Читать книгу Marduse tänav - Katrin Pauts - Страница 4

„Me nägime teda siin, heki ääres. Ma ei tea, kas ta oli siis juba surnud. Mulle näis, et ta magab murul. Me nägime tema valget kleiti… See ei olnudki valge? Võib-olla. Meile tundus, et see on valge. Mälupildis on see valge. See peab olema valge, valge tundub õige. Printsessid ju kanna vad valget, see on nende värv. Valge nagu puhtus. Lein. Tühjus. Tühjus, jaa – praegu, kui talle mõelda, tundub, et teda nagu poleks olnudki. Ta oli, teate, ta oligi nagu tühi koht.”

(Katkend romaanist „Printsessi surm:

salapärane juhtum äärelinnas”)