Читать книгу Tunnete püünis - Katie Dougan - Страница 5

Ellen tõmbus külmakartlikult kössi. Kuigi stjuardess teatas, et Pariisis on temperatuur viisteist kraadi, jooksis tal külmavärin mööda selga. Esimest korda elus oli Ellen tõeliselt üksi. Tema kõrval ei olnud isa ega meest, kes olid alati valmis raskel hetkel appi tulema. Nüüd pidi ta kõik enda ees seisvad probleemid ise lahendama. Selga sirutades tõstis Ellen uhkelt pea. Kui ta juba oli otsustanud elu puhtalt lehelt alustada, pole tal lihtsalt õigust end lõdvaks lasta. Ta läbis kiiresti tollikontrolli, sai oma pagasi kätte, väljus lennujaamast ning suundus taksopeatusesse.

“Kuhu sõidame, mademoiselle?” tundis taksojuht huvi.

“Palace’i…” alustas Ellen, kuid vaikis kohe.

Palju aastaid järjest oli ta peatunud selle hotelli luksusnumbrites, seetõttu tundis kogu teenindav personal juhatajast köögitüdrukuni teda nägupidi. Kuid vaevalt et tema uues elus on kohta raiskamisele. Ta oli kindlalt otsustanud võimalikult kiiresti töö leida ja perekonna raha mitte puutuda.

“Niisiis, kuhu me sõidame?” küsis taksojuht uuesti.

“Mõne vaikse rajooni hotelli, mis asuks mitte kaugel metroost.”

“Kas sellisesse, kus võiks peatuda noor sümpaatne naisterahvas, kartmata oma reputatsiooni pärast?” täpsustas taksojuht.

“Jah, just,” kinnitas Ellen.

“Suurepärane! Sel juhul võin teile soovitada madam Montporeau perepansioni. Väga korralik koht, kuhu te võite jääda nii kauaks kui vaja, ilma et teil tuleks vastata igasugustele küsimustele. Ja mis peamine, teie mees võib olla täiesti rahulik – olete kaitsva tiiva all.”

“Ma ei ole abielus,” ütles Ellen kiiresti.

“Nojah, ma taipasin seda kohe, kui teie sõrmes sõrmust nägin,” naeris taksojuht peatusest välja sõites. “Sõidame C-tariifi järgi, mademoiselle.”

Segadusse aetud Ellen peitis sõrmuse kiiresti tasku.

Kuidas ma küll selle unustasin? imestas ta enda üle.

Kuigi see ei olnud sugugi hämmastav, sest seitsme aasta jooksul oli ta sellega nii harjunud, see oli nagu külge kasvanud. Küllap on veel ka valge sõõr sõrmel näha…

“Aga kus see hotell asub?” küsis ta, püüdes kohmetust varjata.

“Saint-Denis’s. Metroo helesinine suund, number kolmkümmend, keskus on käeulatuses.”

“Suurepärane,” ütles Ellen rõõmsalt.

Ta tundis seda rajooni suurepäraselt: isa ammusel sõbral oli selles piirkonnas mõis ja nad olid tal sageli külas käinud.

Juba neljakümne minuti pärast pakkis Ellen oma asju lahti ja seadis end uues kodus sisse. Kuni ta midagi paremat leidnud pole, rahuldab teda täiesti korter madam Montporeau juures. Väike toake köögi lähedal, esik ja pisike vannituba. Kuid Ellenil oli nii kerge nende seinte vahel hingata, et ta isegi ei võrrelnud oma uut elamist Londoni luksusliku koduga, kus ta oli veetnud seitse aastat.

Siin on lihtsalt suurepärane! mõtles ta voodis lamades. Kui päris soe hakkab, võib akna lahti teha, see avaneb ju otse parki. Ma võin uinuda tirtsude laulu saatel ja tunda magnoolia lõhna. Aga hiljem, kui olen tööd saanud, leian endale korteri kusagile lähedale ja hakkan vaikselt elama, nautides iga vabaduse ja iseseisvuse hetke. Kohe homme tuleb osta ajaleht tööpakkumistega. Olen valmis isegi ettekandjana töötama, ainult et poleks vaja koju tagasi pöörduda.

Ellen naeratas oma mõtete peale. Jah, kui on vaja, töötab ta mingi aja ettekandjana, kuigi suurepärane prantsuse, inglise ja hispaania keele valdamine, mitmed aastad klaverimängu õpinguid ja suurepärased kombed võiksid kindlustada parema koha.

Ta heitis veel kord õnneliku pilgu üle oma tagasihoidliku elupaiga ja uinus.

Hommikul tegi Ellen end korda ja suundus otsima ema lemmikkohvikut. Kuigi madam Montporeau pansion asus Saint-Denis’ teises otsas, leidis Ellen kohviku kiiresti üles ning tellis cappuccino ja suurepäraseid sarvesaiu. Ellenil oli hea meel, et ümberringi ei olnud peaaegu mitte midagi muutunud. Tal oli meeldiv istuda aknaaluse laua taga, kus nad nii tihti olid kohvi joonud ja kookidega maiustanud.

Kahju, et ema enam pole, mõtles Ellen ängistava kurbusega. Tal oleks olnud hea meel minuga siin kohtuda. Tema viimasel eluaastal me peaaegu ei saanudki kokku. Kuigi vaevalt oleks ema minu meeletust heaks kiitnud, oleks ta siiski mind mõistnud. Sest temal oli ka väga raske elada minu isa selja taga. Mina juba tean!

Ellen naeratas kurvalt, meenutades, kui kindlameelselt oli ema suhtunud oma kohustustesse ja kuidas ta kogu elu oli oma mehele toeks olnud.

Anna andeks, emme, kuid olen pärinud isa iseloomu ja istuda ühe koha peal ning midagi oodata – see ei ole minu jaoks!

Ellen otsustas, et tänaseks aitab meenutustest. On aeg härjal sarvist haarata. Ta avas ajalehe ja hakkas seda tähelepanelikult uurima. Tunni aja pärast viskus ta ärritatult tooli seljatoele ja hõõrus peenikesest kirjast piinatud silmi.

Kas keegi oskab selgitada, miks ei ole lehes ühtki mind rahuldavat kuulutust? mõtles ta pahaselt. Eile oli mul selline tuju, et olin nõus ka ettekandjana töötama, kuid täna ei suuda ma end ettegi kujutada, kandik käel. Veel viis aastat tagasi oleks see olnud täpselt minu töö, kuid praegu ei ole ma enam mingi plikake, ikkagi kolmkümmend aastat juba – see pole vanus, et raske kandikuga ringi tormata, samas veel naeratada, et tippi saada.

Ellen kägrutas kasutu ajalehe kokku ja hakkas vihaselt aknast välja vahtima.

Tuleb välja, et ta on täiesti kasutu inimene. Ta oskab ainult kamandada, mida lauale panna, oskab seltskondlikult vestelda ning terve armee aednike poolt hoolitsetud aias raamatut lugeda. Kuid kuidas ta siis edasi elada kavatseb? Järsku peaks mingi erihariduse omandama? Tal on juba sertifikaat personalijuhi kursuste lõpetamise kohta, ta ju isegi töötas sel alal, kuigi Jordani nõudmisel pidi ta töö jätma. Kuid selle ajani, kuni ta oma haridust tõendava tunnistuse kätte saab, läheb mitu aastat. Ja raha õppimiseks peab võtma Jordanilt. Temal endal ei ole midagi. Alati tegeles kõigega Jordan.

Ei, mõtles Ellen, ma ei taha kellestki sõltuda, seda enam veel temast. Mida ma tegema peaksin? Ehk püüda lapsehoidjaks saada?

Rasketest mõtisklustest äratas teda meeldiv meesterahva hääl:

“Mademoiselle, kui te otsite tööd ja teile meeldib inimestega suhelda, siis mul on, mida teile pakkuda.”

Ellen tõstis silmad ja nägi enda ees väliselt üsna meeldivat umbes neljakümneaastast meest. Tema naeratus oli nakkav, nii et ka Ellen naeratas tahtmatult vastu.

“Kuidas te teate, et ma tööd vajan?” küsis ta üllatunult.

“Inimene, kes kell kümme hommikul kuulutuste lehte loeb, on väljaspool igasugust kahtlust tööotsija. Kas lubate enda juurde istuda? See on nimelt minu lemmiklaud.”

Mees kehitas pisut kohmetult õlgu.

See armas liigutus meeldis Ellenile nii, et ta osutas enda kõrval asuvale tühjale toolile ja sai kohe veel ühe silmipimestava naeratuse osaliseks.

“Minu nimi on Eugène Dévlois.”

“Ellen Ticher.”

“Olen väga rõõmus teiega tutvumise üle.”

Eugène suudles galantselt Elleni kätt ja võttis istet.

“Mida te tahtsite ütelda?”