Читать книгу Elamise kergus - Katrin Alujev - Страница 9

Meil kõigil on oma lood, mida me räägime endast ikka ja jälle. Reeglina me isegi ei märka, kuidas me loome lugusid oma elust. Justkui peatükke eluloost. Need lood on kujunenud ajapikku ja reeglina ilma teadliku sekkumiseta. Me lihtsalt põimime sündmusi sõnadesse. Nendesse lugudesse on aga sisse kirjutatud palju rohkem kui lihtsalt sinu elu sündmused. Sinna on sisse kirjutatud sinu väärtushoiakud, suhtumised, maailmapilt ja veel palju muud.

Need lood justkui määratlevad sind ja on teisalt aluseks jätkulugudele. Nad loovad sinu elu järjejuttu. Järjelood on aga teatavasti seotud algse looga. Järjelood arendavad ja kasvatavad seda algset. Žanr jääb samaks.

Milliseid lugusid sina endast tavaliselt räägid?

Ühest sündmusest saab kirjutada mitmest vaatenurgast. See sõltub kirjutaja meelsusest.

Toon näite kirjanduse- ja filmimaailmast. Näiteks raamat „Inspektor Banksi lood“ on kirjutatud huumoriprisma kaudu – see on mõnus ja kerge lugemine. Kui vaadata aga brittide loodud ekraniseeringut, siis viib see meid härra Banksi süngesse ja rusuvasse maailma. Mul tekib juba poole filmi pealt stress, samas kui raamatut ei suuda ma käest panna. Sama juhtub päris elu lugudega. Võtame näiteks kaks õde, kes kaotasid veel lasteaiapäevil oma isa alkoholile. Nende ema suri siis, kui tüdrukud läksid gümnaasiumisse. Mõlemad õed on tänaseks lahutatud üksikemad. Üks õde keskendub oma loos sellele, kui julm on elu temaga olnud. Ta kuulutab kõigile jätkuvalt, et kõik mehed on sead ja neid ei saa usaldada, sest seda on elu talle õpetanud. Teise õe lugu räägib aga sellest, kui palju need eluraskused on teda õpetanud ja kui lähedaseks ta on tänu sellele oma ammuse sõbrannaga saanud. Ta on enda jaoks selgeks mõelnud, mida tema isa ja ta eksabikaasa on talle õpetanud, ning on optimistlik, mis puudutab tema järgmist suhet. Mis sa arvad, kuidas kummagi õe elu võiks edasi minna?

Mõne inimese lugudest kuuled kogu aeg, kuidas keegi teine on tema hädades süüdi. Mul oli ka nii, vahel on siiamaani. Süüdistaja minu sees haarab ikka vahel mikrofoni ja tahab eetrisse pääseda. Ja ma lasen, sest nii on esmapilgul kuidagi kergem, kui teine on süüdi. Olen korduvalt märganud, kuidas püüan oma elukaaslast näiteks süüdistada asjades, mis pole kuidagi temaga seotud. Õnneks märkan nüüd üsna kiirelt, kui süüdistaja rääkima hakkab. Kuigi oleks väga tore, kui mu mees oleks süüdi mu hilinemises hambaarsti juurde, kohvitassi purunemises või minu kõrvetada saanud näpus, tean siiski, et kui lähen sellele libedale teele, siis on see nagu laviin, tajumoonutuste laviin. Ma saan vihaseks ja hakkan meenutama teisigi kordi, et neid tänasele liita, siis mossitan ja suudan ka tema tuju ära rikkuda. Nii olengi märkamatult oma päeva ära rikkunud. Lumepall läks nii suureks, et pühkis kõik mäejalamilt endaga kaasa. Palju lihtsam oleks olnud tunnistada, et mina olin see, kes unustas ennast arvuti taha, kui oli aeg minema hakata, või kes proovis korraga kolme asja teha ja sai seetõttu kõrvetada.