Читать книгу Projektilaps Pärnust - Kati Murutar - Страница 5

ENNE JA PÄRAST

OLEN VESTJA. JUTUSTAN MUINASJUTTE inimestest ja inimestele. Usaldan saatust ja vaistu: kui kohtan mõnd huvitavat inimest või perekonda, olen kindel, et selles juhuses on oluline sõnum.

Jutustan oma lugusid eestlastele toeks või hoiatuseks, inspiratsiooniks ja heameeleks. Ja olen ise aeg-ajalt teadlikult mõne oma raamatu peategelane. Osa lugusid sünnib ise ja jätkab oma elu. Ma ei pea end loojaks, vaid ilmaleaitajaks ja vahendajaks.

Mu isa Harri Vasarat teatakse legendaarse tenori ja südametemurdjana. Ent tema tegelik elu ja tõeline armastus oli marionetiteater, mitte lavadel kenitlemine. Ise tegi nukud, ehitas lava ja kirjutas näidendid. Isa luuletas eestikeelsed sõnad ka mitmele serenaadile, millega ta end meie muusikalukku laulis. Mu isa oli üdini muinasjutuvestja, ta aitas oma nukuteatriga kujundada tänaste poisteplikade lapsepõlve õnnelikumaks, kui oli tema elu algus lastekodus.

Selle sõnavaldamise, sensitiivsuse ja loovuse taga on kirju-mirju päritolu. Maailma parimad psühholoogid ja manipuleerijad on teatavasti mustlased, juutidel on samadele omadustele lisada töökus ja intellekt. Isa vanemad Aleksander-Leopold Vatmann ja Mäe Alma olid ilmselt mõlemad juudi verd, sest Alma juurrahvas Laiuse mustlased on Skandinaavia uusimate dokumendituvastuste kohaselt 12., kadunud juudi kuninga järglased, kelle apostel Andreas jälgi ajades Laiuselt leidis.

Minule pole ürikud nii kangesti tähtsad. Lood ja laulud, tants ja muinasjutud on olulised.

Mu rannarootsijuurse emapoolse vanaisa Valteri ema Jenny oli kuuldavasti prantsuse verd ja tema ema polnud just väga … Kuidas nüüd öeldagi … Ma pean selle üle veel mõtlema, kas minu looga on kooskõlas fakt, et üks mu esiemadest oli prantsuse kurtisaan.

See legend mulle sobib, et emapoolse vanaema Linda isa oli kalalaeval töötav punapäine norrakas, kes võrgutas mu vanavanaema Pauliine, seejärel aga, kadudes sõrmusterahaga koos avamerele, õnnistas enne vanavanaema vallasema seisusega.

Niisuguse rahvaste paabeli ristumise puhul on kõige rabavam tõsiasi, et mu ema ja isa on uskumatult sarnased. Nii näojoonte, kehatüübi kui miimika poolest. See, et ema on naturaalne blond suurte siniste silmadega põhjamaalanna ja isa lokiline tõmmu pruunide silmade ja bemoll-ninaga lõunamaalane, ei tähenda midagi. Nad on sarnased.

VAAT selline pidi olema minu lapsepõlveloo sissejuhatus enne, kui ma polnud veel saanud kirja oma lapselt. Sain tütrelt kirja, kus ta teeb mulle hulganisti etteheiteid: et ma pole oma lapsi küllalt armastanud, et olen endale liiga palju töid võtnud ega oska hetke nautida, et … Olin kaks nädalat pärast seda kirja keeletu ja meeletu. Nüüd tean, et mul on viimane aeg seda lugu siin jutustada, sest igal praegusel sündmusel ja seosel on seeneniidistik lapsepõlves ja ilmselt veel varasemas ajas. Eelmistes eludes.

See kiri andis tunnistust, et olen jäänud nii oma lapsepõlveloo lahtikirjutamise kui lapsepõlveseoste analüüsiga õigupoolest hullumoodi hiljaks. Osa mu lapsi on juba täiskasvanud. Ja nad ei tea minu lugu.

See on järjepidev kurblugu: mina ei tea päriselt oma ema ega isa lugu. Nad kumbki pole mulle oma legendi jutustanud. Ema tausta tean vanaemalt, kellega lapsepõlves väga palju koos olin. Isa taustast on jutustanud vend Aarne lesk Mall, mu tädipoeg ja tema vanaema ning noorema venna Lauri ema Ülla.

JA SIIS tuli mu teise, lühikese ja kirgliku abielu partneri Peteri küsimus: “Armas, mis kujundas sind selliseks, nagu sa oled?” Jäingi rääkimisega hiljaks, eksabikaasa loeb nüüd – nagu mu lapsedki – kõike seda raamatust.

Jah, miks ma õigel ajal oma taustast pole rääkinud, saamata selle tõttu lähedaseks nendega, kes minust hoolivad? Sest ma olen paljut häbenenud, olen kartnud enesele näkku vaadata. Olen alla neelanud teadmise, et isa mind ei tahtnud, ja sellest hoolimata armastas. Olen häbenenud koolivägivalda, mille ohver ma mitu kõige õrnema ea aastat olin. Olen vaikinud seksuaalsest kuritarvitamisest, sest nagu ütlevad psühholoogid ja psühhiaatridki tarkades raamatutes ja ajakirjades: laps tunneb end süüdi ja väärituna, kui teda kuritarvitatakse.

Selline laps kasvab eluaegseks krooniliseks tööloomaks ja oma olemasolu õigustajaks.

Mis puutub nuttudesse, siis esimese abielu viimastel aastatel võõrdusin nutmisest täiesti. Olen alles hiljuti uuesti nutma õppinud. See on magusalt valus.

Seda teksti luues saan kindlasti päris palju nutta. Ma luban, et püüan kogu hingest mitte kellelegi haiget teha. Endale võib. Endale peab. Muidu pole mõtet.

Ma loodan, et selle jutustuse lõppedes olen natukenegi vabam sellest eesmärgi poole rühkimisest, mis ei lase hetke nautida. Ma meeldin oma loomadele. See annab lootust, et võin ka endale meeldida.