Читать книгу Minu Kasahstan - Katri Kuus - Страница 6

„Mida see Erik seal töö juures küll teinud on, et teda KASAHSTANI saadetakse?”

Just see on küsimus, mis iseloomustab meie sõprade reaktsiooni Kasahstani kolimise uudise peale kõige löövamalt. Igatahes kõik, kellele uuest võimalikust sihtkohast räägime, vaatavad meid algul äärmiselt kahtlevate nägudega, kuid aru saades, et meil on jutuga tõsi taga, pärivad hämmeldunult: „Miks just Kasahstani!?”

„Mida ma Kasahstanist üldse tean,” mõtlen, kui koos sõbraga ühe hästivarustatud raamatupoe reisikirjade osakonnas silmadega üle riiulite libistame, et Kasahhimaa kohta mingisugust kirjasõna leida.

Mäletan, et kunagise tubli pioneerina oli mul lapsepõlve koduses raamaturiiulis tähtsal kohal raamat pealkirjaga „Mu kodu – NSV Liit”. Sellest teosest sain selgeks kõikide tollaste liiduvabariikide pealinnade nimed ning imetlesin kirevaid pilte eri rahvaste rahvariietest. Eriti meeldis mulle see osa raamatust, kus oli tutvustatud, milliseid eesnimesid pannakse kõige sagedamini selles liiduvabariigis elavatele poistele ja tüdrukutele. Kasahstanis näiteks Aidana ja Sanžar, Gulnara ja Tšingis...

Meenub, et lugu Kasahhi Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist illustreeris raamatus pilt lumistest mäetippudest ning selle jalamil laiuvast punasest moonivälust. See oli nii ilus! Tänu sellele harivale teosele teadsin, et Kasahstani pealinn on Alma-Ata. Alles hiljem, kui mu abikaasa Erik hakkas tolles kunagises Eesti NSV vennasvabariigis üha sagedamini tööreisidel käima, selgus, et Alma-Ata on vahepeal muutunud Almatõks ning on oma pealinna staatuse pidanud loovutama keset steppi ehitatud uuele linnale Astanale. Mulle tundub see nii imelik – ehitada täiesti uus pealinn, nagu vana enam ei kõlbaks!

Koolipõlve geograafiatundidest mäletan, et Kasahstanis laiuvad stepid ja kõrguvad mäed, olen pildi peal näinud jurtat ning kuulnud sõna kumõss. Ähmaselt meenuvad kurikuulsad lood Gulagi vangilaagritest ja miljonitest väljasaadetutest. See on ka kõik.

Lappan raamatukaupluse riiulitelt rännuraamatuid: Kambodža, Keenia, Kuveit...

Kasahstani kohta ei midagi.

„Mõttetu koht!” teen kiire järelduse.

Üsna ootamatult teatab seepeale minuga kaasas olev ning kannatlikult mu lõputut heietamist kuulanud armas sõber: „Seal võib tegelikult väga huvitav olla.”

Tõstan pilgu, et näha, kas ta teeb nalja, kuid see juhuslik lausejupp paneb mind esimest korda tõsiselt kaaluma, et tõepoolest, miks mitte proovida elu kauges ja tundmatus Kasahstanis.

Meie neljaliikmeline pere on kolm viimast aastat pereisa töö tõttu ühe rahvusvahelise suurfirma peakontoris elanud Belgia pealinnas Brüsselis, omamata sealjuures vähimatki seost linna visiitkaardiks kujunenud euroinstitutsioonidega. Miskipärast näib valdav osa inimestest meie ümber aga arvavat, et ümberasumisega Kasahstani astume me oma teel pigem sammu tagasi – vabatahtlikult sinna kanti elama ju ei minda! Kasahstan tundub eestlaste jaoks väheoluline postsovetlik maa, kelle käekäik suurt kedagi huvita. Hoopis olulisem on pürgida Euroopa edukamate hulka ning kõik, mis jääb ida poole, on meist kuidagi kaugele triivinud. Meie vanematel on küll armsaid mälestusi aegadest, mil ühes töökollektiiviga õnnestus saada turismituusik mõnda Kesk-Aasia riiki, kus siis terveks aastaks sai ette pugida mahlaseid ja odavaid virsikuid ning neid suurte kottidega sugulastele jagamiseks kojugi tassida. Kui mõni aasta tagasi ülemaailmselt tuntuks saanud filmitegelane Borat välja arvata, ei tea nooremad eestlased Kasahstanist üldjuhul midagi, nii nagu tavaline lääneeurooplanegi, kellega Brüsselis sellest riigist rääkima satun.

Mõned riigid oleksid nagu paremad kui teised, ilma et neist suurt midagi teaksime... Huvitav, miks?

Ka mul endal ei lähe Kasahstani kolimise idee alla neelamine sugugi valutult. Püüan leida aina uusi omapoolseid argumente, mis peaksid tõestama selle plaani vastuvõetamatust.

Teravalt kerkib esile küsimus: „Mida MINA seal tegema hakkan?”

Olen Brüsselis nautinud euroeestlaste turvalist seltskonda ning õppinud lugu pidama lääneeurooplaste mõõdukalt mugavast elustiilist. Ma ei taha kohe kuidagi meeleheitel koduperenaisena kõleda-koleda kivilinna pimedatel tänavatel ringi tuiata. Paraku on mu silme ees just selline pilt, kui mõtlen end elama Kasahstani, mis minu ettekujutuses on ehk veidi idamaise hõnguga venepärane ning ajast maha jäänud riik, kus valitsevad pikad ja lumerikkad talved ning suvel kõrvetab halastamatult päike.

Kas võtta vastu uus väljakutse ning asuda ümber täiesti tundmatule maale? Või vegeteerida edasi Belgias? Või pöörduda tagasi Eestisse? Erik kibeleb eurolinna klaasist kontorist minema. Miks mitte siirduda uutele senitundmatutele jahimaadele uut turgu sisse töötama? Tema töö tõotab tulla huvitav. Kuid mulle tundub, nagu läheksime tõesti asumisele...

Iseenesest ei ole selles olukorras minu jaoks ju midagi uudset. Kolme aasta eest olin loobunud oma igapäevasest õpetajatööst ühes armsas Eestimaa koolis ning kolinud ühes lastega järele juba paar aastat varem Belgias tööd alustanud pereisale. Miks alles kahe pika aasta pärast? Olen nimelt üks neist õnnelikest, kellele meeldib oma töö algklasside õpetajana. Toimetasin rõõmsalt ja rahulolevalt oma väikeste juntsudega ega tahtnud kuuldagi sellest, et peaksin võhivõõras riigis koduperenaiseks hakkama. Sestap punnisingi minekule algul kõvasti vastu ning alles mitme aasta möödudes olin valmis võõrsile kolima, et seal uue eluga algust teha. Mõistsin, kui isekas on võtta oma lastelt ära täiesti normaalne isa ning isalt võimalus näha oma laste sirgumist lihtsalt sel põhjusel, et mulle meeldib hirmsasti teiste inimeste lapsi õpetada. Tagantjärele arvan, et ju ei olnud ma algul valmis nii suureks elumuutuseks ning vajasin aega, et minekumõttega harjuda.

Nüüd olen peaaegu samas olukorras ning mõtted on täpselt sama murelikud. Otsustamise juures pole sugugi mitte vähetähtis see, et meil on kaks kooliskäivat tütart, kel pole vähimatki aimu sellisest senikuulmatust riigist nagu Kasahstan. Mõte jätta maha oma armsad sõbrad ning vahva kool õdusas ja turvalises Brüsseli äärelinnas ei vaimusta neid sugugi. Sobiva kooli leidmine oma kaheksa- ja kümneaastasele tütreraasule Almatõs saabki mitme pika kuu jooksul meie põhiliseks kolimiskriteeriumiks. Vene keelt meie lapsed ei räägi ning seetõttu ei tule kõne allagi, et nad kohalikus koolis õppima hakkavad.

Aga kas Almatõs üldse leidub mõnda rahvusvahelist kooli? Kui selgub, et taolisi õppeasutusi on selles linnas üsna mitu, hakkame ahnelt püüdma igat infokildu, et aimu saada, mis laadi õppeasutustega tegemist on. Kui Erik saabub ühelt järjekordselt retkelt Kesk-Aasiast koju tagasi uudisega Almatõs veel samal aastal avatavast Briti õppekava alusel töötavast ingliskeelsest koolist, tundub see esialgu olevat lausa liiga hea, et olla tõsi. Meie jaoks tähendab see, et tüdrukud saaksid õpinguid jätkata samas koolisüsteemis, millega Belgias alustatud. Võtame seda hea endena ning nüüd jääb meil üle vaid loota, et piigad kooli sisseastumiskatsetel, mille sooritamiseks oli meil mugavam sõita Londonisse kui Almatõsse, haledalt läbi ei põru.

Niipea kui oleme sõpru-tuttavaid oma edasistest plaanidest teavitanud, muutume me seltskonnas äärmiselt populaarseteks vestluspartneriteks. Ikka on kellelgi soov jagada isiklikke mälestusi sealkandis veedetud sõjaväeaastatest või tahtmine meenutada eredaid hetki tudengist vandersellina rännuteedel. Kuuleme nostalgilisi lugusid juhtumitest, kui suur sõjaväemasin ZIL keset steppi edasi liikumast keeldub ning mitmete pikkade tundide jooksul ei ole ümbruskonnas näha mitte midagi ega kedagi peale tühjuse. Või siis päikesenäljas Tallinna naistudengitest, kes kohe esimesel ekskursioonipäeval endilt mitu nahka maha kõrvetavad. Loomulikult heidavad me sõbrad kõvasti nalja meie tulevase eluviisi ja oletatavate pudulojuste teemal. Iseenesestmõistetavalt lõbustatakse end igal võimalikul juhul härra Borati teemadel.

Esialgu on siiski kõik veel lahtine.