Читать книгу Jäätisemüüja. Sari Moodne aeg - Katri Lipson - Страница 2

Ma nõudsin näha stsenaariumi. Režissöör koputas endale sõrmega vastu pead: see on olemas ainult siin. Ma ei loobunud oma nõudmisest. Ta võttis pliiatsi ja paberi, kirjutas paar rida, meelega nii lohaka käekirjaga, et ma ei saanud millestki aru, peale kolme punkti viimase lause lõpus.

Ütlesin kohe: „Nad siis armuvad.”

„Miks te nii arvate?”

Ta võttis paberi tagasi, kortsutas kulmu: „Vaata aga, kolm punkti …”

Milleks meile stsenaarium? Mõistan seda, kui laman Täiskuu hotellis tema all kušetil. Ühest numbritoa poordile maalitud ornamendist on näha, et mingit müsteeriumi ei ole; kõik on nii kohmakas ja läbinähtav, et Jumala pärast hakkab häbi ja inimestest kahju.

Eile olid kõik minu peale vihased. Tuletõrje tuli sireenide unnates kohale. Hirmus kära:

„Kus põleb?”

„Mitte kuskil.”

„See on juba kolmas kord.”

„Mis siin jälle juhtus?”

„Preili Zachovalová lülitas tuletõrjesignalisatsiooni sisse enne, kui jõudsime teda takistada.”

„Meil on muudki teha, kui ilma mingi põhjuseta siia kihutada.”

Asjata proovisin end kaitsta: „Siin on kärsahaisu! Kas te tõesti midagi ei tunne?”

Nad ei kontrollinud isegi elektrijuhtmeid. Vaatasin nende kiivreid. Need olid kaetud Krimmi sõja aegsete mõlkidega. Nad sättisid juba minekule. Nõudsin, et nad ruumi üle vaataksid. Režissöör ütles: „Katsume nüüd kõik maha rahuneda.”

Ja tuletõrjujad: „Preili Zachovalová saab kindlasti aru, et kui selliseid asju liiga sageli juhtub, ei tule enam keegi appi, kui tõesti midagi juhtub …”

Käigu siis põrgu! Seal vähemalt põleb! Seal pole midagi segast!

Keegi kiusab mind. Keegi teab, et kõigist maailma asjadest kardan ma ainult kahte: tuld ja keskpärasust, ja tulekartuses ei ole midagi keskpärast! Kui ma oma garderoobi läksin, oli keegi seal kahtlemata tuletikke põletanud. Terve toosi. Surmkindlalt meelega. Kes teeks midagi sellist? Režissöör kinnitas, et mitte keegi. Vaatasin prügikasti, seal polnud midagi. Tikud ei haihtu ju pärast põletamist õhku, vaid muutuvad söeks. Miks neid siis prügikastis polnud? Ega põrandal? Üldse mitte kuskil. Keegi ei paneks ju põlenud tikke taskusse? Kui just ei taha mind niimoodi kiusata, et sellest ei jää mingeid tõendeid. Režissöör seletas, et võib-olla käis keegi garderoobis suitsu tegemas. Aga seal ei haisenud tubakasuitsu järele. Küll ma juba tean, mis seal haises.

Täna mina ja Martin Jelínek. Esimest korda. Terve tund ühte ja sama, algul paberilt, siis ilma:

„Nimi.”

„Esther Vorszda.”

„Sünniaeg.”

„Esimene mai tuhat üheksasada kakskümmend kaks.”

„Sünnikoht.”

„Olomouc.”

„Rahvus.”

„Tšehh.”

„Perekonnaseis.”

„Abielus.”

„Abikaasa.”

„Tomáš Vorszda.”

„Abikaasa sünniaeg.”

„Kümnes juuli tuhat üheksasada kakskümmend üks.”

„Abikaasa sünnikoht.”

„Plzeň.”

„Abikaasa rahvus.”

„Tšehh.”

Aeg-ajalt Martin takerdus. Ta oli pisut närviline. See oli meil esimene kord. Ta on minust kuulnud. Aga mina temast veel rohkem.

„Abikaasa rahvus.”

„Tšehh.”

„Abikaasa rahvus.”

„Ma juba ütlesin, tšehh.”

Ja jälle algusest peale. Pärast viiendat korda väike variatsioon:

„Nimi.”

„Tomáš, aitab küll …”

„Nimi!”

„Ma ei jaksa enam.”

„Kui sa minuga ei jaksa, kuidas sa siis nendega vastu pead?”

Edasi tuli laste kohta.

„Kas lapsi on?”

„Ei.”

„Miks ei ole?”

„Mees ei taha.”

„Vahel juhtub kogemata.”

„Ei ole juhtunud.”

„Kas sina tahaksid?”

„Nad ei sinata kunagi, Tomáš, isegi ussikesi mitte. Ussikesi nad just teietavadki.”

„Vastake küsimusele! Kas teie tahate?”

„Tahan.”

„Viimast korda, kes on teie abikaasa?”

„Sina oled.”

Martin jääb vait, põrnitseb paberit. „Siin seisab: Tomáš Vorszda.”

„Kus?”

„Kas sinul pole siis kirjutatud „Tomáš Vorszda”?”

„On.”

„Kas sa ei peaks siis vastama: „Tomáš Vorszda”?”

Ta ei vaata otsa mitte mulle, vaid režissöörile. Aga režissöör ütleb meie üllatuseks: „Preili Zachovalová idee on tegelikult parem.”

Ta rebib meil paberid käest, kriipsutab alla ja läbi. „Noh nii, algusest!”

„Viimast korda, kes on teie abikaasa?”

„Sina oled.”

„Kas sa nii vastadki ülekuulajale?”

„Nii vastan ma sinule.”

Paus. See venib liiga pikaks, aga Martin peab ootama, sest järgmine repliik on minu oma.

„Ja mis nüüd?”

„Katsu lihtsalt meeles pidada.”

„Ja edasi? Kuhu me lähme?”

„Siit ära.”

„Kus me tuttavaks saime?”

Vaikus. Kolmas hääl samas ruumis: „Siin te igatahes tuttavaks ei saanud.”

o

Esther ja Tomáš Vorszda põgenevad. Mina olen Esther. Martin on Tomáš. Autos on veel üks mees, aga tema lihtsalt juhib autot, millega me põgeneme. Sõidame põldude vahel, on keskpäev ja kohutavalt palav. Maastik muutub mägisemaks, okaspuud, käänakud. Keegi ei lausu sõnagi. Jõuame väikesesse külla, kus on raudteejaam. Esimesed repliigid. Me peaksime edasi sõitma, aga midagi on juhtunud. Esther tunneb end halvasti, Tomáš kõhkleb, autojuht tahab lihtsalt, et leitaks kiiresti mingi lahendus. Siis lähevad Esther ja Tomáš kahekesi edasi, jalgsi mööda liivast teed. Kohvrite tassimine. Tomáše omad arutult rasked, Esthril kerged. Mina olen Esther. Martin on Tomáš. Esther kõnnib Tomáše kannul. Režissöör kamandab mind: „Vaata Tomášt!” Vaatan Tomášt, aga režissöör karjub: „Vaata Tomášt!” Nad filmivad mu nägu, et kõik näeksid, kuidas Esther vaatab Tomášt. Martin on Tomáš, aga mina näen ainult Martinit. Näen Martinit tagantpoolt, valge särgi selga, tumedaid pükse, kukalt, juukseid. Ainuke mõte minu peas: kuidas on särk nii valgeks jäänud?

Pärast stseeni lõppu tõstab assistent kohvrid tagasi autosse. Martinil on rakud peopesas. Küsin assistendilt, mis neis kahes raskes kohvris on? Sinna on topitud lihtsalt kõik rasked asjad, mis kätte sattusid. Režissöör ei taha, et me teaksime, mida Tomáš kohvrites kannab.

Stseene filmitakse kronoloogilises järjekorras. Režissööril pole teist võimalust, sest me ei tohi tulevikku teada. Olen tal silma peal hoidnud sestsaadik, kui me võtteplatsile saabusime. Kirjutan kõik üles. Režissöör „jõlgub” maja ümbruses, „konutab” tükk aega saepuki juures, „tammub” vihmaveetünni kõrval. Läheb koos Martiniga puukuuri. Nad tulevad kuurist välja, Martinil on saag käes. Režissöör silmitseb saagi rahulolevalt, kuigi see on täiesti roostes. Kui me seisame proua Nĕmcová maja ees ja imetleme ilusat mägist maastikku, ütlen meelega: „Õnneks on vähemalt mäed. Need on seisnud seal tuhandeid aastaid. Õnneks ei saa nendega midagi juhtuda … ” Režissöör ainult noogutab, nagu ei puutuks see üldse temasse.

Läksin puukuuri uurima. Kopituse järele haisev hämarus. Seal olid ainult roostes tööriistad. Martin kiikas üle ukse kuuri. Ma ei tea, mis mulle sisse läks. Ütlesin Martinile: „Tomáš, aitab küll …”

Martin vastas kohe: „Kui sa minuga ei jaksa, kuidas sa siis nendega vastu pead?”

Sõnad tungisid noana kõhtu ja kiirgasid mu reiteni. Siis põgus naeratus ja tagasi uksepraost langevasse valgusesse.

Hirmus leitsak. Kui higist nahka hõõruda, eralduvad määrdunud rullikesed. Täiskuu hotell. Kõigepealt pikk ja mõnulev vanniskäik. Lähen režissööri tuppa. Ja ainult sellepärast, et Martin ütles, et läheb magama. Martin istus restoranis laua teises otsas, ukse juures, sõi ja kadus. Naised keerlevad igal õhtul asjatult tema ümber. Martini tuba on teisel korrusel režissööri toa kõrval. Seinad on papist. Režissööri sigaretiots hõõgub avatud akna all.

„Sina siis arvad, et nad armuvad?”

Ta palub mul diivanile selili heita. Sulen silmad, et mitte näha.

„Kas nii?”

„Esthril on saapad jalas.”

„Miks?”

„Ta on metsas.”

„Aga Tomáš?”

Ta heidab täies pikkuses minu peale pikali.

„Kas sa saad hingata?”

„Kuidagimoodi.”

„Martin ei kaalu nii palju nagu mina. Martin kaalub sama palju nagu Tomáš. Esther peaks vähem kaaluma, kui ta oleks sõja ajal sama raskeid aegu näinud nagu teised, Esther kaalub rohkem kui peaks, täpselt sama palju nagu sina.”

Ta hingab läbi avatud suu vastu mu kaela ja ütleb hetke pärast: „Ometi ei ole see erootiline stseen.”

„Ei ole?”

„Ei.”

„Mis see siis on?”

„Küll sa omal ajal aru saad.”

„Kas Martin teab juba?”

Ei. Martin ei tea veel. Ta magab teisel pool papist seina sulgkergena sügavat und. Kas ta ikka magab? Igatahes ajasime me ta üles. Kui vastik. Läksin teatud piirini, sest diivan on vastu Martini toa seina. Siis tõstsin telefonitoru, teatasin reception’isse, et toas number 48 on tunda suitsuhaisu. Režissöör ohkas, kergitas tagumikku … Ei, kõigepealt tagumikukergitus, siis alles ohe.

Reception’ist tuligi keegi ja koputas Martini toa uksele. Läks aega, enne kui Martin lahti tegi. „Mis lahti?”

„Siit helistati, et toas on suitsu.”

„Kes helistas?”

„Keegi naine helistas teie toast.”

„Siin pole ühtegi naist.”

„Aga ta helistas toast number 48.”

„Siis ütles ta vale numbri.”

„Ta ütles kindlasti 48.”

„Siin ei ole mingit naist.”

„Hea küll. Aga kas siin suitsu on?”

„Ei ole.”

„Kas me tohiksime kontrollida?”

„Kas te ei usu mind?”

„Meie vastutame tubade eest, me peame alati kontrollima, kui keegi teatab.”

Režissöör läheb koridori:

„Katsume nüüd kõik maha rahuneda.”

„Kas te teate, kes helistas?”

„Preili Zachovalová helistas.”

„Kus preili Zachovalová on?”

„Ta on minu toas.”

„Kas teie toas on suitsu?”

Kõik olid minu peale vihased. Peale Martini. Martin usub mind. Miks ma oleksin pidanud seda meelega tegema?

Täna jälle: „Vaata Tomášt!” Seisan üksi kambris, lükkan kardinat akna eest kõrvale, et paremini näha. Tomáš lõhub tagaõues puid. Tardun paigale ega suuda näolihaseid lõdvestada. Proua Nĕmcová paneb oma käe mu õlale: „Vaata teda ometi. Ta teeb kõike sinu pärast.”

Esther peaks tapma küüliku. See tuleks tappa Tomáše eest salaja, sest sellest valmistatakse õhtusöök, mis peab olema Tomášile üllatuseks, aga kuna Esther ei suuda Tomáše eest midagi varjata, pakub Tomáš, et teeb seda Estheri eest ja proua Nĕmcová eest salaja, aga Esther pole sellega nõus. Muidugi võib Esther ise küüliku tappa, sest ta tahab Tomášele näidata, kui lihtne see on ja proua Nĕmcovále, kust ta pärit on. Kui režissöör seda meile räägib, on surmamõistetud küülik juba tapetud. Stseeni jaoks on vaja ka elusat küülikut ja osatäitmise nimel käib küülikupuuris proua Nĕmcová tagaõues tasavägine võistlus.

Nõuan, et saaksin kaamera ees päriselt küüliku tappa. Režissöör kaotab kannatuse. Jäeti ta ju ilma penetratsioonist Täiskuu hotelli diivanil (andumine mehele) ja nüüd peab süütu loomakese piinamine tasa tegema selle, mis naise näitlemisest puudu jääb (andumine režissöörile). Olgu öeldud, et armatsenud olen ma nii mitu korda, et selle jäljendamine on tühiasi, aga tapnud ei ole ma kunagi, igasugune vägivald on mulle vastik. Esther läheb oma pika säärega saabastes küülikupuuri juurde, selle stseeni filmimiseks ootame terve nädala vihma. Kui lõpuks sadama hakkab ja Esthri juustest tilgub vett ja küülikupuuri esine on üks suur porilomp; löön esimese kirvehoobiga küljest käpa ja alles teisega pea. Edasi läheb kõik nii hästi, et Tomáš ja proua Nĕmcová on nõus sööma Esthri valmistatud sööki. Köögis nõrutan vere välja, nülin looma ja viskan potti. Soolikad ja rupskid lõigun väikesteks tükkideks, segan hakitud sibula, soola ja pipraga ning moorin malmpannil särisevas rasvas pruuniks. Ma pole kunagi seda algusest peale ise teinud.

Pärast võtteid sügav ja brutaalne rahuldus. Otsekui oleksin kaskadööri asemel ise triki teinud ja oma eluga riskinud.

Aga Martin küsib, miks ma valisin just selle küüliku.

„Mismoodi valisin?”

„Kas sa ei mõelnud midagi?”

„Kas sina pole kunagi loomal kaela kahekorra käänanud?”

„Kas sa võtsid selle, kes oli kõige lähemal või selle, kes oli nurka peitu pugenud?”

„Ma ei valinud kedagi.”

„Neid oli kuus. Sina püüdsid ühe kinni.”

„Nad on ju kõik ühesugused. Neil polegi võimalik vahet teha.”

„Nii et kui sa näed midagi tolle küüliku sarnast, on tema tapmine niisama lihtne?”

„Mismoodi sarnast? Nagu sina?”

Uurin ahnelt tema nägu ja ma ei ole eksinud. Kuidas ta saab olla nii puutumatu? Nagu päike, mis paistab kohe järgmisel hommikul tapamaja õuele. Päike ongi kõige julmem. Eile oli ta öelnud režissöörile, et näitlejatöö pole olnud tema kutsumus. Keegi poleks tahtnud seda kuulda.

„Pole midagi, Martin. Nad paljunevad ju nagu prussakad.”

„Ülejäänud viis on emased. Populatsioon sureb välja.”

Karjusin: „Mine siis ja paarita neid!”

Läksin ära, et mitte nutma puhkeda.

Küülikut ei kasutata. Tomáše sünnipäeval süüakse hoopis sealiha. Tomášel on nüüd ainult kaks võimalust: süüa sealiha nagu küülikuliha või siis ei peaks Tomáš üldse sealiha sööma. Nüüd võib ta olla ainult kas juut või siis mittejuut.

Kaotasime aega. Vihma oodates kaotasime aega, sest lineaarse aja reeglit ei tohtinud rikkuda. Võimalik, et režissöör oleks järele andnud, kui järgmises stseenis oleks olnud ainult tavaline õhtusöök, aga see pidi tulema Tomášele üllatusena. Lõpuks üllatas meid hoopis vihm, kuigi olime seda ammu oodanud. Ja tapmine oli mõttetu nagu alati. Nüüd annab proua Nĕmcová mõista, et kusagil on võib-olla siga, kes võiks saada haamriga otsaette.

Režissööri kohta on öeldud, et kõige põhjuseks on tema ema. Nüüd viskavad kõik selle üle nalja, et ema nii ja ema naa. Kui režissöör ägestub või ei oska edasi minna, sosistatakse tema selja taga, et „ema tahab nii”, „pole parata, ema otsustab”.

Mulle on öeldud: ole rekvisiitidega ettevaatlik. Ära mingil juhul midagi katki tee. Ära mõtlegi paluda, et midagi välja vahetataks, isegi kui peaksid kirbud saama. Ja ikkagi on kõik valesti. Määrimaal köetavat keset suve ahju. Ja muusikapala, mida mängitakse Tomáše sünnipäeval 1942. aastal, hakati tegelikult mängima alles 1945. aastal.

Režissööri ema on vanadusest nõder, istub aiatoolis ja kirjutab vastulauseid. Ema reputatsioon on endiselt ohus. Reputatsiooni hoidmine ulatub tagasiminevalt Austria-Ungarist tänapäeva ja tänapäevast tulevikku, mis jätkub halastamatult ka pärast ema surma. Kui ajalehes kirjutatakse viiekümnest husaarist, ilmub lugejakirjade rubriigis tema vastulause: „Minul ei olnud husaaridega mingit pistmist.” Kui sõda lõpeb: „Ma ei ole Münchenis kunagi käinud.” Inimesed neelavad tema vastuslauseid. Mõnikord ilmub vastulause, mis peaks katma kõik võimalikud kuulujutud ja kahtlustused: „Ütlen lahti kõigest, olenemata ajast ja kohast.” Aga siis algab kõik jälle otsast pihta, üksikasjade pillerkaar: „Isegi mitte selle husaariga, kellel olid punased vuntsid.”

Kas sellise ema poega saab süüdistada, et ta hoiab kõik enese teada? Ja kas näitlejaid saab süüdistada, et nad ähvardavad kultuuriministri kohale kutsuda, kui nad oma tegelaskujude kohta rohkem teada ei saa?

o

Vihma oodates proovisime režissööri täis joota. Meil ei õnnestunud temalt midagi välja pigistada, ta jutustas ainult oma õpiaastatest. Eelkõige ühest õhtust, sest ta pole kunagi õppinud filmi kohta nii palju, nagu Berliinis, enne sõda, üheainsa õhtu jooksul. Ta pummeldas ühes boheemlaste linnaosa tantsulokaalis ja eksis tualettruumi otsides selle punastes koridorides ära. Tualettruumi ta kohe ei leidnudki. Peagi märkas ta, et see on osa hoolikalt läbi mõeldud plaanist – allpool naba pakitsev surve ja praokil uste vahelt sirutuvad lopsakaks värvitud abivalmis huuled: „Was suchen Sie, lieber Herr?” Lõpuks leidis ta otsitu, väikese käimlaruumi, kus mahtus vaevu ringi keerama. Kui ta oli põie tühjendanud ja tõmmanud laest rippuvat nööri, hakkas seina tagant kostma ägedat vaidlemist. Koridori naastes surus ta kõrva vastu kõrvalust, aga paari sekundi pärast tõmmati see pärani. „Sie wollen sehen? Zwanzig Mark, bitte.”

Režissöör ei tea tänapäevani, mis selles stseenis oli näideldud või varem kokku lepitud ja mis niinimetatud tegelik elu. Võimalik, et lokaali külastajate hulgas oli inimesi, kelle lõbustamine nõudis ambivalentsust intelligentsi ja instinktide, fakti ja fiktiivsuse vahel. Räämas tagatoaks kujundatud laval jäädvustati üsna üksikasjalikult filmilindile naise ja mehe vahelist stseeni. Atmosfäär oli täpselt nii kulunud ja tuim, nagu oleks see kõik juba sada korda aset leidnud. Aga siis tabas naisnäitlejat raevuhoog: tema leping nägi ette, et suguakti ajal asendatakse ta dublandiga. Kaameramees ei lasknud end naise lärmamisest segada, vaid jätkas filmimist, küünarlihased pingul. Naise avaldus tuli meesnäitlejale uudisena. Ta oli üllatunud ning nägi selles loomulikult isiklikku solvangut. Kas sellepärast, et oli naisega varasemast tuttav, või sellepärast, et nad olid üksteisele võhivõõrad? Oma solvumise varjamiseks hakkas mees naisega vaidlema selle üle, miks ehtne penetratsioon on lavastuses nii oluline element. Naisel ei jäänud üle muud, kui aina imestada, naise pea oli väljakutsuvalt viltu, kallet võis märgata ainult see, kelle meeled olid vastavalt häälestatud. Und warum? Mees vahtis naist, suu ammuli, sellise näoga, nagu ei suudaks sõnad kirjeldada seda kunstilist tõde, millega ta oli uskumatult üksi jäänud. Kunstiline tõde nõudis nüüd, et ta räägiks metafoorides, nii nagu igapäevasest elust kõrgem tõde alati nõuab, ja see oli valinud tema oma kaitsjaks (hirmuäratav, joovastav, ootamatu au). Meesnäitleja astus sirmi taha, naise ja kaamera nägemisulatusest välja, aga režissöör nägi teda endiselt: mees avas sirmitaguses hämaruses pudeli mineraalvett, jõi seda aadamaõuna hüpeldes, nõjatus vastu seina ja silus juukseid, pigistas otsekui nuttu tagasi hoides sõrmedega ninajuurt, ja teisel pool sirmi kõikus naine oma pikkadel säärtel nagu võrksukkadesse riietatud kaelkirjak, kuni mees sirmi tagant jälle välja tema juurde tormas, oli lõpuks äratundmisele jõudnud ja hakkas hõõguvi põsi seletama, et see on samamoodi, nagu mustkunstnik saeks naist pooleks, publik peab nägema naist tervenisti ja samuti saagi, mis keha poolitab, kõik ühes kaadris. Kui naine on juba tükkideks, pole trikk midagi väärt.

Naine pööritas silmi, keeras mehele selja – mehe õlad vajusid samal ajal longu – ja hakkas omakorda kaameramehe kallal võtma: kas mehe leping pole siis penetratsioonistseeni osas naise omaga identne? Keda on petetud ja miks? Kellele maksti rohkem? Ja mille eest lõpuks üldse maksti, kas näitlemise eest või selle, et midagi tehtaks päriselt? Meesnäitleja andis alla ja nõudis samuti dublanti. Lõpuks liikusid nad penetratsiooni piiril seda kunagi ületamata ja näitlesid just tänu sellele päris hästi. Dublandid võtsid kümneks minutiks kohad sisse piljardilaua ääres ja mees pumpas naist nii kaugelt ja nii suure amplituudiga kui vähegi suutis, et kaameral midagi nägemata ei jääks. Petetud abielumees seisis kindluse mõttes mõlema paari kõrval. Kas see, kummast aktist monteeritakse lõpliku versiooni jaoks abikaasa näoilme, otsustatakse alles hiljem? On siiski raske uskuda, et abikaasat mängiv näitleja oleks näinud dublante tegevat midagi uut või erutavat, ja kui aus olla, tundus ta pigem kuulavat kui vaatavat, sest sirmi tagant hakkas kostma midagi, mis tundus teda väga isiklikult puudutavat: seal ei andnud end kunstilisest tõest veenda lasknud naine endast ainult tükikesi, vaid andus üleni mehele, kes polnud asjata nutnud.

Režissöör vaikis. Istusime verandal. Pikkade koibade, aga lühikeste tiibadega putukad lendasid vastu lambivarju. Kes oli need välja mõelnud? Režissöör ei kannatanud mingisugust analüüsi. Kõik pidid lihtsalt pimedusse vahtima. Pimedus vahtis mitmekordselt vastu. Tausend und tausendmal.

Täiesti irratsionaalne stseen. Mind viidi külas sügavale maa sisse kaevatud keldrisse, mille põrand oli betoonist valatud. Maast laeni koli täis, pooleldi ümber kukkunud, üksteisele nõjatuvad riiulid, rasked kastid läbisegi, purunenud nõud, seinast seinani ulatuvad terastalad. Režissöör ütles, et Esther peab läbi kolihunnikute tagaseinani roomama, vahepeal on nii kitsas, et ta jääb kinni, ruumi põrandal on külmad, haisvad loigud. Silmitsen dekoratsioone ega tea, kuidas asjasse suhtuda. Lihtsalt rooma elu eest, ütleb ta. Kus Esther on, millal ja miks? Kas see on mälestus või halb unenägu? Usalda mind, nõuab ta. Aga tema mind ei usalda, mitte raasugi! Ta kinnitab, et usaldab mind ja ennekõike väidab end teadvat, kui väga ta võib mind usaldada.

Kaamera oli kohal, aga see oli ainult puru silmaajamiseks. Teda huvitas ainult heli. Õhtul proua Nĕmcová majas kuulen režissööri toast oma häält. Vaikset ähkimist ja hingeldamist, lühikesi oigeid nagu tõmbaks okast lihast välja. Miski on raske, piinlik, vihane, pealekäiv. Linti mängitakse uuesti ja uuesti. Siis kostab üle minu hääle režissööri hääl ja ma tean, kus tema käsi on.

Martin Jelínek. Vaimu ja keha ühtsuse jumalavallatu ilu. Martin mängib filmis elu eest põgenevat meest. See polegi tõest nii kaugel. Ja ta peab hästi mängima, sellest sõltub Tomáše elu. See on sama tõeline, tähtis ja tõhus nagu verejooksu peatamine välihospidali telgis. Tomáš liigub edasi koos halli lookleva järjekorraga, seisab surma sabas, Martin võtab Tomášel õlast ja tõmbab ta kõrvale. See on tema anne, surm ei märka seda, ja Tomášest järjekorda jäänud tühimik kasvab kinni ning hall liikumine jätkub ühtlase vooluna.

Patrulli hundikoera lõuad tilguvad ilast, aga Martin on tõusnud tema haistmismeelest kõrgemale.

Pausi ajal proovib ta lipsata proua Nĕmcová maja taga kasvavasse kuusemetsa, arvates, et on üksi.

Ütlen: „Martin.”

Ta võpatab.

„Martin … (Ta katsub uut võpatust tagasi hoida.) … Kas ma segan sind? Sa tahad natuke rahus olla?”

„Sa ei sega sugugi.”

„Sa ütled seda viisakusest, aga tead, Martin, just see viisakus on tõde. Sa pead mind uskuma.”

„Mida?”

„Ma ei taha kunagi, kas kuuled, mitte kunagi sind segada. Ma ei taha kunagi sulle midagi halba teha. Ma ei taha sind mitte kunagi mingil moel ohustada.”

Ta tardub paigale nagu hakkaksid tal püksid alla kukkuma, hakkab võõras keeles rääkima: „All right.”

Vaatan ringi, songin kinganinaga maapinda katvat okkavaipa ja hakkan pikalt-laialt seletama, miks kuusemetsad pole mulle kunagi meeldinud. Väljastpoolt on nad uhked ja seestpoolt just niisugused. Kuused kasvavad nii tihedalt, et igasugune alustaimestik sureb, nad lämmatavad ka üksteist ja on kõik kuni poole tüveni ühed risuhunnikud … Ja siis need vastikud hiigelsipelgad, kes okaste keskel ringi sibavad ja ämblikuvõrgud, sama paksud nagu kuusetüvedel kasvav samblik … kuidas ma vihkan seda tüüpi metsi, need on nii liigivaesed, iseennast pilgeni täis, läbitungimatud ja sünged …

1947. aasta on raske, kui mõelda loomingulisele tööle. Tulevase ühiskonnakorralduse visandamine sunnib maailma taanduma murtud toonidesse. „Jäätisemüüja” tegelastegaleriis tõuseb probleem kõige kriitilisemalt esile ühejalgse mehe tegelaskujus. Režissöör oleks ühejalgset meest hea meelega rohkemgi kasutanud, aga pärast tõsist kaalumist ilmub mees vaatajate ette alles päris lõpus, tegelikult ainult vilksatab korraks. Kust ta siis üleüldse välja ilmus? Jalakönt protektoraadi aastail, see nõuab seletust. Aga kui seletus antakse, leidub alati keegi, kes ei saa või ei taha seda uskuda.

On kõrgesse rohtu kusevad sõdurid, aga nende jutust ei saa aru, pealegi on nii pime, et ka nende mundrite järgi ei ole võimalik midagi otsustada. Erootikale võib ju lihtsalt möödaminnes vihjata, aga sõdureid peab näitama koos kõigi värvide ja paeltega, et asi oleks selge. Nad ei tohi mingil juhul jääda ebamääraseks. Mis sellele nüüd järgneb? Hakatakse läbisegi tulistama: omad omasid, vaenlased üksteist. Ühejalgne mees ilmub võtteplatsile ei tea kust, aga kindlasti sealt, kuhu jäi tema teine jalg. Ta hoiab tagaplaanile, veedab aega kõrges rohus proua Nĕmcová puukuuri taga, vihmaveetünni kõrval. Pärastlõunal viib keegi talle süüa ning ta ei näe seal, selles poosis, põlvedele toetudes ja suppi lürpides välja mingil moel teistest erinev.

„Kas te olete näitleja?”

„Olen.”

„Aga siis … andke andeks … siis te peate ju alati mängima ühte ja seda sama rolli. Ühe jalaga meest.”

„Arvate?”

„Noh, mis siin arvata.”

„Aga see pole ju seesama mees. Neil kõigil on lihtsalt juhtumisi üks jalg.”

„Nojah, teil on muidugi õigus … Keda ma ise mängin? Naisi, kellel on kaks jalga!”

Mulle tikub naer peale.

„Kas ma tohin seda lähemalt vaadata?”

„Praegu?”

„Kas see on teie arvates imelik?”

„Sugugi mitte.”

„Lähme keldrisse. Kas te saate trepist alla?”

Lähme trepist alla proua Nĕmcová katlamajja. Süütan laest rippuva tuhmi kuplita elektripirni. Mees hakkab harjunud liigutusega püksisäärt üles käärima.

„Kas te saaksite selle tervenisti ära võtta?”

„Proteesi või?”

„Kas see on tülikas?”

Mehe näole ilmub hämaruses kerge naeratus.

„Mis teile nalja teeb?”

„Millegipärast tahavad mehed alati näha proteesi. Naised jälle tahavad näha könti.”

„Tõesti? See on küll huvitav. Kuigi mitte eriti üllatav. Mehi huvitav tavaliselt asjade tehniline külg. Naisi aga … kuidas seda nüüd öeldagi? Orgaaniline külg? Aga mehed, keda huvitavad teised mehed? Kas nad reedavad end mingil moel, kui paluvad teil köndi paljaks võtta?”

„Seda viga nad ei tee, sest ma ei kuulu nende hulka.”

(Lõpuks ometi mees, kellega saab rääkida … ja kui oleks ka vait, poleks sellestki midagi. See poleks niisama lõualõksutaja vaikimine.)

Keeran ringi. „Mis koht see üldse on? Kuidagi kõle ja räämas. Miks seinad on nii tumedad? Kas see on söest? Või on seinad meelega mustaks määritud?”

„Ma ei tea. Ma pole siin varem olnud.”

„Mulle tundub, et tehnilise poole omad teavad sellest filmist kõige rohkem, nemad peavad ometi ette teadma, mida on vaja muretseda ja mida korraldada … Mida režissöör teilt nõuab?”

„Ma teen oma teada kaasa ainult ühes stseenis,” vastab mees.

„Kahju. Kui see tõsi on. Küllap olete kuulnud, kuidas ta töötab: ta ei räägi näitlejatele mitte midagi. Teil võib olla üks stseen. Või ka kümme.”

„Mul on ainult üks.”

„Olete selles nii kindel. Üks jalg, üks stseen! Kas nii või?”

Mees istus senini ahju ees taburetil ja tõuseb nüüd püsti.

„Ärge tõuske, kui teil on väsitav seista. Ma nägin, kui te tulite, ronisite karkudega mäest üles.”

„Ma arvasin, et te tahate könti näha.”

„Istuge maha. Näidake mulle.”

Mees istub taburetile.

„Kas te tahaksite mind aidata?”

„On teil siis abi vaja?”

Ta naeratab ja kergitab püksisääre üle põlve, hakkab nahkrihmu lahti tegema. Kui rihmad on lahti, võtab ta proteesi puust sääreosast kinni ja tõmbab selle köndi küljest lahti. Könti katab sukataoline riidest polster. Ta võtab ka selle ära.

„Noh, kuidas meeldib?”

„Ma ei tea … Miks me pidime tulema siia alla seda vaatama, salaja ja teiste eest peitu?”

„Jah, miks?”

„Otsekui oleks see suguelund.”

„Kas see näeb teie arvates nii välja?”

„Mitte ainult kuju pärast. Selles on midagi keelatut, selles, kuidas liha on kokku õmmeldud. Samasugune moonutatus ja puudulikkus nagu on meie kehade püüe olla ilus.”

„Kuidas see juhtus?”

„Sõja ajal.”

„Jah, muidugi, oli ju sõda. Mõelge ometi, kas sellest on tõepoolest ainult kaks aastat! See film on aga puhas komejant. Kas me ei jõua kunagi millegi paremani kui see?”

„Sel polnud sõjaga midagi pistmist. See oli tavaline õnnetus.”

„Ja siis? Kas see tähendab, et teil oli rohkem õnne?”

„Tõuske püsti. Kas suudate? Toetuge seinale.”

Ta kuulab sõna. Surun käed tema reitele. Üks on jäme ja tugev, sest on pidanud kandma kogu keha raskust. Ja teine kõhn, kuhtunud, kuigi ta kahtlemata proovib võimelda, seda vormis hoida.

„Kas teil on kargud, selles stseenis?”

„On.”

„Muidugi on. Kas teate, miks?”

„Ma ei seisa muidu püsti.”

„Jah, te olete nende abil tõusnud uuesti inimese asendisse, õppinud kõike algusest peale. Nüüd ma saan aru, miks te siin olete.”

„Stseen on väga lihtne.”

„Ei, see ei ole lihtne.”

„Martin Jelínekiga ei saa nii juttu ajada.”

„Kas olete proovinud?”

„Ta on invaliid.”

„Mis tal viga on?”

„Mitte midagi. See on hirmus. Olla invaliid, kellele keegi kaasa ei tunne. Olla invaliid, keda kõik kadestavad. Kas te olete kunagi kohanud inimest, kellele üldse kaasa ei tunta?”

Ta naerab, aga nii lühidalt ja teravalt, et see kõlab nagu koera haukumine. „Rohkem kui ühte …”

„Ma tean, mida te mõtlete. Mõned ütlevad siiski, et see pole võimalik. Kuigi alati võib ju öelda, et nad pole kohanud kõiki inimesi. Kuidas siis saab öelda, et sellist inimest pole olemas? Ja isegi kui oled kohanud ainult ühte sellist, on see piisav tõestus. Kas saate aru? Kas see on loogiline?”

Järgnen Martinile, režissöörile ja operaatorile kuusemetsa. Nad ei märka mind. Tahan näha, mida Esther ei näe Tomášt tegevat.

Režissöör ulatab Martinile labida.

„Sa hakkad auku kaevama.”

„Kui suurt? Kui sügavat?”

„Lihtsalt kaeva. Kaamera! Hakka pihta.”

Võib-olla tunneb Martin ehtsat paanikat, sest paanika mängimisest ei tule midagi välja. Maa on purukuiv kivine liivapinnas okkavaiba all. Labidas on armetu, tera ei suuda maapõues hargnevatest jämedatest juurtest läbi tungida. Ta pühib otsmikult higi, higi voolab ka särgi all kõhul. Ta kaevab väikese, aga sügava augu. Režissöör vaatab seda ja ütleb, et kuju pole õige. Martini nägu muutub kalbeks nagu kääpalill, selline, mis kasvab kuuskede all ka ilma päikeseta.

Kui ma koos Martiniga metsa jalutasin, ei tahtnud ta kindlasti näha auku, mille oli kaevanud. Kui ma palusin tal minuga sügavamale metsa tulla, vaidles ta vastu, aga ma tõmbasin ta kättpidi kaasa. Me kukkusime auku peaaegu sisse. Tegin näo, nagu ei teaks ma sellest midagi. Miks on keset metsa auk? Kas keegi kaevas selle sõja ajal? Miks? Rääkisin sellest nagu päris august. Igatahes oli see minu jaoks sama vastik. Ta ei teadnud, mida öelda. Vihastasin, nõudsin, et ta midagigi ütleks.

„Võib-olla kaevas selle mõni loom?”

„Loom? Milline loom kaevaks sellise augu? Võib-olla ehk ahv, mingil moel. Kui talle antaks labidas. Kus sa oled kogu aeg olnud? Mida sa oled üldse teinud?”

„Mitte midagi.”

„Sina ka ei teinud midagi. Kus sa sõja ajal olid?”

„Mind saadeti Baierisse, tegin seal talutöid.”

„Ja siis? Kas seal poleks siis saanud midagi teha?”

Proua Nĕmcová maja, kamber kus Esther ja Tomáš peatuvad.

Režissöör seletab mulle:

„Tomáš rebib su keset ööd voodist välja. Toas on kottpime. Ta tõmbab sul teki pealt ja süütab taskulambi, suunab valguse sulle silma ja hakkab sind üle kuulama.”

„Miks?”

„Tomáš paneb sind proovile.”

„Kuidas mul läheb?”

„Halvasti. Ta andis sulle kodeiini.”

„Kas proua Nĕmcová selle lärmi peale üles ei ärka?”

„Proua Nĕmcová pole öösel kodus. Seepärast valiski Tomáš just selle öö.”

Kasutan stseeni ära nii hästi kui võimalik. Hoolimata kodeiini kujuteldavast uimastavast mõjust panen ägedalt vastu, et Martin oleks sunnitud jõudu kasutama. Klammerdun kätega voodipeatsi raudtorude külge, põtkin teki jalgadega reite pealt maha. Martin hakkab hingeldama ja saab Esthri teravatelt põlvedelt korralikke võmme ribide vahele. Režissöör jälgib kähmlust ega sega vahele, otsekui oleks ta korravalvur, kes on mõne krooni eest ära ostetud. Martin on minust tugevam, aga ka temal on ainult kaks kätt. Ühe käega hoiab ta kinni siplevat ja põtkivat Esthrit ning teises käes on tal taskulamp, mille valgusvihk peatub kord mõnel toas oleval esemel, kord Esthril. Tomáš karjub vapralt: „Nimi! Sünniaeg!” aga Esther karjub vastu: „Kes küsib? Ja kellelt?”

Lõpuks raputab režissöör pead. Jätta. Aga mina võidan alati. Oskan teha asju õiges järjekorras, kõigepealt korraldusi eirates, seejärel neid järgides. Lähen teise äärmusse ja sunnin Martini uuesti tegutsema, seekord peab ta silmitsi seisma tahtetusega, mida on nimetatud naise kõige salakavalamaks relvaks. Vajun voodile nagu elutu mütsak, lasen ennast sikutada, raputada ja tassida nagu meelemärkuse kaotanut.

„Nimi! Sünniaeg!”

Vastust ei tule.

„Nimi! Sünniaeg!”

„Nimi!” … (Martin lõõtsutab, tema kael punetab, lõpuks ometi tunnen higilõhna.)

„Sünniaeg!”

Lõpuks praotab Esther, silmi: „Kes te olete?”

See on õige küsimus. Sest ta ei tunne kumbagi meest. Ei ööst välja ilmunud ülekuulajat ega Tomášt, kes olevat tema abikaasa. Martinit võiks ta tunda, kui teda oleks võimalik tundma õppida.