Читать книгу Minu Kasahstan - Katri Kuus - Страница 8

„Al-jo-ša! Al-jooo-ša!” kostab mu kõrvu kuskilt siitsamast lähedalt. Kes on Aljoša ning miks otsitakse teda minu magamistoast? Venitan silmad lahti, saan aru, et on hommik ning et Aljoša-nimelist naabripoissi hõigutakse õues, otse magamiskambri avatud akna all tänaval.

Kell on vaevu üheksa ning juba mõnda aega on naabermaja krundilt kuulda olnud monotoonset kopsimist ning võõrapärase kõlaga pophitte, mida ma ennastsalgavalt läbi une ignoreerida olen püüdnud. Uduselt meenub öine lõputu vähkremine palavas toas ning ootus Une-Mati peatsest tulekust. Ajavahe Eestimaaga ning öö läbi maja ümber võikalt kräunuvad kassid ja lõputult kirevad kuked ei ole uinumist just lihtsaks teinud. Esimene päev uues kodukandis on alanud.

Lõpuks ajab mind voodist välja nõudlik uksekell. Õigem oleks küll öelda väravakell. Juba oma esimesel külaskäigul Almatõsse märkasin, et enamasti ümbritseb kõiki krunte kõrge müür. Pool linna on plankude taga peidus ning vägisi tuleb meelde kunagine Eino Baskini sketš „Mida nad sinna plangu taha ehitavad?”. Õnneks asub Almatõ uus linnapea, kasahhipäraselt öeldes akim Ahmetžan Jessimov 2009. aasta kevadel linna pealt plekki kokku korjama ning plangutagustele kõnnumaadele, mis kunagi magusate ehituskruntidena kokku krabatud, ilmuvad haljasalad ja lillepeenrad, mida omakorda ehivad linna ja riigi sümbolid: enamasti hobused, kotkad, kitsed ja õunad.

Ka meie uue kodu kaitseks on maja ümber rajatud kolme meetri kõrgune kiviaed, mis tipneb taeva poole suunatud metallist teravikega. Hoovi pääseb läbi mitmekordselt lukustatud metallvärava, mille avamiseks pean toas nupule vajutama. Enne uurin loomulikult sisetelefoni ekraanilt, kes ukse taga on.

Kohe esimesel hommikul vastses kodus helistab väravakella keegi tähtsa näoga pabereid lappav tädike. Olen segaduses. Mida ta tahab ja mida talle vastata? Pealegi ei meenu mulle esimese ropsuga mitte ainsamatki viisakat venekeelset lauset. Ma ei tea veel, et sellised tädid hakkavad mind külastama mitu korda kuus, et kontrollida gaasitorusid, elektrinäitusid ja muid olulisi numbreid. Kuna vaatamata korduvale nõudlikule kellatirinale võluvärav ei avane, tõttab proua kiirel sammul minema. Õnneks!

Suundun oma uude helesinisesse kuldsete kardinatega kööki, et end kohviga kostitada ning majaga tutvust teha. Meie maja on suur ja võimas. Sisustuses domineerib raskepärane nikerduste ja kaunistustega mööbel, palju on lühtreid ja vaipu ning Versailles’ stiilis kardinaid. Kisun nii mõnedki aknakatted alla ja rullin põrandavaibad kokku, kuid enamik kardinatest on liiga suursugused, et neid ümber disainima julgeksin hakata. Kõik esimese korruse aknad on trellitatud ning kunstipärastesse keerdudesse painutatud metallvarbadele on kaunistuseks kuldvärvi peale tupsutatud. Keldrikorrusel asub avar biljardnaja^[1.] ning paar iidamast-aadamast pärit trenažööri.

Kuna meie kuus nädalat tagasi Belgiast teele pandud majakraam pole Kasahstani veel jõudnud, peame esialgu läbi ajama Eriku kolleegidelt laenatud tekkide-patjade ning majaomaniku lahkelt komplekteeritud nõudekasti sisuga. Pean veel kannatama, enne kui kodukaunistamise ja pesapunumisega algust teha saan.

Kui ma, kohvitass näpus, õue astun, pälvivad mu huvi lisaks murulapil seisvatele skulptuuridele, millest üks on elusuurune kõverate sarvedega mingit sorti kitseline ning teine solgiauku varjav kivist kilpkonn, veel paar hoonet. Üks neist osutub mitte just väga hubaseks saunaks ning teine, mida ma algselt pidasin siinkandis suuremate majade juurde kuuluvaks tavaliseks valvuriputkaks, osutub pärast mõningast juurdlemist põrandas asetseva augu üle ... tuttuueks välikäimlaks! Kuigi nädal hiljem otsustab üks kolimisfirma tublidest töömeestest lõunapausi ajal kemmergu sisse õnnistada, suudame me pärast teatud sügaviku kinnikatmist kempsu täitsa ontlikuks panipaigaks muuta.

Panipaiga kohal kõrgub hiiglama suur puu, mis osutub viljakandvaks kreeka pähkli puuks. Ja juba üsna varsti veame pesukausitäite kaupa pähkleid biljardnaja’sse, mis olude sunnil hakkab täitma nii sahvri kui ka kolikambri funktsioone.

Pärast eluaseme ülevaatamist murran end raudväravast välja tänavale. Võtan suuna huupi sinnapoole, kus Eriku ja Google Mapsi juhatuse kohaselt peaks asetsema jõgi nimega Bolšaja Almatinka. Jõeni ma küll tol päeval ei jõua, aga elamustest mul siiski puudu ei tule. Nii nagu mina takseerin ümbrust, silmitsetakse huviga ka mind. Imelik, kas paistan tõesti nii teistsugune välja? Mul ei ole küll seljas mitte midagi sellist, mida ma omavanuste kasahhi naiste tavapärases riietuses kohanud ei oleks. Juba oma esimese põgusa Kasahstani reisi ajal oli mulle silma torganud siinsete linnapreilide suurepärane moeteadlikkus ning prouade hoolitsetud välimus. Samas ei peaks huvi äratama ka mu heledam nahatoon ning pruunid juuksed, sest blonde venelannasid kohtab siin igal sammul. Tundub pigem, et küla peal teatakse-tuntakse üksteist hästi ning iga võõras nägu fikseeritakse ära.

Sovhoos Alatau jääb küll ametliku linnapiiri taha, kuid tegelikkuses asub meie auul kesklinnale üsna lähedal, kunagiste sovhoosi õunaaedade piirkonnas, millest tuleb ka vastav kohanimi – Sovhoos Alatau. Siit paarikümne kilomeetri kaugusel kulgeb massiivse Tian Shani mäeaheliku Alataunimeline nõlv, mis ümbritseb Almatõ lõunapoolse osa just nagu kõrge müüriga. Meie naabriteks on uus prestiižne villaderohke rajoon Baganašõl ning üsna trööstitu väljanägemisega kortermajade piirkond nimega Kazahfilm, mille lähedal asuvad kohaliku filmikompanii Kazahfilm stuudiod. Üsna mitu tänavavahet edasi laiub hea asfaltkattega puiestee, mille ääres asub president Nazarbajevi isiklik residents. Lihtsurelikul loomulikult selle juurde asja ei ole – tänavat ääristab pikalt-pikalt kõrge müür ning sissesõidutee ääres, hiiglaslike suletud raudväravate vastas, paikneb politsei valvepunkt.

Samast kandist avastan tohutu territooriumiga pargi, mis on aga miskipärast linnakodanikele suletud. (Alles paari aasta pärast, kui president tähistab oma 70 juubelit, avatakse pidulikult pargiväravad ning linnarahvas saab imetleda sissepääsu juures oleval platsil uhkeldavat suursugust purskkaevude ansamblit. Park kannab ka väärikat nime – Park Pervovo Prezidenta Respubliki Kazahstan^[2.]. Pargi pidulikkusest annab aimu tõsiasi, et murul istumine on seal rangelt keelatud ning kord, kui meie lapsed endale pahaaimamatult kaasa võetud rulluisud jalga tõmbasid, ähvardas kohale tõtanud korravalvur meid rahatrahviga. Kilomeetrite viisi sillutatud ja asfalteeritud pargiteid on ette nähtud vaid jalutamiseks.)

Kuigi kinnisvaraarendajate sõnul võib Sovhoos Alatau tulevikus muutuda üsna perspektiivikaks piirkonnaks, sarnaneb mu kodutänav praegu veel ehtsa külavaheteega, kus auk on augus kinni ning kraaviääred olmeprügi täis. Ma imestan kontrastide üle: täiesti kohatult kõrguvad kõrvuti luksuslikud, sammaste ja nikerdustega kaunistatud kommivärvilised lossid, mis meenutavad mulle Stalini-aegseid kultuurimajasid, ning viltuvajunud tared, kus mõni aknaklaas puudu ja kanad kaagutavad ukse ees. Siin-seal on näha nikerdatud aknaraamidega armsaid venepäraseid taresid, kuid enamasti on need kahetsusväärselt viletsas seisukorras.

Avastan, et ühe sellise tarekese katus on täis laotatud õunaviile. Miks mitte ära kasutada armutult lõõskavat lõunapäikest? Muide, kuivatatud õunad pidavat olema äärmiselt vitamiinirikkad ning ammustel aegadel olevat stepiratsanikel talviti alati moonakotis olnud ka peotäis kuivatatud õunu.

Üha kaugemale jalutades pälvivad mu tähelepanu majade jalg- ja sissesõiduväravad. Nii nagu tarasid on ehitatud kõikvõimalikest kättejuhtuvatest materjalidest, alates roostes plekist ning lõpetades vanade autokummidega, on ka aiaväravate kujundus ühest äärmusest teise. Täheldan, et kõige populaarsemad variandid on tavaline helesiniseks võõbatud plekkvärav, millele on majanumber vaba käega suvalise kirjutusvahendiga peale kritseldatud, ning hiiglaslik kahepoolne rikkalike metallkaunistustega sissepääs.

(Hiljem saame Eriku töökaaslaste käest teada, et krunti ümbritsev müür ja väravad on esimesed asjad, mis ehitustööde alguses rajatakse, sest vastasel juhul poleks hiljem enam millestki maja ehitada – ehitusmaterjal varastatakse lihtsalt ära.)

Keskpäeval kohtan tolmustel tänavatel kittelkleitides ja toasussides noori pereemasid, kes jalgu lohistades kodu poole vantsivad. Näib, et pole mingi probleem tänaval ringi jalutada hommikumantlis, turbaniks keeratud käterätt peas. Paljudel neist on käes läbipaistvad kilekotid, kus sees neljakandiline hele vormileib ning ümmargune lapik kohalik leib – lepjoška.

Majade ees pingikestel vestavad rahvusliku kuldtikandiga pikkades vestides vanaemad ehk apa’d mõnusasti juttu ja hoiavad samas tänavatolmus mängivatel lapselastel silma peal. Tänavajupil on enamasti ka mõni ehitusjärgus maja, mistõttu laiutab keset uulitsat mulla- või kruusahunnik, mille otsas kükitamas paar külameest, tübeteikad kuklas.

Äkitselt kaiguvad üle terve auuli reklaamiminutid: „Kartoška, morkovka, ogurets, baklažan...”^[3.] Kauba loetelu on üsna pikk ning paistab, et kogu väljahõigatud kraami saab osta vanast viletsast Volgast, mis tänaval tiire teeb. Kui sellesse möödaminnes sisse piilun, näen, et sealt on istmed välja tõstetud, et juurviljakottidele ruumi teha. Hiljem selgub, et selline kaubaauto tiirutab pool päeva küla vahel ning annab perenaistele läbi ruupori teada, et aeg on uulitsale aiasaadusi ostma tulla. Kusjuures see on igati mugav variant, kui puhkepäeva hommikul avastad, et juustusaial on oht ilma tomativiiluta jääda. Ei pea riidesse toppima ega poodi minema, vaid astud ostu sooritamiseks mõnusasti hommikumantlis väravast välja, kui kaubaauto on oma tulekut kuulutanud.

Igal tänavanurgal asub ka oma pisike poeuberik, kust saab osta esmatarbekaupu ja toiduaineid. Enamasti on keskpäeval poetrepil tiksumas ka paar õlut libistavat võitluskaaslast. Meie maja vastas asub kauplus Juljana, kuhu minagi uudishimulikult sisse astun. Sellest saab meie kodupood, kus vett ja mahla, jahu ja jäätist ostmas hakkame käima.

Otsustan juba esimesel päeval ostu sooritada ning palun ühe suure pudeli vett ja lastele Buratino limonaadi. Müüja hakkab mõlemat pudelit eraldi üksteise sisse pandud topeltkilekottidesse pakkima, sest pudelid on ju rasked.

„Ei, ei, kilekotte pole vaja,” takistan teda.

„No kuidas nii, et ei ole vaja! Kuidas te siis lähete?” ei ole poetädi muga nõus.

„Ma elan siinsamas üle tee, vastasmajas,” seletan edasi.

„Seal elavad ju nüüd sakslased!” teatab ta mulle veendunult.

„Ei, meie elame, ja me oleme eestlased,” toon pudeleid kaenlasse krahmates tõe päevavalgele.

„Aa, eestlased,” on ta positiivselt üllatunud, mulle vähemalt tundub nii, ning lisab seejärel kohe rõõmsalt: „Me oleme ju siis sossedki^[4.], peate meile külla tulema!”

Tänu lahke emandaga poekesele näeme edaspidi oma koduaknast vaatepilti, kuidas esmaspäeva varahommikuti avatakse juba kella seitsmest meie värava taga nurga peal niinimetatud püstijalabaar, kus pärast raju nädalavahetust peaparanduseks viinale õlut peale rüübatakse ning kõvahäälselt maailmaasju arutatakse. Baarileti aset täidavad elektriposti otsas kõlkuvad roostes postkastid, kuhu on mugav pudelit käest ära panna, kui tahad suitsule tuld võtta.

Ühel pühapäevahommikul kodupoodi külastades näen vaevu üle leti ääre vaatama ulatuvat tüdrukupirtsu, kes paneb lauale 250 tenget (umbes 1,25 eurot). Müüjatädi lahkele küsimusele, et mida ema poest palus tuua, kas leiba või piima, ütleb tüdruk selge häälega üle poe:

„Vodku^[5.]!”

Viinapudelit tüdrukule siiski ei müüda ning pisipiigal tuleb kas koju tagasi või hoopis järgmise poe poole lontsida.

Lisaks kodupoe müüjatädidele seame suhted sisse ka kõrvalmajas elava üleaedse Volodjaga. Volodja maja on pidevas ehitusjärgus ning tema tikutoosisuurune krunt on tihkelt täis „kolusid ja riistu”, nagu ütleks Karlsson Katuselt. Volodja on kodus töötav autoremondilukksepp, kes meile külma saabudes meelde tuletab, et veekraan on vaja torude külmumise vältimiseks tilkuma jätta, ning aitab alati oma minibussi varjust autoga tänavale tagurdada. Ükskõik mis kellaajal me koju ka ei saabuks, Volodja teeb enamasti ikka värava peal suitsu. Tema naine on samuti meie kandist, nagu ta ise väidab – nimelt Ukrainast!

Hiljem näen, kuidas Volodja armastab end vahel lille lüüa. Ta paneb jalga nahkpüksid ning pähe plastist nokaga kuusnurkse mütsi ning suundub õhtu hakul uulitsale promeneerima. Tema efektse välimuse järgi võiks arvata, et kuskil nurga taga peab asuma kohalik geibaar. Järgneval päeval on Volodja enamasti ülevoolavas meeleolus ning asub juba varavalges kuulama oma lemmikmuusikat. Igihaljad Queeni ja Led Zeppelini hitid kõlavad sellistel päevadel ka meie õuel kuni õhtupimeduseni välja.

Meie teised naabrid on veidi salapärasemad. Neid me esialgu ei kohtagi, pigem kuuleme. Meie maja taha jääb suur metsistunud aed, kus kuulukse elavat keegi kunstnik. Talvel, kui aias kasvavad puud on raagus, paistab välja ka tilluke majakökats. Aeg-ajalt kosserdab selle ümber ringi keegi vanamees, vahel kraakleb seal trobikond lapsi ning pidupäevadel kostab valju muusikat, hiljem räuskamist ja riidlemist.

Kunstnikuhärra krundi kõrval asub teine tilluke elamu, kus, nagu pärastpoole selgub, elavad kaks marakratti, kes armastavad oma meelt lahutada sellega, et käivad pidevalt meie värava taga uksekella helistamas, et siis ise naeru kihistades siva päkad teha. Vean kihla, et ühe nimi neist on Aljoša!

Varsti harjun tavalise vaatepildiga Sovhoos Alataus, et uhke palee värava taga nosib põlvekõrgust umbrohupuhmast paar hulkuvat lehma ning mööda sedasama, ilma kõnniteedeta ja tänavavalgustuseta tänavat, kus kimab lahtine sportauto, aetakse koju kitsekari. Keset tänavat põletatakse lahtises lõkkes prahti ning suvalisel nädalapäeval võib köögiaknast imetleda suurejoonelist ilutulestikku. Õhtuti ruttavad siin pilkases pimeduses koju suurte poekottidega kõrgekontsalised pereemad ning nurga peal hääletavad juhuslikke autosid viimase peale timmitud välimusega devuška’d^[6.], et igivanas liinibussis loksumata kiiresti kesklinna jõuda.

Kui ma avastusretkelt koju tagasi jõuan, on mu lahtistes suvekingades jalad nii mustad, nagu oleksin paljajalu kartuleid muldamas käinud. Istun vastse koduaia õuekiigele õhtusoojust nautima ning mahe tuulehoog kannab minuni kirbet lehmapissihaisu.

Tere tulemast Sovhoos Alatausse!

1 Piljardiruum (vene k). [ ↵ ]

2 Kasahstani Vabariigi Esimese Presidendi Park (vene k). [ ↵ ]

3 Kartulid, porgandid, kurk, baklažaan (vene k). [ ↵ ]

4 Naabrid (vene k). [ ↵ ]

5 Viina! (vene k) [ ↵ ]

6 Neiud (vene k). [ ↵ ]