Читать книгу Tunnete püünis - Katie Dougan - Страница 4

Ellen kummardus kolmekümnest kreemikast roosist koosneva buketi kohale ning hingas sisse nende imeliselt õrna ja peent aroomi.

“Ma ei kujuta ette, kust Jordan teada sai, et isa kinkis mulle roose juba siis, kui sain kümneaastaseks. Iga kord nii palju, kui vanaks ma sain,” ütles ta vaikselt, meenutades aega kakskümmend aastat tagasi. Päeva, mil tilluke Ellen sai oma esimese tõelise buketi.

Johanna hakkas naerma.

“Sinu Jordan teab kõike ja rohkemgi veel!”

“Mind paneb see vahel imestama,” lausus Ellen mõtlikult.

“Miks siis?” imestas Johanna.

“Sellepärast, et ta ei küsi minult kunagi midagi, samas oskab alati täpselt ära arvata, mida ja millal ma tahan.”

“Sellisest asjast võib ainult unistada!” hüüatas Johanna suuri silmi tehes. “Sa ei oska endale ettegi kujutada, kuidas teised naised sind kadestavad!”

Ellen kehitas õlgu.

“Mida siin kadestada?”

“Rikas sümpaatne mees, kes oskab ära arvata iga soovi, täidab iga kapriisi,” hakkas Johanna loendama. “Mitu miljonit naelsterlingit pangas, suur eramu Londoni eeslinnas. Ongi põhiliselt kõik. Kadestada pole tõepoolest mitte midagi!”

“Ah, Johanna, sa ei oska endale ettegi kujutada, mida ma tunnen,” kaebles Ellen.

“Loomulikult ei oska! Minu palga ja hulga ebaõnnestunud romaanide juures on mul raske mõista, miks sa ootamatult masendusse langesid.”

“Pole mingit masendust,” lõi Ellen käega. “Ma jäin lihtsalt mõttesse selle üle, et sain juba kolmkümmend, aga pole elus ikka veel õieti midagi näinud!”

“Ja seda nimetad sa “mitte midagiks”?” hüüatas Johanna pahaselt, tehes toa suunas laia žesti.

Ticherite maja võõrastetuba oleks võinud hämmastada ükskõik millist niinimetatud keskklassi esindajat. Antikvaarne mööbel sobis suurepäraselt kõrgete lagede, tohutute akende, intarsiaga kaunistatud kamina ja rikkaliku kipskrohviga. Seintel rippusid gravüürid seitsmeteistkümnendast sajandist, kaminal seisis kell, mis kunagi oli kuulunud kuninganna Victoriale. Kord nädalas oli Jordani isa jutustanud Ellenile, kuidas kell Ticherite perekonna valdusesse oli sattunud. Isegi surivoodil vannutas söör Giles Ticher poega ja miniat, et nood kella eest hoolitseksid, just nagu polekski tal neile midagi rohkem rääkida olnud.

Ellen turtsatas Johanna kätt jälgides põlglikult. Kuid tegi endale mõttes märkuse, et söör Gilesi kellale on kogunenud palju tolmu. Tuleb teenijaga rääkida. Tõsi, samas lõi ta sellele mõttele käega. Praegu erutasid teda hoopis teistsugused probleemid.

“Kas sa tahad öelda, et kogu see barbaarne suursugusus väärib seda, et selle pärast elada?” küsis ta sõbrannalt pahaselt.

“Mille pärast siis?” imestas pragmaatiline Johanna.

“Kas sa ei tahaks kunagi, et sinu kõrval oleks tugev ja tark meesterahvas, kelle vastu võiks öise äikese ajal end suruda ja kuulda, kuidas ta vaikselt sulle kõrva sosistab: “Ära karda, mu kallis, ma olen sinuga!”?”

“Kui sa kas või vihjad, küll Jordan siis organiseerib sulle äikese,” ütles Johanna muiates.

“Selles kogu asi ongi!”

Ellen hüppas madalalt diivanilt erutatult püsti ja hakkas mööda tuba kõndima.

“Näen esmakordselt naist, kes ei ole rahul sellega, et mees on valmis kõik ta soovid täitma!” hüüatas Johanna sõbranna visklemist jälgides.

“Jordan on suurepärane inimene,” nõustus Ellen, “kuid mind see ahistab. Ma olen nagu kuldpuuris! Ma nii tahaksin tiibu sirutada, sellest hingelisest vanglast välja saada!”

“Kuule, kas sulle ei tundu, et oleks aeg lõpetada naistekate lugemine?” tundis Johanna huvi.

“Vabandust, mis sa ütlesid?”

“Sa väljendad end nii, nagu oleksid sa mingi sentimentaalse romaani kangelanna. Kolledžis võtsime me läbi korralikku kirjandust. Kui sa nii väga tahad, siis meenuta pigem Dickensi ja Thackeray pärandit. Igatahes nende kangelased küll kunagi ahastusest käsi ei murdnud!”

“Ah, Johanna, kuidas sa ometi ei mõista!”

Ellen laskus jõuetult tugitooli.

“Mis siin mõista on?” ärritus Johanna üha enam. “Juba terve tunni kurdad sa mulle oma rasket saatust, laulad laule vabadusest, kuid ei suuda selgeks teha, mis kärbes sind hammustanud on! Mis lahti on, Ellen? Kas läksite Jordaniga riidu?”

“Temaga on võimatu riidu minna!” lausus Ellen hapult.

“No on alles jutt! Sind ei rahulda, et su mees sinu peale ei karju ega anna vopsu vastu su rumalat pead.”

“No see veel puudus!”

“Mis siis, mu kallis, sind sinu elus ei rahulda?”

“Ma ei saa enam elada inimesega, kes mind ei armasta!” prahvatas Ellen.

“Mida tähendab “ei armasta”? Jordan puistab sind kingitustega üle, viib pidevalt igale poole, on sinuga armas ja õrn, ei tõsta kunagi häält…”

“Võid mulle söör Jordani voorused loetlemata jätta,” katkestas teda Ellen.

“Milles siis asi? ”

“Asi on selles, et ma kavatsen kodust ära minna.”

Hetkeks valitses toas vaikus.

“Kuidas ära minna?” küsis Johanna viivu pärast.

“Ringi pöörata, uksest välja minna, võtta pileti esimesele ettejuhtuvale reisile ja igaveseks siit maalt kaduda. Et enam mitte kunagi näha seda maja, seda muruplatsi, kella ja seda meest.”

“Miks siis Jordan sulle meele järele ei ole?” pahandas Johanna. “Iga naine võib sellisest mehest vaid unistada!”

“Ta suhtub minusse samamoodi nagu oma isa kella. Ma olen tema jaoks vaid kallis asjake, mille eest tuleb hoolt kanda ning hästi hoida, et ta edaspidigi aitaks kaasa Ticherite suguvõsa ülistamisele ja rikastumisele.”

“Ellen, see, mida sa räägid, on lihtsalt väga rumal!”

“Sa ei mõista mind!” Ellen raputas lootusetult pead.

“Ma püüan sind mõista, kuid ei suuda.” Johanna kehitas õlgu.

“Mida sa Jordanist lõppude lõpuks tahad? Et ta langeks sinu jalge ette ja laulaks sulle serenaadi? Oskad sa seda endale ette kujutada?”

Ellen naeratas tahtmatult, kujutledes Jordanit rõdu all serenaadi laulmas.

“No näed!”

Johanna osutas talle süüdistavalt sõrmega.

“Jah, see oleks tõepoolest väga naljakas,” nõustus Ellen.

“Mida sa siis tahaksid oma õnnetult mehelt, kellel on ees valimised ja selletagi tohutult muresid, et veel sinu hormonaalseid torme taltsutada?”

“Vaata, Johanna, sa isegi ei mõista, et olen Jordani jaoks alati teisel kohal.”

Ellen vaikis pisut ja lisas siis:

“Hea veel, et teisel, aga mitte kümnendal.”

“Kui sa oled solvunud tema tähelepanematuse pärast, siis nii ütlegi. Jordan on tark ja peenetundeline inimene, ta püüab oma möödalaskmist parandada. Kuid mulle tundub, et sa pead lihtsalt rahunema ja millegagi tegelema hakkama. Sina, mu kallis sõbranna, oled lihtsalt heast elust ogaraks läinud!”

“Võib-olla on sul õigus,” nõustus Ellen täiesti rahulikult, kuigi Johanna oli oodanud just vastupidist.

“Äkki peaksid sa arsti poole pöörduma?” küsis ta ettevaatlikult.

“Ah, lõpeta!” lõi Ellen käega.

“Mul on imelik sinult sellist juttu kuulda – mees pole selline nagu sa tahaksid ja elada on igav, jõukus on ära tüüdanud…”

“Saad aru, Johanna, ma ei ole kogu oma elu jooksul midagi teadnud sellistest probleemidest. Alguses tegeles kõigi minu mureküsimustega isa, seejärel leidis ta mulle suurepärase partii – Jordani. Oma elus pole ma keerulisemat probleemi lahendanud, kui et mida tellida lõunaks või mida vastuvõtule selga panna. Ma tunnen end mingi parasiidina. Ma ei teeni raha ega tegele heategevusega, käsitööd ei salli ma silma otsaski.”

“Kuid mis puutub siia Jordan?”

“Aga niipalju, et mind on selline elu surmani ära tüüdanud!”

Ellen muigas tahtmatult oma sõnade peale.

“Veel mõni päev, vahest nädal, ja minu närvid katkevad.”

“Ma küsin sinult veel kord – mis puutub siia Jordan?”

“Jordan tekitab mulle konkreetseid probleeme: tema pärast ei saa ma alustada uut elu.”

“Oo, ta on kindlasti kategooriliselt selle vastu, et sa mingi asjaga tegeleksid ega luusiks mööda maja nagu Hamleti isa vaim.”

“Hamleti isa ei luusinud, nagu sina ütlesid, ilmaasjata. Isegi kummitusel oli oma siht elus.”

“Kummituse elu tüütas teda ka vist surmani ära,” lausus Johanna sügavmõtteliselt.

“Sinuga on võimatu tõsiselt rääkida,” ägestus Ellen, vaadates etteheitvalt sõbrannale otsa.

“See on sellepärast, et sa räägid rumalusi,” katkestas teda Johanna. “Ellen, võta end kokku! Sul on suurepärane mees, kes sind armastab ja kätel kannab, mis sulle veel vaja on?”

“Kas sa pole ikka aru saanud? Probleem on selles, et Jordan ei armasta mind.”

“Kullake, ega sa ole kuupäevi segi ajanud? Täna on esimene märts, mitte esimene aprill, nii et pole vaja lolli mängida. Vaata vaid – Jordan ei armasta teda! Temast õrnemat meest pole ma oma elu jooksul näinud. Kõik naised surevad kadedusest, kui teid koos näevad. Kui sa ainult teaksid, kuidas ta sind vaatab.”

“Aga kui ta mind niimoodi vaatab, miks ma pole siis seitsme aasta jooksul ühtki armastussõna kuulnud?” pareeris Ellen. “Isegi siis, kui ta mulle abieluettepaneku tegi, loetles ta selle abielu häid külgi, nagu pakuks kasulikku tehingut.”

“Ah selles on siis asi!”

Johanna hakkas kergendatult naerma.

“Kuule, kas sa pole kunagi selle peale mõelnud, et mehed ei armasta oma tunnetest rääkida?”

“Kuid mulle võiks ta ju ütelda? Kas või korra.”

“Oma igapäevaste tegemistega tõestab ta, et armastab sind ja elab vaid sinu pärast. Ellen, sa ei oska endale ettegi kujutada, kui rõõmsalt säravad ta silmad, kui sa lihtsalt tema kõrval seisad ja tal käest kinni hoiad.”

“Ei oska, sest mingit rõõmu pole. Ma ju tunnen.”

“See pole loomulikult minu asi, aga kuidas teil voodis on?” päris Johanna ettevaatlikult.

“Ma ei taha seda arutada, mis minu magamistoa ukse taga toimub,” katkestas Ellen, heites sõbrannale etteheitva pilgu.

“Võib-olla peaksite mõne spetsialisti poole pöörduma? Või mingil moel eksperimenteerima?”

“Johanna!”

“Noh, olgu-olgu. Kuid mõtle minu sõnade peale.”

Ellen ei öelnud midagi. Paus venis. Lõpuks küsis Johanna:

“Ja millal on sul plaanis Jordaniga teie suhtest rääkida?”

“Mul pole kavas temaga rääkida.”

“Kui te kõike lõpuni välja ei selgita, siis edaspidi oled sa tihtipeale endast väljas, tema aga ei mõista, milles asi.”

“See vestlus ei muuda midagi. Ma tean niigi, mida Jordan mulle ütleb.”

“Mida siis?”

“Kullake, ostame sulle uue kasuka.”

“Ei, ma ei suuda uskuda, et Jordan sulle midagi taolist võiks öelda.”

Joahnna naeratas vaevumärgatavalt.

“Mulle tundub, et tunnen sinu meest paremini kui sina.”

“Võib küll olla,” venitas Ellen hajameelselt.

“Te peate rääkima!”

“Ei, me ei hakka millestki rääkima. Siis on minul lihtsam…”

Ta vaikis mõtlikult.

“Mis sul lihtsam on?” imestas Johanna.

“Mul on niimoodi kergem kodust lahkuda.”

“Ellen, sa mõtle ka, mida sa räägid!”

“Ma ju ütlesin sulle, et tahan siit ära minna! Mind on see kõik ära tüüdanud. Ma tahan olla vaba, töötada, armuda… Ehk suudan leida inimese, kes hakkaks mind armastama…”

“Sul on juba selline inimene. Miks selle järele kuhugi sõita?”

“Ah, Johanna, lõpeta ära,” palus Ellen väsinult.

“Olgu, kui sul Jordaniga nii paha on, eks lahuta siis ära. Kuid miks peaksid sa kodust ära jooksma? Teid ei mõistaks keegi hukka. Praegu ei ole enam selline aeg…”

“Ma ei saa temast lahutada.”

“Ära ainult ütle, et sind peatab mõte abielu pühadusest.”

“Ei, asi on selles, et kui meie vanemad abielu kokku leppisid, viidi testamentidesse sisse punkt, et meie Jordaniga ei saa lahutada. Kohe, kui meie abielu lahutatakse, lähevad ettevõtted ja varandus üle Camillale ja Robertile.”

“Nendele tühistele noorukitele?”

“Jah. Jordani õde ja minu vend ihuvad juba ammu hammast meie pärandustombu peale. Sest meie saime algusest peale rohkem. Vanemad kahtlesid, kas need kaks suudavad finantse hallata. Ja neil oli õigus. Nende osa on juba ammu läbi ja meie Jordaniga otsustasime, et meil on nende osa kergem välja maksta. Kuid viimasel ajal nende isu aina kasvab. Nii et kui me Jordaniga ainult iitsatame sellest, et kavatseme abielu lahutada, pööratakse vanemate pärandus kohe täitmisele. Ja ettevõtted lähevad pankrotti. Aga kui meie perekonnad ei oleks kapitali ühendanud, ei oleks me Inglismaa rikkamate perekondade hulgas. Me ühendasime Põhjamere mandrilava, mis oli minu perekonna valduses, ja Ticherite tehnoloogia ning rahalised võimalused. Tulemust näed ise.”

Ellen tegi väljendusrikka žesti, osutades toa rikkalikule sisustusele.

“Jah, vanemad on teid kõva löögi alla pannud,” venitas Johanna.

“Just sellepärast ma Jordanist ei lahutagi. Ma ei saa ära anda seda, mille pärast meie perekonnad aastaid vaeva on näinud, kuldse muretu nooruse kätesse. Võib-olla siis, kui neil mingil ajal vähekegi mõistust pähe on tulnud…”

“See tähendab – mitte kunagi. Jordani õde on parandamatu, nagu sinu vendki.

Aga milleks siis need minnalaskmismeeleolud?” hüüatas rõõmsamaks muutunud Johanna. “Kui sa Jordanist lahutada ei saa, siis ela rahulikult ja rõõmusta elu üle!”

“Ei, mul on umbne olla, ma tunnen, et lähen varsti hulluks.”

“Kuid sa ei saa ju Jordani juurest ära minna.”

“Ma ei saa temast lahutada,” parandas Ellen sõbrannat.

“See tähendab…”

Johanna põrnitses teda imestunult, püüdes sõnu lõpuni lahti mõtestada.

“Oled sa hulluks läinud või?”

“Ei, ma olen täie mõistuse juures ja mõistan suurepäraselt, mida teen.”

“Sa ei saa kodust ära minna!”

“Ja kuidas veel saan!”

“Ellen, kui pereäri tulevik sind niimoodi muretsema paneb, pead sa mõtlema sellele, et teie abielu võidakse kehtetuks tunnistada, kui sa praegu kaod. Räägin seda sulle kui jurist.”

“Midagi taolist ei juhtu,” lõi Ellen käega.

“Palun sind, ära millegagi kiirusta,” püüdis Johanna teda veenda. “Mõtle hästi järele! Kui sa mehega pool aastat koos ei ole olnud, siis teie abielu tühistatakse ja see on võrdne lahutusega. Ellen, kui sa praegu kaod…”

Mobiilihelin katkestas Johannat. Ta rääkis kellegagi pisut aega, vaadates samal ajal kahjutundega sõbrannat.

“Ellen, ma pean praegu kohe ära minema. Kurat küll,” vandus ta, “miks totakalt halvad uudised ei tule ühekaupa? Ma palun sind väga, ära vähemalt paar päeva midagi ette võta. Istu ja mõtle veel kord hästi järele, kas sul tasub ära sõita ja purustada see, mis sul olemas on. Jordan armastab sind, usu mind. Aga kui ei usu, siis küsi temalt endalt.”

Johanna läks Elleni juurde ja suudles teda põsele.

“Ma pean kaheks päevaks Birminghami sõitma. Ootad mind. Eks?”

“Muidugi,” vastas Ellen. Ta sees võpatas miski. Ta teadis, et annab lubaduse, mida ta ei täida.

“Tore on! Lähen oma esimest miljonit teenima. Nägemist.”

“Head aega, Johanna.”

Ellen saatis sõbranna ukseni.

“Ära siis rumalusi tee!” hüüatas Johanna juba tänavalt.

Ellen muigas piinatult.

Ta sulges silmad ja naaldus uksepiidale. See, mida ta plaanitses teha, oli kõige suurem rumalus tema elus. Kuid Ellen mõistis, et kui ta oma kavatsust praegu täide ei vii, siis teinekord ei piisa tal selleks enam jõudu.

Ta raputas end tardumusest lahti ja läks kiiresti mehe kabinetti. Seal puudutas ta sõrmeotstega kaminapealset, kus seisis nende pulmapilt. Istunud kirjutuslaua taha, asetas ta enda ette valge paberilehe ja võttis sulepea.

Aeg oleks nagu oma käiku aeglustanud. Ellen istus valge lehe ees ja mõtles, kuidas kirjutada Jordanile sellest, miks ta tema juurest ära läheb, kuidas ta selgitab mehele, et tal ei ole enam jõudu temaga ühe katuse all elada. Ja peamine, kuidas ta Jordanit veenab, et mees ei ole milleski süüdi: ei saa ennast armastama sundida, kuidas ka ei püüaks.

Erutusest näris Ellen sulepea otsa. Samamoodi oli ta teinud koolis. Ta naeratas, meenutades, kuidas isa teda selle rumala kombe pärast riidles.

Anna andeks, issi, kuid ühel korral sa ikkagi eksisid, mõtles Ellen ja oli juba valmis Jordanile viimast kirja kirjutama, kuid enne seda otsustas teha oma elu kõige tähtsama kõne.

“Briti Lennuliinid kuulevad teid,” ütles talle rõõmsalt operaatorineiu.

“Palun broneerige äriklassi pilet Pariisi Ellen Ticheri nimele.”

“Kas kaheksa nelikümmend viis õhtupoole sobib?”

“Jah, täiesti.”

“Teie tellimus on vastu võetud. Registreerimine algab tund enne väljalendu.”

“Tänan,” sosistas Ellen ja pani toru ära.

Nüüd võis ta Jordanile kirjutada esimese ja viimase kirja. Kõigest viie tunni pärast lendab ta Pariisi, et alustada seal uut elu. Elu, mis on täis mõtet ja armastust.