Читать книгу Saatana tütar - Katee Robert - Страница 7

Zach oli poolenisti kindel, et ta oli naist valesti kuulnud. Põrguvärk, ta üritas endiselt töödelda tõsiasja, et naine oli sisse astunud, kaasas pilt tema kuriteopaigast. Mees tundis selle ära – Augustast saabunud kohtuarst oli selle kuradima ülesvõtte teinud enne laiba äraviimist –, mis tähendas seda, et kuskil oli leke ja, kurat küll, see muutis tema töö oluliselt raskemaks. Ja nüüd vajusid siia kohale mingid võõrad, väites, et nad on…

Persse.

See naine, jalas kulunud teksad ja seljas nahkjakk – ei tundunud olevat teda aidata suutva inimese moodi –, kuid mees oli ammu aru saanud, et välimus võib petlik olla. „Kas te võiksite seda korrata?“

„Teil on probleem…“

„Seda ma kuulsin. Ma pidasin silmas lause teist poolt.“

Naine muigas hapult. „Seda poolt, kus ma ütlesin, et mu nimi on Eden Collins?“

Just nimelt. Mees tundis vaid ühte Collinsi-nimelist ja see oli usulahu juht Martha Collins. Mees silmitses uuesti Edenit, üritades leppida sellega, mida too näis öelda üritavat. „Kas teil on sugulussidemeid…“

„Ta on mu ema.“

See siin oli Martha Collinsi ammu kadunud tütar? Elysia elanikud eelistasid ilmetut riietust ja lihtsaid soenguid – olles tema ees seisva naise täpseks vastandiks. Oi ei, naise riietuses ega ta pikkades tumedates juustes polnud midagi liiga toretsevat, kuid miski ta hoiakus viitas eriväljaõppele. See naine on ohtlik. „Kui see on teie meelest naljakas, siis te eksite.“

Naine ohkas. „Katsume selle teemaga ühele poole saada ja siis oluliste asjade juurde liikuda. Ma ei saa oma emaga läbi – või vähemalt ei saanud lapsena. Me pole kümme aastat omavahel rääkinud, kuigi ta on mõned korrad üritanud minuga ühendust võtta.“ Üle naise näo libises mingi kummaline ilme, kuid kadus nii kiiresti, et mees ei jõudnud sellest sotti saada. „Ma ei ole siin sellepärast. Ma olen siin, kuna tundsin pildil nähtud tätoveeringu ära.“

„Mismoodi? See näeb ekraanil pigem pleki moodi välja.“ Ta polnud ka seda oma silmaga vaadates suurt enamat näinud. Mees lootis, et kohtuarst oskab surnukeha puhastamise järel midagi täpsemat öelda.

Surnukeha.

Inimese surnukehana kirjeldamine tundus kuidagi külmana, kuigi see miski, mis oli tüdrukust kunagi inimese teinud, oli kadunud juba ammu enne seda, kui Zach sündmuspaigale jõudis. Keskendu. Sa ei aita sellele mõeldes seda tüdrukut mitte kuidagi. Temal on vaja, et sa ta tapja üles leiaksid. Siis võid sa tema kaotatud elu leinama hakata.

Kui muidugi üldse on mingi tapja. Enne selle fakti kinnitamist vajas ta lisainformatsiooni. Tundus küll paganama ebatõenäoline, et tüdruk oleks end ise alasti võtnud, tätoveerinud ja läbi peksnud ning seejärel teeserva surema suundunud, aga oli juhtunud veidramaidki asju. Võimalik, et tüdruk pani kuskil pidu ja läks üksi uitama.

Ja ehk sina lihtsalt palud, nagu jaksad, et kõik oleks just niimoodi toimunud.

„Ma tean, mis see on, kuna mul endal on samasugune tätoveering.“ Naine libistas jaki seljast ja pöördus seljaga mehe poole; tal seljas olev särgik jättis ülakeha paljaks. Mehel kulusid enne, kui ta naise nahka katvates tindikeeristes õige koha leidis, mõned sekundid, aga seal see oli – väike ringjoon ja tuttav kujutis selle keskel. Edeni tätoveeringu piirjooned polnud küll nii hägused kui leitud tüdruku kehal, kuid pilt polnud sellegipoolest nii selge, kui ta eeldanud oli.

„Mida see kujutab?“

„Nahkhiirt.“

Nüüd, mil naine seda öelnud oli, hakkas ka mehe silm nahkhiire kohmakat piirjoont seletama. Jäi mulje, nagu oleks selle kritseldanud väikelaps. Konkreetse tätoveeringu rohmakust rõhutas veelgi seda ümbritsevate jooniste meisterlikkus. „Miks?“ Mees taipas, et ta oli küsimuse esitanud, alles siis, kui see oli ta suust välja lipsanud.

Naine tõmbas jaki uuesti selga ja pöördus mehele otsa vaatama. „See sümboliseerib surma ja taassündi üldiselt ja konkreetsemalt Persephonet. Nahkhiired on tema jaoks pühad, kuna arvatakse, et nad kannavad mõnikord surnute hingesid.“

Mees tundis, kuidas temas tõstis aegamisi pead õudus. „Te ei taha mulle ometi öelda…“

„Tahan küll. Kõigil mu ema järgijatel on selline tätoveering. Tegelikult on neil neid lausa mitu.“ Naine osutas oma puusale ja randmetele – tundmatul ohvril olid tätoveeringud olnud samades kohtades.

Täitsa lõpp. Ta oli teadnud, et midagi on teoksil, kui Martha keeldus temaga kohtumast ja väravad olid suletud olnud, aga midagi sellist ei oleks ta küll arvata osanud. Kui just… Ta silmitses võõrast, kes väitis end olevat Martha Collinsi tütar. Ta polnud seda millegagi tõendanud ja loota, et mees sellises küsimuses vaid ta sõna uskuma jääb, olnuks liig. „Kas ma saaksin mõnda teie isikut tõendavat dokumenti näha?“

Naine läkitas tema suunas samasuguse mõrkja naeratuse, kuid tõi siiski rahakoti lagedale ja ulatas mehele Virginias välja antud juhiloa.

Mees uuris seda ja tõsijutt, dokumendil oli tõepoolest nimi, mida naine oli väitnud end kandvat. „Te loomulikult mõistate, et ma ei saa sellises asjas üksnes teie sõnale toetuda.“

„Loomulikult.“ Naine sai juhiloa tagasi ja ulatas mehele kaardi. „Siit leiate mu telefoninumbri. Teil tekivad lõpuks küsimused ja mina olen ainus, kes on valmis neile vastuseid andma. Juhuks, kui te meelt muudate – ma peatun kohalikus majutusasutuses.“

Mees luges talle antud visiitkaarti, arvates, et ta aju mängib sellel olevaid sõnu lugedes talle vingerpussi. „Eden Collins, FBI.“

„Mitte praegu. Ma olen puhkusel.“ Enne kui mees midagi öelda jõudis, oli naine läinud; jaoskonna uks vajus ta selja taga vaikselt kinni.

Zach potsatas tagasi oma toolile ja põrnitses kortsus kulmul visiitkaarti. „Ja mina veel arvasin, et tänane päev ei saa enam veidramaks minna.“

Eden tundis üle parkimisplatsi oma auto poole astudes paratamatult kergendust. Šerif – Zach – ei hakka talle helistama. Ta pidas naist napakaks ja eks tal oli põhjust ka. Naine ei olnud omalt poolt midagi selle arvamuse vääramiseks teinud. Aga tema oli oma rolli täitnud – oli oma abi pakkunud. Tal olnuks oluliselt lihtsam mehele helistada, kuid ta südametunnistus ei lasknud tal seda teha. Mees ei oleks ta juttu kohe tõrjunud ja naine pidi saama võimaluse panna teda end ära kuulama. Ja kui mees ei pidanud pärast seda vajalikuks ta pakkumist vastu võtta, oli see juba tema valik. Naine sai puhta südametunnistusega oma eluga edasi minna.

Ta soovib, et õiglus saaks jalule seatud. Naine oli seda näinud ta silmades, selles, kuidas ta tähelepanu surnukehast tehtud ülesvõttele keskendus; tema süütunne oli peaaegu füüsiliselt tajutav. See siin oli tema linn ja vähemalt osa mehest tundis end siin jõhkralt tapetud tüdruku eest vastutavana.

See eristas teda nii mõnestki korrakaitsjast, kellega ta oli kokku puutunud, kes soovisid vaid seda, et probleem kaoks ja rohkem nende päeva ei tumestaks.

Naine tardus uksekäepideme järele kobades ja tundis, kuidas ta kuklakarvad turri tõusid.

„Ma ei ole tagasi tulnud.“

„Tundub küll, nagu oleksid.“

Seda häält kuuldes tundis ta jäist judinat mööda oma selgroogu alla jooksmas. Iga instinkt nõudis, et ta pageks, teeks ükskõik mida peale ringipööramise ja enda selja taga seisvale koletisele näkkuvaatamise – kuid just seda ta tegi. Ma olen viimase kuue aasta jooksul palju hirmsamate inimestega kokku puutunud. Aga ringipööramise järel ei uskunud ta seda isegi. Ta hoidis enda ees seisvat meest silmitsedes õlgu sirgetena ja käsi vastu külgi surutuna. „Abram.“ Naise emal oli komme enda järgijateks saanud inimestele uued nimed anda, kuid Abramis oli midagi sellist, mis lubas Edenil oletada, et see mees oli põrgutulele ja väävlijärvedele viitavat nime sünnist saadik kandnud.

Vahepealsed aastad polnud talle liiga teinud. Naine pingutas, et mõelda – mees pidi nüüdseks olema ligemale viiekümneaastane; ta juuksed olid hõbedaseks ja näojooned pisut teravamaks muutunud. See pidanuks teda ligipääsetavamaks või siis vähemalt hõlpsamini eiratavaks muutma. Aga selle asemel mõjus mees veel ähvardavamalt kui viimasel korral, mil Eden teda näinud oli.

„Su ema soovib su kohalolu.“

Kui palju kordi oli ta mehe suust neid sõnu täpselt selle tooniga lausutuna kuulnud? Liiga palju, et arvet pidada. Need ei tähendanud kunagi midagi head. Naine oli kindel, et ka selles osas polnud vahepealse aastakümne jooksul midagi muutunud. „Ma ei ole enam alaealine ja ma ei soovi temaga kohtuda.“ Ta sõnad kõlasid ta enda peas küll rahulike ja vaoshoitutena, kuid väljaöelduna oli neil torsakas toon, nagu oleks ta ikka veel laps, kes kunagi nende juurest pages.

„Sellegipoolest.“ Mees ei nihkunud küll lähemale, kuid korraga tundus, et ta oli lähemale tulnud ja täitis nüüd ta isiklikku ruumi, pannes naise südame järjest kiiremini pekslema.

Ta kiikas politseijaoskonna poole, aga kui Zach ka tema ja Abrami vastasseisu nägi, ei kiirustanud ta naist kaitsma. Ja miks ta pidanukski? Mehe meelest oli tegemist hulluga, kes oli suguluses veel suurema hulluga. Pereäri, ei muud.

Paraku see polnud nii.

Naine teadis, kuidas asjad edasi kujunevad. Ta istub oma autosse ja sõidab minema – ilmselt laseb Abram tal seda teha –, aga mingil hetkel, ja see juhtub üsna pea, pöörab ta end ringi ja mees seisab taas seal ja siis ei ole ta enam nii leplikus meeleolus. Niisiis on tal valida, kas teha seda enda või ema poolt seatud tingimustel.

See on vale. Mitte miski ei toimu Edeni seatud tingimustel – mitte siis, kui see puudutas Elysiat. Seal lugesid vaid Martha ja tema vankumatu tahe.

Paindu või sind murtakse.

Need olid ainsad reaalsed võimalused.

Kurat võtaks, ma olen FBI agent. Ma tulen sellega toime. Mida rutem ma teada saan, kas selle kõige taga on Martha, seda kiiremini pääsen ma sellest kuradima linnast minema ja saan oma elu edasi elada.

Ta libistas autovõtmed käekotti tagasi. „Elysiasse ma ei tule.“

Abram astus sammukese tagasi ja osutas teiselt pool tänavat asuva kohviku poole. See ei olnud Starbucks – Clear Springsis ei olnud ühtegi brändiga kohta – ja oli sel pärastlõunasel tunnil sisuliselt inimtühi. Koduste emade ja teismeliste jaoks koolile liiga lähedal. Ilmselgelt ei soovinud ta ema endale publikut. Esialgu.

Tänava ületamiseks näis kuluvat terve igavik ja ometi jäi see aeg liiga lühikeseks. Just selle vältimiseks oli ta nii palju aega ja vaeva kulutanud ja ometi võttis ta vabatahtlikult vastu väljakutse, teadmata, kas ta on selleks valmis. Ja mis veel hullem, sellel kõigel polnud mingit mõtet.

Kohvik nägi seestpoolt välja nagu tuhanded teised erinevais paigus üle kogu Ameerika Ühendriikide. Hämarus, intiimne valgus, lähestikku seatud toolid ja piki tagumist seina kulgev lett. Kohvikus oli veel üks külastaja, kuid tema toppis parasjagu oma sülearvutit kiirustades kotti. Tore teada saada, et Martha endiselt inimestes selliseid reaktsioone esile kutsub.

Kuna naisel polnud enam millelegi keskenduda, vaatas ta viimaks oma ema poole. Nagu Abramist, olid aastad temastki olulisi jälgi jätmata möödunud. Võimalik, et ta vöökohale olid mõned kilod kogunenud, kuid see andis talle õnnelikuma välimuse – nüüd meenutas ta palju enam heatahtlikku matriarhi, keda ta end olevat väitis.

Nagu end siia ilma sünnitanud naisega kohtudes ikka, võttis Eden mõttes läbi kontroll-lehe nende ühistest joontest. See polnud kuigi pikk – Eden oli kõhn ja ta ema kogukas; tütar oli Marthast mitu tolli pikem ning tal olid oma ema tohutuks nördimuseks viiuldaja käed. Need kõik oli naine pärinud oma isalt, keda ta kunagi näinud polnud.

Marthalt oli ta saanud keskmist pruuni tooni juukseid, kuigi ta toonis neid heledamaks ja Martha enda juuksed olid nüüdseks pigem hallid kui pruunid. Neil oli ühesugune lai ja lopsakas suu; suu, mis oli mõeldud valede puistamiseks.

Ja siis silmad.

Kõigest muust võis mööda vaadata. Eden ei naeratanud, nagu ta ema lapsepõlves pidevalt tegevat tundus, meenutades seejuures keset enda kootud võrku kükitavat ämblikku. Ta oli oma juuksevärvi meelega muutnud, üritades end distantseerida tüdrukust, kes ta kunagi olnud oli.

Aga iga kord, kui ta piisavalt pikalt peeglisse vaatas, vaatasid talle sealt vastu ta ema silmad. Viskikarva silmad; nende toon oli lihtsalt pruunina kirjeldamiseks liiga sügav.

Martha läkitas Edenile päikeselise naeratuse ja sellest oli peaaegu küll, et tekitada temas soov taas ukse poole suunduda – teda takistas seda tegemast üksnes Abram, kes ta selja taga seisis.

Nii oli ta sunnitud valima Martha ja Abrami vahel ja siin sai valikuid olla vaid üks. Vähemasti oli ta enam-vähem kindel, et vastasseisust oma emaga suudab ta omal jalal lahkuda. Abrami osas ta nii kindel ei olnud.

„Martha.“

Ta ema silmad lõid särama ja ta kergitas end poolenisti jalule. „Eden. Tuleb tunnistada, et ma suutsin Abramit vaevu uskuda, kui ta ütles, et sa tagasi linnas oled.“

„Ma ei ole tagasi.“

Ema naeratus tuhmus ja Eden, tundes soovi seda taas säramas näha, nimetas end mõttes korduvalt narriks. Ta manipuleerib, muud ei midagi. Martha osutas naise ees laual seisvale tassile. „Ma tellisin su lemmikkohvi.“

Naisel polnud muud valikut kui istet võtta ja asjaga ühele poole saada. Ta rüüpas tassist – magus ja rohke koorega – ega vaevunud Marthale ütlemagi, et eelistas juba mõnda aega kohvi mustalt juua. Sel polnud mingit mõtet ja ta eesmärk tervikuna oli kohvikust võimalikult vähese jutuga minema saada.

„Ma pole sind ammu näinud.“

Naine niheles, suutmata otsustada, kuidas ta ema uurivasse pilku suhtuma peaks – tundus, nagu üritanuks ta Edeni näojooni meelde tuletada või neid siis kümne aasta tagustega võrrelda. Mida ta ütlema pidanuks? Ma vihkasin elu, mille sa loonud olid ja mida sa mind elama sundisid, niisiis läksin ma minema. Sina ei muutu ja mina samuti mitte. Sellest ei tule kunagi seda, mida sina ootad. Ta ei suutnud neid sõnu oma krampi tõmbunud kurgust välja pigistada, niisiis võttis ta oma kohvitassist veel ühe lonksu.

Martha kõhkles ja vastas siis samasuguse liigutusega. „Pärast sinu kodust lahkumist on siin palju muutunud.“

Eden võinuks kihla vedada, et mitte piisavalt palju. Aga kui ema talle tõesti informatsiooni pakkus, siis olnuks narr mitte üritada Martha käest võimalikult paljut välja meelitada. „Jah?“

„Meie kogukond on kasvanud. See lausa õilmitseb.“ Naine manas näole põgusa oma rolli vähendada üritava naeratuse. „Aga muidugi ei tulnud sa tagasi selleks, et Elysiast rääkida. Kuidas sul läinud on?“

Abram oli Edenile aastate jooksul korduvalt helistanud ja oma tasasel, ent hirmutaval moel temalt kõige ebasobivamatel hetkedel teavet nõutanud. Mees esitas alati vaid mõne üksiku küsimuse ja naine omalt poolt ei pakkunud talle kübetki enamat, kui nende pealesunnitud kontrollkõnede lõpetamiseks vaja oli – eesmärgiga mehest võimalikult kiiresti lahti saada. Ta ei kavatsenud ka nüüd teisiti toimida. „Ma töötan endiselt valitsuse heaks.“ See vastus oli piisavalt turvaline, kuna seda ema juba teadis.

Tõepoolest, Martha huuled tõmbusid peeneks kriipsuks. „FBI.“

„Kasutan sinult õpitud oskusi.“ Ta poleks pidanud nii lapsikult käituma, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna.

„Mul ei ole aimugi, mida sa silmas pead.“

Muidugi ei olnud. Sest Elysia polnud ju mingi sekt. Selge see. Eden ei pööritanud küll silmi, aga ega palju puudu ka jäänud. „Sa võid ju üritada mingit muud muljet jätta, aga ma tean kindlalt, et Elysia on aastaid FBI jälgitavate organisatsioonide nimekirjas olnud, niisiis ei lollita sa kedagi.“

„Eden Magdalene, sa võid nüüd küll täiskasvanud olla, aga see ei tähenda, et sa võiksid minuga rääkides sellist tooni kasutada.“

Ehk siis teatud tõdesid välja öelda. Eden põrnitses äkitselt väsimust tundes oma kohvitassi. „Ilmselt ei tea sa ka eile minu e-postiaadressile saadetud fotost midagi?“ Foto kandis küll politseiülesvõtte märgendit, kuid see ei selgitanud, mismoodi see oli naiseni jõudnud. Ta oli lasknud ühel oma sõbral tehnikaosakonnast kirja jälitada, kuid see oli viinud üksnes mitmete erinevate IP-aadressideni, kuni jäljed viimaks internetisügavustesse kadusid. Peetagu teda paranoiliseks, kuid naine oli esimese asjana mõelnud, et ta ema on sellega kuidagi seotud. Küsimus oli muidugi selles, kuidas nimelt.

Martha kallutas pea kulmu kortsutades viltu. „Ma ei saa aru, millest sa räägid.“

Muidugi ei saanud, kuigi Eden ei osanud öelda, kas naine rääkis tõtt või siis lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et oli mõrvauurimisega seotud infot lekitanud. Ta ohkas. „Mida ma siin üldse teen, Martha? Sa tead väga hästi, et me pole alates hetkest, mil ma kaheksateist aastat vanaks sain, suutnud teineteisele kõrri kargamata samas ruumis viibida ja tundub, et selles osas ei ole midagi muutunud.“

„Mina tahan üksnes seda, mida ma alati tahtnud olen, lapsuke. Ma tahan, et sa koju tuleksid.“

Mul ei ole kodu, kuhu tulla, hetkel mitte. Üldse mitte. Kui väga ma ka ei sooviks, et see poleks nii. Naine köhatas kurgu puhtaks. „Ma…” Mõtle. Mõtle kiiresti. Kindel eitav vastus paneks Martha üksnes rohkem survet avaldama ja naine polnud veel kindel, kas Zach muudab oma meelt. „Ma mõtlen sellele.“ Pika harjutamise tulemusel sujus valetamine hõlpsalt. Tal polnud kavas tagasi minna. Ta oleks Elysia väravatest sisseastumise ja taas ema kontrolli alla sattumise asemel endale parema meelega tule otsa pannud. Ta oli siin vaid selleks, et veel mõnda surnud tüdrukut ei leitaks.

„See tähendaks minu jaoks nii palju.“ Martha naeratus lõi särama ja üks reeturlik osake Edenist vastas samaga. Tema ema puhul käisid asjad alati niimoodi. Ta ei pidanud kuigi tihti karmi tooni kasutama, kuna leebete sõnade ja teatud pilgu abil sujus manipuleerimine palju lihtsamalt. Ja kui see ei toiminud? Noh, ta ei kohkunud tagasi ka käte määrimisest.

Kas sina tegid seda? Kas sina korraldasid selle tüdruku tapmise?

Eden ei saanud seda küsida. Šerif oli tema abist juba keeldunud ja omal käel asja uurima hakkamiseks pidanuks ta ikka eriti rumal olema. Ilma seaduse toeta ei saanud ta midagi ette võtta. Kui ta üritaks…

Ja kui ta üritaks, siis Elysias oli piisavalt tähistamata haudu. Mis maksnuks veel ühe juurdetekitamine?