegi meikinud. „Hommikust, päikesekiir!” ütles ta, kui pannkoogi enda ees pannil ringi pööras. „Võta kohvi. Hommikusöök saab kohe valmis.”

Audrey läks köögileti juurde ja haaras sealt suurima tassi, mille leidis (selle, mille ta oli emale kakskümmend aastat tagasi keraamikatunnis meisterdanud), ning täitis selle kohvi, koore ja ebatervisliku suhkrukogusega. Kui kohv oli just nii hele ja magus, nagu talle meeldis, tõstis ta tassi suu juurde ja võttis lonksu. Taevalik.

Ta pööras laua poole ja tardus. Isa oli pea ajakirja tagant välja pistnud ja jõllitas teda.

Ta polnud inetu mees, see tema vanamees. Niipea ta end just People’i „Maailma seksikaima mehe” rubriiki ei murra, aga inetu ta polnud. Kuid ta oli kasimata ja kulunud. Tema kunagised punakad juuksed ja habe olid nüüd suuresti hallid ning kortsud olid ta silmade ümber ja laubal sügavamaks muutunud. Aga tema pilk – üks silm pruun ja teine sinine – tekitas Audreys tunde, nagu näeks isa tema sees asju, mida ta kellelegi kunagi ei näita, olgugi et isa silmad olid verd täis valgunud ja väsinud. Ta teadis, et see oli rumal mõte, ja mitte vaid seetõttu, et inimesed ei näe tegelikult teineteise sisse. Aga temal olid needsamad silmad ja kuskilt pidi ta oma inimeste mõistmise kihu ju saanud olema.

„Tere, isa!” ütles ta lõpuks. Üldse polnud ebamugav. Arvatavasti olid mehel tütre jalajäljed seljal.

„Tere ka sulle, plika! Aitäh, et mind eile koju vedasid.”