Читать книгу Tuulekülv - Katrin Kurmiste - Страница 7

Leo Judas, kes oli sõjakooli lõpetamise järel nooremleitnandi auastme saanud ja julgeolekusse tööle määratud, istus juba varasest hommikutunnist saati tähtsal ilmel vallamajas sekretäri laua taga ja lappas pabereid. Neid oli ta ees terve suur kuhi. Puhastusaktsiooni oli ta suutnud käima lükata ilma suurema kära ja sekeldusteta, märkimisväärseid tõrkeid või arusaamatusi ei esinenud. Autosid küll nappis, neid jätkus ainult kaugemate talude jaoks, kuid lähematest võis inimesi vallamajja küütida ka jalgsi või siis hobusega, kui mõni hobulaenutuspunkti värbamata jäetud kronu juhtus kohapeal käeulatuses olema. Kaks ainukest veoautot, mis tal enda käsutusse oli õnnestunud saada, oli ta saatnud ringile juba paari tunni eest. Tagasi polnud neist kumbki küll veel jõudnud, sest mõlemad autod pidid läbi sõitma kahest või kui sihtkohaks olevas talus juhtus vähem inimesi elama, siis isegi kolmest kohast, aga mingitest häirivatest vahejuhtumitest ega asjaoludest polnud ka ette kantud. Kui esimesed väljasaadetavad olid vallamajja ära toodud, tuli autod kohe uuele ringile saata ning brigaadidele õiged paberid kaasa anda.

Leo oli maakonnalinna eriosakonna käsutusse suunatud juba südatalvel, kui oli hakatud tegema tõsiseid ettevalmistusi põhjalikuks puhastuseks kohaliku elanikkonna hulgas. Nende kuude jooksul oli ta tutvunud olukorraga kohapeal, uurinud hoolikalt asutuste kaadri- ja eriosakondadest välja nõutatud nimekirju, ankeete ja muid kasulikke pabereid, mis aitasid inimeste meelsusest, nende varasemast ja eriti muidugi praegusest rahvavaenulikust tegevusest selgemat pilti saada. Kuna Leo oskas päris korralikult eesti keelt, oli ta saanud hea kontakti kohalike nõukogude organitega ja leidnud nende abiga mitmeid sobilikke inimesi, keda sai oma keerukas ja tänuväärses töös informaatorite ja agentidena ära kasutada. Kõik väljasõelutud polnud küll vabatahtlikult ja heal meelel nõus temaga koostööd tegema, mõned proovisid isegi otsesõnu keelduda, mõned kavaldada või ülesannete täitmisest muidu kõrvale hiilida, kuid see ei läinud pea kunagi õnneks. Alati leidus vahendeid – hirmutamine ja ähvardamine muidugi kõigepealt –, millega sai tõrkujate vastupanu murda ja nende kõhklused pikemata lõpetada.

Leo oli süvenenud usaldatud ülesannetesse talle omase põhjalikkusega. Kui maakonnakolmik, mille koosseisu tedagi loeti, oli väljasaadetavate kohta otsused langetanud ja lõplikud nimekirjad kokku pannud, siis oli täiesti loomulik, et talle usaldati ka asjade tegelik läbiviimine ühes maakonna suuremas vallas.

Kauges Siberi külas sündinud ja üles kasvanud Leonid Judanski oli ema poolt eestlane, kuigi tema passis, mis talle läbi suurte raskuste koolimineku puhuks hangitud sai, seisis rahvuse lahtris kirjas venelane – isa järgi. Mõni muu variant ei oleks loomulikult kõne alla tulnudki, kui oli vähegi tahtmist pärapõrgusse peidetud räämas kolkakülast kaugemale jõuda. Ja tahtmise puudumises Leonidi süüdistada ei saanud. Tema emapoolsed vanavanemad olid eelmise aastasaja lõpukümnenditel tulnud siia suure Venemaa äärealadelt, kusagilt Estoniaks kutsutud kubermangust, otsima maad ja lahedamaid elutingimusi. Nad olid siinsete oludega peagi kohanenud, siberlased olid nad omaks võtnud, tema ema oli siit oma eluõnne leidnud ja perekonna loonud. Keegi neist ei osanud enam midagi teisemat tahta ega igatseda. Aga väike Ljonja unistas juba poisipõlvest peale hoopis teistsugusest, palju põnevamast elust, unistas kaugetest tundmatutest maadest ja suurtest heitlustest. Tal jätkus nutti, vaprust ja ettevõtlikkust. Kui küla jõngermannid sõjamänge mängisid, siis valiti teda alati ninameheks ja need, kes tema juhtimise all võidelda said, võisid võidus juba ette kindlad olla.

Pärast seda, kui ta kümnenda eluaasta paiku oli jahipüssist laskma õppinud, võttis isa teda tihtipeale seltsiks kaasa, kui taigasse jahile läks. Poisil oli terav silm ja kindel käsi, talle ei torganud iialgi pähe, et puu otsast alla potsatavast loomast või linnust võiks kas või natukenegi kahju hakata. Selline oli Siberi põlislaante karm tegelikkus, selline oli elu seadus ja tugevama õigus. Et hinges püsida ja süüa saada, selleks tuli tappa. Mõnikord, kui ta enne päästikule vajutamist jälgis oksal istuvat lindu või puu otsas muretult ringi sebivat oravat, valdas teda seletamatu mõnutunne – tema oli isand, tal oli piiramatu voli otsustada selle olendi elu ja surma üle. Kui ta tahtis, siis võis ta sel minna lasta. Aga ta ei tahtnud, ja nii kustus saaklooma õhkõrn pääsemislootus alati püssipaugatusse. Põmm! – ja juba lamaski tilluke karvakera poisi jalge ees lumes, tehes käppadega õhus veel paar abitut liigutust. Esiotsa tekitasid need surmaeelsed tõmblused temas kummalist erutust, mis pani judinad üle selja jooksma. Nii nagu siis, kui ta kord päris pisikesena oli palavikuga voodis lamanud ja ema oli kogu ta keha puskarisse kastetud külma lapiga üle hõõrunud. Aegamööda seesugune tunne nõrgenes ja lõpuks kadus hoopis. Ta tegi lihtsalt oma igapäevast tööd. Asjalikult ja arutlemata.

Kui Ljonjal külakool läbi sai, oli ema see, kelle pealekäimisel poiss rajoonikeskusesse edasi õppima saadeti. Ema mäletamist mööda oli seal, kust ta ise pisikese tüdrukuna tulnud oli, raamatutarkust alati au sees hoitud ja elus edasijõudmise eelduseks peetud. Ja missugune ema ei tahaks oma lapsele paremat tulevikku? Kui mees oskas hästi lugeda ja arvutada, võis temast saada arveametnik, õpetaja või koguni rajoonivolinik, kes, tähtis nägu peas ja mapp kaenla all, käis kolhoosiesimeestele korraldusi jagamas ja nende töö üle aru pärimas. Isa ei tahtnud küll alguses poisi kooliminekust kuuldagi, aga andis pärast pikka lunimist lõpuks siiski järele. Mitte seepärast, et õppimisest Leonidile endale või ükskõik kellele pereliikmetest kasu oleks võinud olla, vaid rohkem seepärast, et viinaklaasi juures oleks olnud ütlemata mõnus sõprade ees oma kõrgel kohal oleva pojaga kiidelda.

Poeg ise ei pannud miskiks ei ema unistusi ega isa lootusi, tema ei tahtnud olla ei arveametnik, kooliõpetaja ega rajoonivolinik, tema igatses hoopistükkis sõjatandrile, sinna, kus peetakse ägedaid lahinguid ja sooritatakse surematuid kangelastegusid, mida tulevased põlved veel kümnete ja kümnete aastate möödudes ülistavad oma lauludes ja lugudes. Nii saigi järgmiseks loogiliseks sammuks astumine sõjakooli.

Praktiliste sõjapidamisoskuste kõrval avastas ta kooliajal enda jaoks väga tähtsa, karjääriredelil edasipürgimiseks äärmiselt vajaliku ja samal ajal täiesti kasutuskõlbliku elutarkuse – talle sai selgeks, et tõelise ja tegeliku võimu kaasinimeste üle annab see, kui oled saanud teada midagi niisugust, mida nad sulle vabatahtlikult ega heal meelel rääkida ei taha, kui oled välja nuuskinud nende süngeimad saladused, mida nad kiivalt varjavad kõige sügavamates hingesoppides. Kui oled säärased saladused oma valdusse saanud, on nende omanikud siitpeale pääsmatult sinu võimu all ning sinu otsused ja tahtmised, sinu hea- või pahatahtlikkus määravad siis nende edasise saatuse. Ja võimu teiste üle igatseb ometi igaüks. Kes väidab muud, on kas loll või valetaja.

Koolis oli ta sõbraks saanud tagasihoidliku tõsise noormehega, oma voodinaabri ja kursusevennaga, kellega nad mõnikord õhtuti enne magamajäämist rääkisid lapsepõlvest ja endisest elust, tegid tulevikuplaane, unistasid kangelastegudest, mida nad sõjaväljal sooritama hakkavad, või lobisesid niisama tühjast-tähjast. Leonid oli tähele pannud, et Aleksei – nii oli sõbra nimi – piilus tihti salamisi üht väikest narmendavate servadega fotot, millelt vaatasid vastu kaks õnnelikult naeratavat noort inimest, pikka kasvu mees ja ilus tumedajuukseline naine. Aleksei püüdis pilti hoolega võõraste pilkude eest varjul hoida ja peitis selle alati kibekähku ära, kui keegi talle lähenema juhtus. Leonidile niisugune seletamatu salatsemine ei meeldinud, see solvas ja tekitas kõrvalejäetuse tunde. Tunde, et sõber tahtis teda oma elust välja tõrjuda ega pidanud teda usalduse vääriliseks. Iga kord, kui silmanurgast heidetud kiire kõrvalpilk teada andis, et teine oli taas pildi välja võtnud, valdas teda tugev sisemine ärritus ja vastumeelsus. Vaist ütles, et kui midagi nii kiivalt püütakse ainult enda teada hoida, peab olema tegu millegi väga tähtsa ja saatuslikuga, tühise asja pärast ei hakkaks keegi sellist vaeva nägema. Ja ta otsustas, maksku mis maksab, tõe välja uurida.

Juhus ei lasknud end kaua oodata. See saabus kord pärast igaõhtust loendust, mil kursantide päevaplaanis oli enne magamaminekut tunnike vaba aega, mida nad tohtisid oma äranägemist mööda kulutada. Imelik, et Leonid veel praegu, mitme aasta pärast, nende tollast jutuajamist viimse kui sõnani, viimse kui näoilme, häälevarjundi ja rõhuasetuseni nii täpselt mäletas, nagu oleks see toimunud alles eile.

Kasarmus valitses õhtueelne hämarus. Nariserval kössitav Aleksei, keda igasse külge heidetud kiire pilk oli veennud, et kõigil teistel on oma asjadega piisavalt tegemist, oli taas oma pildi välja koukinud. Kõrvalkoikul tegevusetult lamasklev Leonid, keda Aleksei ilmselt arvas magavat, jälgis teda ivake aega langetatud laugude alt ja lausus siis:

„Nad on sulle vist väga tähtsad.” Ta hääl oli tasane ja mahe nagu laisalt nurruval kassil, kelle pehmetesse käpaalustesse patjadesse peidetud nõeljad küünised on iga hetk valmis end saagi järele välja sirutama.

„Kes?” Aleksei võpatas ja tõmbas pea nagu hoopi oodates õlgade vahele.

„Need inimesed seal pildil.”

„Need... seesamunegi et... need on mu ema ja isa.”

„Ah soo.” Leonid oli pettunud. Ta ei taibanud, miks teine oma vanemate pildist nii suure saladuse oli teinud. Koolis teadsid ometi kõik, et Aleksei oli orb. Ta oli pärit kusagilt kaugest Saraatovi oblasti kolhoosist, kus tema veoautojuhist isa juba aastaid tagasi oli oktoobripühade aegu avarii teinud ja nii enda kui oma naise, Aleksei ema, purjus peaga sodiks sõitnud.

„Kahju muidugi, et su vanemad surnud on, aga...”

„Nad ei ole surnud!” Sõnad lipsasid suust täiesti tahtmatult, nagu iseenesest, neid polnud võimalik enam tagasi võtta, kui ka väga oleks soovinud. Võib-olla oli saladuskoorem üksinda kandmiseks liiga raske, võib-olla sundis juhuslik nõrkusehetk kelleltki teiselt toetust ja lohutust otsima, igal juhul oli selge, et püünispaelad tõmbusid pingule ja lõks hakkas kinni langema. Leonid sundis oma hääle võimalikult leebeks ja ükskõikseks, andes sellele vaid kerge üllatunud varjundi:

„Ei olegi surnud? Aga sa ju ise rääkisid... Kus nad siis on?”

„Vangilaagris. Juba üle viie aasta. Ma ei tohi neile kirjutada ega neilt kirju saada, aga ma tean, et nad on elus.” Aleksei rääkis sosinal, tema näol peegelduv alasti ahastus oleks kindlasti igas Leonidist vähem kogenud jahimehes kas või pisutki kaastunnet ja heldimust tekitanud. Kuid tema ei lasknud end alt vedada ega ära petta, tärganud jahikirg piitsutas teda tagant, mõistatus ootas lahendust ja peas keerlevad küsimused vajasid vastuseid.

„Millega üks autojuht laagrisse saatmise ära teenis?”

„Minu isa on... oli professor. Ta õpetas Moskva ülikoolis füüsikat.”

„Ja ema?”

„Ema oli hambaarst.”

Taga targemaks! Nüüd hakkas lugu hoopis vastikuks keerama. Pettumus ja tusk süvenesid. Ta oli pidanud Alekseid endaga võrdseks ja samaväärseks: nad mõlemad olid lihtsate kolhoosnike lapsed, töötava rahva ehedad esindajad, tõelised revolutsionäärid. Aga nüüd, säh sulle, siin koikuserval konutas tema vastas armetu intelligendike, hale nutune hädavares, ning lunis temalt kaastunnet ja mõistmist.

Aleksei ei suutnud jälgida teise näoilmeid ega ära arvata tema peas liikuvaid mõtteid, tal oli ka enda omadega raske toime tulla, tema hinges olid lahti murtud tõkked, purustatud tammi tagant murdis võimsa voona välja aastaid rõhunud ränkraske süü- ja saladuskoorem. Ta rääkis ja rääkis ja rääkis. Rääkis vaikselt, peaaegu pisaratega hääles.

Rääkis sellest, kuidas ta kevadisel koolivaheajal vanaema juures külas oli käinud. Kuidas ta tagasi tulles oli leidnud eest kinnipitseeritud korteri ja saanud kahjurõõmsalt tänitava naabrimuti käest kuulda, et tema isa ja ema olid ühel öösel kella kolme paiku musta kongiga autosse pistetud ja ära viidud. Kuidas ta oli mitu nädalat ühe koolivenna kodus peidus olnud. Kuidas üks ema poolt kauge sugulane, punaarmee kõrge ohvitser, oli aidanud tal sõjakooli pääseda. Too oli mingeid salapäraseid kanaleid kasutades muretsenud talle uued dokumendid. Sestpeale ei olnud ta enam Aleksander Mihhailovitš, vaid Aleksei Fjodorovitš Vorobjov, kelle vanemad kooli kirjade järgi olid õnnetult surma saanud.

Politrukkide lõpmatult korduvatest juttudest teadis Leonid, et neil oli õnn elada maailma kõige vägevamas ja õiglasemas riigis, mille poole lootusrikkalt vaatas kogu maailma rõhutud töölisklass. Poliittundides räägiti sedagi, et piiride taga varitsevad julmad ja tigedad imperialistid, kelle südamesooviks on nende riik ära kägistada ainult sellepärast, et töörahvas siin vaba tohtis olla. Aga mis veelgi hullem – selgesti äratuntavate välisvaenlaste kõrval eksisteerisid ka ohtlikud ja salakavalad sisevaenlased, kes alatul moel katsusid nõukogude võimu seestpoolt õõnestada. Need olid pealtnäha täiesti tavalised korralikud inimesed: teadlased, kooliõpetajad, insenerid, advokaadid või isegi punaarmee ohvitserid, kes märkamatult olid imbunud tagasihoidlike ja ausate kodanike ridadesse. Seepärast tuli vaibumatult valvel olla, rahvavaenlased õigeaegselt avastada, kohtu alla anda ja kahjutuks teha.

Leonid oli Alekseilt – või Aleksandrilt? – kuuldust hingepõhjani vapustatud. Temas võitlesid segased ja vastakad tunded. Mida ta pidi tegema? Kas poiss, keda ta seni oma heaks sõbraks oli pidanud, oligi too kardetav kahjur ja nõukogude korra vastane või lihtsalt niisama süütu kannataja? Polnud ometi võimalik, et tema vanemad ilma mingi põhjuseta vangilaagrisse pisteti? Kas reeturid olid ainult Aleksei vanemad või ka Aleksei ise? Kui asi peaks ilmsiks tulema ja selgub, et ka tema sellest teadlik oli, mis siis saab? Kas siis on ka tema ise reetur ja rahvavaenlane, kuna oli varjanud hirmsat tõde? Ta tajus vaistlikult, veel ilma vähimagi kindla teadmiseta, et kusagil kaugel ja kõrgel eksisteeris koletu ja võimas masinavärk, süsteem, mis külvas hirmu ning jahvatas armu heitmata pihuks ja põrmuks igaühe, kes julges sellele vastu hakata. Aleksei oli seda siiski teinud. Ta polnud küll otsest vastuhakku üritanud, kuid oli katsunud süsteemi alatult alt vedada ja üle kavaldada, oli seega reetur ja karistuse ära teeninud. Leonid ei tahtnud olla kuriteo kaasosaline, tal polnud vähimatki soovi lasta end peeneks jahvatada, tema tahtis pigem aegamööda sellesse süsteemi sulanduda ja seal omaks saada, tahtis tõusta määrajate hulka, kes otsustavad teiste inimeste saatuste üle ning ütlevad, mis on õige ja mis vale. Niisiis, pärast kolme pikka päeva täis kõhklusi ja kahtlusi teadis ta täpselt, mida ta tegema pidi. Ta läks politruk Semjonovi juurde ja rääkis kõik puhtsüdamlikult ära. Pea viltu ja mõtlik ilme näol, kuulas too tähelepanelikult poisi juttu, lõpuks patsutas talle sõbralikult õlale, nimetas tubliks tulevaseks ohvitseriks ja soovitas asjast vaikida.

Aga veel samal õhtul pärast politrukiga jutuajamist sisenes enne öörahusignaali kasarmusse korrapidaja, käskis Alekseil asjad kokku panna ja kaasa võtta ning kooli ülema juurde ilmuda. Aleksei ei küsinud midagi. Lahkudes heitis ta Leonidile pika kummalise pilgu ja lausus vaid ühe sõna:

„Juudas!”

Leonidil polnud piibliloost aimugi, ja kui oleks olnudki, poleks ta ka siis end sugugi puudutatuna tundnud. Ta polnud midagi valesti teinud, oli vaid täitnud oma ülimat kohust, kohust nõukogude riigi, kaaskodanike ja süsteemi ees. Kellelgi polnud õigust ega põhjust talle näpuga näidata või etteheiteid teha, kõige vähem sellel, kes teda nii täbarasse olukorda oli saatnud. Võitjate üle kohut ei mõisteta.

Teda kuulati veel takkajärgi mitu korda üle, ta pidi asjast ikka ja jälle uuesti rääkima. Uurijad esitasid lugematul hulgal küsimusi Aleksei kohta, nad tahtsid teada, kuidas ta oli end üleval pidanud, kellega sõbrustanud ja kellele mida öelnud, aga ennekõike tundsid nad huvi ohvitseri vastu, kes Alekseile uued dokumendid oli muretsenud. Kahjuks ei osanud Leonid lisada midagi enamat, kui ta juba rääkinud oli. See tegi talle pisut meelehärmi, sest kui ta oleks ettenägelikum ja kavalam olnud ning teisele rohkem peale käinud, oleks ta nüüd ülekuulajatele võinud palju kasulikum olla. Ta ei saanud kunagi teada, milline oli Aleksei edasine saatus ega ka seda, et tema pealekaebamisest sai alguse terve sündmuste ahel, langesid nii mõnedki kõrged pead, toimusid arreteerimised, tribunali istungid, mahalaskmised ja asumiselesaatmised.

Siiski kujunes see sündmus pöördepunktiks tema enda elus, nimelt viidi ta tavalisest sõjakoolist üle NKVD vastavasse õppeasutusse. Küllap olid temaga vestelnud tšekistid jõudnud äratundmisele, et ta oli niisuguseks tööks sobilik, et tal olid olemas kõik selleks vajalikud omadused ja eeldused.

Uues koolis õppides pidi Leonid tahes või tahtmata taas rohkem Siberi-aegadele mõtlema. Tema vastses maailmas, mis teda süsteemi mõistmisele ja sinna sissepääsule samm-sammult lähemale juhatas, oli elu niisama julm ja niisama selgepiiriline nagu Siberi põlismetsas, siin valitsesid täpselt needsamad seadused ja seesama tugevama õigus. Kõigepealt tuli jäljed üles võtta, siis kannatlikult varitseda, taga ajada, lõksu meelitada või maha lasta. Eesmärk pühitses abinõu, selle saavutamiseks olid kõik vahendid ühtviisi head. Mis suurt vahet seal ikka sai olla, kas jahtida looma või inimest.

Kui Leonid 1940. aasta varakevadel eriülesandega Eestisse saadeti, siis mängis kindlasti mingit osa ka tema eesti keele oskus. Ta rääkis seda üsna vabalt, kuigi tugeva võõrapärase aktsendiga. Sõnadki, mis olid meelde jäänud babusja lauludest või memme- taadiga nende omas keeles jutustades, olid teinekord natuke veidrad ja vanavõitu, sellised, mida siinmail enam ammugi ei kasutatud. Aga siiski aitas see tal kohalikega paremini läbi saada. Ja kui veel pisut mugandati ka ta nime ning Leonid Judanskist sai Leo Judas, siis oli ta päris oma mees. Ta sai vabalt rahva hulgas ringi liikuda, vaadata, kuulata, kõike vajalikku kõrva taha panna ning meelde jätta, ja mis kõige tähtsam – nõukogude võimu huvides ära kasutada.

*

Arglik koputus uksele sundis Leod korraks tööd katkestama:

„Sisse!”

Uks lükati tasakesi poikvele ja tekkinud praost pressis end, külg ees, sisse ebamäärases eas pikka kasvu kondine naisterahvas.

„Kas ma tohiksin härra ülemusega rääkida?”

„Naiskodanik, meil siin pole ei härrasid ega ülemusi, on ainult seltsimehed ja kodanikud,” tõrjus Leo pilku paberitest tõstmata, kuid sellest hoolimata paitas härra ülemus üsna pehmelt ja mõnusasti kõrvu.

Naine vatras peatumatult edasi:

„Mina olen Liidia, Liidia Liitop, meie kõik oleme uue valitsuse eest väljas, algusest saati ja kogu perega kohe. Isa võitles mul juba revoluutsi ajal nõukogudega koos ja pursuide vastu, tema tahtis ka, et töörahval elu paremaks läheks, aga siis jäid valged peale. Minu mees on teie teenistuses, Villem on tema nimi. Ta on praegu ühe autoga sõidus. Ja poiss ja plika on ka mõlemad kõvad komsomolid.”

Selle pika tiraadi peale tõstis Leo lõpuks pilgu ja silmitses rääkijat tähelepanelikumalt pealaest jalatallani. Keskealised talunaised kippusid siinmail olema kartulikarva juuste ja hallide silmadega, kehalt masajad ja potsakavõitu ning lootusetult ühte nägu, nii et isegi Leol, kes oli tšekistide koolis erinevate inimeste äratundmiseks ja meeldejätmiseks põhjaliku mälutreeningu läbi teinud, oli raske neid üksteisest eristada. Teadagi võis põhjus mujalgi peituda, kas või näiteks selles, et ta kippus eakamatest ja keskealistest hoolikamalt silmitsema hoopistükkis nooremat sorti naisisendeid, iseäranis siis, kui need juhtusid vaatajale ka pisut silmarõõmu pakkuma. Aga see olevus siin oli täiesti teisest puust, tema välimus ei olnud sugugi tavaline, vastupidi, see oli silmatorkav ja meeldejääv, sel polnud tüüpilise eestlasega mingit pistmist. Esiletükkivate põsesarnadega ümmargusest kahvatust näost vaatasid puurivalt vastu tigedad tumepruunid silmad, mille altkulmupilk tekitas isegi Leo-suguses karastatud mehes seletamatu ebamugavustunde.

„Ja mis asja sul siis minu juurde oli?”

„Ma tahtsin küsida, et kui juba viiakse, siis… kas härra… härra seltsimees ülemus ikka teab, et Nõlvaku talus elab üks tähtis nina, Tapperi Endrik.”

„Mis tähtis nina see siis selline on?” Leol tärkas asja vastu kerge huvi.

Väljasaadetavaid oli ju nii palju ja neil olid tõesti imeliku kõlaga nimed, mis meelde jääda ei tahtnud, aga ta mäletas ähmaselt, nagu oleks säherdune nimi varem kusagilt läbi vilksatanud.

„Oli enne nõukogude tulekut Toompeal, valitses omast arust riiki. Käis teine alati ringi, nina püsti peas, meiesugused olid temale tühipaljas õhk,” paristas naine kiiruga. „Isad-emad ja iseäranis õed teisel kah tähtsust täis jusku…”

Naise innukusest ja pisut lipitsevast hääletoonist võis selgesti välja lugeda, et talle oli nende inimeste kirjasaamine pahade hulka äärmiselt tähtis, tundus, et tal oli kange himu nendega mingeid isiklikke vanu arveid õiendada. Leo polnud põrmugi üllatatud, sihukest arveteklaarimist oli ta oma töö eripära tõttu ennegi päris tihti kohanud ja ega see siinmailgi midagi erilist ja erandlikku ei olnud, inimesed olid igal pool ühesugused.

„Jajah, ta on meil nimekirjas küll, aga mitte siin, vaid Rakveres, ta elab seal.” Mälu oli oma sorteerimistöö edukalt lõpule viinud ja Leole meenus, et niisuguse nimega isiku ja tema perekonna kohta olid arreteerimisorderid tõepoolest välja kirjutatud. Talle meenus seegi, et siis, kui asja arutati, oli ta imestanud, miks meest juba varem polnud kinni nabitud. Hea, kui nüüd viga parandatud saab. Parem hilja kui mitte kunagi.

„Noh, eile õhtu hakul oli ta kindla peale Nõlvakul isaema juures, naine ja lapsed ka, kaks tüdrukutirtsu teistel… oma silmaga nägin… Kirjas võib ju olla ükstapuha kus,” venitas naine uskumatult vastu.

„Kui sa nii kindlalt tead, eks paneme siis kirja. Nõlvaku talu, Endrik Tapper ja tema perekond. Naine ja kaks last… Kas sa nende nimesid tead?”

„Miks ma’s ei tea, tean ikka. Naine on Maarja, suure talu tütar siitsamast naaberkülast. Aga lastel on sihukesed imelikud nimed, üks on Miia ja teisele pandi nimeks Ell.”

Leo kirjutas kõik täpselt üles, ta tahtis vormistada dokumendid, nagu kord ja kohus ette nägi, siis poleks kellelgi hiljem midagi ütlemist. Endrik Tapperi kohta tuli täita arreteerimisorder, tema oli see päris bandiit ja kurjategija, pere muud liikmed kuulusid väljasaatmisele ja nende kohta käis natuke teistsugune paber.

„Ja siis veel vanemad ka, isa ja ema. Kirjutame siia juurde... nii…” Leo kujutas juba täiesti elavalt ette, kuidas ta aktiivse tegutsemise, tähelepanelikkuse ja plaani ületamise eest kõrgemalt poolt kiita saab, viis-kuus inimest nimekirjas lisaks ei ole ometi väike asi.

„Õdesid ka kolm tükki. Kõige vanem, Jete, tema käis kõiksugu kõrged koolid läbi ja on nüüd Tallinnas mingi peenema ameti peal, teda pole viimasel ajal siinkandis üldse käimas nähtud. Siis tuleb vanuse poolest Nelli, tema peab Rakveres pudupoodi, rikaste asi, eks nemad ikka saavad ja oskavad. Kolmas, Aide-nimeline, on minu Madeliinest paari aasta jagu noorem, tema on küll veel kodumail. Teda ei maksaks ka ära unustada.” Liidia oli hoogu sattunud ega saanud nüüd enam kuidagi pidama. Kui härra ülemusel tahtmist ja kannatust oleks jätkunud, küllap siis oleks Liidia talle veel palju muudki head ja kasulikku pajatada võinud. Ja mitte ainult Tapperite, vaid ka mitmete teiste ümberkaudsete elanike kohta, kes äraviijatele lähemat huvi oleksid võinud pakkuda.

„Teeme siis nii, et kõigepealt Vardi, siis Otsa ja… siis Nõlvaku. Ma lähen ise ka kaasa, et asi kindel oleks. Kui su mees autoga tagasi jõuab, siis tuleb ta teenäitajaks, tema oskab meid kindlasti õigesse paika juhatada.”

„Miks ta’s ei oska, oskab ikka, egas nad mõisahäärberist kaugel ela. Tänu taevale, lõpuks ometi on pidu ja pillerkaar ka meie õue peal ja eesti rahval õnneaeg käes. Las pursuid ja rõhujad saavad tunda, et töörahvas on ka midagi väärt, ma olen ikka öelnud, et…” osatas Liidia nüüd juba varjamatu kahjurõõmuga.

„Hästi, hästi, mine nüüd, mul on palju tööd,” lõikas Leo naise kõnetulva järsult pooleks ja too taganes, selg ees, ukse poole, laua suunas sügavaid koogutusi tehes ning omaette rahulolevalt pomisedes.

Kumbki neist ei pannud tähele, et tumedas ülikonnas pikka kasvu mees, kes juba ivake aega oli õues irvakil akna kõrval seisnud, astus kiirel sammul üle tee ja kadus vallamaja vastas kõrguva kiriku ukse taha.