Читать книгу Rose on kadunud - Katja Kettu - Страница 2

Katja Kettu
Rose on kadunud

Originaalteose pealkiri: Rose on poissa

© Katja Kettu ja WSOY

Esmakordselt avaldanud 2018. aastal Werner Söderström Ltd.

Published by arrangement with Bonnier Rights Finland, Helsinki.

Tõlge eesti keelde © Koolibri 2019

Soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits

Toimetaja Ülle Kiivet

Kaas Martti Ruokonen

Kaanemaal Manuela Bosco

Autori foto Ofer Amir

Raamatu eestikeelse tõlke väljaandmist on toetanud FILI (Finnish Literature Exchange).

Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omanike eelneva kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle raamatu osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil.

ISBN 978-9985-0-4266-3

e-ISBN 9789985046975

Kirjastus Koolibri

Hiiu 38

11620 Tallinn

pood.koolibri.ee

Mõistet Weendigo kasutatakse nii kurja vaimu kui ka inimese kohta, kelle üle Weendigo on võimust võtnud.

BASIL JOHNSTON „THE MANITOUS”

Siis lõi tema metsiku ja rõõmsa ulgumisega teiste huntide kui kaua tagaigatsetute hulka, et tema viimaks oli enesesarnased leidnud, ning teised tervitasid teda kooris ulgudes kui oma õde. AINO KALLAS „HUNDIMÕRSJA” (tlk Friedebert Tuglas)

Kui sängis on lapsi üksteist ja sabad on sõlmitud kokku, siis trolliema – lastele laulab ka tema kõigist lauludest kaunimat laulu. Hu-aijajaijai puh, hu-aijajaijai-puh, hu-aijajaijai puh, puh, hu-aijajaijai puh. MARGIT HOLMBERG „TROLLIEMA HÄLLILAUL”

Teadmiseks lugejale:

Odžibveid on osa Anishinaabe’dest ehk põlisrahvast ja kuuluvad Kolme Tuule rahva hulka, nagu ka potavatomid ja ottavad. Religioosselt kuuluvad nad Midewin’i tervendajate ühiskonda, kus usutakse, et inimesel on unes määratud rada, millelt ta elu jooksul seitse korda kõrvale kaldub.

20. sajandi alguses saabus Ameerika Ühendriikidesse kuni 300 000 soomlast, kõige rohkem Minnesota, Michigani ja Wisconsini kaevandus- ja metsapiirkondadesse. Osa neist asus lõpuks elama reservaatidesse ja abiellus põlisrahva liikmetega. Soomlastel on endiselt mõnel pool töölisliikumise aktivistide ja streigimurdjate maine.

LAHKUMISE RADA
– Maajaawin-miikanens

ehk kuidas Ettu jõudis politseijaoskonda ja Lempi põgenes Varjupaigast

AUGUST 2018

Jim Hallkasukas

Minu ema moondus hundiks ja see on tõsi.

Kirjutan sulle bussipeatuses Fond du Laci reservaadi piiril, et sa mulle andeks annaksid – et sa näeksid, et see, mis juhtus Imekivil oli tõde ja kõige algus, mitte mingi kindel otsus. Et sa tuleksid mulle järele. See, mis meis seal süttis, ei olnud suur armastuslugu, keltsani juurdunud ja verena vägev nagu Rose ja Ettu lugu, oli kõigest kahe sügelistest puretud üksildase inimese kohtumine ja see andis mulle jõudu maha jätta endine, Varjupaik ja pastor Grant, sest sina vabastasid mind, nii suure heateo tegid sa mulle. See äratundmine on kõige imelisem, mis ses ussidest söödud maailmas on juhtunud ja ma ei suuda ikka veel uskuda, et midagi sellist võis mulle osaks saada kasvõi üks kord elus, mida ei ole suutnud parandada ka tuhanded palved. Üksainuke öö lõkke ääres ja kõik on muutunud. Kadunud on Kurja Silma põhjatu sügavik ja näriv tuimus mu ragisevates liigestes. Oleksin otsekui ärganud pikast jähmetust unest Ülemjärve põhja-mudas, tõusnud läbi kalasabaga Nebavanabek-vaimude, punase nahaga võldaste, vingerdavate raipesööjate ja silmapettena õõtsuva hõljumi pinnale, tuulise valguse kätte. Tahan selle loo ära rääkida, sest kuigi vandemeeste ja nuuskuršerifite nuhikõrvad on kurdid ja nad süüdistavad minu isa Ettut mõrvas ning mind ei kuula keegi, võib mu vaikse pomina kaasa haarata kasvõi kevadtuul Bwaani ja kanda selle ämbliknaise, Asibikaash’i võrku ja tema koob selle oma lõngadesse, nagu ta kunagi tõi meile päikese, ja võrgust saab taevakumm, mis heidab minu loo äiksepilve ja sealt sajaks see alla kõigi metsaelanike ja punaste kivimajade peale ja siis nad alles näeksid, sest see oleks tõde.

See on minu ülestunnistus sulle, Jim Hallkasukas. Aruanne sellest, mis juhtus minu ema kodureservaadis Nahgahchiwanongis, Fond du Lacis 2018. aasta suvel ja nelikümmend viis aastat tagasi. Kirjutan, sest siis tuled sa ehk mulle järele. Tahad mind. Sinu pärast vaatan ma tõele silma, sinule tahan ma seletada, mis juhtus, pealegi pole see mitte ainult minu, vaid ka minu isa ja ema lugu, soomlase Ettu ja minu ema Rose, odžibvei indiaanlase ja Anishinaabe, Kolme Tule Lapse lugu, kes oli Hundi klannist ja Muutujate soost. Nende kaudu on see ühtlasi minu esivanemate lugu, nende, kes elasid siin Esimeste Inimestena ja surid tuulerõugetesse, mille valged ühes tekkidega neile andsid ning Ettu kaudu on see ka vanaema Helmi lugu, kes tuli pärast sõda laevaga üle ookeani ja haigestus süüfilisse ega andnud seda kunagi kellelegi andeks ega õppinud muid keeli peale selle kibeduse keele, mille ta Soomest kaasa tõi, ja samavõrd on see minu vanaisa Heinari lugu, selle streigiõhutaja ja sündikaadimehe, kelle FBI kommunistiks tembeldas ja oma tagakiusamisega murdis ja kelle elu Helmi nimetas mõttetuks, aga mõttetu oli hoopis tema surm. Minu vanavanemad olid Uude Maailma saabudes täis häid kavatsusi, aga selle maa jõhkrus sai neist võitu ja surus vastu maad ning häda ajas pärast pulmi Fond du Laci reservaati, kus neid hakati kutsuma Madodoowinini – aurus kümblevad inimesed – ja enese teadmata varastasid nad minu ema Rose vanaisa maad sel ajal, kui tema sõdis veel Euroopas valgete sõdu, nii oli siin tollal kombeks, aga vanaisa Heinari kahetses oma tegu elu lõpuni, seda ja ükskord hollandi rändkaupmehelt ostetud lakota indiaanilapse luust tehtud piipu. Nende õnnetute saatuse sisse oli põimitud kõik, mis juhtus enne neid väljarändajate ja põlisrahvaga ja seegi, kuidas nad õppisid koos kobrast nülgima ja see, mis tuleb pärast neid, ka mina, Lempi, Agaasin Makwaasagim, Väike Käpp ja hundinääps.

Püüan kirjutada sulle ilusti, aga minu seest murrab välja ürgne itk ja kutsehüüd: tule tagasi! Kujutan ette, kuidas sa keeraksid oma müristajaratta siia teepeenrale ja kui tolm maha langeks, näeksin sinu eriskummalisi, kõikenägevaid silmi. Viiksid mind tagasi sinna, kuhu ma ju kuulun, ja ma annaksin sulle nii palju vabadust ja ruumi, nagu sa iganes vajad, kannaksin teie mõlema koormaid, sinu ja su lapse, hakkaksin teile emaks ja kaljuks, ei jätaks maha, vaid valvaksin ja hoiaksin oma õrnusega. Ära lase end ehmatada minu kirglikust loomust, Jim Hallkasukas, sest sina selle äratasid, tookord ammu, kevadise suurvee Bakonebiisaas’i ajal. Sestpeale, kui kohtusime minu esimese verejooksu ja sinu unenäo ajal, sellest kevadest saadik on iha ja tulvaveed olnud minu sees külmunud, ja nüüd oled sa need mürinaga üles sulatanud. Kõige hullem on, et ma ikka veel ei tea, kas mind heidetakse kõrvale või tahetakse, võetakse või jäetakse. See ei ole palavikus sonimine, mõistulugu ega muinasjutt ega ülemlaul une ja ärkveloleku piiril, vaid puhtsüdamlik ülestunnistus, mis kestab koolibussi tulekuni, nelikümmend viis aastat ja samal ajal ühe silmalau külge takerdunud pilgu, tuhandeaastase ajaloo ja täpselt senikaua, nagu kulub piibu süütamiseks.

Veel tahan ma öelda, et minu isa on välk tabanud kaks korda. Mind ainult ühe, ja see juhtus siis, kui kohtasin sind. Meie rada on olnud eriline ja pikk oli tee, enne kui kokku saime. Olgu Kitche-Manitou tänatud sellegi eest ja anna andeks, et oled pidanud ses loos kaasa tegema, aga sinu elu põimis end kõvasti minu raja ümber juba ammu, kevadise suurvee ajal, kui otsisin oma unenime ja minu esimesed vered olid voolanud. Ilmusid kohale keset minu ürgset ihahoogu ja nägid mind esimest korda naisena.

VEEBRUAR 1973

LEMPI LEESIKENE, murakmarja ivakene, ahjutruubi killukene, see on minu viimane kiri sulle, mu kõige kallim kogu maailmas, sest kardan, et olen jõudnud oma radade lõppu. Propaanilatern põleb, olen koera, Sulo Makikiiga vanas kaevanduskäigus kusagil reservaadi alla ja tapsin just Weendigo. Ära karda, nüüd on kõik hästi, ja Sulo Makikii lamab mu jalge ees ja kaitseb mind. Nagu Patti on õpetanud, on igal inimesel elus seitse rada ja seitse haru, kust võib kuristikku kukkuda. Seitse korda olen arvanud, et leidsin õige tee ja seitse korda olen eksinud. Kui ma sündisin, pani minu ema, tervendaja Patti mulle nimeks Maa’ingan Oginiiwatig, mis tähendab Hundiroosi – nimi, mis, nagu ma nüüd aru saan, on kogu aeg olnud minu saatus ja mille ma pean nüüd täide viima. Mu armas laps, loodan, et sinu tee on siledate kividega kaetud ja sa leiad selle alati jälle üles, isegi kui pead mõnikord põikama sahisevate okastega kuusikusse ja pimedusse.

Juba sinu sündimise hetkel teadsin, et minu elu siht on peidus sinus. Oh Lempi, mu pai ja pöörane, olid tormi laps. Sa pidid minu seest välja tulema aprilli alguses, sel ilusal ajal, mil veed murravad end jääkaane alt valla ja maailm ärkab ellu, Anishinaabe’de uue aasta alguses, mil maa ärkab ja Nanab’oozoo kahlab salamisi tulvaveest üleujutatud kaasikus tärkavat algust nuhutades. Olin oodanud sind terve igaviku, põletanud salveikimpe, äiutanud ja laulnud sulle head algust. Aga sinu tulekut lükkasid edasi lumetormid ja tagasi tulnud talv, mis pühkis üle Mesabimaa. Sa rebenesid vastu hommikut minu seest välja seedripuust voodile suure valu ja kisaga, vahepeal kaotasin meelemärkuse, aga siis olid sa seal, Patti lõikas nabanööri läbi, sidus sulle nahkkotikese kaela ja käskis mul tänada Nanab’oozoo’d, kes oli Esimene Muutuja, taimede ja loomade looja, ning Kitche-Manitou’d, Vee Loojat ja Kõige Kõrgemat. Hinga, mu lapseke, hinga! Ja kui sa esimest korda häält tegid, tänasin: Miigwech, nibi, tänan, vesi, millest sind oma kehaga vormisin ja sinu silmad särasid nagu mustad laternad ja neis oli maailma valgus ja sa hakkasid kohe täitma oma esimest ülesannet uue elusolendina ja vaatasid, ja selles pilgus oli sõnu, millest õppisin, et siin on see olend, kelle jaoks ma olen olemas ja tema pärast pean ma olema hea. Pesin su puhtaks, metsa mullase seene, pigisilmse hämara kuusiku olevuse, märja ja tumma, ja polnud teada, millist niidistikku sa endaga kaasas kannad. Kuidas ma küll olen püüdnud sinu eest hoolitseda. Kangekaelselt, raevukalt ja meeleheitlikult. Ja alati armastades, armastades, armastades sinu palavikust kuumavaid lapsejalgu, tõmmukaid sääri, kuusillakujulist sabakonti, mis hiilgab pimeduses nagu hõbenuga. See on terav ja ühtlasi habras, sinu kitsukesed puusad, Lempi lapsukene, kätkis kiikumas, sinu väikest kehakest katsin ja kaitsesin. Kõik oma tegemised ja tänase kuritöö olen teinud selleks, et sind kaitsta, aga nüüd kardan, et on juhtunud kohutav eksitus, mille eest peate maksma sina ja sinu isa Ettu. Ei, ei, see ei ole võimalik, ei saa olla tõsi! Ma leidsin, mida tulin otsima, olen võtnud koletiselt skalbi, loodan, et vähemalt see toob mulle au ja kinnitab, et minus elab muistsete sõdurite vaim ja et ma olen Ni-bo-wi-se-gwe, Öös Lendava Naise järeltulija, naise, kes elas kakssada aastat tagasi Sault Sainte Marie’s Suhkrusaarel ning moondus karuks ja astus vastu Weendigole. Aga sellega ma ei arvestanud, et Weendigo ei liigu kunagi ainult ühel kujul, vaid tal on neid palju, ja teda ei ole enam võimalik ära tunda kõhetu kuju, pikkade küüniste ja kalmulõhna järgi, vaid ta võib pugeda ükskõik kelle sisse. Kas ka sinu isa? Aga ei, see ei ole võimalik. Sinu isa on hea hing. Nagu ka Mike, ja neid mõlemaid pead sa usaldama.

Tundsin just välisõhu puudutust põsel. Kusagil avati luuk või uks. Kuidas ma küll kardan, et see, kes tuleb, on ebard, keegi, kelle üle Weendigo on jälle võimust võtnud. Hetkeks oli kõik vaikne ja ma hakkasin juba lootma, et ta ei ole tundnud minu lõhna ega tunne ära minu muutuvat kuju, et ta on viimaks verest isu täis saanud. Aga muidugi ta ei ole, Weendigo ei saa kunagi isu täis, ta elab rüvedusest ja sopas püherdamisest. Koer Sulo Makikii hakkas urisema, kuigi näitasin käega, et ta vakka jääks. Kuulatasin sammude kaja ja korraks valdas mind rõõm, siis meeleheide. Ma tunnen neid samme, nende jalgade astumist. Kas on võimalik, et inimene, keda kunagi üle kõige armastasin, on mind reetnud?

[kirja lõpp puudub]