Читать книгу Elamise kergus - Katrin Alujev - Страница 7

Ma usun seega, et me oleme ise oma elu loojad. Ja ma ei mõtle selle all sugugi midagi esoteerilist, energeetilist või religioosset. Olen aru saanud, et iga mu mõte, sõna ja tegu ongi loov. Ühel või teisel viisil. Kohe või mõne aja pärast. Iga asi viib millenigi, igal asjal on omad tagajärjed. Meeldivad need mulle või mitte.

Üks viis, kuidas me loome oma elu, on see, kuidas me asju tajume; millise tähenduse me asjadele anname. Me tajume asju enda ümber erinevalt. Ja ma ei räägi siin sellest, et me näeme võib-olla värve või kaugusi teistmoodi. Ma mõtlen psühholoogilist tajumist ja isikliku tähenduse andmist sündmustele. Toon näite.

Ma elasin kuni kümnenda eluaastani Kalamajas ühetoalises mugavusteta korteris. Siis anti mu emale Mustamäele ühetoaline kõigi mugavustega korter. Mäletan siiani seda elevust ja rõõmu, kui me seda vaatamas käisime. Rõdu ja vann – rohkem ei olnud mulle tol hetkel õnneks vajagi. Olin nii rõõmus, kui me sisse kolisime. See oli parim asi, mis minuga juhtuda sai. Nii ilus ja uhke korter. Kuid see õnn ei kestnud kaua. Ma vahetasin kooli ja sain üsna ruttu selgeks, et selles keskkonnas ei ole ühetoaline korter mitte õnn, vaid hoopis häbiasi. Ma pidin oma korteri suurust varjama, kui tahtsin mõnitamisest pääseda. Meil ei olnud väga tähtsat sektsioonkappi ega päris vaipa ning pitskardinaid. Mu kodu muutus äkki väikeseks ja oli täis vanamoodsat mööblit, nõmedaid kaltsuvaipasid ning valesid kardinaid. Neid kõike tuli veel omakorda häbeneda. Mõned aastad hiljem, pärast ema surma asusin elama kasupere juurde. Keskkooli lõppedes kolisin aga sinna ühetoalisse korterisse tagasi. Ja nüüd oli see omandanud taas uue tähenduse. Erinevalt paljudest minuvanustest oli mul oma kodu. Ma olin jälle nii õnnelik selle kodu üle. See oli täpselt paras ja väga heas asukohas. Tegin seal väga lihtsa remondi ja see sai ilus. See oli suurepärane korter. See oli iseseisvus ja vabadus.

Ma võiks seda lugu jätkata, aga usun, et said mu mõttest aru. Me tajume asju erinevalt. Me võime isegi sama asja eri ajal ja põhjustel teistmoodi tajuda. Seesama asi võib meid ühel hetkel täita tõelise rõõmuga ja järgmisel kurvastada hingepõhjani. Meie väärtused ja uskumused mõjutavad meie taju. Meie uskumused ja väärtused muutuvad ajas ja see muudab omakorda meie taju. Me kasvame ja areneme, kuid teeme läbi ka taandarenguid nagu mina põhikooli ajal oma koduga.

Sarnane tajumoonutus tabab meid sageli ka sündmuste puhul. Me läheme reeglina neile vastu mingisuguste eelduste ja ootustega. Aga kui meid saadavad mingid eeldused sündmuse suhtes, siis me ei märka tegelikult toimuvat, vaid otsime alateadlikult tõendeid oma eelduste tarbeks. Kui need eeldused on negatiivsed, siis saabume üritusele tõenäoliselt kehvemas tujus. Endale märkamata oleme me juba asunud saboteerima toimuvat. Fookus on paigas ja me märkame vaid seda, mis toob kinnitust meie eeldustele. Kui läheme sündmusele vastu kõrgendatud ootustega, siis on jälle oht pettuda. Mäletan neid aegu, kui otsisin oma printsi valgel hobusel. Ikka oli mõni silmarõõm, kellega kohtumist ma nii väga ootasin. Nii seadsin temaga seoses endale eesseisvaks peoks kindlad ootused. Paraku juhtus üsna sageli nii, et too silmarõõm ei ilmunud üldse välja. Oh seda pettumust siis! Kõik teised noormehed tundusid koledad ja mõttetud. Ma ei andnud kellelegi võimalustki. Mäletan seda klimpi kurgus. Ma ei kuulnud head muusikat ja ei osanud nautida toredat seltskonda. Ma ei olnud hetkes ja ma ei tajunud tegelikult toimuvat, vaid olin loonud endale illusiooni, kuid see kukkus kokku.

Olen aru saanud, et me ei ole enamasti objektiivsed. Me oleme avatud silmadega, aga silmad on kinni. Meil on justkui mingid moonutavad prillid ees. Nagu odavad päikeseprillid, mis muudavad pildi liiga kollaseks ja päikseliseks või hoopis halliks. Me kuuleme, aga ei kuule. Me teame, aga ignoreerime seda teadmist. Me ei ole teadlikult kohal, me ei ole hetkes. Me anname hinnanguid, oletame, eeldame ja mõtleme asju välja. See ei pruugi alati meie elu raskemaks teha, kuid tihti teeb. Tihti ongi see meie elu draamade ja valu aluseks. See, kuidas me tajume oma reaalsust, ei ole tegelikult reaalsus – see on pilt, mille oleme endale oma elust loonud. See on pilt, mille usume olevat reaalsus.

Meil tekivad tajumoonutused, sest meil on tunne, et meie mõtted ongi reaalsus.

Meil kõigil on peas selline väike hääl, mida ma kutsun siseraadioks. Väidetavalt käib meie peast läbi umbes 60 000 mõtet päevas – need ongi sageli raadioeetrist kostvad laused. Nende mõtete tonaalsus ja temaatika sõltub sellest, kelle käes on parajasti mikrofon. Eetris on tavaliselt tegelased, keda võime kutsuda oma alaisiksusteks. Näiteks meie sisemine kriitik oma sõpradega, muretseja, kaitsja, süüdistaja, ohver jne. Toon sulle siin raamatus nendest tegelastest nii mõnegi näite.

See mõttevool on meie jaoks nii normaalne ja harjumuspärane, et sageli me ei märkagi, kui aktiivselt meie protsessor töötab. Ja kuna me ei märka seda kommentaaride voolu, siis me ei tea ju sedagi, kui suur osa neist on positiivse ja kui suur osa on negatiivse alatooniga. Me ei märka, kui paljud nendest kommentaaridest meid innustavad või vastupidi pidurdavad ja väiksemaks teevad.

Millise protsendi hõlmavad sinu mõtetes positiivsed ja negatiivsed kommentaarid?

Me ei sea neid kommentaare kahtluse alla, vaid laseme neil olla oma maailma tajumise filtriks. Kui ma mõtlen näiteks, et ei saa ühe või teise asjaga hakkama, siis nii lähebki, sest ma usun sellesse ja tihti ei anna endale seetõttu võimalust proovidagi.

Mu noorem tütar sai hiljuti vanema õe ratta endale. Ta ei oodanud seda, ta lausa kartis seda. Ta püüdis seda ratast igati vältida. Aga ta alustas just oma kooliteed ja rattaga on hea kooli sõita, nii et oli aeg hakata teda tagant utsitama. Esimesed korrad käisid pideva nutu, hala ja isegi kisaga. Mina tahtsin juba loobuda, kuid isa ei andnud alla. Läksime kord taas rattaga sõitma, laps meie sabas huilgamas. Ta sõitis tegelikult väga ilusti. Mingil hetkel ei pidanud mul närvid vastu ning küsisin vihaselt, miks ta niimoodi huilgab. „Ma ei oska sellega sõita!“ kõlas vastuseks. Ta oli sellega juba mitu korda sõitnud ja see tuli tal väga hästi välja, täpselt samamoodi kui eelmise, väiksema rattaga. Kuid ta ise ei näinud seda, sest oli oma peas teinud otsuse, et ta ei oska selle suure rattaga sõita. Ma pidin lõpuks häält tõstma (mitte et ma enda üle seetõttu uhke oleksin) ja ütlema, et vaadaku ise – ta ju sõidab juba ja väga hästi. See justkui raputas ta taju paika. Tagasiteel oli tal tuju juba teine ning ma nägin ta silmis rõõmu, kui ta porilompidest jalad üleval läbi kihutas.

Millised asjad sina oma elus ebameeldivaks, raskeks ja võib-olla isegi võimatuks mõtled?

Mina olen üks neist inimestest, kes uskus, et suudab kõike kontrolli all hoida. Nüüd, kui ma sellele kontrollivajadusele tagasi vaatan, tundub mulle, et mida rohkem me püüame kontrollida oma elu ja ümbritsevat, seda rohkem on meie taju paigast ära. Põhjuseks on see, et alateadvuses ei julge me reaalsusele vastu astuda. Me püüame seda oma kontrolli all hoida ja tekitame endale seeläbi illusioone või kujutame ette kolle. Me ei suuda võtta elu nii, nagu ta on. Kontrollija jaoks on sageli võõras see väljend, et on, nagu on.

Me tekitame endas illusiooni, et asjad käivad nii, nagu meie planeerime. Tead seda ütlust, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb. Kui palju kordi on sinul tulnud seda tõdeda? Minul lugematutel kordadel. Vanasti võisin sellest täiesti keema minna, olla pettunud ja solvunud. Ma kujutasin endale kogu aeg ette, et suudan kõike ja kõiki ohjata. Mulle tundus, et nii on maailm turvaline. Oi kui võimsad õppetunnid hakkasid saabuma, kui sain emaks. Äkki kadus nii palju kontrolli mu elust.

See kontroll tuleb meie hirmudest. Moondunud hirmudest, mis on muutunud kolliks. Meil on isegi selline ütlus, et hirmul on suured silmad. Meie taju moondub kohe, kui meid valdab hirm. Me ei näe enam asju nii, nagu nad on, vaid võimendatult. Mida parem fantaasia sul on, seda vägevamaid stsenaariume suudad endale ette kujutada. Sa ei saa enam pidama. See on nagu laviin, mis haarab üha enam lund endaga kaasa.

Hirm ei ole ainus koht, kus meie taju mingis osas võimendub. Klassikaline võimendus toimub ka armudes. Lihtsalt siis võimenduvad teise inimese head küljed ning meil tekivad silmaklapid puuduste suhtes. Meie kõrvale on sattunud ideaalne inimene. See üks ja õige, kes on täiesti veatu. See, et teised tema mingitele olulistele puudustele viitavad, ajab meid vaid kaitsesse ning me keerame oma tajule veelgi võimendust juurde. Illusioon teise täiuslikkusest ei tohi puruneda. Olgem ausad, see tajumoonutus on ju väga mõnus. Me oleme leidnud selle ainsa ja õige. Sellel hetkel unustame ära, kui valus võib olla kohtumine reaalsusega. Samas olen veendunud, et me kõik võiks endale seda tajumoonutust lubada. Ka neid võimalikke haiget saamisi.

Kui taju on moondunud, siis kaldume äärmustesse. Asjad muutuvad mustvalgeks, vahepealseid toone pole. Meil puudub tasakaal. Me kipume liialdama või hoopis liigselt vähendama; me reageerime üle või tardume. Reaalsus on väga harva mustvalge, kui üldse. Kui me oleme hetkes ja lubame reaalsusel ennast päriselt avaldada, siis on asjad rohkem tasakaalus.

Mulle tundub, et mida vähem me teame, seda rohkem tunneme end teadvat. Muidugi võib vahel see tajumoonutus kasulik olla. Näiteks olen tänulik, et olin 1998. aastal TNTsse tööle minnes nii kohatult enesekindel. Ma ei näinud üldse seda, kui vähe ma tegelikult teadsin või oskasin. Mulle tundus, et olen kõiketeadja, kõikeoskaja.

Lastel on selline väike karussell, rool keskel, mille abil saab ennast ringi keerutada. Vahel on mul tunne, et meie taju on ka nagu see karussell. Sa võid olla paigal ja vahtida ühele poole. Sa oled otsustanud, et sinu maailm ongi see, mida sa parasjagu näed. Kui sul on kael kange, siis sa ei saa ka väga palju pöörata ja nii ongi su vaateväli fikseeritud ning piiratud. Kui sa aga keerad ennast või tuleb keegi ja annab väljastpoolt hoogu, siis näed äkki lausa 360 kraadi ja su taju avardub. Nii hakkas ka minu ratas vaikselt pöörlema ja tasahilju mõistsin, et pean kõvasti pingutama, et järjel püsida. Hakkasin aru saama, et ma ikkagi ei teagi kõike. Puutusin esimest korda kokku selle tundega, mis juurde õppides tekib: et ma ei tea midagi. Korraks tekitab see kaose ja võib su koos sinu loodud maailmaga kõikuma lüüa. Su teadvus avardub ja sa mõistad, et maailmas on rohkem… palju rohkem, kui sa lasid endal siiani tajuda. Su taju avardub ja loob uusi perspektiive. Mida avaram on su silmaring, seda rohkem värve tuleb su tajuspektrisse. Kasvamise käigus tuleb meil ette mitmeid ärkamisi ja taipamisi. Hetki, kui kõik lööb äkki selgeks. Kuid enne seda tuleb reeglina alati kaos – periood, kus sulle tundub, et sa ei tea midagi, sa ei oska midagi ja kõik on justkui katastroofi äärel. On isegi ütlus, et kaos on korra ema. Lase sellel kaosel tekkida, et saaksid ennast viia järgmisele tajumise tasemele. Järjest selgemale tajumisele.