Читать книгу Talikülv - Katrin Uverskaja - Страница 2

Viimasel ajal on hakanud mulle tunduma, et aiaomanikud jagunevad laias laastus kolme kategooriasse. Esimesed on nii-öelda korteriinimesed, kes juhuse tahtel elavad oma majas või ridaelamus. Haljastus piirdub nende jaoks hoolikalt korras hoitud murulapi ja mõne üksiku okaspuuvormiga ning aiandus tähendab nende jaoks üsna tülikat, kuid majaomanikule vältimatult vajalikku muruniitmist ja okaste või lehtede kokkuriisumist kord aastas. Õueala on vaid siseruumide pikenduseks terrassi kujul, kus seisab kohustuslik väligrill ja vahel ka söögilaud.

Järgmise kategooria moodustavad need aiaomanikud, kes soovivad, et nende majaümbrus oleks haljastatud. Oma aia kujundamisel kasutavad nad sageli maastikuarhitekti abi ning soovivad, et kord istutatud taimed püsiksid oma kohal muutumatuna vähemalt viis aastat. Seetõttu näeb nende aed välja korrastatud ja võimalikult hooldusvaba, peenardel leidub okaspuuvorme ja palju huvitavate lehevormidega, kuid minimaalset hooldust nõudvaid ja oma kuju hästi hoidvaid püsikuid ja põõsaid. Mullapind on kaetud umbrohtude levikut tõkestava kattekangaga ning tihti tellitakse paaril korral aastas haljastust hooldama spetsialistid.

Kauaoodatud talikülvatud idamagun (Papaver orientale) ’Coral Reef’ avas oma esimesed õied 2012 varasuvel. Esiplaanil lupiin (Lupinus) ’My Castle’, samuti talikülvatud.

Kolmandasse kategooriasse kuuluvad aiaomanikud võivad valida oma elukoha vastavalt aia mullatüübile ja majakrundi asetusele ilmakaarte suhtes. Nad veedavad suurema osa oma vabast ajast aias, näpud mullas. Nende aed on täis õitsvaid ja lokkavaid taimi, mis nõuavad pidevat tähelepanu, ning nende peenardel on omadus paisuda, suureneda ja levida, reeglina murupindade arvelt. Neid inimesi võib leida aias askeldamas kevadel, suvel ja sügisel, ilmast olenemata. Nad on õnnelikud kaevates ja istutades, kärpides ja pookides, toestades ja sidudes, koguni umbrohtu kitkudes. Aiandite külastamine jätab reeglina suure tühja koha nende rahakotti või pangakontole. Need inimesed on tulihingelised aednikud. Ning kõige piinarikkam osa aastast on nende jaoks talv, kui nad tunnevad end aiast äralõigatuna ning veedavad oma vaba aega loendamatuid aiandusajakirju ja – raamatuid sirvides ja seemnekatalooge lehitsedes, kavandades järgmise aasta aiauuendusi ning oodates igatsusega lume sulamist ja päikesesooja mulla kevadist hõngu.

See raamat ongi mõeldud eelkõige viimasesse kategooriasse kuulujatele, nii algajatele kui ka vanadele „aiandushaidele”. Just nimelt neile, kelle käed sügelevad mulla järele ja kes, kärsitus hinges, ootavad järgmise aiandushooaja algust. Sest raamatus kirjeldatud talikülvi meetod võimaldab alustada taimede külvamist juba siis, kui kevad tundub veel olevat lõputult kaugel, nimelt südatalvel.