Читать книгу Talikülv - Katrin Uverskaja - Страница 6

Traditsiooniliselt külvatakse seemneid kas otse kasvukohale peenral, mida nimetatakse ka avamaa külviks, või üritatakse taimi sisetingimustes ette kasvatada. Eestimaist lühikest suve silmas pidades annab taimede ettekülvamine aednikule olulise eelise, sest niipea kui ilm on soojenenud ja mullapind piisavalt pehme, saame maha istutada juba väljaarenenud seemikud.

Seemnete ettekülv siseruumides

Seemneid sisetingimustes ette külvates üritatakse seemnele kunstlikult luua loodusega sarnaseid tingimusi. Ettevõtmise õnnestumiseks peaks aednikul olema kasvuhoone, spetsiaalsed valgusriiulid või – kapid, mille soetamine on aga üsnagi kulukas. Aknalauaaiandus võtab palju ruumi ja sageli jääb ikkagi valgusest vajaka. Seega on siseruumides seemikute normaalseks arenemiseks ideaalseid tingimusi keeruline luua, seemned kipuvad ära kuivama või vastupidi, liigniiskuses mädanema. Isegi kui neil viimaks õnnestubki tärgata, on tõusmed piisava valguse puudusel tihti kahvatud, kidurad ja väljaveninud. Tubastes, kaitstud tingimustes tärganud seemikud ei ole pidanud taluma külma, tugevat tuult ega jäist vihma, nad alustavad oma elu üpris ärahellitatutena. Nad on ilma jäänud õige spektriga välisvalgusest, tuulehood ei ole neid tugevdanud ega külm muld sundinud neid oma juurestikku suureks ja tugevaks kasvatama. Ühesõnaga, mitte miski pole neid tubaseid hellikuid ette valmistanud nende edukaks tulevaseks eluks loomulikes looduslikes välistingimustes. Seega tuleb aknalauaseemikuid õueoludega järk-järgult karastama hakata, nendega pidevalt välja ja tuppa joosta ning pingsalt ilmateadet jälgida. Lõpuks, kui seemikud on peenrale maha istutatud, võtab esimene ootamatu kevadine öökülm nad ära ja ahastav aednik suundub aiandisse endale uusi taimi ostma. Seemnest külvamise katse on luhtunud, töö ja vaev tühja läinud ja kes teab, kas enam julgetaksegi katsetada.

Külv avamaale

Järgnevalt üritab aednik soojade ilmade saabudes seemneid otse avamaale külvata. Kuid siin võib vihm enamiku külvatud seemnetest laiali peksta ja peenralt sootuks minema uhtuda, allesjäänud seemned võivad aga näljaste lindude, näriliste või putukate saagiks langeda või lihtsalt ära mädaneda. Ning need vähesed, mis lõpuks alles jäävad ja tärkavad, kitkutakse peagi umbrohutõusmete pähe välja.

Kes on eelmainitut kas või kordki omal nahal läbi elanud, mõistavad ka suurt frustratsiooni, mida oma aiandushobi algaastatel tihti tundma pidin. Asi muutus minu jaoks siis, kui avastasin Internetiavarustest talikülvi meetodi.

Lupiine on erakordselt lihtne seemnest talikülvi meetodil paljundada. Lupiiniseemikud võib ümber istutada juba päris väikestena, esimeste pärislehtede saabudes nii pundina kui ka üksikult. Dekoratiivse lehestikuga elurõõmust pakatav roosa lupiin (Lupinus) ’My Castle’ on üks minu peenarde vaieldamatuid varasuviseid lemmikuid.

Mis juhtub seemnega looduses?

Nii nagu Trudi Davidoff omal ajal, võiksime meiegi praegu arutleda selle üle, kuidas taimed paljunevad looduslikes tingimustes, ilma inimese kaasabita. Tavaliselt kukuvad seemned (kas ise või siis tuule, vihma, lindude või mööduvate loomade kaasabil) mullapinnale, jäävad sinna lebama, kuni kattuvad mahalangenud lehtedega või vajuvad pinnasesse. Talve lähenedes hakkab maapind tasapisi külmuma, et soojematel päevadel taas üles sulada. Selline külmumine-sulamine kestab vahelduvalt senikaua, kuni lõpuks langeb temperatuur püsivalt nullist allapoole ning maapind külmub pikaks ajaks. Kogu selle aja lebavad seemned piltlikult öeldes talveunne suikununa mullas.

Talve lõppedes kordub seesama sulamise-külmumise tsükkel, kuni soojemate kevadilmade saabudes sulab maapind lõplikult üles. Saabub kevad. Seesama temperatuuri kõikumise tsükkel pika puhkeseisundi algul ja lõpus käivitabki soojade kevadilmade saabudes seemne idanemisprotsessi.

Seemnete talikülvamine

Talikülvi konteinerites kogevad seemned samu ilmastikutingimusi kui avamaal, kuid nad on rohkem kaitstud, seetõttu on ka nende idanemisprotsent kõrgem. Need väikesed minikasvuhooned kaitsevad seemneid ja tärganud taimi lindude ja näriliste, tugeva tuule ja vihmahoogude eest, lisaks hoiavad nad niiskust ja tekitavad kõrgema temperatuuri, mis kõik soodustab seemne idanemist.

Seemnete talikülvamisel ei pea vaeva nägema mulla niiskustaseme kontrollimise ega seemikute hilisema karastamisega. Varakult välistingimustesse paigutatud seemned tärkavad looduslikul viisil, neid ei sunnita tärkama kunstlikul moel tubastes tingimustes. Juba tärgates on nad karastunud ja õueoludega kohanenud. Seemikutel on tihti muljetavaldavalt tugev juurestik ning tänu sellele juurduvad nad aias kiiresti ja hästi.

Korralikult sildistatud konteinerite puhul tead täpselt, millise taime tõusmetega on tegu, sest idulehtede faasis on taimedel pahatihti raske vahet teha. Nüüd võid aga kindel olla, et need on sinu külvatud taimed, mitte tärganud umbrohud.

Esiplaanil paar aastat tagasi talikülvatud mesilaste ja liblikate lemmik, lõhnavate õite ja lehestikuga monadra (Monarda didyma) ’Panorama Mix’. Taustal valgete topeltõitega (samuti talikülvatud) suureõieline härjasilm (Leucanthemum ×superbum) ’Crazy Daisy’.

Ning lõppude lõpuks ei saa salata ka talikülvi meetodi mõju rahakotile – tegemist on üllatavalt soodsa viisiga suurte alade taimestamiseks, sest mõne seemnepaki hinnaga võib saada terve aiatäie taimi!

Mõju rahakotile

Pean häbenedes tunnistama, et olen alati kannatanud kerge taimehulluse sündroomi all. Jalutuskäik mõnes aianduskeskuses lõppes tavaliselt vähemalt tosina uue taimega ostukärus. Asi läks vahepeal niivõrd käest ära, et pidin aiandist ostetud taimelaadungi kodurahu huvides naabrite aianurka nii-öelda hoiule panema, et neid sealt siis ühekaupa vähehaaval oma peenardesse istutada. Ning abikaasa küsimusele: „Kas oled jälle uue taime ostnud?” süütul ilmel vastata üritanud: „Ei, muidugi mitte! See on siin juba ammu, kuidas sa seda enne märganud pole?”

Tänu talikülvi meetodile on mu peenrad vähese vaeva ja mõninga ootamisega tihedalt taimedega täitunud ning hinnaerinevus aianditaimedega võrreldes on lausa sajakordne. Näiteks kas või loendamatud siilkübarate (Echinacea) ja hiidiisopite (Agastache) vormid, mis juba mitmendat suve järjest mu peenardel võimsalt õitsevad ja mesilasi ning liblikaid kohale meelitavad, said kõik alguse allaeurostest seemnepakkidest. Sama efekti saavutamiseks oleksin pidanud aiandist 15–20 mõneteistkümneeurost taimepotti soetama.

Valikuvõimalused

Seemnest ise taimi külvates on valik kordades suurem kui aianditest taimi soetades, ja nii avaneb võimalus kasvatada praktiliselt kõike, mida süda ihkab. Külvamine annab ka piisavalt palju taimi, et jälgida ja näha, kuidas nad kohanevad sinu aias ja peenardel. Muidugi eeldusel, et sul nende jaoks piisavalt aega (eriti ümberistutamisaega) ja peenraruumi jätkub.

Nüüdseks on talikülvi meetodist saanud minu ainuke taimede ettekasvatamise viis. Ning ainult juhul, kui talikülv (ega ka kevad-, suvi- või sügiskülv) mõne konkreetse taime puhul üldse õnnestuda ei taha, loobun selle külvamisest ning soetan taime aiandist.