Читать книгу Tervist, proua president! - Katrin Lusti - Страница 5

Evelin Ilves on Eesti vabariigi presidendiprouana silma jäänud lugematu arvu hobide ja sõnavõttudega. Olgem ausad, tema tegemised esileedina on leidnud kohati suuremat meediakajastust kui Eesti presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilvese kõned ja teod.

Kuigi Evelin Ilvest saadab tihti suurem rambivalgus kui tema abikaasat, teab Eesti rahvas oma esimese leedi kohta võrdlemisi vähe.

Kord räägib Evelin Ilves oma eraelust detailidesse laskudes või poseerib liibuvas spordirüüs, rulluisud kaelas, näidates end selle sammuga selgelt rahvale lähemal olevat kui ükski teine presidendiproua pea kogu maailmas. Hetkel, kui ajakirjandus püüab Evelin Ilvese ja tema tegemiste kohta teada saada aga enamat, tõmbab ta lihtrahva ees oma elule n-ö kardinad ette ja väldib igasugust dialoogi. Just seetõttu võib öelda, et Evelin Ilves suhtleb oma rahvaga kaootiliselt ja oma isiklikke mängureegleid kasutusele võttes; vastavalt oma tujudele avab ta end ühel hetkel meediale emotsionaalselt ja peaaegu täielikult, kuid lükkab selle järgmisel hetkel endast eemale.

Kuna proua Ilves figureerib presidendi abikaasana pidevalt meedia huviorbiidis, tekib ilmselt paljudel küsimus, kes meie sõnakas ja teguderohke riigi esimene leedi tegelikult on.

Maailma juhtivate poliitikute abikaasade kohta teatakse üldjuhul palju. USA ja Suurbritannia presidendi­kampaaniate vältel sõelutakse pinnale presidendipaari kohta iga väiksemgi detail ja nii teab maailm isegi seda, millises majas nad sündisid, kus ja kellega üles kasvasid. Evelin Ilvese kohta teab eestlane aga enamasti seda, mida esileedi ise on enda kohta meediale ja rahvale rääkinud.

Mina püüan Evelin Ilvest selles raamatus tundma õppida tema elutee kaudu. Võtame näiteks lapsepõlve, millel on mõjuvõim iga täiskasvanud inimese karakterile. Ainuüksi presidendiproua noorusaega uurides hakkasin ma paremini mõistma tema sõnavõtte, mis tundusid mulle enne elukauged ja arusaamatud.

Kuigi Evelin Ilves ei ole ise avalikkuses oma lapsepõlvel pikalt peatunud, armastab ta rääkida teiste laste kasvatamisest. Ilves on esileedina korduvalt sõna võtnud koolitoidu teemal ja hoiatanud lapsi isegi Kalevi kommides peituvate kahjulike transrasvade eest.

Kõigi nende lapsi puudutavate tervislike küsimuste taustal tekib küsimus, kui tervislikus keskkonnas proua Ilves ise on üles kasvanud. Saime teada, et võrdlemisi tavalises keskkonnas, ning tõeline tervisefanaatik on temast endast saanud alles presidendiprouana.

Ja kuigi teda kuulates võib tihti tekkida tunne, justkui ei suudaks presidendiproua end lihtrahva ja tema muredega kõrvutada, pole eestlase igapäevased raskused esileedi jaoks üldse mitte nii kauge teema, kui me tema jutu põhjal arvata võiksime.

Evelin Ilvese (neiupõlvenimega Int) lapsepõlv möödus Tallinna külje all Sakus. Nõukogude ajal asus seal Saku näidissovhoos. Tulevane esimene leedi kasvas üles kolmekorruselises nõukogudeaegses valgete telliskiviseinte ja punaste telliskiviäärtega majas Uus-Saku tänaval, mis oli 1958. aastal loodud Saku näidisasula esimene tänav üldse. Selles majas oli kaksteist korterit ja kaks trepikoda – igas trepikojas kuus korterit.

Evelin Ilvese kodu asus maja teisel korrusel asuvas korteris, kus oli kaks tuba – üks suurem ja teine väiksem.

Korrusmaja ees laius asfaldist kõnnitee, mille äärde parkisid korteriomanikud oma autod.

Tiheda autorivi kõrval asuv majaesine kõnnitee pöördus Evelini majast, viies ühelt poolt tolleaegse õmblusateljee, kosmeetika- ja juuksurisalongi suunas suurde asulakesksesse poodi ja bussipeatusse; teiselt poolt aga majataguse muruplatsi ääres asuva samalaadse kortermaja juurde. Tolles, Evelini naabermajas, kasvasid üles teatrimaailmas tuntud Anne Reemann ja poliitik ning majandusteadlane Ivar Raig.

Maja, kus Evelin Ilves elas koos oma vanemate ja kaks aastat noorema õega suure osa oma lapsepõlvest, oli Sakus uuemat tüüpi korterelamu. Selle valmimisaastaks on märgitud 1974. Evelin oli sinna kolides viieaastane.

Maja küljelt kulgeva kõnnitee teises servas asusid Uus-Saku tänava vanemad kortermajad. Esimeses sellises majas kasvas üles ajakirjanik Verni Leivak ja teises Evelini kõrvalmajas veetis oma lapsepõlve tuntud moekunstnik Katrin Kuldma.

“Evelini sai lapsepõlves ikka kogu aeg nähtud,” ütleb ajakirjanik Verni Leivak, “meie majad asusid kõrvuti ja me käisime ühes koolis. Ühe alevi lapsed teavad ju ikka üksteist nägupidi. Saku on väike koht.”

Evelini korrusmajas asuvad korterid olid maja läbiva planeeringuga. Kahetoalise korteri suurema toa aknast ja köögist avanes vaade maja ette, teise, väiksema toa aknast nägid Evelin ja tema pere maja taha. Sinna jäi ka kaht samasugust kolmekordset valgetest tellistest oranžikate äärtega maja lahutav suur muruplats, millel kasvasid mõned põõsad, üks suurem toomingas ja sirelipõõsas, mis igal kevadel uhkelt õide puhkes. Sellel majatagusel platsil ja kõnniteel veetsid kohalike kortermajade lapsed suurema osa oma mänguajast.

Maja poe poole suunduva kõnnitee ääres asus liivakast, mille kõrval oli valgete lippidega piiratud pesukuivatusplats, gaasiballoonikapp ja prügikastide ala.

“Pesukuivatusplatsil mängisin ma Eveliniga isegi paar korda kodu,” meenutab Leivak, kes on 1968. aastal sündinud naisest kaks aastat vanem.

Leivak mäletab ka seda, et kodu mängiti pesukuivatusplatsi kõrval: “Tekid ehk majaseinad kinnitati põõsaste ja puude vahele.”

Sinna ehitasid lapsed kaunitel suvepäevadel õdusa varjualuse. Leivakule meenub presidendiprouaga seoses veel üks ere detail:

“Uskumatu, et Evelinil oli see arstiks olemise tahe juba siis olemas,” hakkab mees vestluse keskel järsku muhelema. “Isegi kodu mängides oli ta ema käest laenanud stetoskoobi, mida ta uhkelt otsaesisel kandis.” Evelin oli ajakirjanik Leivakuga kodu mängides kuueaastane ja tema ema Kalli Int töötas toona Saku alevi velskrina. “Evelin passis vabal ajal tihti ema töö juures ja ilmselt just ema eeskujul tekkis ka idee arstiks õppida,” arutleb Leivak.

Meeste tervist käsitlevas arutelus aastal 2008 kutsus Evelin Ilves Eesti arste üles isiklikule eeskujule.

“Eeskujud peavad olema lähedal ja omased, seepärast vajame neid palju enam, kui seda suudab pakkuda mõni üksik staar või entusiast,” ütles ta. Ilves lisas arstidele mõeldud konverentsil, et ei ole olemas keelamisega saavutatud kestvaid tulemusi, küll aga on tulemuslik positiivne isiklik eeskuju. Viimase all võis presidendiproua silmas pidada just oma meditsiinialal töötavat ema, kelle kaudu sai ta juba varajases lapsepõlves tõuke hilisemateks arstiõpinguteks.

Ilves jätkas Eesti meeste tervist puudutaval arutelul, et näiteks järgmisel Arstide Liidu kokkusaamisel võiksid arstid võtta vastu otsuse, et aasta pärast viivad kõik tohtrid ennast tervislikku vormi.

“Eesmärk – meil pole enam ühtki ülekaalulist arsti. Järgmine samm võiks olla tohtrite rõhutatud kaasalöömised rahvaspordi­üritustel,” tegi ta ettepaneku, mis leidis toona meedias palju vastakaid arvamusi. Ometi võis ka selle mõttekäigu loomisel Evelin Ilves leida inspiratsiooni just omaenese emalt, Kalli Intilt, kes võttis aastaid Saku alevi velskrina aktiivselt osa kohalikest spordiüritustest ning osaleb siiani Saku rahvatantsurühmas. Muide, ka rahvatants on presidendiprouale ema Kalli eeskujul siiani südamelähedane.

Külma- ja küüslaugupealinnaks ristitud Jõgeva linnas toimus aastal 2011 esimene Eesti naiste tantsupidu. Evelin Ilves oli ürituse patroon, kes koos Kadrioru lossi naispersonalist koostatud rühmaga "Kadrioru Kadrid“ peol kaasa tantsis ja kaunites rahvariietes pildile jäi.

“Temaga oli täitsa tore mängida,” mäletab ajakirjanik Verni Leivak presidendiprouat lapsena, kuid teeb siis lauses pausi ja jätkab alustatud teemaga, “aga kas pole uskumatu, et ta ema eeskujul juba siis selle luubiga ringi käis ja arsti mängis. Ema oli talle ilmselt ilmatuma suureks eeskujuks.”

Pesukuivatusplatsi taga laius suur muruplats, kus asusid vastamisi kaks rauast vaibakloppimisposti. Viimaseid kasutas kohalik lastesumm tihti jalgpalliväravatena.

Evelin Ilvest nähti aga teiste lastega jalgpalli või kummikeksu mängimas harva. Ta oli pigem omaette või veetis aega väiksemas valitud seltskonnas.

“Evelini ei saa aga sellepärast kuidagi snoobiks ega erakuks pidada,” ütleb Eesti vabariigi esimese leediga pea ühevanune Tiina Wilder, kes elas Evelini kõrvaltrepikojas.

Suurbritannias tõlkijana töötava Wilderi sõnul oli Evelin Ilves lapsena heatahtlik ja teistesse omavanustesse mitteüleoleva suhtumisega. “Ta oli pigem oma eelistustega ja seega massi mitte ilmtingimata sulanduv laps,” ütleb Wilder.

Väikest Evelini ei huvitanud kohalikud jalgpallimängud ka seetõttu, et ta tegeles kooli kõrvalt iluvõimlemisega ja suhtles vanemaks saades tihedamalt ainult paari trennikaaslasega. Evelini parim sõbranna Kristi Karelsohn (neiupõlvenimega Vuurmann) käis Eveliniga ühes lasteaiarühmas ja elas Evelini vastasmajas.

“Olime tõesti lahutamatud sõbrad juba väga väikesest peale,” kinnitab Karelsohn, kes oli mitte ainult Evelini lasteaiakaaslane ja semu, vaid ka tema lahutamatu koolikaaslane.

“Me olime pinginaabrid esimesest kuni viimase klassini,” lisab Karelsohn, uhkusenoot hääles. Ometi on tal aastaid hiljem oma kunagist parimat sõbrannat raske iseloomustada. “Kui sa veedad kellegagi nii palju aega koos nagu meie Eveliniga, siis on võimatu meenutada erilisi detaile. Me olime nii ühesugused,” räägib Karelsohn, kes töötab täna välisministeeriumis ning kasvatab abikaasaga Sakus nelja last. Evelin Ilvesega pole ta ühendust kaotanud kuni tänaseni, kuigi nii suured sõbrannad, nagu nad olid noorena, nad enam pole.

“Aga vahel ikka helistame teineteisele ja saadame sünnipäevadel alati sõnumi,” lisab Kristi Karelsohn rõõmsalt.

Nii Evelin kui ka Kristi olid Saku elanike sõnul silmapaistvalt kena väljanägemise ja hea iseloomuga tüdrukud. Lisaks sellele olid nad vastutustundlikud ja õppisid koolis väga headele hinnetele.

Kuigi riigi uhkemas majas elava Evelin Ilvese lapsepõlvekodu võib Kadrioru lossiga võrreldes pidada tagasihoidlikuks, elas perekond Int nõukogude standardite järgi võrdlemisi hästi.

Asula keskel asetsevad kuus valget oranžide otstega kolmekordset telliskivimaja, millest ühes asus Evelin Ilvese kodu, olid ehitatud Saku tähtsamatele tegelastele. Peamiselt põllumajandus­teadlastele ja tolles valdkonnas töötavate inimeste peredele.

Ka Evelini isa, geograafiateaduste doktor Lembit-Eduard Int, töötas aastatel 1966–1979 Sakus olulisel ametikohal – ta oli Eesti agrometeoroloogia laboratooriumi juht.

“Mina suhtlesingi rohkem temaga,” ütleb Suurbritannias tõlkijana töötav Tiina Wilder, “kuna Lembit oli sõbralik inimene ja tal jagus alati tahtmist ja kannatlikkust väiksemate teadushimuliste inimestega suhtlemiseks, siis arutasime Evelini isaga nii mõnelgi korral maja ees kokku sattudes maailma saladusi. Kuna ta oli agrometeoroloogia taustaga, juhtusime sageli rääkima tähistaeva saladustest, tähekogudest ja muust sarnasest.”

Vastupidiselt Evelini emale on Lembit Int andnud Eesti meediale mitmeid intervjuusid. Paljudes neist räägib ta sarnaselt tütrega spordiarmastusest.

Ka praegu, 75aastaselt, tegeleb Lembit Int aktiivselt kehakultuuriga ning harrastab, nii nagu tütargi, kepikõndi. Vaatamata oma vanusele, tõstab Lembit ka eri raskusega palke, tõmbab lõuga ning teeb erinevaid kõhu- ja seljalihaste harjutusi.

Ülikooli ajal kuulus Lembit Int muide oma kaalus kümne parima tõstja hulka. Ka kõrgushüppes on ta tulnud omal ajal Põlva rajooni meistriks. 1960ndate lõpul, kui sündis Evelin, tegeles Lembit Int Sakus ujumise, jooksmise ja suusatamisega.

2011. aastal Kroonikale antud intervjuus rääkis Lembit kaasahaaravalt sellest, kuidas ta Saku terviseradadel suuskadele valu andis, nii et lund lausa lendas. Lembit tegi läbi kõik Saku suusamaratonid, kus väiksematele osalejatele oli mõeldud lühem distants ning vanematele ja visamatele pikem ehk 30 km pikkune rada, mis viis Kurtna ja Kiisa ringile ja sealt tagasi Sakku.

Kohalike sõnul ei takistanud huvilisi, keda tuli kohale ka pealinnast, tollel maratonil osalemast isegi kange 30kraadine pakane.

Ilvestega ühes kortermajas elanud Tiina Wilder kinnitab, et Evelini isa Lembit oli Sakus tõesti tuntud kui tubli spordimees.

“Mõnikord sattusime temaga kokku ka suusaretkelt tulles või sinna minnes,” meenutab Wilder, kelle sõnul oli suusatamine Sakus mitte ainult Lembit Inti hobi, vaid seda harrastasid paljud Saku elanikud. Ja seda isegi siis, kui rahva seas liikus jutte sellest, kuidas Saku suusaradadele oli maetud radioaktiivseid jäätmeid.

“Me lõime sellele kõik toona käega, pidades neid jutte linnalegendideks,” lisab Wilder. Ta on teada saanud, et ajakirjandusliku uurimuse põhjal vastavad need jutud siiski tõele ja Saku suusaradadelt on tõesti leitud radioaktiivsust kiirgavaid aineid.

Evelini spordilembelist isa Lembitut mäletab ka Saku elanik Linda Virma, kes töötas agrometeoroloogia laboratooriumis Lembit Inti otseses alluvuses ligi kolm aastat, 1977–1979.

Virma sõnul armastas Evelini isa töö juures oma alluvaid pidevalt kontrollida.

“Väga täpselt pidime talle teada andma, mis kell me tulime ja läksime,” meenutab Virma, “ta tahtis alati teada, kui kaua me lõuna- või kohvipausil olime…”

Linda Virma sõnul olid Lembit Inti kontrollimised töö juures tihti tüütud ja põhjustasid kolleegide vahel igasuguseid ebameeldivaid jutte.

Evelin Ilvese isa võttis proua Virma sõnul oma positsiooni vahel ka pisut liiga tõsiselt, kuna arvas end olevat oma hariduselt parema kui teised. Lembit Int oli lõpetanud Tartu Ülikooli geograafiaosakonna ning töötas toona Sakus asuva Eesti agrometeoroloogia laboratooriumi juhatajana. Proua Virma sõnul oli ta selle eriala kõige olulisem juhtfiguur kogu Eestis. Lembit Inti tööd Sakus koordineerisid ainult kauged ülemused Moskva külje all.

“Eks ta pidas end väga tähtsaks,” selgitab Virma, kes peab praegu Sakus pensionipõlve. Oma endise ülemuse kohta mäletab proua veel seda, et too käis alati väga šikilt riides ja kandis tööl olles kindlasti ülikonda. Korraga hakkab pensionär aga naeru kihistama nagu noor tüdruk: “Ta armastas hirmsasti kanda kummitaldadega kingi.” Nii ei adunud töötajad Lembitu samme ja ta sai salaja mõne ukse taha hiilida ning nende omavahelisi jutte, kõrv kikkis, pealt kuulata.

“Ma ei taha midagi halba tema kohta öelda, aga ülemusena oli ta haiglaselt kontrolliv ja suhteliselt võimukas,” nendib Virma, kelle hääl muutub siis tämbri võrra madalamaks: “1970ndate lõpul tuli tal aga töö juures mingi jama ja siis ta lasti oma kohalt lahti.”

Mille pärast täpselt Lembit Int töölt eemaldati, ei tule Linda Virmal enam pärast nii paljusid aastaid meelde.

1979. aastal suundus Evelini isa tööle Sakus asuvasse Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituuti vanemteadurina.

Kui Kalli ja Lembit Int nende ligi 20 aastat kestnud abielu 1980. aastal lahutasid, kolis Lembit elama Tartusse. Kuigi Evelin oli vanemate lahutamise ajal tundlikus puberteedieas – 12aastane – ei väljendunud vanemate lahkuminek tema käitumises suurte muutustena.

“Minu meelest ei olnud vanemate lahutamine tema jaoks küll suur draama,” teab Evelini lapsepõlve lahutamatu kaaslane ja parim sõbranna Kristi Karelsohn, “ma ei mäleta, et ta oleks kordagi sellepärast minu ees nutnud või olnud endast väljas.”

Kuigi Evelin Ilves ei ole oma vanemate lahutamise teemal ajakirjandusega rääkinud, võttis ta 2008. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel konverentsil "Naised muutuvas maailmas“ meeste tervisel peatudes sõna.

“Rääkides naiste tervisest, tuleb meil keskenduda ka meeste tervisele,” ütles Ilves, kes oli sessiooni "Naised ja tervishoid“ peaesineja. Ta julgustas naisi olema järjekindlad meeste eluhoiakute ja harjumuste muutmisel ning seostas meeste tervist perede turvatundega.

“Ja lõpetuseks ütlen egoistlikult – kui naised tahavad hoolida iseendast, peavad nad hoolima ka oma meestest,” rääkis Evelin Ilves rahvusvahelise auditooriumi ees. Võimalik, et esimese leedi suhtumist oma kaasasse ja tema tervisesse on samuti mõjutanud mingil määral tema ema. Ilvese vanemate abielu oli aastaid Sakus üks eeskujulikumaid ning Kalli ja Lembit Inti lahutus tuli kohalikele elanikele suuresti üllatusena, kuna nood olid alati elanud tagasihoidlikku pereelu ja nende probleemidest teadsid vähesed. Naabrid ei pannud tähele ühtegi avalikku tüli ja Kalli Int tundus oma abikaasa suhtes olevat äärmiselt hoolitsev ja armastav naine.

Mõnede Saku elanike sõnul võis ambitsioonikal Lembitul olla töö juures ka mõni silmarõõm, kelle pärast naine kodus endast välja läks. Ometi ei oska Saku elanikud Evelini vanemate peretülisid aastaid hiljem kuidagi lahata.

Pärast isa Lembit Inti lahkumist 1980ndate alguses kolis ema Kalli Evelini ja tema noorema õe Eilikesega vastvalminud korterisse uues kõrvalmajas ja ta jätkas veel aastaid tööd asula velsker-ämmaemandana.

“Kalli oli midagi tänapäeva meditsiiniõe laadset,” meenutab kunagine Saku elanik Tiina Wilder, “ta tegeles inimeste vastuvõtu ja arstlikku vahelesekkumist mittenõudvate meditsiiniküsimuste lahendamisega.” Kuigi perearsti ametit toona veel ei eksisteerinud, andis Kalli Int Wilderi sõnul kohalikele elanikele just sellist nõu, mida perearstid praegu annavad. Sealt võis tekkida ka Evelin Ilvese soov hiljem Tartu Ülikoolis valida just ravieriala.

Wilderi sõnul oli Evelini suurim eeskuju – ema Kalli – pisut kõrgima olekuga kui isa Lembit.

“Aga see võis tulla ka sellest, et Lembit oli nii sõbralik, et Evelini ema tundus tema taustal pisut jahedam,” analüüsib Wilder.

Kuigi Evelin Ilves on andnud Eesti arstidele kurikuulsa soovituse olla patsientidele eeskujuks oma täiusliku kehakaaluga, meenutavad kohalikud elanikud Evelin Ilvese velskrina töötavat ema kui tüsedusele kalduvat naisterahvast.

“Ta oskas väga hästi süsti teha ja ta on omal alal väga eeskujulik,” kiidab Kallit tema eksabikaasa alluvuses töötanud Linda Virma.

Evelini ema töötab praegu Saku gümnaasiumi koolimeedikuna ning ei ole pärast lahutust uuesti abiellunud.

Evelini noorem õde Eilike Tõnissoo (neiupõlvenimega Int) elab samuti Sakus ja töötab Ortodontia Keskuse hambaarstina.

“Elu Sakus polnud kaugeltki igav,” kirjeldab Suurbritannias elav Tiina Wilder oma lapsepõlve kodukohta. Tema sõnul võis Evelin Ilves, kes kogub ajakirjanduses tähelepanu tervise- ja spordifanaatikuna, saada selleks pisiku just Tallinna külje all Saku vallas elades.

Kuigi Wilder ei mäleta enam, kas presidendiproua võttis kohalikest suusamaratonidest või muudest spordiüritustest lapsena osa, tahtsid neis osaleda pea kõik tema eakaaslased.

Suviti korraldas Saku laulutraditsiooni vedav entusiast Ottniell Jürissaar suvist Saku laulupäeva. Selleks puhuks täitus Vääna jõe ääres asuv Saku mõisa park müügiputkadega ning 19. sajandil ehitatud klassitsistliku mõisa trepil (mille fassaadi ehib nelja sambaga portikus ja kolmeosalised Veneetsia aknad) esinesid erinevad koorid.

Laulupäev algas alati igivanade puudega mõisaparki läbiva rongkäiguga, millest kohalikud elanikud osa tahtsid saada. Kuna Saku oli üks Nõukogude Liidu näidisasulaid, põlispuude ja mõisaga, toodi sinna vahetpidamata välismaalasi, kellele püüti asula iluga muljet avaldada.

“Kohalikud lapsed nurusid nende käest alalõpmata pastakaid, komme ja nätsu,” mäletab ajakirjanik Verni Leivak. Kuigi ta ei suuda meenutada, kas välismaalasi ümbritsevate laste seas oli ka Evelin Ilves, kinnitab ta, et nende saabumisest olid kohalikud lapsed alati teadlikud ning nende käest saadud kommipaberite vahetus oli Saku laste seas suur trend. Kommides leiduvatest kahjulikest transrasvadest, mille eest Ilves Eesti lapsi paar aastat tagasi hoiatas, teadsid tolle aja lapsed vähe ning Verniku sõnul oli võitlus välismaiste kommide nimel suur.

Leivaku sõnul väisasid Sakut nõukogude ajal kõige rohkem soomlased ja jaapanlased.

“Tollel ajal ei olnud ju nätsu, enne kui Kalevi kommivabrik seda tegema hakkas,” lisab Vernik huvitava detaili, “Saku lapsed said välismaalaste käest aga nätsu ammu enne seda, kui teised Eesti lapsed seda maitsta said.”

Evelini lapsepõlveaegadel veetis kohalik noorsugu päikselisi ja kuumi suvepäevi tihti Saku keskkooli staadionil sporti tehes või jõekallastel peesitades ja supeldes. Suviti korraldati kohalikele lastele Sakus ka puhke- ja töölaagreid, kus noored said kooli kõrvalt taskuraha teenida.

“Mina mäletangi Evelini kõige rohkem nendest laagritest,” ütleb Verni Leivak, kelle sõnul viidi suviti umbes kümne- ja kaheteist­kümneaastased lapsed bussiga ümbruskonnas asuvatele põldudele kõplama. Tööpäev kestis neli tundi ja kahenädalase kõplamise järel oli Leivakul nii palju raha koos, et ta sai endale osta fotoaparaadi.

“Evelin oli tubli ja korralik tüdruk ja kõplas teiste lastega koos põllu peal mitu suve,” meenutab Leivak, kelle sõnul rabasid lapsed põllul tööd teha lausa üksteisevõidu. “Ka rahateenimine oli tollel ajal kohalike laste seas popp,” ütleb Leivak. Ta teeb siis jutus hetkelise mõttepausi ning jätkab: “Kui ma vaatan Evelini tänapäeval, siis minu meelest pole ta näojooned ja käitumine võrreldes noorusajaga absoluutselt muutunud. Minu jaoks on ta täpselt samasugune tüdruk, nagu ta kooliajal või seal põllu peal oli.”

Leivakule meenub noor Evelin samasuguse ovaalse näo ja heledate kulmudega nagu praegu. Ainult et lühikese poisipea asemel olid esimesel leedil lapsepõlves pikad heledad juuksed.

“Noore poisina ma ei mäleta ju tema keha või riietust, mulle meenub pigem täiesti normaalne ja tore tüdruk. Ta ei olnud häbelik ega kompleksides, vaid keskmisest sihvakam, korralik, ennast ja oma arvamusi väljendada suutev laps.”

Saku keskkool, mis kannab tänapäevast nimetust Saku gümnaasium, asus Evelin Ilvese kodunt umbes kilomeetri kaugusel. Igal hommikul ruttas asula kortermajadest kooli poole kümneid mudilasi.

Tee läks loogeldes vanadest valgetest tellistest ehitatud majade eest mööda, võttes suuna siis üle tee asuvate ridaelamute poole. Nood ridaelamud kuulusid toona Saku uhkemate majade sekka, mille viimane boks kuulus tolleaegse Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudi direktorile.

Ridaelamutest mööda jõudnud, viis koolitee väikese Evelini läbi pargi, siis Tallinna maantee äärt pidi üle jõesilla. Tollel jõel oli vanasti mitu nime.

Saku inimesed pärisasukatena tundsid seda kui Saku jõge, kaardilt täpsemalt vaadates aga selgub, et tegu on siiski Vääna jõega.

Evelin Ilves, kes on meedias rääkinud oma armastusest eestimaise kala vastu, kindlasti teab, et tema lapsepõlve aegadel oli Saku jõgi täis suuri kalu. Jõekaldal asuvast Saku õlletehasest tulev jäätmetoru suubus aga veekogusse ja sealt tulev saast küllastas jõe peagi toitainetega, mistõttu hakkas jões vohama teistmoodi elu. Kalad surid ja jõgi kasvas kinni, jättes endisega võrreldes järele vaid pisikese ojataolise nire.

Õlletehasest möödudes tuli Evelinil koolijõudmiseks ületada Tallinna maanteega ristuv rongijaama viiv teeots. Sealt mõnisada sammu edasi võis aga silmata juba puude vahelt nähtavale ilmunud suurt halli kandilist Saku keskkooli.