Читать книгу Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma - Katrin Saali Saul - Страница 6

... soovin teha sügava kummarduse inspiratsiooniallikatele, kellega kokkupuude kas raamatu vahendusel või isiklikult pani mind kirjutama oma raamatut. See peatükk on naise arhetüüpide huvilisetele marginaalse tähtsusega, pakkudes pinget pigem neile, keda huvitab minu enese teekond, kuidas ma enda jaoks elumuutva naise arhetüüpide teema juurde üldse jõudsin. Teised võivad selle heietuse rahumeeli kõrvale jätta ja süveneda kohe sissejuhatusse.

Minu kirgas ja siiani põlev huvi naise arhetüüpide maailma vastu sai alguse hoopis meeste juurest. 2004. aastal sattusin lugema Robert Moore’i ja Douglas Gillette’i raamatut „Kuningas, Sõjamees, Maag ja Armastaja. Teekond küpse mehelikkuse lätetele“. (Huma, 2000, Pilgrim 2013)

Hakkasin nägema mehi teise pilguga, adudes, et iga naine tahaks, et tema mees oleks kui Kuningas – võimas, õiglane, väärikas, kes kannaks vastutustundlikult hoolt oma kuningriigi eest, olgu selleks siis perekond või ettevõte. Kõik naised unistavad, et mees oleks kui Maag – loov ja tark, kes leiaks lahenduse igale probleemile ja väljakutsele. Naised soovivad näha enda kõrval Sõjameest – julget, tugevat, vastupidavat, kes vapralt võitleb oma eesmärkide eest ja oma kallima nimel läheb kasvõi lohega kartmatult silmitsi. Ja milline naine ei igatseks koos olla Armastajaga – truu ja pühendunud partneriga, kes tunneks armukunsti nii kehalist kui hingelist poolt?

Need neli arhetüüpi^[1.] moodustavad kokku küpse mehe hingeelu põhistruktuuri, luues justkui nii erinevatest algkujudest ühtse meheliku terviku. Tasakaalus ja pühendunud Kuningas loob Maagi teadmiste varal riigi, mida Sõjamees Kuninga juhtnööride kohaselt laiendab ja kaitseb ning kogu seda pragmaatilist asjaajamist hingestab Armastaja loovus. Jah, Armastaja impulsid panevad mõnikord ka täiearulistel meestel katuse sõitma, ajalugu on rikas sääraste näidete poolest.

Filmikangelased, kes paljudele naistele meeldivad, kehastavad just neidsamu jooni. Mõnikord seotakse need arhetüübid kõik ühte tegelaskujusse kokku – näiteks James Bond – Kuningana alati väärikas Inglismaa ja inimkonna huve teenides, Maagina, leides plaani ka võimatu missiooni täitmiseks, Sõjamehena, kel luba tappa, on temas julgus ja suutlikkus hakkama saada iga kurikaelaga ning kirglik Armastaja on ta filmis samuti, väga ebapüsiv ainult.

Paraku on igal arhetüübil olemas ka oma ebaküpsed varjupooled.

Tasakaalustatud Kuningaenergia variüksuseks on Hirmuvalitseja, kes ei ole huvitatud oma kuningriigi isetust teenimisest. Teda on vallanud türanlik soov tunnetada oma võimu, ta on teiste suhtes jõhker ja ebaõiglane ning hoolib vaid iseenese vajadustest. Selle aktiivse pooluse vastandina varitseb kuningat Nõrgukese passiivne arhetüüp, kes ei oma kontakti oma vägevuse ja jõuga ning kel pole mingit teadmist, oskust ega tahtmist kuningriiki hallata.

Elutervet Sõjameest ohustab Sadisti varjukülg, muutes Sõjamehe julmaks ning kättemaksuhimuliseks, kes pärast võitlejakohuse täitmist tahaks vallutatud alad rüüstata, põlema panna ning naised ära vägistada. Sõjamehe arhetüübi puudujääk avaldub seevastu väärtalitusliku Masohhisti või teovõimetu Argpüksi näol, kes isegi hiirt ei suuda kinni püüda, rääkimata siis suuremate väljakutsetega silmitsi olemisest või oma naise eest võitlemisest.

Armastaja ürgne energia hõlmab elavust ja kirge. Vari-Armastaja kannatab Don Juani sündroomi käes. Ta otsib ülimat ja kestvat orgastilist seisundit, muutudes Sõltlasarmastajaks. Või siis ei tunne ta mingit kirge ja eluiha ning jääb saamatult Suutmatu Armastaja varirolli mängima. Lihtsalt väljendudes – vari-Armastaja kas eksleb täitmatult ühe naise embusest teise manu või siis on memmepojana vagur ega söanda naistele üldse ligineda.

Nutikast ja oskuslikust Maagist saab aktiivselt üle võlli minnes variserlik Tüssaja, kes kasutab oma teadmisi kurjalt ära, lubab kokku maad ja ilmad ning tahab oma äri- või elupartneritel pidevalt nahka üle kõrvade tõmmata. Tüssaja kõrgpilotaaž avaldub poliitikute retoorikas ja demagoogias. Oma ala suurmeistrid suudavad laiad rahvamassid panna uskuma, et naaberriigi territooriumi annekteerimine on tegelikult vaid oma kaasmaalaste õiguste kaitse. Maagi passiivne varivorm on Süütuke, kes ei saa millegagi hakkama, sest tal endal puudub elujõud ja -tarkus. Ei saa ta hakkama kraani parandamisega, loovust ei jagu, kuidas raha teenida ning nutikust pole temas just ülemäära palju. Ta on luuser, kellel pole head plaani.

Küsimus pole mitte selles, kas variarhetüübid mehes end ilmutavad, vaid millal ja kuidas. Nad on peidus igas mehes. Kas nad domineerivad või juhivad meest vaid aeg-ajalt?

See raamat inspireeris mind mõtlema, milline on siis teekond küpse naiselikkuse lätetele ja millised on naiste arhetüübid.

Sellest küsimusest kantuna leidsin palju mõtteainest Clarissa Pinkola Estesilt. Ta pühendab oma imetabase raamatu „Naised, kes tantsivad huntidega“ (Huma 1997) pärimustes ja muinasjuttudes elavale Ürgnaisele ja nendib: „Traditsiooniline psühholoogia jääb jänni, kui peab sügavamalt käsitlema seda, mis on naisterahvale tähis: tema arhetüüpset, vaistlikku, seksuaalset ja tsüklilist omapära, tema arenguteed, naiselikku tarkust ja loovusetuld. Ja sellepärast räägimegi Ürgnaisest.“

„Elutervetel naistel ja huntidel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud“.

Estesi raamatut lugedes mu janu mõista naiste hingemaastikke vaid kasvas. Ma tundsin, kuidas mu müütiline hundisaba isukalt seeliku all edasi-tagasi liikus kui emahundil, kelle tähelepanu on uudishimust taevasse kruvitud.

Arhetüüpe ehk algkujusid saab pidada küpse naiselikkuse nurgakivideks. Nad loovad tasakaaluka naise hingeelu süvastruktuurid, mõjutades naise tundeid, mõtteid ja käitumist. Nad moodustavad kokku elutarga, mängulise, tundelise, armastava, hooliva, loomingulise Ürgnaise, kellest Estes lummavalt pajatab.

Ent millised naise arhetüübid vastavad mehe omadele, et need omavahel täiendades saaksid luua aluse elujõulistele ja tervetele inimsuhetele? Ning kui on selge, et igal mehel avalduvad mingis olukorras variarhetüübid, siis millised varjud ohustavad naisi, et me kõik kaotame aegajalt kontakti Ürgnaisega?

Sellele küsimusele internetiavarustest vastust otsides jäid mulle silma mitmed teooriad. Naistest ja arhetüüpidest on palju kirjutatud. Igal autoril on sellest teemast oma nägemus, erinev sõnastus ning selles naise süvaolemuse tabamise kirjelduste paljususes on oma võlu. Toon siin vaid mõned näited.

Toni Wolff^[2.], Carl Gustav Jungi armsaim kolleeg ja muusa, on kirjutanud juba eelmisel sajandil essee neljast arhetüübist, mis avalduvad naistes. Ta kirjeldab Amatsooni – iseseisvat, ettevõtlikku naist, Ema – hoolitsejat, Hetääri – armastajat, kaunite kunstide viljelejat ja Tarka Naist – mõistuse ja südamehääle tasakaalustatud esindajat.

Naiseolemust on vaadeldud seitsme antiik-kreeka jumalanna – Hera, Hestia, Athena, Demeteri, Afrodite, Artemise ja Persephone^[3.] – kaudu, kus iga jumalanna kehastab mingit tahku tänapäeva naises, ilmutades end naise psüühe selles valdkonnas, mille kaitsja ta antiik-mütoloogias oli. Nii väljendub näiteks Hestia, antiik-kreeka kodukolde kaitsja, koduste toimetustega hõivatud naises. Athena tarkusejumalannana tegeleb naiste intellektuaalsete pürgimustega. Demeter, viljakuse jumalanna, on seotud emadusega. Afrodite armastusjumalannana on iseenesestmõistetavalt seotud naise seksuaalsuse väljendumisega.

Fallenangel^[4.], võtnud aluseks Moore`i ja Gilette`i meeste arhetüüpide teooria, on kirja pannud artikli Kuninganna, Ema, Targa Naise ja Armastaja arhetüüpidest. Ta mainib põgusalt ka nende elutervete arhetüüpide liigaktiivsuses üle võlli läinud ja arhetüübiga nõrgas kontaktis olevaid passiivseid variarhetüüpe.

Nii muutub tema käsitluses Kuninganna arhetüüp liigaktiivsuse puhul Türanniks ja jääb passiivse avaldumise korral Nõrgukeseks.

Ema arhetüüp muutub liigse avaldumisvormi puhul Ülehoolitsevaks Emaks ja jääb emaenergia vähesuse korral Hoolimatuks Emaks.

Tark Naine läheb arhetüübi ülemäärase mõju korral üle Nõia energiasse ja kui tal tarkust ei jagu tituleerib autor ta Lolliks.

Armastaja puhul läheb naine selle arhetüübi liiasuse puhul üle võlli Prostituudi energiasse ning selle energia vähesusel muutub ta Frigiidseks Naiseks.

Selline tervikliku naise sisemaailma toetumine neljale arhetüüpsele ilmasambale ja neid ümbritsevatele varjudele tundus mulle selge ja paikapidav, kuni sattusin osalema Larisa Renari Akadeemia õpitubades Armastajast, Tütarlapsest, Perenaisest ja Kuningannast.

Renari teoorias on Targa Naise ja Ema arhetüüp ühendatud Perenaise seisundiks. Uudsena on ta juurde toonud Tütarlapse arhetüübi. See käsitlus tundus mulle kõige sümpaatsem seniloetutest, sest tütarlapseliku rõõmu, puhtuse, usalduse ja elurõõmu avaldumine on naise psüühes nii erakordse tähtsusega, et see väärib väljatoomist eraldi arhetüübina. Nii lähebki Armastaja paari Armastajaga, Kuninganna astub Kuninga kõrvale, Maag moodustab partnerluse Perenaisega – ühed võlurid mõlemad – ning Sõjamehele jääb kaitsta ja hoida Tütarlaps.

Nende õpitubadega ning Tütarlapse arhetüübi lisandumisega muutus mu senine arusaam naise sisekosmose Pühast Neliainsusest. Venelannade koolitused keskendusid naise arhetüüpsete jõudude tasakaalustatud energiate tundmaõppimisele ehk siis, kuidas nende seisundite elutervet olemust endas äratada, hoida ja arendada. Mind aga paelusid (ja paeluvad siiani) varjupooled, sest just varjupooled takistavad naise psüühes küpsete arhetüüpide elutervet väljendumist. Renari teooria^[5.] hakkas mu peas elama oma elu, pidevalt täienedes, arenedes ja kohandudes Eesti naistele omasemaks. Inspireerituna neist koolitustest tekkisid mu peas küpsete naisearhetüüpide kõrvale variarhetüübid, millest enamik on meile lapsest saadik teada muinasjuttudest.

Oma teraapiapraksises olen kohtunud paljude naistega, kes on kurvad, vihased, hirmunud, kadedad, tüdinud, oma elu ja suhetega puntras. Ühtesid painavad lapsepõlvekogemused, teised on õnnetud oma praegustes suhetes, paljud neist ei orienteeru oma hingemaastikul ega oska luua sõbrasuhet iseendaga, rääkimata siis oma partneri või lastega. Mõned neist on läbi elanud suhete purunemised ja on segaduses oma osast selles valusas lahkuminekuloos. Mitmed on ohanud, et naiseks olemine on pigem koorem, valu ja kannatus, mitte rõõm.

Ma hakkasin naistega tööle uut moodi. Rääkides naistega arhetüüpidest ja nende varjupooltest, kuidas nood naises kujunevad ja milles avalduvad, milleks on hea neid endas ära tunda ning mida varjupooltega ette võtta, olen näinud palju äratundmist. See pole sugugi mitte iga kord olnud äratundmisrõõm. Pigem äratundmisõud, kui naine on endas üles leidnud Jääkuninganna jäiselt vaikiva varju, Täitmatu Naise pidevalt rahulolematud ja kamandavad jooned, Kanaema vaid lastele keskendunud oleku või Inetu Pardipoja ohvrimentaliteedi. Ent siit on alanud ka tee tervemate suhete poole. Nii iseenda kui teistega.

Kuna eesti keeli polnud ilmunud ühtki naise arhetüüpidest kirjutatud trükist, sündiski mõte panna kokku raamatuks kõik, mis on rikastanud minu arusaama elujõulise naisena elamisest – koolitustel kogetu, elus õpitu ja teraapiatöös kuuldu. Larisa Renar on andnud mulle õnnistuse, et tohin talle kui inspiratsiooniallikale viidata ja toetuda tema teooriale elutervetest naiselikest seisunditest. Oma fantaasia viljana olen lisanud küpsete arhetüüpide varjukülgede muinasjutulise, ent eluliselt valusa poole. Kõige rohkem olen siia siiski kokku kirjutanud ehedaid noppeid elust enesest, naiste lugudest. Olen püüdnud mõista naisi – mis isikuomadused võimaldavad neil elada rahuldustpakkuvat elu ning millised jooned ja käitumismustrid külvavad naise ellu kaost, ängi, segadust. Ja nii on need omadused jagunenud küpsete arhetüüpide ja nende varjupoolte kirjeldustesse.

Ma ei pretendeeri oma raamatuga süvateaduslikule analüüsile ega ihale luua tõenduspõhist teooriat. Mu sooviks on kirjutada ka ilma psühholoogialaste teadmisteta lihtsalt loetav raamat, mis aitaks lugejal mõista naiseks olemise kunsti läbi arhetüüpide prisma.

Ja-jah, justnimelt kunsti. Rahvasuu naljatab, et Jumal, meisterdades maailmaloomise protsessis kuuendal päeval valmis mehe, silmitses meest hetke ja mõtles: „Ma suudan paremini.“ Ning tegi naise.

Nali naljaks, aga mulle siiralt tundub, et naine on Jumala loomingu kauneim taies. (Sellest mõttest nördinud mehed võivad nüüd raamatu rahumeeli kõrvale panna.) Iga naine on loodud jumalikuks, ilusaks, õrnaks ja samas vägevaks. Iga naine on looja ja loodu hoidja. See on kõrgemalt poolt ettekirjutatud missioon, et elu Maal õilmitseks.

Kuidas elada oma elu selliseks, et jumalik läte naises ei kuivaks, et sära aastatega ei tuhmuks, vaid väge tuleks vanusega juurde? Et sellest väest saaks toitu enesehinnang, mis on kõikide suhete aluseks? Selline elu on kunst. Siinkohal mulle tundubki, et parema kunstilise tulemuse nimel aitab teadlikkus arhetüüpidest ja variarhetüüpidest oma elu kunstiteoseks elada. Laias laastus on kaks võimalust – Sa kas valitsed oma arhetüüpe või valitsevad (vari)arhetüübid Sind.

Üks omadussõna, mida Sa ühegi arhetüübi kirjelduse alt ei leia on „ilus“. Mulle näib, et naiselikkus ja ilu on mingis mõttes samatähenduslikud. Naiselikkus ei sõltu kehakujust ega füüsilisest vormist. Öeldakse, et noorusaastatel on naised ilusad, sest nii Jumal nad lõi, küpsusaastatel on ilu aga naise enese kätes. Ilu on sisemine kategooria, mis kumab väljapoole. Naine minetab ilu, kui kaotab oma süvaolemuses kontakti naiselikkusega. Nii et mitte eluraskused ja vanus pole ilu vaenlased, vaid kurbus, viha, kadedus, hirm, süü ja häbitunne – tunded, mida kannavad endas variarhetüübid. Iga naine tahab ilus ja ilusaks peetud olla. Loomulikult, enese välimuse eest hoolitsemine aitab siin kaasa. Aga ilu võti pole ainult välimuses. Rõõm, rahu, armastus ja elutarkus, mis kiirgavad elutervetest arhetüüpidest, on küpse naiselikkuse/ilu olulisimad koostisosad.

Naisi on portreteeritud igas kunstivallas – pildis, muusikas, filmis, tantsus, arhitektuuris, sõnas. Iga portree on alati omanäoline, hoolimata sellest, et sama algallikat on juba tuhandeid kordi kirjeldatud ning kirjeldatakse veel. Nii püüan minagi luua oma portreed Naisest kui jumalikust meistritööst.

1 Kui arhetüübi mõiste sulle pisut segane on, siis järgmises peatükis saab lahti seletatud, mis tüüp see arhetüüp on. [ ↵ ]

2 Wolff, Toni (1956). Structural Forms of the Feminine Psyche. [ ↵ ]

3 Jean Shinoda Bolen (1984) Goddesses in Everywomen: A New Psychology of Women. [ ↵ ]

4 Fallenangel (2013) Queen, Mother, Wise Woman and Lover: Rediscovering the Archetypes of the Mature Feminine [ ↵ ]

5 Kes soovib lugeda Larisa Renari enda käsitlust naise seisunditest, saab seda teha venekeelest raamatust “Четыре грани совершенства. Годовая программа возвращения женственности” (Bektop 2010) [ ↵ ]