Читать книгу Tuulekülv - Katrin Kurmiste - Страница 6

„Kii-re-mi-ni! Kii-re-mi-ni!”

Aide sõtkus kõigest jõust rattapedaale. Varasest hommikutunnist hoolimata kuumas päike lagedal põlluvaheteel tüdrukule otse kuklasse. Otsaesiselt alla valguv higi pani silmad kirvendama, segunes pisaratega ja voolas sealt edasi põskedele. Aeg-ajalt tõmbas ta pihuga üle silmade, et tee käest ei kaoks, kuid suuremat kasu sellest ei tõusnud.

„Kii-re-mi-ni! Veel kii-re-mi-ni!”

Jõud oli otsakorral, aga tänu jumalale, sealt paistiski juba kesapõld, põllul hobune ja adra taga jõudsalt astuv mees. Aide heitis ratta teeveerde maha ja tormas komistades ning valjusti kisendades üle välja mehe suunas.

„Endrik… Endrik… Sa pead ära minema… Taalberg ütles… nad on kohe siin…”

Mees adra taga oli liiga kaugel, et midagi kuulda, kuid noorema õe hädalisest olekust taipas ta, et oli juhtunud midagi koledat. Kas oli juba mitmendat kuud vähihaigena voodis lamava papa tervis ootamatult halvemaks läinud? Või äkki lastega mingi suur õnnetus? Miia ja Ell olid ju mõlemad parajad väänikud ja mõtlesid alatasa kõiksugu vempe välja, mis polnud alati kõige ohutumate killast ning oleksid teinekord ka ingli kannatuse proovile pannud. Ta ptruutas hobuse seisma, mässis ohjaotsa ümber adrakure ja tõttas kärmel sammul tulijale vastu.

„Sa pead ära minema, nad on kohe siin… Taalberg käskis öelda,” paristas tüdruk uuesti, kui Endrik kuuldekaugusele oli jõudnud.

„Räägi rahulikult. Kes tulevad? Kuhu ma pean minema? Korda sõna-sõnalt, mida Taalberg ütles.”

Tüdruk tõmbas nuuksatades hinge.

„Küüditajad… tulevad sind ja Maarjat ja lapsi ja meid kõiki ära viima… veoautoga. Taalberg kutsus mu leeritunnist välja ja ütles, et lähevad esiteks Vardile ja siis Otsale ja siis sealt edasi meile ja et meid kõiki pannakse vangi. Ütles veel, et peame kohe peitu minema, kui tahame eluga pääseda.”

Endrik kaalutles hetke. Kristjan Taalberg, kohalik kirikuõpetaja ja Endriku hea sõber, oli tõsine ja rahulik mees, mitte mingi paanikakülvaja või tühjajututegija. Kui tema hoiatuse saatis, siis pidi ta olema midagi kuulnud ja asjaga oli tõsi taga. Külas oli juba mitu päeva sosistatud tühjadest raudteevagunitest Rakvere, Tapa ja Tamsalu jaamas ning vallamaja õuele aetud imelikest, jõude seisvatest veoautodest. Päevselge oli seegi, et praegustel võimumeestel oli kange tahtmine temasugustega, endiste riigiametnike ja poliitikutega, arveid õiendada. Seni olid nad teda küll talle endalegi üllatuseks imekombel rahule jätnud, kui mitte arvestada seda, et neid kohe pärast uue korra kehtestamist korterist välja aeti ja vähem kui kaks aastat tagasi soetatud uhiuus sõiduauto käest ära võeti. Lille tänava luksuskorterisse pandi elama linna saabunud punaarmee major koos oma naise Ljubaga, Pontiac aga läks töörahva käsutusse, nagu talle oli öeldud.

„Sõida otsekohe koju ja ütle Maarjale, et ta…” alustas mees ja vakatas sedamaid. Mis tal ometi arus oli? Ei saa ju säherduse teate edasiandmist ja asjade korraldamist jätta kuueteistaastase surmani hirmunud tüdrukutirtsu hooleks.

„Tule, lähme,” tõmbas ta tüdruku kättpidi liikvele. Põlluservas seadis ta õe ratta pakiraamile istuma:

„Hoia kõvasti kinni ja vaata, et sa maha ei kuku!”

Kui nad vähem kui kümne minuti pärast koduväravast sisse pöörasid, astus Maarja parajasti kaevult maja poole, täis veeämber käe otsas. Ta naeratas rõõmsalt tulijaile vastu:

„Näh, teie juba tagasi. Tulite keskhommikut pidama? Viin vee tuppa ja panen silmapilk kohvikannu tulele.”

Endrik ja Maarja olid nüüdseks olnud abielus juba ligi kuus aastat ja hoolimata sellest, et neil oli kaks tütart – peagi viieseks saav Miia ja kahe ja poolene Ell – nägi Maarja ikka veel välja nagu too õbluke gümnaasiumitüdruk, kelle ujeda naeratuse tõttu Endrik ühel varasuvisel külasimmanil oli pea kaotanud ja pärast tantsu lõppemist ka südamest ilma jäänud.

Vähem kui sekundi murdosa vältel fikseeris Endriku aju nagu välguvalgusel silmade ees avaneva koduselt armsa pildi ja talletas selle pikkadeks aastateks sügavale ajusoppi, kust see rasketel aegadel mõnikord täiesti ootamatult mehe rahututesse unenägudesse ilmus. See oli nagu oskamatu lapsekäega veetud naiivne joonistus, selgete joonte ja puhaste värvidega – päikese kollane liikumatu kera puhtal sinisel taeval, õuemuru rohetav kummel ja kaevuteel noor kleenuke tumedapäine naine, naeratus suul.

Kuid midagi oli kohutavalt valesti. See uinutavalt rahulik vaatepilt oli kriiskavas vastuolus Endriku sisimas möllava ärevusega. Kui nad veel linnas elasid ja Maarjaga teinekord kinos käisid, siis filmides tulid ähvardava hädaohu korral alati mängu loodusjõud – horisondile kerkisid rasked sünkmustad äikesepilved, välgunooled sähvisid risti üle taeva ning rajutuul märatses kumedate helide saatel põlispuudes või tagus vahuseid laineharju vastu kaldakaljusid. Sellistel puhkudel puges Maarja alati pelglikult Endrikule lähemale, haaras mehel kõvasti käest kinni ja lõdvendas haaret alles siis, kui muusika leebus ja tormipilved hakkasid laiali hajuma. Ja kuigi naise lapselik teguviis Endrikut vaikselt muigama pani, tundis ta siiski iga kord kerget heldimusega segatud uhkust selle üle, et teine temalt nõnda tuge ja kaitset otsis.

Aga kuidas pidi ta kaitsma Maarjat nüüd? Oma valimiskampaania ajal oli ta pidanud lugematul hulgal sütitavaid kõnesid isamaa-armastusest ja vajadusest kodumaad kaitsta, ikka selles vaimus, et dulce et decorum est pro patria mori. Tema nooruslik tarmukus ja ilusad sõnad olid tookord inimestele nii meeltmööda olnud, et paljud andsid valimistel oma hääle temale ja mitte temast palju vanemale ja teenekamale vastaskandidaadile. Aga ilusate ja mitte ainult ilusate, vaid üleüldse igasuguste sõnade aeg sai kiiresti mööda. Polnud neist abi siis, kui venelastele anti luba pool Eestimaad baase täis tippida, ega siis, kui Toompeal võim ära vahetati ja riigivolikogu laiali saadeti. Neist polnud mingit abi ka praegu. Praegu oli kogu koduküla, kogu kodumaa ja kogu tema maailm kokku surutud siia, sellele ahtakesele õuele, siin ja kohe nüüdsama pidi ta leidma võimaluse kaitsta oma naist, oma lapsi, oma ema-isa ja nooremat õde, keda kirikuõpetaja hoiatussõnad olid päriselt ära hirmutanud.

Heledad lapsehääled äratasid Endriku neist segastest mõtetest ja tõid ta reaalsusesse tagasi.

„Emme, emme, me leidsime lauda tagant kanapesa!” kilkas nurga tagant välja marssiv Miia vaimustusest katkeval häälel. „Seal on üks, kaks, seitse, mitu muna, kana istub peal ja teeb klok-klok-klok.”

„Pesa, pesa, lauda taga, kana peal, klok-klok,” kordas kajana pisike Ell ehk tillu-Ellu, kes truu kannupoisina alati ja igal pool Miia kannul traavis ning tema tegemisi ja ütlemisi püüdlikult järele ahvis.

Kui Miia isa silmas, lendas kana otsemaid peast kus seda ja teist ning mõtted said kogunisti uue suuna. Isa kojutulek oli ikka tähendanud midagi toredat, kas peitusemängu või muidu müramist, tagaajamist, võidujooksu või kukil ratsutamist. Mõnusa meelelahutuse lootuses tormas Miia isa juurde, haaras tal mõlema käega põlvede ümbert kinni ja sõnas nõudlikult:

„Kukile!”

„Jäta! Praegu pole aega,” rehmas Endrik end äkilise hoolimatu liigutusega vabaks.

Nii polnud isa kunagi varem teinud ja Miia, kes oli sellisest täiesti ootamatust ja arusaamatust, isegi häbematust käitumisest sügavasti haavunud, tõmbas suu solvunult nutukile. Tüdruku pahameeleks ei teinud isa seda märkamagi, vaid pöördus hoopis Maarja poole:

„Kus mamma on?”

„Mis lahti, et sa lastega niimoodi? Mamma läks Väljatagusele, peaks varsti tulema,” vastas Maarja mehe järsust toonist pisut heitunult.

„Aide, võta lapsed ja mine mammale järele. Kui ta peaks juba tagasiteel olema, siis ärge siia enam tulge, jääge õhtuni peitu. Kui tee peal kedagi liikumas näed, minge kohe põõsastesse varjule. Ütle mammale, et kui midagi ei juhtu, siis tulgu õhtuhämarikus kartulipõllu taha metsa. Siis vaatame, mis edasi saab.”

„Tulge, tüdrukud, lähme teeme kaugemal pisikese tiiru,” kutsus Aide ja tõttas viivitamatult, teine laps teisel pool käekõrval, väravast välja.

Endrik pöördus nüüd Maarja poole, kes toimuvat sõnatus hämmastuses pealt oli vaadanud:

„Kuula nüüd hoolega. Taalberg saatis Aidega sõna, et kommud on hakanud inimesi perekondade kaupa oma kodudest minema küüditama. Veoautodega. Kuhu nad viiakse ja mis neist edasi saab, sellest pole kellelgi halli aimu. Üks auto läheb kõigepealt Vardile, sealt edasi Otsale ja siis tulevad meile järele. Sina jookse nüüd nii ruttu kui saad Otsale, vahest jõuad neile veel hoiatuse viia, et nad silmapilk metsa läheksid. Kui õues võõraid inimesi või autot märkad, ära mingil juhul sisse mine. Sa ei saa neid millegagi aidata, paned ainult iseennast asjatult ohtu. Pärast ära siia tagasi tule, vaid mine kartulipõllu taha metsa. Seal saame kokku.”

„Aga sina? Ja mis papast saab?”

„Ära muretse, küll ma midagi välja nuputan.” Endrik püüdis rääkida kindlalt ja rahulikult, aga tundis sisimas ise ka, et ta sõnad ei kõlanud just eriti veenvalt. Ta astus Maarja juurde, surus naise hetkeks kõvasti enda vastu ja libistas tasakesi käega üle pehmete siidjate juuste.

„Ole tubli ja mine nüüd. Pea meeles, et meil on lapsed ja ees veel palju ühiseid aastaid.”

Endrik saatis väravast välja ruttavat Maarjat pika mureliku pilguga, pööras siis ümber ja kiirustas aita. Käega ukse kohal kobades leidis ta üles katuseserva alla peidetud Waltheri, võttis selle välja ja kontrollis, kas salv on padruneid täis. Püstolipära jahe puudutus vastu kuumavat pihupesa oli kummaliselt rahustav, see andis kindlustunnet ja habrast lootust, et mitte kõik pole veel lõplikult kaotatud.

„Kurat võtaks,” ümises ta endamisi, „seda nende silmad ei näe, et ma lasen end ohvritalle kombel vaguralt ja vastupanuta tapalavale talutada. Enne kui nad minuga ühele poole saavad, peab nii mõnigi neist endist mullatoidule minema.”

Ta torkas käe koos püstoliga taskusse, astus uksest välja ja sammus üle õue majja. Toad, mis tavaliselt olid täis toimekat saginat ja laste vaibumatut vada, olid nüüd rusuvalt inimtühjad, kõrvus trummeldavat vaikust segas vaid vastu akent peksleva üksiku kärbse ühetooniline pirin.

Tagatoa ukse hiljukesi lahti tõmmanud, seisis ta hetke aega lävel, silmitsedes liikumatult teki all lamavat kõhetut kogu. Raske, parandamatu haigus oli teinud halastamatut laastamistööd mehe kallal, kes alles vähem kui aasta eest oli täies elujõus tööd rüganud ning kindla käe ja sõnaga kõike kodus toimuvat kontrolli all hoidnud. Endrikut valdas isa vaadates mingi ebamäärane haletsuse- ja pelgusesegune tunne, mis ei lasknud mõtteid koondada ja selgeid otsuseid teha. Ei olnud vähimatki lootust, et ta jõuaks isa enne küüditajate tulekut siit minema viia. Niisiis polnud mingit muud väljapääsu, kui jääda voodi kõrvale valvesse ja kostitada sisseastujaid ootamatu kuulirahega. Vahest õnnestub tal neid sedavõrd üllatada, et nad ei jõua teda kohe esimese hooga maha kõmmutada.

Ta tõstis tooli laua juurest voodi äärde ja istus isa kõrvale. Kiiret polnud enam kuhugi, jäi üle ainult oodata, millal kurjakuulutavad külalised kohale jõuavad.

„Ah, see oled sina, Endrik. Kas kesapõllu küntud said? Kus teised on?” Haige oli üles ärganud ja vaatas küsivalt pojale otsa. Endrik ei teadnud, mida ta pidi tegema. Pidi ta isale seletama, mis neid ees ootas, või oli parem vaikida ja lasta asjadel omasoodu areneda? Kui tema relva kasutab, siis on täiesti selge, et neil kummalgi ei õnnestu eluga pääseda.

„Isa…” alustas ta kõhklevalt ja sõnu otsides. Lapsest peale oli ta ise ja ka pere teised lapsed harjunud oma vanemaid mammaks ja papaks kutsuma, aga praeguses olukorras tundus niisuguse lapseliku sõna kasutamine talle kuidagi liiga igapäevase ja kohatuna.

„Isa,” Endrik oli end kogunud ja kindlust juurde saanud ning jätkas nüüd juba palju rahulikumalt, „meil on kohe-kohe oodata tigedaid kutsumata võõraid. Uued võimumehed tahavad meid kodunt minema küüditada. Ma saatsin Aide lastega pakku ja keelasin mammal koju tagasi tulla. Maarja läks Otsale sõna viima, nende peresse minnakse enne meid. Nüüd oleme siin ainult meie kahekesi. Täielikult ilma kaitseta me siiski ei ole,” viimaste sõnade juures tõmbas Endrik püstoli taskust välja, „kuid arvan, et eluga me siit enam ei pääse.”

Isa vedas sügavasti hinge ja hakkas siis vaiksel kähedal häälel, hingeldades ja sõnade vahel vahet pidades kõnelema:

„Kuule, poeg, ma olen sind ikka arukaks ja tasakaalukaks meheks pidanud. Püstoliga vehkimisest ei tule praegu kellelegi miskit kasu. Kui sina siin mõned peninukid vagaseks teed ja ise seejuures hukka saad, hakkavad nad sinu pere peale ajujahti pidama ja pääsu pole neil siis enam ühelgi.”

Kõneleja tegi pisikese pausi, et jõudu koguda ja jätkas siis:

„Mina ise tean ja teie kõik teate ka väga hästi, et mulon elada jäänud kõige rohkem kaks-kolm kuud. Nad ei tule siia mitte minu, vaid hoopis sinu pärast. Ja sinu mahalaskmine teeb neile sulaselget rõõmu. Jälle üks rahvavaenlane ja bandiit vähem, nagu neil kombeks öelda ja kirjutada. Las mina jään üksi siia, vaevalt et nad tahavad endale ristiks kaela põdurat vanameest, kes enam voodist tõustagi ei jaksa. Ja kui tahavad kohapeal maha lasta, eks siis lasku. Sina lähed nüüd minema ja otsekohe, iga sekund on kallis. Praegu on sinu ainus kohus ellu jääda, sa pead tegema kõik, et sinu ema, sinu naise ja lastega midagi paha ei juhtuks. Kallista neid minu poolt, kui me enam siinilmas kokku ei peaks saama. Mine nüüd… ja aidaku sind jumal.”

„Aga isa, see ei ole…” katsus Endrik vastu vaielda, kuid isa ei lasknud tal lõpetada:

„See, mis ma ütlesin, polnud nõuanne, see oli käsk. Olen teil, lastel, ikka lasknud oma peaga mõelda ja otsustada, aga on asju, mille puhul elukogemus ja kaine mõistus on paremad kui nooruse tuline pea.”

Endrik oli end püsti ajanud ning seisis liikumatult voodi ees, vaadates mõtlikult isale otsa. Mõistusega sai ta aru küll, et isal oli õigus, kuid süda tõrkus säärase lahendusega leppimast.

„Mine juba, mida sa veel ootad!” Isa hääl oli raevukas, kogu jõudu kokku võttes ajas ta end istukile ja karjus: „Kas sa siis tõesti aru ei saa? Mine!”

Endrik kummardus alla, haaras isa käe korraks oma mõlema pihu vahele, pööras siis järsult ringi ja astus tagasi vaatamata toast välja. Tuulekojas kahmas ta käigu pealt nagist pintsaku ning tormas peatumatult edasi üle õue, väravast välja, sealt vasakule, kust paistis kutsuvalt metsa tihe mustjasroheline müür.

Endriku peas ei olnud nüüd enam muud mõtet kui metsa jõuda. Mets oli sõber, kes ootas, kes tõotas pääsemist, tõotas varju, abi ja kaitset, tõotas kõike seda, mida ta siinmail ikka ja jälle, läbi aastasadade oli pakkunud põgenejaile ja hättasattunuile, kui ajad olid keerukad ja hädaohtlikud. Parajasti siis, kui ta esimeste puude vahele jõudis, nägi ta teiselt poolt põõsaste tagant kaht põlluteele logistavat autot: ees tumedat värvi Pontiac ja selle sabas krusa, mille kastis istuvaid inimesi nii kauge maa tagant võimatu oli ära tunda.