Читать книгу Helleri hind - Katrin Oja - Страница 6

Kõnnin George’i juurest otse trepihalli, aga seal ei ole kedagi. Kondan ruumist ruumi ja otsin Lunat, püüan kõhutunnet tegudele utsitada, aga mind tervitab kõikjal, kuhu ma pöördun, ainult vaikus. Vaatan kella ja mul ei ole rohkem aega, sest umbes kümne minuti pärast on Patrik siin, ja isegi, kui ta jääb hiljaks nagu tavapäraselt, on see napilt piisav, et ennast tema jaoks valmis panna.

Lesin kollases toas põrandal ja vahin mulle aknast paistvat taevasiilu. Ma olen George’i, Luna, Margareti ja elulõnga küsimused kontrolli ning elu ja ande kohta, enam-vähem rahuldavate tulemustega läbi vaadanud ja ära paigutanud. Kollane tuba on ainuke koht, kus Kodus suitsetada võib, seetõttu kohtume me Patrikuga alati siin.

Rap-tap-tap, kuulen ma Patriku sõrmenukke uksel ja seejärel seisab ta minu kohal, kaks kohvilõhnalist papptopsi käes ja vaatab naeratades alla. Ta on jälle oma naeruväärselt kitsastes hallides teksastes, mille puhul mul aimugi ei ole, kuidas ta need jalga ja jalast ära saab, oma kohustuslikus, silmile lükatud hipsteri kaabus ja suure raamiga prillides. Patrik on üks kahest mu praegusest rändurist, aktiiv. Või noh, nagu George alati rõhutab, ei ole niipidine määratlus korrektne. Patrik on Patrik, kes iganes ta hetkel ajas ja ruumis on, lihtsalt momendil olen mina ta teejuht, olen seda olnud viimased kolm kuud ja esialgsete plaanide järgi olen seda mõned kuud veel. Ja Patrikust on vaikselt saanud midagi mu sõbralaadset. Mida iganes määratlus „sõber” ka ei tähendaks. Patrik on mees, kes peale meie igateisipäevastele ja -reedestele kohtumistele siin ilmub aeg-ajalt mu korteri ukse taha või helistab ja ütleb, et ta on jätnud mulle piletid, kutse, käepaela või mingi muu säärase staatusesümboli, mida asjaolu, et tema pilt oli iga teise teismelise tüdruku, iga kolmanda teismelise poisi ja iga neljanda ema kapiuksel, võimaldab.

„Patrik,” ütlen ma sõbralikult ja osutan enda kõrval vedelevale padjale, mis lubaks tal, kui ta seda sooviks, samuti pikali visata ja pisut teistsugust, aga peaaegu samasugust taevasiilu, kui mulle paistab, nautida.

„Heller,” ütleb Patrik vastu, kükitab, asetab kohvitopsid neile mingit tähelepanu juhtimata põrandale, õngitseb tagataskust sigaretipaki ja välgumihkli, ning keerab ennast siis mugavalt põrandale pikali.

„Kuidas sul läinud on?” küsin ma ja tean, et Patrik teab, et ma mõtlen seda puhtalt tema rännaku kontekstis. Aktiividega on lihtne, nendega saab alguses koos eesmärgid paika panna ja siis igal segadusseajaval hetkel neid majakana käsitleda. Seega, kui ma küsin temalt siin Kodus, täna, reedel, kuidas tal läheb, teab ta, et me räägime tema vihast, tema tahtmatusest ennast talitseda ja soovimatusest enda väljaelamisel teiste inimestega arvestada. Sest see on see, miks Patriku agent talle meiega esimese kohtumise kinni pani. Peale jumal teab mitmendat baarikaklust ja paar korda läbi seina löödud mööbliesemeid, määrati Patrikule kohtulikult kohustuslik psühhoteraapia – viharavi, nagu ta ise seda põlglikult kutsub. Kuna Patrik jälestab oma lehmasilmset psühhiaatrit ja kuna tema agendil on villand igal teisel ööl kella kolmeseid telefonikõnesid saada, siis jõudsid nad otsapidi George’i juurde. Ja George arvas, et Patrik sobiks mulle. Tal oli õigus.

Niisiis, küsin ma Patrikult, kuidas tal alates teisipäevast läinud on. Me alustame alati sellest; enne kui ta räägib mulle, kuidas ta unustas neljapäeva hommikul mediteerida, sest ta ärkas kell kuus õhtul; ja sellest, kuidas ta kavatseb järgmise nädala alguses George’iga tšakraanalüüsi läbi teha; sellest, kuidas ta ei saa endiselt aru, mida ma mõtlen, kui ma ütlen, et viha ja kaastunne ei ole vastandid, sest kaastunne ei ole emotsioon ja viha, vähemalt enne seda, kui see agressiooniks muundub, vaid on kõigest üks energia liik.

Patrik ohkab raskelt ja süütab sigareti, selle lõhn keerleb võrgutava spiraalina mu ninasõõrmete poole, segunedes teel kohvitopsidest väljuva aroomiga ja jõuab minuni ihaldusväärse buketina. Hoian ennast nimelt tagasi ja ei õngitse ise sigareti välja ega võta esimest kohvilonksu enne, kui Patrik on alustanud – siis olen kindel, et keskendun sajaprotsendiliselt talle.

„Dr. Kerlingu juures käimine ajab mind hulluks,” ütleb ta sigaretisuutäite vahele. „Iga kord, kui ma sealt välja tulen, tahan ma kellegi ära tappa.”

Ma ei ütle midagi, tegelikult arvan ma, et Patrikul on õigus, et dr. Kerlingu juures käimine teebki talle rohkem halba kui head, aga kuna ta on selleks kohtulikult kohustatud ja kuna tema esimese – Anna Kerlingu poolt kohtule esitatava hinnanguni – on jäänud kaks nädalat, ei ole mõtet temaga sel teemal nõustudes ta keskendumist murendada. Õnneks kohtub ta oma psühhiaatriga korra nädalas, kolmapäeviti, seega saan ma püüda teda sinna minekuks ette valmistada ja seal juhtunut tagantjärele pehmendada.

„Ja ma räägin sulle, ma võiks ükskõik mille peale kihla vedada, aga Anna Kerling näeb igal öösel mu munni unes,” lisab Patrik pisut rahulolevamalt, aga endiselt ärritunult ja näpib T-särgi kaelusest välja paistvat plaastririba, tundub, et ta on oma tätoveeringuid täiendamas käinud.

„Kümme minutit pärast seda, kui ma ta debiilses, väikekodanlikus kontoris maha istun, keerab ta konditsioneeri külmema peale, hakkab omameeli märkamatult oma higiseid peopesi seelikusse patsutama ja hulluksajava monotoonsusega jalgu ristama, lahti harutama ja siis teistpidi kokku ristama. Naine fucking peaaegu et masturbeerib samal ajal kui ta mind üle oma idiootsete null-klaasiga prillide vaatab ja oma klišeesid mu kurgust alla topib,” tunnen, kuidas Patriku meeleolu teeb järsu kurvi kurjema poole, kaalun sekkumist, aga otsustan pisut veel oodata. Olen endiselt keskendunud, tajun oma saapataldu ja ühendust maaga. Olen korralikult ette valmistunud, ma ei oska seda tunnet kuidagi teisiti kirjeldada, kui et minu sisemised emotsionaalsed ja loogilised jõud on tasakaalus. Ma olen nagu keset tormist merd kõrgel kivil kükitav kormoran. Mind ümbritsevad Patrikust hetkel sakiliste särtsudena saabuvad emotsioonisahmakad on nagu tuul, vihm ja udu; murduvad vastu kive, aga ei löö pea kohal kokku.

Patrik imeb aplalt oma sigaretti ja jätkab siis, nägu veidralt hiirelikuks grimassiks kirtsutades ja häält peenikeseks surudes: „Patrik, püüame mõelda, mis su lapsepõlves on mõjutanud sind oma viha ebaadekvaatselt väljendama. Kas sa mäletad, et olid sageli hirmul? Et sulle keelati midagi, mis sinu jaoks oli oluline?”

Patriku ärritus eskaleerub visiseva raketina. Süütan iseenda sekkumisimpulsi heidutamiseks sigareti. George ütleb alati, et liiga vara sekkumine on nagu kaks tagasisammu pärast ühte edasisammu. Ta ütleb, et rändurid õpivad läbi valu. Ja tal on õigus. Kõrvalt vaadata on lihtsalt raske. Aga pelgalt sellepärast, et ma suudan midagi teise inimese valu leevendamiseks ära teha, ei tähenda, et ma seda kindlasti tegema peaksin. „Sageli,” ütleb George, „on inimesel põhjusega valus, halb või ebamugav; võibolla on ta laiskusest või lohakusest midagi tegemata jätnud, midagi mõistlikult läbi elamata jätnud ja see on õppetund, mille ta peab saama. Kui sa nende eest vigade paranduse enne ära teed, kui nad viga märgata jõuavad, on kogu kogemus nende jaoks väärtusetu.”

Patrik litsub koni vihaselt tuhatoosi ja kopsib keeleneediga paar korda tigedalt vastu alahuules olevaid ümaranupulisi rõngaid, klõbisedes nagu lõgismadu ja jätkab oma terapeudi imiteerimist: „Õppides oma viha adekvaatselt välja elama, saad sa lahti ka vajadusest alkoholi ja ajaviiteuimasteid tarvitada,” lause lõpuks on Patriku naisehääle imitatsioon jõudnud etteheitva piiksumiseni ja ta põskedele ilmuvad mõned punased laigud, mida saadab minu poole tumeda tormipilvena kobrutav viha.

„Patrik,” ütlen ma istuma tõustes ja ennast tema poole pöörates, „sa oled üsna vihane.” See on üks osa meie tööst, ainus osa, kus ma praegusel ajal Patrikuga tegelikult oma annet kasutan. Ma lükkasin tema poole väikese laine rahu ja ükskõiksust, midagi, mis aitaks tal hetkeks eemalduda. Patrik tõmbab sügavalt hinge ja ajab end samuti istukile, oleme mõlemad rätsepaistes, näod teineteise poole, põlved praktiliselt teineteist puudutamas. Patrik kolistab jälle keelde ja huulde needitud metalli teineteise vastu, liigutus, milles olen õppinud ära tundma tema katse iseennast rahustada ning püüda minu sekkumise peale mitte endast välja minna. Sest ei ole lihtne leppida sellega, et kellegi sõrmed sinu sisse nuppe vajutama ulatuvad.

„Jah,” ütles ta viimaks.

„Sellest pole midagi,” ütlen ma, tajudes, kuidas Patrik püüab oma viha suhkruvatimeistrina pulga ümber koguda, et see siis kuhugi ära pakkida, „ära suru seda, me oleme ju rääkinud, allasurumine on kõige hullem meetod vihaga tegelemiseks.”

Patriku mõlema käe sõrmed on pidemeni juustes ja ma näen, kuidas ta lõualihased pingesse lähevad ja lõdvestuvad, kui ta oma keeleneeti hammustab, loodetavasti ei murra ta sedasi hambaid. Ma näen, kuulen ja tunnen, kuidas ta püüab, nii väga püüab mind kuulata. Võtan põrandalt ta kohvitopsi ja ulatan selle tema poole, surun selle praktiliselt ta huulte vastu, ta nina alla, et mingisuguseid teisi signaale peale ta enda pulseeriva ärrituse temani saata. Patrik võtab parema käe juustest välja ja mähib selle kohvitopsi ümber.

„On sul abi vaja?” küsin ma. Patrik ei vasta, ta mõtleb, püüab otsustada ja raputab lõpuks pead, ning minuni jõuab pahvakas tema enesega rahulolu, tema uhkust iseenda juurde. Ja mina olen ta üle samuti uhke, veel kuu aega tagasi oleks ta oma monoloogi saateks kohvitopsid vastu seina lennutanud, suure tõenäosusega vähemalt mõned riided seljast kiskunud ja nende peal trampinud. Lasen ennast vabaks ja luban Patrikul tunda, et ka mina olen temaga rahul. Patrik naeratab nagu hiire alla neelanud kass ja süütab järjekordse sigareti. Vaimse orgasmi järgse sigareti.

Vaatan aknast välja ja pean plaani, kuidas ta liigsest eneseõnnitlemisest ilma suuremat draamat tekitamata välja tuua.

„Kus su viha praegu on?” küsin ma Patrikut vaikselt põlvega tonksates. Tal võtab pisut aega, et mulle vastata, näib, et ta otsib teed tagasi meie vestlusesse, teed tagasi sealt, kus ta just hetkel oma vihaga silmitsi seisis.

„Siinsamas,” ütleb ta.

„Aga sa ei ole praegu vihane, sa ei taha midagi lõhkuda ega kedagi lüüa,” konstateerin ma. „Jah,” nõustub Patrik ja on ilmselgelt segaduses.

„Kuidas sa seda tegid?” küsin ma.

Patrik pilgutab silmi, asetab kohvitopsi põrandale ja ma näen, kuidas ta käsi teeb tahtmatu jõnksu juuste poole, kuid ta peatab selle, põimides sõrmed vaheliti ja pannes need sülle.

„Ma ei tea,” ütleb ta aeglaselt, „kas sa, kas sa oled kindel, et see olin mina? Et see ei olnud sina?”

„Täiesti kindel,” ütlen ma ja hoian naeratust tagasi.

Patrik mõtleb, üritab iseenda jälgi mööda tagasi minna sinna, kust ta täna esimest korda õige pöörde tegi.

„Ma ei tea, ma vist ... mulle tundub, et mul õnnestus oma viha näha, ette kujutada.”

„Millisena?”

„Musta veniva kombitsatega asjana, umbes sellisena, kui õnnestuks naftalekkest läbi ujunud pardi seljast see terve kihina eemaldada.”

Noogutan. See on hea, kuudepikkuse harjutamise tulemusena on Patrik lõpuks ometi võimeline konkreetse emotsiooni teemal mediteerima, oma viha visualiseerima ja ennast seeläbi sellest piisavalt distantseerima.

„See on super,” ütlen ma ja luban juba ammu põski näpistava naeratuse huultele libiseda. Patrik jälgib mu näoilmet ja tema enda nägu lööb mu naeratuse ja kiidusõnade peale särama nagu jõulupuu.

„Kas sa oleks valmis nüüd edasi minema?” küsin ma ettevaatlikult. Ma ei taha teda liialt kiirustada, enesega rahuloluks peab aega jääma, samas, kui seda aega on liiga palju, võib hakata tunduma, et lõppeesmärk ongi saavutatud, kui tegelikkuses on veel tükk maad minna.

Patrik noogutab entusiastlikult.

„Mäletad, kui me rääkisime, et sellist asja nagu õigustatud viha ei ole olemas? Et viha on üks kolmest olemasolu mürgitavast jõust, peale ahnuse ja rumaluse.”

Patrik noogutab endiselt.

„Kuidas sa saaks praegu, kui su viha on siinsamas, aga ei valitse sinu üle ja ei ole samas ka alateadvusesse surutud, sellest vihast lahti lasta? Selle naftareostuse ära filtreerida?”

„Ma võiks üritada seda kuidagi mitte teisi kahjustaval moel välja elada.” ütleb Patrik, aga ma näen, et ta on ebakindel.

„Näiteks kuidas?”

„Um, ma ei tea, Kerling soovitab sportida, poksikotti taguda või pabereid rebida.” Patriku kulm tõmbub kortsu ja käsi on tagasi juustes, tunnen, kuidas tema just välja tõstetud viha vaikselt tagasi sisse vingerdab ja kuidas see mind ootamatult tabab, mul korraks üle pea lööb.

„Vitt!” karjatab Patrik enne, kui ma midagi teha jõuan ja viskab pooltäis kohvitopsi täiest jõust vastu seina. „Kuradi Kerling on mu aju oma kasutuid valetarkusi täis toppinud. Igavene vitt. Ma ei tea mille eest talle see kraad on antud, kui ta ilmselgelt muust ei mõtle kui nussimisest. Mul läks juba nii hästi, ma olin peaaegu seal. Türa küll! Kasutu, rippuvate rindadega loll vitt.” Patrik on püsti karanud ja rebib kogu jõust ust, mäletamata, et ta ise selle sisenedes lukku keeras.

„Kuradi uks, türa, Heller, mida sa lamad seal, aita mind,” karjub Patrik. Tõusen püsti ja panen oma käe samuti ukselingile, Patriku viha on praegu minu viha ja metalli tundmine aitab mul käivitada kiire hädabi­visualisatsiooni, kiirmaandamise. Näen, kuidas mu sõrmed ümber piksevarda sulguvad ja lükkan Patriku viha piksenoolena maakoorde enne, kui see oma kombitsad minusse ajab. Olen tagasi mina ja keskendun rahule, mida Patrikule saata – leebele, loobumisvaluta rahule ja harmooniale. See ei ole lihtne, sest Patrik karjub, on peaaegu pisarate äärel, ma olen iseenda jaoks esmakordselt täheldanud, et Patriku vihas tundub jooksvat jätkuv misogüünia muster; ma püüan seda teadmist tulevasteks mõtisklusteks kuhugi salvestada. Samal ajal ei saa ma tema poolt aina pealetulvavate negatiivsete impulsside voolu blokkida. Lõpuks mul siiski õnnestub rahu Patrikuni toimetada, ta lõpetab jalgadega ukse peksmise, keerab ennast tagasi näoga minu poole ja libiseb abitu jahukotina põrandale istuma.

Istume tükk aega sõnatult, Patrik hingab raskelt sisse-välja ja mina ootan õiget hetke, et tagasi tõmmata ning Patrik iseenda hooleks jätta.

„Fuck,” ütleb Patrik õnnetult pärast seda, kui ma projitseerimise lõpetan ja löristab nina. Tõusen, et talle lähemale minna, kui Patrikut elektritormi väreleva pilvena ümbritsev pettumus, lootusetus, loobumine ja ahastus mind peaaegu põlvili niidab. Püüan pinnal püsida, aga tema meeleheide lööb mul ikka ja jälle pea kohal kokku. Sirutan sõrmi, katsun oma kellarihma ja saapaninasid, otsin oma teadvusesse hommikul seotud sõlmesid, et ennast temast eristada, kuulen, kuidas Patrik nutab suurte, luksuvate ja nuuksuvate tõmmetega nagu haavatud loom. Mul läheb liiga kaua, et tagasi jõuda. Mul läheb liiga kaua, et osa Patriku valust tema pealt maha riisuda, et ta kergemalt hingata saaks. Ma oleksin pidanud tähelepanelikum olema. Ma ootasin talt liiga palju.

„Pole midagi,” ütlen ma, kui Patrik on rahunenud ja oma esimese kriisijärgse sigareti lõpetanud. Ma tahaksin tegelikult öelda, et tal läks hästi, et ta peaks enda üle uhke olema, aga ma tean, et ta ei ole valmis seda kuulma.