Читать книгу Helleri hind - Katrin Oja - Страница 4

„Veel,” õhkub ta katkendlik hingeõhk vastu mu huuli.

Lisan kiirust ja veel ühe sõrme. Ta silmad on kramplikult kinni pigistatud ja kulmud keskendunult kipras.

„Veel, veel, veel,” sosistab ta monotoonselt ja ma eeldan, et ta on peaaegu kohal. Näen, kuidas ta parem käsi, millega ta kogu selle aja vastu seina toetas, kergelt värisema hakkab ja kergitan ennast pisut, et tal mugavam oleks. Ta suunurgas väreleb väike tänulik naeratus. Järelikult ei ole ta veel piisavalt lähedal. Piisavalt kaugel? Meie puhul ei tea ma kunagi, milliseid määrsõnu kasutada.

„Lase lahti,” sosistan ta juustesse ja painutan sõrmi järsult ettepoole. Luna puusad nõksatavad järsult ette ja alla, kui ta ennast vastu mu peopesa surub. Hingan aplalt läbi nina, Luna on peadpööritavalt aromaatne.

„Nüüd!” ütlen ma talle otse kõrva ja tõmban teda teise käega kõvasti enda vastu, samal ajal pöidlaga ringe tehes.

Luna hangub hetkeks täiuslikku pausi, lükkab oma otsaesise siis valusa otsustavusega minu oma vastu ja tõuseb pingul jalalihastega peaaegu kikivarvule. Ta ahmib sisse viimase ahne õhusõõmu ja pomiseb mu huulte vastu ühe väikese summutatud „mmjahi”.

Istume mõned minutid selles samas asendis, mina diivanil, Luna kaksiratsi mul süles, laup, huuled ja kogu ta olemus niiskes suudluses minu vastu surutud. Ma liigutasin aeglaselt sõrmi, sest tean, et talle ei meeldi, kui ma need lihtsalt välja võtan.

„Natuke veel,” pomiseb ta uniselt vastu mu kaela.

Suudlen teda kergelt lagipähe ja püüan liigset tähelepanu tõmbamata asendit muuta; mu parem kannikas hakkab ära surema ja möödunud minutite toimetustest selgelt innustunud Heller II on teksade ja Luna keharaskuse ebaloomulikku ja ebamugavasse puuri kängitsetud ja vajab abi.

„Ma kohe,” pomiseb Luna.

„Aega on,” silitan ta selga, „aga ma võtan nüüd bloki maha.”

Mulle ei meeldi Lunaga blokkida, aga me leppisime kunagi ammu, päris alguses – noh, mitte päris alguses, aga pärast seda, kui ta rääkima hakkas ja natuke iseennast juhtima õppis – kokku, et me ütleme koos olles alati selgelt välja, kui me blokime või tahame, et teine blokiks. Ja täna oli Luna uksest sisse komistades ja diivaline viskudes näole surutud käte vahelt pomisenud: „Ma ei, ma ei saa ise hakkama, ükski õigetest meetoditest ei aita.”

Õiged meetodid on need, mida George meile õpetanud on, need, mida ta nimetab tasakaalustatud lahendusteks oma oskuse maandamisel ja iseenda keskendamisel. Aga kui need ei aita, ja vahest lihtsalt sellepärast, et me ei viitsi vaeva näha või tunneme puudust füüsilisest kontaktist, kellestki teisest, või kurat teab, teineteisest, kasutame me inimkonna algusaegadest meiesugustele omaseid maandamistehnikaid – seksi, harvem hapnikupuudust või vägivalda. George’ile me sellest ei räägi, aga ilmselt ta teab. George teab üldjuhul alati.

„Sa ju tead, et ma aitan alati hea meelega,” olin ma Luna kaeblusele vastanud. Nägin sellest huultesiilust, mis Luna pikkade, kondiste sõrmede vahelt paistis, et ta naeratas natuke, kuid see naeratus hajus üsna ruttu ja sellest jäid alles vaid endisest pisut vähem allapoole osutavad suunurgad.

„Võibolla sa blokiks?” oli Luna lõpuks küsinud.

Istusin ta kõrvale ja sikutasin ta käed vaikselt näo eest ära. „Kui sa tahad,” ütlesin ma, „aga miks?”

Luna kehitas ärritunult ühte õlga. „Igaks juhuks,” pomises ta trotslikult.

Nõjatusin käsi rinnale ristates diivani seljatoele. Ta ei võlgnenud mulle mingeid seletusi, seda küll, aga mul ei olnud kavatsustki oma sõrmi enne tema poole liigutada, kui ma mõne enda jaoks rahuldava vastuse saan.

Luna toksis mõnda aega kandadega pahaselt põrandat, enne kui murdus, ennast kaksiratsi mulle sülle sättis ja mulle otse silma vaadates sõjakalt teatas: „Ma ei ole umbes nädal aega maandanud, mul on kohutavalt risu,” just nagu ootaks, et ma teda noomima hakkan. Nädalast, eriti kui tööd teha, jääb isegi regulaarse maandamise, mediteerimise ja keskendumise puhul terve hulk jääknähtusid, mis suurpuhastust vajavad. Kui aga nädal aega kõik sisse võtta ...

Silusin sõrmeotstega üle ta näo, et talle meelde tuletada: see olen mina, Heller. Et ma ei ole George. Luna näoilme selgines ja ta kummardus mulle natuke lähemale. „Ma ei tea, alguses ma olin laisk, ma olen kuidagi väsinud, ja siis ma ei suutnud keskenduda ning pärast oli vist juba liiga hilja, sest viimased kolm päeva ma aina üritan, aga midagi ei tule välja,” ütles ta nüüd oma tavapärase siirusega.

„Miks sa siis varem minu juurde ei tulnud?” küsisin ma.

„Mul on endal ka sõrmed,” vastas ta ninakalt, aga hakkas siis itsitama. „Kuigi, ma pean kaotust tunnistama, mulle meeldivad sinu omad rohkem. Nii et, isand Heller, kas sa võiksid nüüd bloki peale panna ja oma kõrgeauliste sõrmede andeid demonstreerida?”

„Kõikide?” küsisin ma kiusakalt ja keerasin Luna vastumeelse ohkega maha.

Luna pomiseb midagi arusaamatut vastu mu nägu, aga ei liiguta ennast. Võibolla talle jäi väheks, nihutan raskust uuesti ühelt kannikalt teisele ja liigutan ettevaatlikult oma, juba peaaegu paikseks jäänud, sõrmi, Luna hingab sügavalt sisse, lükkab ennast tihedamalt minu vastu ja ma tunnen, kuidas ta mu põse vastas naeratab.

„Veel?” küsin kerge muigega.

„Kui sa viitsid,” vastab ta natuke häbelikult.

„Aga ma võtan bloki maha,”

„Mhm,”

Hingan sisse-välja ja keeran kaela aeglaselt vabaks. Toetan kukla diivanile ja vaatan lae valget, kuni tunnen, et olen piisavalt vaikne, piisavalt lage. Pigistan silmad kinni ja mõne sekundi pärast on mu silme ees kaks osutit. Keskendun ja keeran mõttes „Luna” nulli pealt ära. See on lihtne, see võtab mõnikümmend sekundit. Jumal tänatud, et need ajad, kus tulutute blokkide peale ja mahavõtmine kestis tunde, on minevik, et mitte rääkida ajast, kui ma ei teadnud, et blokkimine on valik.

Luna surub ennast tihedamalt mu vastu ja ma tunnen ta kuuma ja märga pigistust oma sõrmede ümber.

Jah, jah, jah, jah, jah. Uhub tema iha nätske lainena üle minu.

Veel, veel, veel. Imeline, imeline, imeline. Ta heakskiit silitab sametiste peopesadega.

Ja siis see tuleb. Hoolimata sellest, et ma olen selleks valmis. Hoolimata sellest, et ma tean, mida karta, tean, et minu poole pöörduvad „oh-jahid” on ajutised, hoolimata sellest, et need on jäänused, võõrad emotsioonid, et enamuse sellest sihitust risust, mis ta eeterlikku olemust kuhjas, on ta eelmise orgasmiga kõige kaduva teed saatnud, kõigest sellest hoolimata tunnen, kuidas kõik mu lihased Luna poolt väljaprahvatavaga kokkupuutes krampi tõmbuvad. Sest Luna on alati nii absoluutne, nii äärmuslik oma emotsioonides, isegi tema kanda jäänud teistele inimestele kuulunud emotsioonides.

Sa oled, sa oled kõik, sa suudad, sa suudad, imeline, imeline mees ... vihkan, vihkan, vihkan sind, sa hävitasid mu elu, söövitasid päevade pikkused augud mu valikuvõimalustesse ... see on minu keha, mu tempel, sa ei vääri seda, sa ei tohi, ei tohi ... valu, valu, valu, ma ei tea, millal ma jõuan vihani, ma ei tea, millal ma oskan hakata sind vihkama, ja ma olen üsna kindel, et ma ei jõua iial sellest sammust kaugemale .... sina, sina, sina, sa oled mu needus, sa oled mu elu, sa oled mu neuronid ja neurotransmitterid, sa oled lihtsalt üks mees, üks nõrk mees, sinu vajakajäämised on triviaalsed ja trööstitud ..., sa oled pehme, sul on täiuslikud jalad, sa lõhnad nagu paradiis ... ma, ma, ma, ma ... mmm. Jah.

Ma tunnen, kuidas mu sõrmi aina sügavamale tiritakse, enne kui ta mu käe ümber taas tuhandeks kleepuvaks rahulolupiisaks plahvatab. See on minu jaoks blokkimata kujul nii palju parem. Kuigi ma hindan meie kokkulepet, see tagab turvalisuse maailmas, mis meiesugustele pakub peamiselt ootamatusi ja stressi, on toores ja minnalaskev Luna imeline. Ja mulle meeldib mõistatada, mis sellest minu poole tormavast mudrust olen mina, mille Luna mulle tagasi peegeldab, mis sellest on Luna, ja mis kõik ülejäänu – rämps, mille vastu sel konkreetselt korral ei saanud George’i maandamis­tehnikatega.

„Kas sa ideaalsete jalgade ja paradiisi moodi lõhnamise lausega pidasid silmas mind?” küsin ma teda vaikselt endast eemale nihutades, sest olgem ausad, nüüdseks on mõlemad mu kannikad surnud ja kui Heller II piinarikas olukord lähiminutitel mingit progressiivset lahendust ei leia, on oodata pikaaegseid kahjustusi, millega ma ei ole valmis riskima. Mulle meeldib mu munn. Me saame hästi läbi.

Luna naerab ja sügab minust eemale naaldudes ning lõpuks ometi täistaldadele toetudes oma nina. „Sa küsid minu käest? Sa ju tead, et ma ei pane tähele – orgasm on ühesuunaline,” ütleb ta ja torkab oma vaniljelõhnalise nätsu väikese sõrme otsa, enne kui lõplikult püsti tõuseb ja mulle lähemale kummardub.

„Aitäh, Heller,” ütleb ta mulle otse silma vaadates ja ma tunnen, kuidas ta tänulikkust projitseerib. Siis sulguvad ta pehmed, suured, kontuurilt akvarellina laialivalguvad, just nagu kergelt otsustusvõimetud, oma lõppemise osas pisut kahevahel olevad huuled mu sõrmede ümber ja ta silmalaud volksatavad raskelt kinni. Tunnen ta keelt ja vaatan lummatult, kuidas ta põsed vaakumisse tõmbab. Heller II, kel oli õhkõrnaks viivuks pisut rohkem ruumi, üritab toore jõuga vabadusse murda. Neelatan raskustega. Sest see, mis toimus, see oli Luna jaoks. Kui mul on vaja, aitab Luna mind alati. Ja kui tal on vaja, aitan mina teda, see ei tähenda ilmtingimata, et sellele järgneks mingi vastuteene.

„Well, fuck,” ütleb Luna, kui ta mu sõrmed oma huulte surmahaardest vabastab, „ma maitsen ikka veel hästi, tundub, et maailm on endine,” lisab ta irvitades ja tõuseb püsti.

„Ma ei oska kommenteerida,” vastan ma ilma erilise tagasihoidlikkuseta Heller II-st kohendades ja seejärel küünarnukkidele toetades.

Luna näitab keelt, topib oma nätsu tagasi suhu ja sirutab siis mõlemad peopesad minu poole. „Vajad abikätt?” küsib ta oma lapsiku sõnamängu saateks totakalt kulme kergitades.

Irvitan. „Ole lahke,” ütlen ma ja osutan endiselt lipuvalves Heller II poole.

Mõned minutid hiljem istun mõõdukalt rahuldatuna aknalaual, suitsetan oma paki viimast sigaretti ja vaatan, kuidas Luna oma täiuslikult sirgetel, päevitunud ja sitketel gasellijalgadel mööda tuba ringi traavib, oma asju kokku otsib ning ajuvabalt suurde ja ebatsensuurselt värvilisse käekotti topib. Telefon, juuksehari, päikeseprillid, salvrätid, märjad salvrätid, nätsupakid. Millal ja miks ta kõik need asjad välja võtta jõudis, ei ole mul aimugi. Ta viskab mind salvrätinutsakuga, millesse ta mõni aeg tagasi käsi pühkis. Köögist tuleb Madaam ja nühib ennast Luna jalgade vastu. Luna kummardab ja silitab teda hetkeks ninajuurest kuklani ja traavib siis mööda tuba edasi. Madaam vaatab mind varjamatu põlgusega, just kui mina oleksin süüdi selles, et ta üksnes ühe pai sai. Ma ei tea, kuidas see nii läinud on, et minu kass vihkab mind. Ainus lohutav fakt selle juures on, et ta näib vihkavat kõiki peale Luna.

Luna elab Kodus, ta väidab, et ei näe mingit põhjust endale korterit hankida, kuna ta ei saa kodutundest kui sellisest aru, aga kui ta seda ka kunagi mõistma peaks, siis on ta veendunud, et see ei ole koha ega asjadega seotud. Aga ta on suhteliselt sageli siin ja vahest veel kuskil, mõne lähedaseks saanud ränduri juures, kellelgi külas, lihtsalt kuhugi eksinud. Selle pärast on tal alati kõik kaasas. Tolles hiiglaslikus käekotis.

Kunagi alguses elasin ka mina Kodus. Kodu on George’i maja, kogu ürituse kontor, tseremooniate läbiviimise koht ja George’i sõnul üleüldine varjupaik kõikjal kobrutava sita eest. Minu jaoks muutus see pisut lämmatavaks umbes aasta pärast seda, kui ma George’i hoole all funktsioneerima õppisin ja endale korteri hankisin. George ei olnud sellest ideest just ülemäära vaimustunud, aga me jõudsime kokkuleppele. Vahepeal tundus mulle, et tal on hetki, kus ta tahab endiselt, et ma ennast selle eest süüdi tunneksin, et ma ära läksin. Kus ta tahab, et ma talle ikka ja aina oma lojaalsust tõestaks, oma igavest tänutunnet selle eest, et ma hetkel mõnes rentslis või samatõenäoliselt üldse mulla all ei mädane, aina üle kinnitaks. Aga see on üks nendest imelikult kõlksuvatest uitmõtetest, mis aeg-ajalt mediteerimise ajal läbi mu vaikima sunnitud aju veereb.

Siin, minu juures, on kõik, mida ma vajan. Siin on suured aknad, kust paistavad vanad puud, paksu praguneva värvikihiga aknalauad, tilluke, kahe auguga gaasipliiti ning ümarapõskset vanakooli külmkappi mahutav köök ja kõrge laega magamistuba. Ma olen Kodule üsna lähedal, üksnes paar tänavat edasi ja ma käin seal iga päev, see oli George’i tingimus. Mitte, et ta mind kuidagi kontrollida oleks tahtnud, ta lihtsalt hoolib.

Aga Luna on teistsugune, tema anne on minu omast kordades suurem ja George ei laseks tal ealeski minna, isegi kui Luna otsustaks tahta minna. George muutub väga närviliseks, kui Luna ööseks tagasi ei tule. Leppimiseks, et Luna minu juures käib, kulus tal omajagu aega. George kaitseb Lunat. Mõnikord, mõnel neist kummaliselt selgetest ja kriipivatest varahommikutest, vahetult enne seda, kui ma oma maandamis­meditatsioonidega lõpule jõuan, põrkab mu peas ringi mõte, et see, mida George nimetab Luna ümber ehitatud kaitsekookoniks, meenutab pisut enam hullusärki.

Või puuri. Aga see on ebaõiglane mõte, lõppude lõpuks on George see, kes Luna ümbert pikad varrukad ja tabalukud ära korjas.

„Härra Heller,” ütleb Luna ja koputab mulle sõrmeotstega laubale. „Kus te olete?”

Kehitan õlgu ja kustutan koni aknalauale selleks otstarbeks sätitud lillepotti.

„On sul kõik okei? Sinust kostis mingit segast värki,” ütleb Luna nüüd tõsisemalt ja kummardub mulle lähemale.

Vaatan teda. Ma ei ole tänase päevani suutnud otsustada, kas ta on ilus või mitte. See tähendab, muidugi on ta ilus ja omal veidral moel kohutavalt ihaldusväärne, aga ma pean rohkem silmas seda, et kui ma oskaks, kui ma suudaks, kui ma oleks normaalne mees ja Luna oleks normaalne naine, kas ma oleksin temasse armunud. Luna kummardub, käsi oma imeilusatele põlvedele toetades, ette. Tema nurgeline, laia lõuajoonega nägu ja kergelt läbikumav nahk on mu silmadest paarikümne sentimeetri kaugusel. Luna juuksed on helepruunid, kergelt lokkis ja täiesti ebamäärase pikkuse ning lõikusega. Põhimõtteliselt raamivad juuksed igasse ilmakaarde osutavate sakiliste salkudena ta pead, mõned kahlud peaaegu õlgadeni ulatudes, mõned vaevalt kõrvalestadeni küündides. Luna nina on väike ja sirge, silmad hallid, mandlikujulised ja pisut unised. Kulmud kahvatud, aga ikkagi nähtavad. Suu on selgelt Luna näo ja kogu olemuse kõige domineerivam osa: see on pehme, niiske, vetruv, tumeroosa ja ebaproportsio­naalselt suur. Tal on pikk kael ja natuke kondised õlad.

Luna raputab mind mu ebaseltskondlikest mõtisklustest välja, kui tunnen rahu, hoolivuse ja tänulikkuse hoolikalt segatud kokteili pehme paina enda ümber mähkuvat.

„Mis sa teed?” küsin ma. Nii, nagu meil ei ole kombeks ilma luba küsimata blokkida, ei topi me palumata ka oma lahendusi ja lohutusi.

Luna kehitab minimaalse kahetsustundega õlgu ja ütleb: „Ma ei tea, sa hangusid täitsa ära.”

„Ma jäin lihtsalt korraks mõttesse.”

„Jah?”

„Jah.”

„Millest sa mõtlesid?”

Kehitan uuesti õlgu ja sorin abitult tühjas sigaretipakis. „Ma ei tea, George’ist, Kodust, endast, sinust, oma korterist.”

Luna on ühe käe küünarnukini oma põhjatusse kotti toppinud ja sobrab seal nüüd pimesi, pilku hetkekski minult pööramata.

„Mul ei ole seal midagi häda, sa ju tead,” ütleb ta ettevaatlikult.

Tõstan lepitavalt käe, see ei olnud see, mida ma silmas pidasin: „Ma ei mõelnudki seda,” ütlen ma.

„Okei,” ütleb Luna ja tõmbab oma käe viimaks kotist välja ja surub pooliku sigaretipaki mulle pihku.

„Margareti omad,” vastab ta mu kulmukergitusele.

Margaret on Luna praegune rändur. Passiiv. Luna töötab meist kõige enam passiividega, tal on minu meelest selleks ka ainsana vajalikud eeldused, ehkki George veenab mind aina, et ka mina saaks hakkama, ja aeg-ajalt satuvad mullegi mõned.

„Sul on täna temaga viimane kord?” küsin ma sigaretti läites.

Luna noogutab, aga ei täpsusta. Ma ei hakka pinda käima. Oma ränduriga lõpetamine on alati raske, peaaegu sama raske kui alustamine, mõnikord isegi raskem, ja passiivide puhul seda enam, sest passiivid kaovad seepeale tihti pildilt. Mõnikord reageerivad üle, korraldavad stseeni või „vajavad järelemõtlemisaega”. Tehniliselt võttes ei ole teejuhi ja ränduri suhe passiivide puhul sada protsenti aus, sentiment, millele George alati nii tulihingeliselt vastu vaidleb, et isegi nüüd, omaenda kodu ja sisemonoloogi privaatsuses seda mõeldes, tunnen tahtmist silmad kinni suruda ja pea õlgade vahele tõmmata. Loodan, et Margaretiga lõpetamine ei ole Luna jaoks väga raske. Sellest, mis ma siiani Margareti kohta kuulnud olen, tundub mulle olevat hea võimalus, et ta liigub valutult passiivist aktiiviks ja Luna annab oma teejuhikohustused lihtsalt George’ile üle – see oleks ideaalne variant. Midagi, mis George’i kahtlemata rõõmustaks, lõppude lõpuks on see passiivirännaku soovitud tulemus ja samas midagi, mis ei oleks Luna jaoks nii lõplik, läbilõikav ja armistav, sest Margaret jääks alles. Teda võiks juhuslikult kohata Kodu terrassil ja Lunale jääks õigus kutsuda teda mõnikord sushit sööma või varbaküüsi lakkima või mis iganes see on, mida Lunale meeldib oma tuttavate naistega teha.

Luna katkestab mu taasalanud sisekeskustelu säästlikult süütu suudlusega huultele ja kaob uksest välja. Paari sekundi pärast näen aknast, kuidas ta oma punastesse tennistesse kätketud imelistel jalgadel kergelt tantsiskleval sammul nurga taha kaob.