Читать книгу Marduse tänav - Katrin Pauts - Страница 6

Marduse põik on rahulik tänav, mida selles linnas keegi ei tea – kui siia teed küsida, kehitatakse vastuseks õlgu: „Pole kuulnudki? Marduse? Mis nimi see üldse on?”

Ma ei ole kuulnud, et tontliku kõlaga Marduse midagi erilist tähendaks. Ümbruses on palju sarnaste nimedega tänavaid: Vaimu, Ilmutuse, Lumma, Vilbuse, koguni Hirmu puiestee. Viimase elanikud olevat linnavalitsusse kahekümne allkirjaga kaebekirja saatnud, et tänava nimi ära muudetaks, millele vastasid ülejäänud kakskümmend seitse elanikku omapoolse kaebusega, et tänava nimel ei ole häda midagi. Linnaosa ennast nimetatakse üsnagi vaguralt – Liiviku. Marduse on Liiviku linnajao kõige äärepoolsem tänav.

Marduse tänavale ei ole asja kellelgi teisel peale nende, kes siin elavad. Harva käiakse siinsetel elanikel külas, aga külalised on väga hoolikalt valitud. Keegi ei satu siia lihtsalt niisama jalutama ja vaatamisväärsusi siin ei ole, kui iluaiad välja arvata. Mida olekski suvalistel inimestel niisuguses kohas teha? Meie linn lõpeb siin. Marduse tänavast algavad liivikud – nende järgi ongi meie asum saanud oma nime – ja männipuusalud. Naabrusest magalarajoonidest sõidetakse sügisel siia korjama väikesi pruune seenenööbikesi. Peatus on linna piirides viimane, selle nimi ongi Männi ja kuna see asub lagedal kohal, on sealt metsani veel tükk maad astumist – rong peatub õnneks Marduse tänavast eemal, raudteemüra meieni ei ulatu. Marduse tänava elanikud ostavad oma seened turult, mis asub siit paar kilomeetrit eemal linnaosa keskuses. Nemad ei korja metsa alt – mitte kunagi. Metsas on sääsed ja puugid. Ja inimesed siin tänaval ei kummardu isegi männipuude ees.

„Miks sa ikka veel siin elad, Elisabeth?” küsiti minult. Seda küsitakse päris sageli. „Sellises sumbunud kohas?”

Nad ei tihka lisada: „Pärast kõike seda…”

Nende jaoks tundub ennekuulmatu, et elan ikka veel samas majas – nüüd küll üksinda. Kedagi teist sellel aadressil, Marduse põik 10, enam ei ela. Maja ise on ühele inimesele liiga suur, paljudele mõjuks see ka hirmutavalt.

Minevik ei ole ainus põhjus, mis neid küsimusi ajendab. Neile, kes siia ainult mõneks tunniks satuvad, mõjub Marduse tänav ahistavalt, ilma et nad selle elanikke ja nende tausta teaksid. Õhk on siin paks ja kleepuv, männilõhnaline, see voolab sulle peale, lämmatab sind, kui siia liiga kauaks jalutama jääd. Need on kõrged sirged puud, mis seda tunnet tekitavad. Marduse tänav on kitsas ja ühesuunaline. Siin tuleb osata õigesti manööverdada.

Mul ei olnud küsijatele kunagi paremat vastust kui: „Aga miks mitte? Siin vähemalt ei muutu kunagi midagi. Siin ei juhtu midagi.”

Tuttavad leppisid selgitusega. Eks enamik neist tundis mind ju vaid pealiskaudselt, neid oli lihtne lollitada. Mul olevat ehk õiguski, arvasid nad. Tänapäeva maailm olevat tõesti närviliseks muutunud, rahu on luksuskaup. Need küsimused ja mu enda põiklevad vastused tegid mind alati rahutuks. Ise olin ju oma valest teadlik – see polnud tõsi, Marduse ei olnud mingi malbe paik. See oli petlik ja julm koht. Juhtunud oli siin palju, liiga palju, ma ainult eelistasin argipäeviti seda mitte mäletada. Õppisin end välja lülitama, samal ajal kiivalt minevikku valvates. Elasin päris elu asemel lugudes, mida kirjutasin, proovisin põgeneda tegelaskujude nahka, teeselda, et ma ei ole siin.

Mul ei olnud mingit võimalust. Pidin siia jääma.

„Elisabeth, sa oled hulluks läinud? Sa helistad kõigist inimestest just mulle. Pärast seda kõike? Miks just nüüd?” küsis tema, kui olin ta numbri valinud ja südame puperdades oodanud, millal telefonile vastatakse. „Mida sa tahad selgitada? Miks sa alles nüüd ärkasid? Sinu selgitusteks on juba liiga hilja. Sa ei saa võtta sinule sobival päeval heast peast kätte ja ümber mõelda, kui oled kõik enda ümber ära lõhkunud. Kui oled kelleltki teiselt kõik ära võtnud. Inimeste elud ei ole nagu Lego konstruktorid, et paned muudkui uuesti kokku, kui oled midagi valesti teinud. Ma ei taha sinuga rääkida. Meil ei ole midagi ühist.”

Ta ei lõpetanud kõnet siiski kohe ja kasutasin seda ära. Lõikasin talle otsustavalt vahele. Ta pidi mind ära kuulama. Mul keris silme ees see päev, kui ta siit Marduse 10 majast ummisjalu välja tormas – peaaegu ette pakikulleri autole, mis vihaselt tuututas. Ta ei olnud mind siis lõpuni kuulanud. Ta ei uskuvat mu jutust mitte ühtegi sõna.

„See ei ole see, mis sa arvad. Ausalt,” keelitasin. „Ma ei taha otsast alustada, ma ei taha mingeid suhteid sisse seada. Mul on sulle ainult üks jutt ja siis on kõik.”

„Ahah, veel hullem. Mis mõttes kõik?” ei saanud ta aru. „Korjad inimese korraks üles, teed temaga oma trikid ära ja siis lased uuesti jalga? Jälle üks sinu mäng. Mind on hoiatatud, et sa mängid inimestega. Et sa ei oskagi teisiti – see on sinu iseloomus sügaval sees.”

Ta oli endast väljas, kuigi oli minust kuulnud ainult veerandi jagu tõtt. Ainult pisikese osa sellest loost, mille kavatsesin talle nüüd rääkida. Olin sellele otsusele jõudnud pärast viimast arstivisiiti. Mul on vaja rääkida. Esimesena tahan sellest kõigest rääkida just temale. Tema väärib seda kõige rohkem. Ta ise ei arvanud nii. Ta ei olnud tõde veel kuulnud, ta ei osanud arvata, kui väga tal võiks seda vaja olla.

„Kuule, mõtle järele, ära rapsi. Ära otsusta pimesi. See võtab sinult ainult ühe õhtu.”

„Mis see siis on? Miks sa keerutad, Elisabeth? Olgu, ma võin siis korraks kuulata. Palun – praegu, kohe. Miks sa ei saa telefonis öelda, mis sul on?” nõudis ta oma mõõdetult tasakaaluka häälega, mis oli mulle alati närvidele käinud. Ta ei tõstnud häält isegi siis, kui vihastas. „Mida sa minust tegelikult tahad? Sa juba kord üritasid mind oma mängudesse tirida. See ei läinud sul läbi.”

Ta jutustas, kuidas teda olevat minu eest hoiatatud. Teda olevat manitsetud minu jutust mitte väljagi tegema – mitte alistuma. Kahtlustasin, et ta on mu naabritega rääkinud, lasknud neil endale maalida pildi minust kui koletisest. Ma tahtvat alailma seda, mis kuulub teistele. Mul ei olevat oma elu ja ma üritavat seda teistelt varastada, näpata teiste inimeste õnne.

„See ei ole telefonijutt,” ütlesin ja püüdsin end talitseda. Ta ju tahtis minuga kokku saada, tundsin seda pausidest sõnade vahel, aga ta tammus meelega ümber tulise pudrupoti, raisates meie mõlema aega. Mulle oli aeg nüüd eriti kallis.

„Oeh, Elisabeth. Miks sa selliseid asju teed? Sind õigustatakse sellega, et sa oled kirjanik. Sul on veres asju välja mõelda – patoloogiline vajadus, nagu öeldakse. Kas kõiki asju saab siis sellega õigustada? Su ümber on päris elu ja inimesed, mitte tegelaskujud ja lood.”

Ta hakkas mu surve all murduma. Tajusin seda tema häälest. Ta ohkas rõhutatult, etendas suuremeelset, kes enesega võitleb ja lõpuks järele annab. Kujutlesin, mida ta parajasti teeb, tal oli selline komme – ristab oma sõrmi ja surub neid kõveraks, kuni veri seisma jääb. Niisuguste nippidega hoidiski ta end vaos, surus tõusvat viha enda sisse – küüneviha kaudu. Olin kunagi näinud kedagi teist samamoodi sõrmi ristamas.

„See oleks viimane kord, ausalt. Võib-olla me saame lõpuks teineteisest aru ja sa mõistad, et ma ei valetanud sulle,” laususin vaikselt. Lisasin alandlikult: „Sa oled ju hea inimene. Ma tean seda. Mulle on praegu väga tähtis kõik ära klaarida. Sinu enda pärast. Ma ei tahagi, et sa mulle andeks annaksid.”

Ta arvas muidugi, et tahan andestust anuda, aga see minu tõde ei olnud niisugune. Pooltõde, mida ta praegu teadis, kuigi ei uskunud, oli palju parem.

Olin arstilt saanud signaali, et mul on vaja otsad kokku tõmmata. Aeg hakkas otsa lõppema, ravi ei mõjunud enam. Me olime kolm aastat võidelnud, kõike proovinud. Haigus oli liiga kaugele arenenud. „Me võiksime ju uue kuuri keemiat teha, midagi ehk veel nende uute ravimitega välja mõelda, aga sa ei taha seda, Elisabeth. Sa ei ole selline inimene,” võttis arst mu olukorra kokku. Olin teda juba kolm aastat tagasi palunud, et ta mulle alati ausalt ütleks, kuidas asjalood päriselt on. Ta selgitas, mismoodi need asjad käivad – kui alandav on haigele selline lootusetu, juba ette kaotatud võitlus.

„Näen pidevalt neid korjanduste kuulutusi – imeravi Saksamaa haiglas, viimane õlekõrs, aidake, koguge raha… Paari kuu pärast on nad kõik surnud. Meie ei tohi valjusti öelda, et imesid ei ole,” oli tohter lausunud, ise ilmset kergendust tundes, et mina olin teistsugune. „Sa kujutad ette, mis tunde see arstis tekitab? Ämblikuvõrgus rapsiv mutukas. Öölambi kupli all pekslev liblikas.”

Mul olevat veel paar kuud, kus tunnen end suhteliselt hästi. Siis algab kiire allakäik. Valudega olevat võimalik toime tulla, ta kirjutavat mulle kõige kangemat kraami, mida seaduslikult tohib. Mu enda asi on, mis ma sellega teen, lisas tohter ettevaatlikult. Sain vihjest aru.

„Mis sa siis otsustad?” küsisin kärsitult.

Kuulasin telefonist vaikust. Akna taga kriipisid puuoksad vastu klaasi, tuul tõusis sel pärastlõunal kiiresti. Taevas oli pilves ja juba hakkas väljas pimedaks minema, liiga vara isegi selle aastaaja kohta. Ma peaaegu ei näinud enam Brita ja Arturi maja teisel pool tänavat. Neil ei põlenud tuled, ju olid kodust ära – kas Brita mitte ei maininud, et nad sõidavad oktoobris Portugali? Ma ei mäletanud. Brita võis seda ka eelmisel aastal öelda. Ta praalis alatasa millegagi ja nad sõitsid pidevalt kuhugi. Sügisõhtud olid Marduse tänaval troostitud, halva ilmaga võis end siin väga eraldatuna tunda. Kõik tõmbusid tormi ja vihma eest oma urgudesse, lukustasid uksed ja süütasid kaminas tule. Minul ei ole kaminat, või õieti on see nii vana ja hukas, et sinna tuld tehes paneksin kogu majale tule otsa. See maja on Marduse tänaval üks viletsamaid. Selle eest ei ole keegi enam mitu aastakümmet hoolt kandnud.

Telefonist kostis see vaevu hoomatav miski, mida kõrv tabab eelhoiatusena, kui vaikus hakkab lõppema. Ta oli otsusele jõudnud.

„Olgu siis. Täna õhtul tulen läbi. Ainult sellest peab päriselt saama viimane kord,” lausus ta neutraalse tooniga, nagu oleksime kogu selle aja rääkinud kassipoegadest või aiatöödest. Nii varjavad inimesed uudishimu, mida peavad keelatuks. Ta tahtis teada küll. „Aga ma saan vist alles üsna hilja tulema. Mul on täna palju tegemist. Kas kell kümme õhtul sobib? Sa ju oled öise eluviisiga, eks?”

Olin meelitatud. Ta ei olnudki minu vastu nii ükskõikne. Nähtavasti oli ta minust hiljuti lugenud, ikkagi tundis veel huvi. Me olime olnud sõbrannad, saanud hästi läbi, kuni… Mnjah. Ta pidas seda minu mänguks – seda, mis tema lapsega juhtus. Ta eksis. Ma pidin talle ütlema, et ta oli olnud ebaõiglane. See ei olnud mäng, mitte minu oma. See oli kogu aeg kellegi teise mäng.

Olin paar kuud tagasi uue romaani ilmumise puhul ühele ajalehele intervjuu andnud ja kirjeldanud, et töötan peamiselt öösiti. Ma ei vaevunud artiklis põhjendama, miks – keegi polnud põhjendust küsinudki, ju eeldatigi, et kirjanikud on ebanormaalsed inimesed –, aga öö pakutav vari sobis mulle. Viimastel kuudel hakkasin kiiremini väsima ja enam mõned nädalad ei olnud ma arvuti taha istunudki. Ajakirjanikule ma sellest ei rääkinud, tahtsin, nagu öeldakse, müüti üleval hoida. Meie, kirjanikud, oleme ebamaine tõug. Maagid. Illusionistid. Me peame kõike teisiti tegema kui tavalised inimesed, ainult sel juhul mõjub meie looming nii, et kõik tahavad seda uskuda.

„Jah. Mulle meeldivad ööd. Väga hea,” vastasin. „Tule, millal soovid. Peaasi, et sa tuleksid.”

„Loodan, et sa oled vahepeal muutunud, Elisabeth,” torkas ta enne kõne lõpetamist. „Sest kui sa ei ole, siis…”

„Võid kindel olla,” lubasin. „Ma olen palju muutunud.”

Oli see tõsi? Mida üldse tähendab inimese muutumine, millest nii palju kõneldakse? Olin kirjanikuna inimloomust uurides järeldusele jõudnud, et inimene on muutumatu suurus. Muutumine on ainult näiline, me vaid lükkame aegajalt midagi uut ette. Tegelikult on kõik meis algusest peale olemas. Kes on loomult mõrvar, on seda lapsepõlvest peale. Kes on sünnilt valetaja, on seda juba päevast, kui ta täislausetega kõnelema õpib. Ainult iga mõrvar ei lähe tapma – läheb ainult siis, kui mõrvar temas esile kutsutakse. Inimene on nagu suur sopiline maja, kus valgus põleb kord ühes, siis teises toas. Oleneb, millist lülitit parajasti vajutatakse. Mu arst oli selgitanud, et samamoodi areneb ühel eelsoodumusega inimesel vähkkasvaja ja teisel mitte. Et vähk saaks sinus ellu ärgata, tuleb lülitit vajutada. Minus oli keegi kuidagimoodi seda teinud. Mõtlesin oma õele. Kas ka Eeva kandis sama salalikku geenimutatsiooni? Kas tema lülitit ka vajutatakse või tal jälle veab ja ta pääseb minuga võrreldes kergemini, nii nagu alati?

Panin telefoni laadima ja läksin kööki, et kruusitäis kanget kohvi teha. Ma ei joonud muidu enam kohvi, polnud isu. Millalgi suvel ostetud pakk seisis juba mitu kuud niisama. Täna oli seda tarvis, pidin ju tema pärast ärkvel püsima. Lülitasin kohvimasina sisse ja see ei hakanudki streikima nagu tavaliselt. Kohvimasin oli mu köögis ainuke suhteliselt uus, kuigi odav ja niru riistapuu. Kõik muu oli vana. Ma ei tahtnud siin majas midagi muuta. See oli osa mu karistusest, mille olin endale määranud.

„Võta vähemalt see õudne linoleum üles. Isver, kus näeb tänapäeval veel linoleumi? Arturil on meie remondist ülejääke – mingid plaadid, ilusad ja heledad. Miks sa ei küsi? Inimesed saaksid ju aidata. Kõik teavad, et kirjanikele ei maksta Eestis suurt midagi,” manitses Brita, kui ta siia paar kuud tagasi sisse astus, et mulle üks kiri tuua, mille uus postiljon oli väidetavalt kogemata tema kasti pistnud. Me ei käinud enam nii tihti läbi kui varem ja ettekäändeid sisse astuda oli aina raskem leida. „Sa näed nii kõhn välja. On sul midagi viga? Kuidas su tervis on?”

Brita paistis sedapuhku päriselt muretsevat. Me ei olnud enam mõnda aega näost näkku kohtunud ja mu haigus oli hakanud vastikult välja paistma. Esikupeeglist tõttasin kiiresti mööda, et sinna mitte kogematagi pilku heita. Olin poole aasta jooksul järsku vanaks jäänud. Kahheksia, nii seda kutsuti. Vähihaigusest tingitud kõhnumine. Kortsud, tuhmunud nahk, lõdvad põsed. Mitte ükski kreem ei aidanud, surma ei saa ära petta. Tegelikult oli Brital salajas hea meel, uskusin. Ta oli mu välimust alati kadestanud. Keegi ei oleks veel eelmisel aastal osanud paugupealt öelda, kas olen kolmkümmend üheksa või kakskümmend seitse – olin siis priskepoolne, aga mitte lodev, vaid igalt poolt just paras jagu prink. Seda sorti priskus, mis meestele meeldib. Brita oli seda liiga valusalt tunda saanud.

Brita ei teadnud, et nii haige olen. Tema elas teadmises, et olen remissioonis – paar aastat tagasi olin ka ise uskunud, et haigus on minust lahkunud. Ma ei tahtnud talle tõtt öelda. Siin tänaval ei olnud ma veel kellelegi rääkinud, et mu haigus tagasi on ja sedapuhku lõplikult. Brita oleks kahjurõõmu tundnud, tal oli selleks hea põhjus.

„Ah, ära muretse, see ei ole üldse tervisest. Ma proovisin ühte lolli dieeti. Internetist lugesin. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi,” vastasin, kui ta mind hämmeldunult jõllitas. „Tahtsin vist sinu moodi olla. Kuidas sa küll oma figuuri hoiad, Brita?”

Ta naeratas meelitatult. Vahel oli teda ikka nii lihtne lollitada.

Brita ei olnud eriline iludus, vaid täiesti tavaline. Ta oli kuivetu, nahk kolbal õhuke nagu kivile tõmmatud pärgament. Tema ei vananenud – sellisele nahale ei saanudki kortse tekkida, kurdude jaoks ei oleks nahka jätkunud. Ainult tema nooruslikkus ei olnud kuigi ihaldusväärset sorti, vaid selline, kus ollakse juba kahekümnesena nelikümmend viis. Niinimetatud ajatu ilu, mis tegelikult ei ole midagi väärt. Ta oli seda tüüpi naine, kes võib karistamatult süüa kreemikooke ja sefiirikorvikesi. Ta tegigi seda, lootes vist, et nii kasvavad talle viimaks rinnad.

„Ah, mis sa nüüd. Ma olen täiesti tavaline maatõugu naisterahvas,” pomises Brita õhetama lüües.

Nad on siin tänaval kõik pealiskaudsed. Nad ei süvene. Keskklass – vähemalt Eestis – pole mitte riigi ja rahva alus, vaid võlts, iga vääratuse puhul valmis põrmu langema ning pool majandust endaga kaasa tõmbama. Nad olid staatusesümboleid täis riputatud, nagu inimesed muidu ei usuks, et nad enam vaesed ei ole: laenuga ostetud majad, autod, viimase peal tehnika, kunstjuuksed, kunstrinnad. See meie Rootsi pankade arvel siginenud libakeskklass on nagu puuk, mis imeb ennast teiste kulul täis, ei loo riigile ega rahvale mingit rikkust, vaid kuhjab seda ainult enda nina alla. Laenab aina juurde, et kergitada oma tagahoovi üha kõrgemaid varandusemägesid. Kellel on surres kõige rohkem asju – maju, hiigelsuuri telekaid ja autosid, mille pank saab iga kell tagasi küsida?

Britale ei meeldinud, et mu lagunev tondiloss nende vaadet rikkus, ja selle nimel oli ta valmis teesklema suuremeelsust, pakkuma oma remondi ülejääke ning koguni Arturi abi. Näilisus on siin kõik. Marduse tänav on ainult üks suur illusioon ideaalsest elust.

„Selle majaga pead sa ühel päeval ikka midagi ette võtma. See ei saa nii jääda,” pinises Brita tüütult nagu varakevadine sääsk oma kulunud laulu ja osutas jälle mu vanale beežile linoleumile, millel oli kunagi olnud ruudumuster. Mustrit ei olnud enam näha. „Mul on kataloogist uus mööbel tellitud. Kas sa tahad uusi köögikappe?”