Читать книгу Minu Narva. Kahe maailma vahel - Katri Raik - Страница 8

Narva allveelaeva nimi on Eesti ja selles elab umbes kümmekond inimest. Need oleme meie, sõpruskond, keda elu on pikemaks või lühemaks ajaks Narva toonud. Kui me oma allveelaevaga kõige täiega minema seilame, jääb Eesti vabariiki Narvas alles liiga vähe. Sellisele järeldusele jõudsime hiljuti, ühel väikesel kriisihetkel.

Olen ikka vahel Narva allveelaevaelust pikemalt rääkinud. Üks mu välisteenistuses olev sõbranna teatas selle jutu peale: „Ma tean, see on nagu meil, saatkonnas.” Teine kord olin Tartus tujutu ja üks inimene, kes mind liiga hästi tunneb, küsis: „No räägi nüüd välja, kummaga sa tülli läksid, Andrese või Taneliga?” Need on minu kaks eestlasest sõpra Narvas. Ta lisas lohutavalt, et see on ju normaalne: allveelaeval ikka juhtub.

Meil oli Tartus ajaloolastest sõpruskond, kellest enamik töötas ülikoolis. Meil oli kaks pesa, üks ülikooli teabe­talituses ja teine Aadu ehk professor Aadu Musta juures ajaloo-osakonnas. Meil oli lõbus, isiklikus elus oli meil vähe kohustusi, me olime muutumas Tartu kohvikute ja pubide mööbliks. Otsisime midagi uut. Me ei teadnud siis keegi, mida kirjutas Narva linnaarhivaar, muuseumidirektor ja kohaliku ajalooseltsi loomise initsiaator Arnold Soom, kes asus Narva elama 1930. aastal. Ta kirjutas nii: „Sõprade ja tuttavate seas leidus küll mõningaid, kes olid arvamisel, et Narva on see viimane paik, kuhu üks akadeemilise haridusega isik võiks soovida elama asuda, kuna see asetses eesti kultuuri- ja tsivilisatsioonikeskusest kaugel.”^[1.] Ta lisas, et tundis Narva asudes suurt vabanemist, Tartu oli seevastu tihe ja umbne.

Kolledži esimeseks lõpuaktuseks aastal 2000 kutsusin külla Andrese ja Taneli, kaks Tartu ajaloolasest sõpra. Kuidagi kõhe tunne oli üksi enne suurt sündmust. Andres Toode on nüüd Narva muuseumi juht ja Tanel Mazur Narva eesti gümnaasiumi ajalooõpetaja. Tookord tulid nad ainult korraks.

Aktus läks korda, lõpupidu ka. Sellele järgnenud ööl kuulsin läbi varahommikuse une, et korteris kukkus miski ja siis langes korteriuks kinni. Mõningase vaikuse järel tulid poisid rahulolevana tagasi. Kostis veel jutukõminat ja siis saabus vaikus. Oma öistest seiklustest hakkasid nad järgmisel päeval rääkima siis, kui olin võimalikult abitus olukorras: praadisin muna ja mu mõlemad käed olid hõivatud. Selgus, et nad olid püüdnud öösel taksot tellida. Taksonumber neil oli, aga aadressi, kus ma elasin, nad muidugi ei teadnud. Tellisid siis takso Katri Raigi juurde. Takso ei tulnud, poisid helistasid uuesti dispetšerile. Neile öeldi, et kaks taksot juba saadeti, üks kolledži ja teine ühiselamu juurde. Poisid teatasid: „Me tahtsime kodu juurde!” Telefonist kostis piip-piip ja takso saabus mõne minuti pärast. Mis seal salata, sellised juhtumused ei olnud meie Narva-aja alguses sugugi erandlikud. Meil oli üsna lõbus. Üks tõsimeelsem Tallinna tuttav ristis meie Narva täiskasvanute Vembu-Tembumaaks.

Aga elu ei koosnenud sugugi ainult peost. Minu teisel Narva-kevadel sai ette võetud näituse „Eesti Narvas” korraldamine. Tartust sai Ahhaa keskuse abiga Narva lohistatud Portugali maailmanäitusel eksponeeritud Eesti kaarti kujutav klaaspõrand. See oli nii suur, et kattis pea poole tavalise kooliaula põrandast. Sellel põrandal olid kindlad punktid, kuhu seistes algas videofilm sellest kohast, millele kaardil astusid. Alustuseks tuli toimetada seitse tonni klaasplaate kolledžihoone kolmandale korrusele. Ja siis selgus, et kruvid on kadunud. Helistasin kähku Tanelile ja kutsusin ta kohale. Lootus, et põrand saab kokku, oli õhkõrn. Sõna šurup^[2.] mäletan igatahes tänini, neid sai mööda kohalikku turgu taga otsitud. Lõpuks saime vajalikud kruvid Tartust, ühelt ülikooli uue hoone ehituselt. Siis selgus, et toodud põrandal on ka mõõdud – see oli mulle suureks üllatuseks –, aga õnneks jäi põranda ja seina vahele siiski napp kümme sentimeetrit. See polnud veel kõik, kutsusime näituse avamisele esinema eesti kooli lapsed ja arvasime, et nad tulevad ja tantsivad pasteldes ühe labajalavalsi. Tegelikkuses tantsiti kontsaga kingakestes üks peotants, aga põrand pidas vastu. Me alles harjusime Narva eluga ja alles hakkasime looma oma Narvat. Seekord hingasime Taneliga välja: ära tegime!

Kord, taas Narva-elu algusaastatel näppis minu kolleegi kabinetis üks kohalik kena inimene eesti-vene sõnaraamatut ja küsis, kust me saime. „Raamatupoest!” vastasime arusaamatuses. Me ei teadnud siis, et Narvas ei ole raamatupoodi. Õigemini siis veel oli ja kohe varsti läks pankrotti, aga sõnaraamatuid seal ei müüdud. Minu hea kolleeg ostis siis uuele kaaslinlasele Tartust sõnaraamatu. Kahjuks osutus ost mõned kroonid kallimaks kui hind, mis oli märgitud Narvas nähtud eksemplaril, ning pahameel oli majas: „Kuidas nii!” Kusagilt sellest loost arenes mõte, et Narvas tuleb hakata eestikeelseid raamatuid müüma. Mõeldud, tehtud, aastaid korraldasime Narvas ka eestikeelsete raamatute müüki. Kaks korda kuus tuli proua Ilja Jõgevamaalt abikaasa ja koerakesega ning laotas raamatud laiali ja õhtul korjas jälle kokku. See oli üüratult ajamahukas töö.

Kõik need lood hakkasid meie sõpruskonnas elama oma elu. Millalgi tuli Narva Tanel, ta tuli korra külla ja jäi. Samuti Andres, ilmsesti ka mitte selleks, et väga pikalt jääda. Ning siis ütles Jaanus, meie kolledži praegune haldusjuht Jaanus Villiko, et tema tuleks ka. Tookord püüdsin ma juba ennast kehtestada ja ütlesin, et võta puhkus ja tule kõigepealt külla, kaheks nädalaks. Siis vaatame, kas meeldib. Meeldis. Nüüd on Jaanusel Narvas Maria ja kaks väikest last.

Meie neljakesi olemegi allveelaeva põhikoosseis, mõned madrused oleme juurde saanud. Sõber Kristjan on Narvas juba teisel ringil: Narva ei lase nii kergesti lahti. Linna pea­arhitekt Peeter tuli korra ja nüüd räägib, et tema enam ei jõua, aga ma arvan, et ta on viie aasta pärast ka veel siin. Mõned kaaslased oleme olnud sunnitud kaotama teistele linnadele. Nende hulgas minu ainsa Narva-sõbranna Virge: ma ei kujutanud ette, et veel täiskasvanuna võib endale leida hingesugulase, peaaegu õe.

Meie siinset seltskonda vaadatakse tihti üsna mõtlikult: miks nad ikka siin on? Kas nad ei saanud seal Tartus või Tallinnas hakkama? Kas nad põgenevad millegi eest? Mõnes meis on veidi vene verd ja mõnel meist on perekonnalood Narvaga seotud. Aga üldiselt oleme täiesti tavalised eesti inimesed, kes on teinud ühe otsuse, millele on järgnenud teised. Ja me ei ole siin vangis, meie allveelaevalt saab ka ära minna, aga see külalislahke allveelaev jääb armsaks ilmselt küll kogu eluks.

1 Arnold Soom „Mälestusi. Artikleid”, Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 1996.[ ↵ ]

2 Šurup – kruvi. (vene k)[ ↵ ]