Читать книгу Projektilaps Pärnust - Kati Murutar - Страница 6

LAPS KUI PROJEKT

MU EKSABIKAASAT PETERIT ÄRRITAS, kui keelasin pesamuna Maria Indiral neljakäpakil tubades kimada. Minni mängib hobust või koera, ukerdades põrandal müdinal ühest toast teise, hirnudes või haukudes, kutsikad Sandra, Edward, VIP ja Tereza ning kassid Puhh ja Notsu kannul. Üks põhjustest keelata on põlvede, bernhardiini, spanjeli, Sheltie’, Saksa lambakoera ja Kihnu kuulikindlate kasside tekitatav madin, mis segab keskendumist kirjutamisele.

Teine põhjus on veel.

Iga kord, kui Maria Indira käpuli me talus ringi paneb, meenub mulle üks lapsepõlveseik. Mu isa külaskäik meie kenasse kahetoalisse korterisse Pärnu jõe ääres viiekorruselises majas, kus ma teisest 18. eluaastani elasin. Ja ehkki neid kohustuslikke visiite oma ihuvilja juurde oli kindlasti rohkem – üks või paar aastas, ma oletan –, ei mäleta ma neid. Seda ühte mäletan aga valusasti.

Ema oli hirmsasti ähmis. Ta lõikas meie Viru leiva peale imeõhukesi singiviilakaid. Olime hommikul seda sinki toomas käinud. Laine tatibaari tagaukse kaudu.

Ja nüüd lõikas mu ema sinki, nii et heleblondid lokid värisesid tema kõrge lauba kohal ja keeleots oli pehmete-ümmarguste huulte vahelt väljas. Kui ema oli natukenegi ähmis, hakkasid tal käed värisema. Vanaema ütles, et see on tal pärilik: ka ema isal värisesid käed iga tühja-tähja pärast.

Kuna täna oli ema eriti ähmis, värisesid ta käed nii, et ta lõikas sõrme. Nägin köögilaua taga ema kõrval kõõludes, kuidas nuga lõikas põiki vasaku käe nimetissõrme. Üsna pindmiselt, nii et verd ei tulnud palju. Ja emal polnud aega nutma hakata. Tavaliselt hakkas ta nutma, kui end ära lõi või endale sisse lõikas. Mul oli siis alati tunne, et pean ema kaitsma. Ükskord õpin ära kõik need tööd, mida tehes ema haiget saab. Ma tõotasin endale seda.

Ka isa ukse taga oli kuidagi ähmis. Ta ei teadnud, et ema sidus parasjagu köögis sõrme kinni ja võileivad ei olnud veel valmis.

Õnneks oli isal kaasas tädi Patsa, keda enda ees uksest sisse minuga silmitsi tõugata. Isa ise ei mahtunudki hästi uksest sisse. Ta oli meie juurde tuleku eel tühjaks ostnud Pärnu mänguasjapoe, mille nimi oli Mõmmik ja mis asus Kalevi tänavas. Tohutust lelukuhjast, mis isa mõlema käe otsas meie korterisse saabus, meeldis mulle ja sai minu omaks kena blond Saksa nukk Janne. Tal oli kohe tulles nimi kaasas ja ega ma oleks õigupoolest kogu seda ülejäänud hunnikut vajanudki. Isa tädi surus mulle kaenlasse pruuni kaisukaru. Karu tegi kummuli keeratuna „bäääää“ ja ma ristisin ta meie pikas koridoris riidenagi all lennult Kokoks.

Isa tädi, vanaema Alma õe nimi oli Elsa, aga ta palus end nimetada Astaks. Ja mina ristisin ta sujuvalt tädi Patsaks. Sai nime karu, sai ka tädi. Patsal olid tumedad kokkukasvanud kulmud, madalahäälne lummav naer ja ülimagus lõhnaõli, arvatavasti Možet Bõtj – see oli tookord moes. Kõik tädid piserdasid endale seda peale. Linnabussides võistles Možet Bõtj Punase Moskva ja kannikeste hõnguga. Meestel oli peal või sees odekolonn Troinoi. Ja juustes oli paljudel kasevesi.

TÄDI ja isa pandi elutuppa peenikeste jalgadega tugitooli mustvalge teleka ette istuma ning isa valas pitsidesse natuke konjakit. See levitas üle toa kergenduse lõhna. Ta ei olnud pärast pitsikest enam nii hirmsasti närvis.

Ema ka mitte. Ema tahtis ühekorraga aasta eest ette ja taha isale näidata, mida nende ühine laps oskab. Sain täpselt aru, miks ma isale esinema pean: selleks, et isa saaks aru, kui suur kaotus ja ilmajäämine see on, et ta meiega ei ela. Et ta minu kasvamist ega arenemist ei näe.

Ema ütles telefonis või kohvikus seda oma sõbrannadele nii sageli, et ma teadsin.

“Vaata nüüd, milline sinu tütre lemmikmäng on!” nõudis ema.

Ema ei teadnud, et mina olin selleks ajaks kaks eksistentsiaalset maksahaaki saanud. Esiteks nägin juba korteriuksest sisse kanditavat mänguasjade kuhja silmitsedes, kui suur on isa süütunne.

Vanaema oli mulle rääkinud, kui temaga Pärnu parkides jalutasime, et isa ei kavatsenud mind saada. Ehk nagu vanaema väljendus: ta polnud mind planeerinud. Mu tark ja leidlik vanaema ning õrn ja naiselik ema olid asjad niimoodi seadnud, et mind pandi hakkama. Nii mu ema ja vanaema seda väljendasid. Hakkama panemise eest karistuseks käskis nõukogude moraal abielluda.

Vanaema ütles: “Kui mees on hästi kombineeritud lõksu jäänud ja tite valmis teinud, peab tema selle naise ära võtma. Ka siis, kui lapsesaamine oli naise otsus.”

Ja mitte ainult. Kui ta sunniviisilises abielus püsimisega toime ei tule ja jõuga tulnud naisest lahku läheb, on tal koormis sinnamaale, kuni laps saab 18aastaseks.

Neid jutte räägiti minu kuuldes. Ema ja vanaema ei arvanud, et ma saan aru. Nende meelest olin üleni keskendunud mängudele oma nukunurgas ja kuulsin ainult neid jutte, mis olid mõeldud otseselt mulle – peene hääle ja pudinaga öelduid.

Ei, ma kuulsin ja mõistsin kõike. Ma olin ema projekt, mis püüdis isa lõksu. Ja mul oli sellepärast isa ees väga piinlik. Ma olin pealt kuulnud, kui ema helistas Estonia teatrisse ja ütles, et tahab alimente ka plaaniväliste väljasõitude ja haltuura pealt. Siis oli mul, kes ma valget karvast koera paela otsas mööda tuba enda järel vedasin, veel suurem süütunne.

Kõik mehed on sead – vanaema veenis mind selles kogu lapsepõlve – ja neid võib peksta. Aga laps läheb katki, kui tema võrdkuju on alimendid.

Ema nimetas mind oma kadumaläinud aspirantuuriks. Ta teatas tookordki isale oma vere hinnaga valmistatud võileibu pakkudes: “Jätsin Kati õnneliku lapsepõlve nimel arstiteaduskonna aspirantuuri minemata.”

Tädi Patsa imestas: “Sa poleks pidanudki kuhugi minema, Pärnu sanatooriumid on ju kurortoloogia baas, sa võid arstitööd tehes kah seina peale ristikesi vedada ja teadust teha.”

Aga mina oskasin nelja-aastasena ülikiiresti põlvili üle põranda vurada. Et ema saaks minu üle uhke olla ega räägiks isale, milliseid ohverdusi ta on teinud, panin vurinal ema tellimust täitma. Saatuse sõrme tahtel takerdusin elutoa vaiba serva taha ja kündsin lõuaga krobelist sünteetilist vaipa – see oli mingi Mistra eelik ja analoog –, nii et lõug lõhki. Isa kohmetus-ebalus-süütunne oli mulle pasunasse sõitnud.

Isa ütles oma maheda kuulsa häälega abitult „oi-oi-oi“. Tädi Patsa tahtis mind sülle võtta, aga ma ei läinud, sest ma ei nutnud. Kannatasin oma katkise koonu valu vaikides ja isa silmitsedes: mul oli temast kahju. Endast mitte. See kena, maitsekalt riides, meeldivalt lõhnastatud, õhtuseks soolokontserdiks valmistuv mees pidi siin nõudliku perenaisega korteris istuma ning midagi tundma lapse vastu, keda ta nägi nii üliharva, et mingid tunded polnud kuidagi võimalikud.

Isa oli tol päeval 44aastane nagu mina praegu. Nüüd siis saime ajateljel siin ja praegu kokku. Ma mõistan ja armastan sind, isa! Küllap sa tead seda! Seal kehatus maailmas ei ole eelarvamusi, etteheiteid ega tabusid. Eks?

“SU ELU esimesel poolaastal, kui me Tallinnas Tina tänavas elasime, jooksis isa küll Estoniast pärast etendust otsejoones koju, et sind suures plärisevas plekkvannis vannitada,” jutustas ema mulle, kui olin umbes kümnene ja ta pesi meie kõigi mugavustega korteri vannis mu selga. “Mina kartsin seda suurt vanni, kartsin, et sa libised mul käest ära. Aga su isa oskas ja nautis seda vannitamist. Ta itsitas sageli, et miks sellel titel nokut pole. Sa oled oma isa ainuke tütar. Aga ta ei osanud sind hoida. Mind ta vist ei armastanudki ...” arutles ema. “Üha sagedamini jäi isa kolleegidega teatrisse konjakit jooma … Kuid ooper käib ka puhvetis, tralal-la-lal-la-laa! Kui ta ei jäänud teatrisse, läks naabrite juurde: meiega samas trepikojas elasid teisedki estoonlased. Saad aru, pummeldas naabrite juures, ei tulnud koju!”

Sain aru.

Isaga hakkasime kohtuma pärast seda, kui me Pärnusse kolisime, paar korda aastas.

Mäletan oma külaskäikudest põhiliselt vastastikust ebamugavustunnet.

“Jumal küll, kuidas sa, väike võõras tüdruk, mu ellu ja korterisse sattusid?”

“Anna andeks, ma tean, et sa pole mind planeerinud. Vanaema tuleb mulle varsti järele, ära muretse, vooli oma nukke edasi.”

Need laused olid õhus.

Isa kibeles kööki, kus tal olid laual plastiliinikamakad, millest ta voolis marionettide nägusid ja käsi-jalgu. Potis kees ligniinimass, mille ta kipsiga segas ja plastiliinist nägude vormideks valas. Ta tegi neid nõidade ja kuningate nägusid järele.

Isa ei osanud voolida, kui mina pealt vaatasin. Märkas mu pilku ja hakkas häbenema. Kukkus oma õnnestavast äraolekust välja ja oli pahur. Läksin tuppa muinasjuturaamatuid vaatama. „Okasroosike“ oli kõige ilusam.

Isal olid voodi ees baldahhiinkardinad, riiulid kunstiraamatuid, käsikirju ja fotosid täis ning igas tugitoolis ja diivaninurgas istusid väga elusa olemisega marionetid. Ta püüdis mind nendega lõbustada ja paeluda, aga ma võõrastasin ja kartsin neid. Need nukud olid elusad. Neis oli kohutavas koguses valu ja pettumust. Ka siis, kui nad naeratasid. Eriti siis. Iseäranis mustlanna, kes isal kiiktoolis istus, ajas oma kelmika näo ja hiiglaslike pruunide silmadega lausa nutma. Nii üksi …

KÄISIME ema ja mõne tema sõbratariga peaaegu igal pühapäeval restoranis Pärnu lõunat söömas. Ühel säärasel korral näitas ema mulle korraga üle saali: “Näe, sinu isa on seal.”

Isa istus restorani vasakus tagumises nurgas koos Sulev Nõmmiku, Ervin Abeli, Karl Kalkuni ja Vello Viisimaaga. Härrastel estoonlastel oli laud lookas, tuju hea ja tihe sinine suitsupilv ümber laua. See oli vist “Noore pensionäri” võtteperiood. Mu isa on selles filmis lehvivate mustade lokkidega ilmselgelt vintis või pohmakas taustategelane.

Oligi üks tõsine võtteperiood. Igas mõttes. Kui neid estoonlaste filme (eriti “Siin me oleme”) vaadata, peab ütlema, et Sulev Nõmmik oli geniaalne töiste väljasõitude korraldaja. Estonia teatri operetibande toodi pealinnast kuurorti või viidi mõnele saarele. Võeti viina, filmiti ja tulemuseks olid kultuslikud tooted.

Isa oli jokkis. Tema lummav naeratus sõitis näol seetõttu mõnevõrra ringi. Aga ta meeldis mulle. Ema saatis mu isale tere ütlema. Läksin ja seisin härraste laua juures, papa võttis mu korraks ehmunult põlvele, häbenes oma purjusust ega osanud nagu taevast napsilauda sadanud plikaga midagi peale hakata. Just sellise, eheda ja ujedana ta mulle meeldiski. Nägin tema silmades sügavat kurbust ja üksildust, andsin talle põse peale musi ja kobisin oma ellu tagasi.

“Nägid, jah?” küsis ema.

Nägin.

MA ARVAN, et see jutuajamine vanaemaga toimus Kadriorus luigetiigi ääres parte toites. Pardid tulid kalda ligi, luiged mitte.

“Miks isa halb on?” küsisin vanaemalt.

Ma ei rääkinud talle, et kõndisin tänaval sageli nii, et kujutlesin isa enda kõrvale astuma. Head ja ilusat isa. Ma ei kujutlenud isa suuremaks, kui ta oli. Täpselt selline, nagu ta oli, sobis küll.

“Kuram küll!” ütles vanaema oma lemmikvande kaunilt põriseva r-iga. “Selle artisti kinnipüüdmine võttis nii palju vaeva ja kombineerimist. Ta oleks vähemalt pidanud püüdma selle noore blondi arstiga abielus olla. Su ema on ju ilus naine.”

On.

“Su ema sünnitas sinu.”

Jah.

Artisti kinnipüüdmise skeem oli üldjoontes selline, et esmalt istus armunud ema kümneid kordi teatris, vaatas “West Side Storyt” ja “Minu veetlevat leedit” ja jälgis pärast etendust Estonia taga, kuidas Harri Vasar, lillesülem kaenlas, koju jalutas. Emal õnnestus arstide ringkonna kaudu isaga samasse seltskonda sattuda. Minu legend räägib, et olen sigitatud pärast ema ja isa ülilühikest tutvust Aegna saarel. Või oli see nüüd Aegviidus? Ah, mulle meeldib Aegna saar rohkem, nii et jääb see: jaaniööl leitud sõnajalaõis.

Aga isa polnud tegelikult Freddy ega Tony.

“See ei tähenda. Härrasmees kosib ära naise, kelle ta rasedaks on teinud,” õpetas vanaema. “Kuram, minu viikingi veri ei värisenud, kui tütar oli vaja mehele panna! Su papa unustas abielu registreerima minnes passi koju, aga see teda ei päästnud.”

“Äkki ei tohiks naised ainult omal algatusel lapsi teha?” küsisin kaklevaid parte silmitsedes, vanaemalt vastust ootamata. “Ise ütled, et lapsed peavad sündima armastusest.”

Muidu tulevad alimendid ja kroonilise alaväärsustundega inimesed. Olete märganud, et inimesed heidavad teistele ette sedasama, mida ise teevad? Olles omal nahal kogenud, mida seesugune ühepoolne otsus lapse hingega teeb, sooritame ikka sama.