Читать книгу Rose on kadunud - Katja Kettu - Страница 3

Jim Hallkasukas

Kõike seda poleks juhtunud, kui ma ei oleks saanud pastor Grantilt viiekümne viiendaks sünnipäevaks telefoni ja kui see poleks teisipäeval helisenud. See oli üks neid Montana lämbeid leitsakupäevi, mis võtavad kohe hommikul võhmale, õhk oli liikumatu ja surus maadligi ning ma olin Laestadiuse varjupaiga koridoride umbse tolmu ja saalis pomiseva palveringi eest pesukuivatusruumi peitu pugenud. Tundsin kergendust, istudes nööril rippuvate linade vahel, kus polnud vaja mõelda oma vananevale kehale ega aja venimisele siin Apostlite koguduse külghoones, mida hoiduti nimetamast parandusmajaks. Ja ära saa valesti aru, Jim Hallkasukas. Minu lapsikut meelt on seletatud indiaanlase ja finlanderi segaverega, mis tuikab minus nagu kahkjas mullune jõhvikamahl, ja et mulle ei ole palju antud, on mind peetud tühjaks nagu nöörile kuivama riputatud lina. Pastor Grant ütleb, et Saatan on minu pähe pugenud, aga ise olen ma alati arvanud, et kui ema kadus, kadus ühes temaga ka midagi minust, tuli lahti või rebenes nagu kanavargilt tabatud rebasel, kellel jalg küljest kistakse, et ta oma hädakisaga teisi röövleid hirmutaks, või nagu torm murrab hikkoripuu oksi kevadise suurvee ajal, nii et puu ei toibugi, nõnda jäi ka midagi minust reservaati, üks osa minu hingest, mis ei lasknud mul kasvada täieks inimeseks ja seepärast ei ole mul kunagi olnud oma peret ja ma käin ringi lapsemeelsena, rüüks kaitsetult vananev nahk ja kortsu kasvav mask näol ega taha kingi jalga panna. Sellepärast ma tegelikult Varjupaika läksingi, sest siin lubati mul käia paljajalu nii kaua, kuni ma ei kanna trepile liiva. See on pastor Granti kõige rangem reegel ja sellepärast käisin ma harva õues.

Ehmatasin. Sosistasin torusse halloo ja mängisin ühe mööduva hetke jooksul mõttega, et see on Saatan ise, kes tuleb nüüd mind karistama. Ei olnud, oli veel hullem. Šerif Mike Björnsson Cloquet’ jaamast 3500 miili kauguselt. Hääl ütles, et kuule Lempi, nüüd on asjalood nii, et on eriolukord. Ma ei osanud midagi vastata, aga Mike’i kesklääne murre pani selgroo judisema, nagu keel peabki, ja tõi kaasa midagi vanadest aegadest. Asi on sinu isas. Me ei oska temaga enam midagi peale hakata. Kõrva-Mike tegi hääle kõvaks. Ma ei saanud igast sõnast aru, aga peamisest küll. Siin läks üks tüdruk kaduma ja kahtlustatakse sinu isa.

Nüüd tean, et sedasorti kõnet olin juba aastaid kartnud, või lootnud, ja kui see nüüd tuli, ei olnud ma sugugi valmis. Lempi, kostis seejärel torust isa hääl, habras, ehmunud. Igivana. Nad teevad siin mingisugust halba nalja, esitavad valetõendeid, ei usu minu sõna. Mis sõna, küsisin. Et ma mäletan. Mida sa mäletad? Et välk on mind tabanud kaks korda. Mitte ühe.

Seda ta korrutab, Kõrva-Mike oli tagasi telefoni otsas. Minu isa Ettu Haverinen oli ärganud hommikul tundega, et midagi on viltu. Hällilaul kumiseb peas, see kus lauldakse trolliemast ja sabad on sõlmitud kokku, hu-aijajaija-puh, kas mäletad, Lempi? Muidugi mäletasin. Püüdsin ette kujutada Saavutuse palkmaja seal kusagil kaugel, lõokeste ja ööbikute vadinat, kaskede habinat, rootsi-punasega värvitud seina vastu küpsevate põldmurakate lõhna. Nägin vaimusilmas isa kummardumas, et nuusutada ema küüvitsaõitega kirjatud padjapüüri ja imestamas, et selles elanud tuttav lõhn on korraga kaugele põgenenud, ja mina teisel pool teleavarust hingasin sisse betoonseinte hallituselõhna, arvasin tundvat õrna lavendlihõngu, ja ootamatu igatsus torkas kõhtu ja värahtas liikmetes. See oli nii ammu, kui tundsin ema lõhna. Nägin vaimusilmas, kuidas isa puudutas tekki ja see oli külm, ei kedagi tema kõrval, Rose nagu polekski ööd seal maganud. Võimatu mõeldagi. Isa kutsus ema, nagu oleks too teises toas. Ei mingit vastust. Kas Rose oli üles tõusnud? Kas kohe algavad tuttavad hääled, hommikumantli sahin, tuletegemine ja välisukse kolksatus, kui Rose lippab paljajalu kanu söötma ja vaatama, ega Vend Koiott pole möödunud ööl paha teinud – ei ole, sest Rose kuulus Hundi klanni ja oli kaitstud.

Kujutlesin, kuidas isa voodist tõusis. Malmpliit, raamaturiiul, tammepuust talulaud, seinal tuutukujuline vana telefoniaparaat, kust veel minu lapsepõlves tuli valida keskjaam ja paluda ühendamist. Minu kujutluses oli seal kõik peaaegu endine, ainult seinte ja pliidikonksu otsas rippuva sinise villase soki värv oli luitunud.

Kuule, sosistas isa, ma olen vana. Lausa puruvana juba. Ja igal pool on mingid kritseldused. Mis kritseldused? Mulle tundus peaaegu, nagu oleks isa nuuksatanud. ROSE ON KADUNUD. Keegi on kirjutanud igale poole ROSE ON KADUNUD. Aknale. Seinale. Pliidile. Kes see niimoodi teeks?

Ja laua peal on lantšikarp ja selle peal kirjad. Need on sulle, Lempi, ütles isa, Rose on need kirjutanud, aga Roset ei ole kusagil.

Vaikus. Varjupaiga keldri seinad olid hakanud ülespoole kerkima ja kaela vajuma, ootamatu valu kõhupõhjas sundis kõverasse tõmbuma ja peas kohises. Tundsin, kuidas mingi kauaks minu sisemusse vajunud kogum oleks tahtnud pinnale tõusta. Kas ema oli mulle kirja kirjutanud? Teises otsas hakkas Kõrva-Mike uuesti rääkima: Ega need metsatagused jahupead meid muidu ei huvitaks, aga sinu isa väidab veel sihukest asja, et seal teie kodus olevat olnud üks alaealine plika. Heleda peaga, siniste silmadega. Kuula nüüd. Telefonist kostis naksatus ja siis lindistatud jutt, kohina seest kostis isa hääl: Uskuge nüüd, ma ei valeta. Eile tuli üks väike tüdruk. Ma arvasin, et Lempi. Aga see ei ole Lempi, Lempi on koolis. Sel tüdrukul oli lõunakarp kaasas, minu karp.

Ja nüüd on see tüdruk kadunud. Kõrva-Mike’i hääl oli morn. Et nüüd võiks uurimine kord ka tulemusi anda … See finlander siin on nagu kuu pealt kukkunud ja me ei tea õieti, mida temaga peale hakata. On hakanud oma mongolikeelt padistama. Oleks hea, kui saaks kellegi tõlkima ja mõni lähedane oleks ka kohal.

Ma ei saanud aru.

Et siis oleks hea, kui sa siia tuleksid. Kõrva-Mike hääldas sõnu selgelt, nagu räägitakse poolearulisega, sageli ka minuga. Aga läks veel aega, enne kui ma taipasin, et hääl telefonis arvas, et võiksin tulla, minna, tagasi tulla, niisama lihtsalt, otsekui oleks võimalik, et ma tuleksin, läheksin, saabuksin reservaati, võtaksin selle reisi ette nagu mis tahes ajal ja kohas toimuva teekonna. Et lahkuksin pastor Granti Varjupaigast ja läheksin välismaailma, paneksin kingad jalga. Mul hakkas külm, otsekui oleks minu pea sees sadanud jääkristalle. Vaatasin üles akna poole, aga ei näinud õue, klaasile kleepunud ämblikuvõrgud hägustasid dandeelionide ja lõvilõugade õied ning ma tundsin suitsu lõhna, oli Shirley Hannula kord aias töötada ja tema kasutas seda kuuri taga filtriga Marlboro tõmbamiseks.

Kui käiks ikka sealt teie Puugipesast korra läbi, ohkas Kõrva-Mike, vaataks katused ja keldrid üle. Ärge minge sinna! Seal on segamini! Seda hüüdis isa murelik-hädine hääl. Ja veel: Ärge puutuge, ei tohi puutuda!

Kära, kolksatused. Vingatus. Siis metalluste krääksatus ja vaikus.

Panime natukeseks jahtuma, tuli Kõrva-Mike’i hääl susinal mu kõrva äärde tagasi.

Nägin vaimusilmas isa läbiraputatud kogu kongis konutamas. Ema paigatud piibuhõngune dressipluus õlgadel ja Soome Pyrintö korvpallimeeskonna nokkmüts peas. Tahtsin küsida, mida nad isaga tegid, kui keegi haaras Kõrva-Mike’ilt telefoni: Lempi, tule siia! Sinu isa on hakanud mäletama!

Oh Jim Hallkasukas, tundsin su hääle aastakümnete tagant ära! See oli muutunud madalamaks ja karedamaks, ilusamaks, nagu tugevate küüniste kraapimine vastu puukoort. Lubasin minna, enne kui arugi sain. Ja kui võimalik, too seda Soome hapupiima, viili’t, seda on siin isale antud, kui muu rohi enam ei aita. Nüüd ei lähe enam kaua, lisasid sa ja läksid ja kõne oli lõppenud ja mina jäid jahedasse keldrisse valgete linade vahele lõdisema, üksindus vajus igast küljest kaela, nii nagu seda enam ammu polnud juhtunud.

Minu ema on kadunud. Selles ei ole midagi uut. Minu ema Rose on olnud kadunud juba nelikümmend viis aastat. Aga sina ütlesid: Ettu on hakanud mäletama. Et enam ei ole palju aega. Milleni, ma ei tea ja sa ei öelnud. Aga sa palusid mul tulla.

Puudutasin linaseina ja see liigahtas, nagu oleks selle taga keegi luuranud, kuigi ma teadsin, et seal pole kedagi peale minu enda hirmu. Hingasin sisse niisket vaikust ja kuulsin häält oma peas ütlevat: Kui sa lähed, mine mürinal. Mine, kui tahad selgust saada, mis toona tegelikult juhtus.

Noogutasin ja tegin, mis kästud, astusin vaibahunniku otsast alla, läksin trummelkuivatite ja kraanikausside juurde. Keerasin kõik kraanid lahinal jooksma, õngitsesin leotuskausist pastor Granti luitunudsinised aluspüksid, urkisin lahti katte ümmarguselt äravooluavalt põrandas ja lasin pükstel juuksepusade sekka pudeneda. Suure sammuga üle peagi lainetama hakkava keldripõranda astudes kuulsin, kuidas toru korinal umbe läks ja ronisin valutavate põlvedega betoontrepist üles asju pakkima.