Читать книгу Maa, kus puudel ei ole varju - Katrina Kalda - Страница 6

Mitu ööd, peaaegu terve nädala, ei ole ma enam und saanud. Mu süda on sinust liiga tulvil, et mu vaim võiks uinuda, või on hoopis mu vaim sinust liiga tulvil, et mu keha võiks uinuda. Ma kõnnin, sest ei suuda magada.

Täna õhtul ühel väikesel oktagonaalväljakul kastis loojuv päike kõrgel männil terve külje meekarva kumasse. See oli üks neid kõrgeid tumerohelisi mände, mille käbid on kui jäigad puust õienuppudega roosid. Mu ema teaks nende nime, mina tunnen vaid nende kuju täis okkaid ja kahetsust. Taevas oli kauguses tumesinine, pakil mustavaid pilvi, kuid minu pea kohal oli ta kahvatum, justkui oleksid siia jäänud mingid valguse riismed. Korraga vajus siinnegi taevas öö hõlma. Tuled majade akendes, tänava- ja autolaternates asusid vaiksele võitlusele, et inimeste ruum öölt tagasi rebida. Mina mõtlesin sinust. Sa ütlesid mulle kord, et Linnas ei leidu ainsatki kohta, kus võiks viibida täielikus pimeduses. Ütlesid seda mulle rahustuseks tol päeval, kui raamatukogukvartalis oli varustusavarii ja elektrivalgus kustus, kui olime parasjagu klaverisaalis, millel pole aknaid. Ma ei öelnud sulle toona, et Linnas siiski leidub üks selline koht, kuhu laternavalgus ei küündi, ja et see koht asub botaanikaaia sügavuses. Ma nõustusin sellega, mida sa väitsid, sest su sõnad tähendasid, et sa oled minu pärast mures ja tahad tõmmata oma hääle kardina minu hirmu ja pimeduse vahele. Võib-olla oli juba tolleks hetkeks selgunud, et tähtsus on vaid sõnadel, mis puudutavad meid kahte, ja et tõde ei seisne sõnade vastavuses faktidega, vaid nende sihis. Sa oled kogu aeg minuga. Ma võin kõndida seni, kuni jalad mind kannavad, seni, kuni tänavaid mu jalge ees jätkub. Linn on tohutu suur. Ma ei saa sind selja taha jätta.

Olen jõudnud pilvelõhkujate rajooni. Kõik majad on enam-vähem ühesugused, mõnel esileküündivamad rõdud, ühes kvartalis aga on hooned, mis iga järgmise korrusega õhenevad. Need näevad välja nagu tohutud trepid, mis lõppevad kõrgustes, keset lagedust. Trehvan vaid üksikuid inimesi. On alles talv. Linn on talvises helenduses.

Astun sammu sammu järel ja olen tänulik selle eest, mis mulle vastu tuleb, tänulik selle eest, mida ütlevad mulle liivaterad, mis on koondunud fassaadide betooniks, selle eest, mida ütlevad mulle lõputust käimisest kulunud ukseavad ja säravad vihmapiisad, mis kleepuvad pisikeste klaasikildudena puudel tärkavatele pungadele. Terve maailm kõneleb mulle sinust.

Mu süda on nii paisvel, et keha on jäänud tema jaoks talumatult kitsaks. Ka mu keha ei talu vangistust. Mu keha ja süda võivad lasta end piirata alles siis, kui on kurnatuses saavutanud müüride, ühe hoone, ühe magamistoa mõõtmed. Mõnikord, kui olen kõndimisest väsinud, aga koju minema veel ei pea, istun ma esimesse mööduvasse trammi. Mitte mõnda maapinnal liikuvasse, millest Linn paistab hoonetest, fassaadidest ja müüridest lämmatava soolikana. Sõidan liftiga õhutrammi platvormile majade üheksanda korruse kõrgusel. Mõnes kohas möödub see korteritest nii lähedalt, et jääb mulje, nagu sõidaksime neist läbi. Mulle meeldib vaadata inimeste elu aknaklaaside taga. Ühed valmistavad süüa, teised õhtustavad, kolmandad paistavad millegi üle vestlevat; juhtub sedagi, et suudeldakse. Paljusid ümbritseb teleekraani sinine valgus. Õhtuhämarust täidavad tuhanded sinavad ruudud. Ma mõtisklen selle üle, mida tähendab, kui sul on omaette ruum, mismoodi on elada omas kodus, mitte selles korterite rodus, mis sirutub silmapiirini kõikjal mu kohal ja all, selja taga ja ees.

Kunagi kooli ajal kadestasin ma lapsi, kes nendes majades elasid. Mul oli tunne, et olen üksinda vangistatud möödunud aegade elulaadi, mis on individualistlik, separatistlik ja Linna väärtustega ebakõlas. Uskusin, et see erinevus on mu näost näha, ja tundsin selle pärast häbi. Oleksin tahtnud, et ma ei peaks kogu aeg ettevaatlik olema, et mitte kodus kuuldut teiste ees korrata. Tegin kõik, mis minu võimuses, et teistega sarnaneda, et muutuda lõpmata pisikeseks osaks sellest suurest hulgast, mis moodustas Linna. Aga see ei olnud võimalik, vähemalt mitte täielikult. Arvasin, et selles eraldatuses hoiavad mind ema ja vanaisa ja et mul tuleb vaid kannatlik olla, suureks kasvada ja nende juurest ära kolida, et võiksin Linnaga ühte sulada. Unistasin sellest ajast. Ma arvan, et unistasin sellest nii, nagu mõni vanaaja müstik unistas ühinemisest oma jumalaga. Kuid lapsepõlvest lahti saada pole võimalik. Praegu ma mõistan: lapsepõlv jättis mulle teistest erineva jao. Kui inimesed räägivad mulle sellest, mis neid liigutab, mis neid ahvatleb, mismoodi nad elavad ja mismoodi nad tahaksid elada, siis tean ma väga hästi, et ei suuda neist lõpuni aru saada. Nemad ei mõista mind samuti mitte, meie mälestused ei sarnane üksteisega. Sinule saan ma seda öelda. Usun, et ka sina tunned teinekord sama.

Paraadväljak ei ole botaanikaaiast kaugel. Kui tuul sõjaväerongkäikude päevil meie suunas puhub, kostab meieni fanfaarihelisid. Kui olin väike, mõjusid need muusikapahvakud mulle maitsva lõunasöögi hõnguna, pannes minuni jõudes mul suu vett jooksma. Oleksin tahtnud ühineda rahvamassiga, kes liikus sõduritega kaasa, tähistades sõja lõppemise aastapäeva või mõnd muud Linna ajalooga seotud tähtpäeva. Teadsin, et minu klassikaaslased osalevad neil sündmustel peredega. Minu ema keelas mul minna. Võinuks arvata, et need pühad on välja mõeldud nimelt selleks, et teda isiklikult solvata. Ema ägestus minu peale, sähvas, et pidutseda pole siin küll millegi puhul.

Kui pidu läbi sai, jätkas osa pealtvaatajaid pärastlõunat botaanikaaias. Mulle jäi mulje, nagu tahaksid nad seal välja elada oma kollektiivses rõõmujoovastuses kogutud energia, selle ülejäägi, mis ei mahtunuks väikesesse korterisse, tillukesse magamistuppa mõne kahekümne ühe korruselise hoone sisikonnas kusagil Arvude linnakus. Vaatlesin perekondi: oli vanemaid, kes valjul häälel rongkäiku kommenteerisid, oli neid, kes vedasid kaasas tohutut elektrisinist piknikukasti, oli lapsi, kes jooksid mööda pargiteid, nagu olnuks jooksmine mingi tähtis kohustus, mida neil tuleb täita seni, kuni vanemad ütlevad, et nad tohivad lõpetada. Ma jälgisin, kuidas nad tiigi kohale kummardusid ja kivisid kilpkonnadeks pidasid, kuidas bambusevarred nende möödudes paindusid ja kuidas nad ise käitusid, kui tuuleõhk bambuse kahisema pani ja neile lehtedelt sinna kogunenud vihmavett kaela tilgutas. Kuulsin pisikesi hirmust kisavat, kui nad olid murul istunud ja kui neile oli käe peale sibanud sipelgas. Üritasin neid mõista, üritasin olla nagu nemad. Tundsin end olevat ilma jäetud millestki suurest, noppisin pudemeid, mille pidu maha jättis. Ma poleks iial arvanud, et ka nemad olid millestki ilma jäänud, et park oli nende jaoks võõras maailm, nagu rongkäigud ja paraadväljak oli võõras maailm minu jaoks. Üksindus ja vaikus olid neile tundmatud maad, nõnda nagu marsimuusika ja rahvamasside mühin oli tundmatu maa mulle. Sellepärast nad tundsidki vajadust parki sisenedes nii valjusti huilata ja peenrapiirdeid tallata, kui olid kindlad, et keegi ei näe. Ja nad raputasid puuoksi, nagu raputanuks nad last, kes ei võta omaks üleannetust, mille ta on teinud.

Ma ei taha neisse aastatesse liialt sügavale vajuda. Lapsepõlv ehitas minu ümber kilbi ja ma ei taha, et see takistaks mul sinuni jõuda. Püüan kujutleda, milline võis olla mujal Linnas elanud lapse igapäevaelu. Millised olid selle tähtsündmused, milliseid lõhnu ta haistis ja milliste helide keskel ta viibis? Telerihääled naabrite pool, tänaval mööduva trammi rataste krigin, prügikottide sahin maja soolestikus ja nende purunemine kusagil šahtide sügavikus, tööstustootmise tsoonist saabuva toidu lõhnad. Ma unustan, et sinu lapsepõlveaastad ei ole samad, mis minul. Unustan, et sa oled Sabine’i eakaaslane, et oled sündinud sõja ajal ja võiksid olla mu isa. Ma vihkan seda väljendit. Minu südame aeg on sama, mis sinul.

*

Võib-olla mõistab mind osa sinust – see osa, millel pole vaja kõrvu, et kuulda, ega silmi, et näha? Tahaksin sulle kõigest rääkida. Tahaksin, et sina räägiksid mulle pikalt iseendast. Mulle meeldiks tunda toda last, mürsikut ja noorukit, kes sa oled kunagi järgemööda olnud. Tihti, kui me oleme omaette ja kui sa jääd mõttesse, kallutad sa pea viltu ja tõstad kaks sõrme huultele – see liigutus annab sulle uneleva ilme. Sa ei ole enam ametiisik. Mulle meeldib seda muundumist sinu peal näha. Teiste ees oled sa see, kes jagab juhiseid, ja kõik tahavad sind näha tõsise näo, sirge rühi ja veidi krampis lõuapäradega; range, aga õiglasena. Nii ütlevad sinu osakonna töötajad. Mulle meeldib teada, et need kaks meest elavad sinu sees koos.

Kahe nädala eest üldkoosolekul oli raamatukogu juhatus ühele sinu ametnikest umbusaldust avaldanud. Keegi oli teinud mingi tõsise vea. Polnud kindel, kuidas kõik oli toimunud, ent koosoleku kulgedes oli selgesti näha, et keegi peab süüdlaseks jääma. Mäletan, mis näoga oli too mees, kel kästi saali ette tulla ja kes üritas end asjatult puhtaks rääkida. Koosoleku edenedes muutus tolle mehe pale üha valgemaks, nagu oleks veri kuhugi ta sisemusse tagasi tõmbunud. Teiste etteheidetele vastates oli tema hääles aina vähem ja vähem veendumust ning polnud raske ennustada, millega nõupidamine lõpeb. Mees tunnistas viimaks oma eksimust ja palus vabandust. Sellest hoolimata ei kuulutanud juhatus koosolekut lõppenuks, vaid aina rõhutas, kui taunitav tolle mehe teguviis oli olnud ja kuidas see ei olnud linna vääriline. Õigupoolest ei lasunud süü ainuüksi tollel ametnikul – oli selge, et viga, mille ta oli teinud, tulenes puudujääkidest terve osakonna töös ning et seda ei saanud ühe inimese arvele panna. Keegi ei astunud vahele. Küllap kartis igaüks, et võib ka ise jalge alla tallatud saada. Mul oli temast kahju; võib-olla oli kahju veel mõnelgi. Paljud pidid tundma kergendust, et ei pea olema tema nahas – sedalaadi protsessid toimuvad regulaarselt ja siis on parem, kui pilkude keskpunktis on keegi muu. Korraga kostis esireast kellegi ärritunud hääl: „Mis jant see viimaks olgu? Me kõik ju teame, et kui mingi viga ka oli, siis ei vastuta selle eest üksainus ametnik. Mis mõte sellel maskeraadil siis õieti on? Ma tahan seda selge sõnaga kuulda! See mees töötab minu osakonnas; tema vahetu ülemusena olen mina see, kes vigade eest vastutab. Ja ma olen selleks valmis. Olen valmis vastama etteheidetele, mis meile on tehtud.” Süü alla langenud mees tõstis silmad ja üllatus, mida väljendas tema nägu, oli sama, mille võis välja lugeda publiku vaikusest. Ka juhatuse liikmed tribüünil näisid olevat üllatunud. Mina aga tundsin sinu üle rõõmu ja uhkust, tundsin armastust sinu vastu. Mul oli tahtmine hõigata: „Ma armastan seda meest, ma armastan tema häält, armastan tema õiglustunnet ja julgust!” Mäletan pominat, mis pingiridadest läbi käis, kui juhatus pärast mõnd sinuga vahetatud sõna möönis, et asi tuleb üle vaadata ja et otsus langetati ehk liiga tõtakalt. Selline sa oled. Teed seda, mida keegi teine endale ei lubaks. Kui ma paar päeva hiljem sellest sinuga juttu tegin, kehitasid sina vaid õlgu, nagu ei tunneks juhtunu üle vähimatki uhkust. „Minu kohus oli sekkuda. Kui täidad oma kohust, lahenevad asjad nii, nagu nad lahenema peavad.”

Tänavatel, mida ma ületan, on näha aja jälgi. Neid kannavad fassaadid, majahoovid, väike kestendava värviga puust värav, betoonist õiekroon, mis on ilmastiku mõjul puhkenud hoonel, mille seinalt on krohv tükati maha pudenenud. Need on jäädvustatud hoove ümbritsevatesse varbaedadesse: äärmuseni lihtsustatud geomeetrilised kujundid, mis puhaste vormidena lõpmatult korduvad, annavad tunnistust viimastest kümnenditest; ümarad, vahel ka väänilised vormid pärinevad jäänukeina sõjaeelsest ajast. Kesklinnas on ornamendid enamjaolt hävitatud, aga kaugemates kvartalites võib neid ikka kohata kas trepirinnatisel, käsipuul või rõdu piirdevõrel. Mulle meeldib ajalugu vaadelda. Meeldib vaadelda aega. See on asi, mis meeldib ka sulle. Sa ei öelnud seda samamoodi välja, sest kes ütleb, et talle meeldib „vaadata aega”, ütleb, et talle meeldib „vaadata minevikku”, aga minevikku pole Linna jaoks olemas. Tähtis on vaid olevik. Kuid ma tean, et sa armastad aega samamoodi nagu mina; taipasin, et see side meie vahel eksisteerib, tol õhtul, kui kohtasime teineteist klaverisaalis ja kui sa minuga esimest korda rääkisid.

Olin tulnud keldrikorruse saali, kaasas patakas partituure. Osa minu tööst on kontrollida, mis laadi muusika on kirjas neil tuhandetel partituuridel, mida keegi enam ei loe. Seda muusikat ei ole enam päriselt olemas, seda ei mängita enam. Avalikult esitatakse veel vaid marsse või kaasaegseid heliteoseid, mille kompositsioon peaks peegeldama Linna vaimu. See muusika pakub intellektuaalset mõnu. Seda võib mõista, aga mitte armastada. Kõrvalejäetud partituure uurivad veel vaid mõned muusikaloo üliõpilased, kelle tööks on selgitada, kuidas endisaegselt muusikalt tänapäevasele üle mindi. Nad kuulavad vanu ettekandeid ja kui selliseid ei leidu, panevad saalis aja kinni, et partituuri dešifreerida. Minagi käin vahel selles saalis, mängin mõne fuuga, sonaadi või eksprompti. Sina näed selles pisut veidrat kapriisi, mis teeb sulle nalja. Kuidas saaksin ma sulle näidata, mille poolest muusika on ilus ja tähtis? Öelda, et muusika on nagu lumi, millele on kingitud hääl.

Olgu kuidas on, aga sa tulid minu juurde ja kuulasid mu mängu. Siis äkitselt valgus kustus ja me jäime pilkasse pimedusse. Sinu kohus oleks olnud trepist üles minna, probleem tuvastada ja katsuda see lahendada, isegi kui me oleksime teada saanud, et rike ulatub raamatukogust kaugemale ja et sina poleks saanud selle kõrvaldamiseks suurt midagi teha. Sellised voolukatkestused muutuvad üha sagedasemaks. Räägitakse, et suurem osa meie energiast toodetakse mingis kauges elektrijaamas ning et elektrivarustuse häired on tingitud sellest pikast vahemaast. Ent sa jäid minuga, nagu olnuks sinu ainsaks ülesandeks tol hetkel mind rahustada. Sa rääkisid minuga pimedusest. Pimeduses toimub see, mida võib sinu juures minu muusikaarmastusega võrrelda. Sa panid käed minu õlgadele. Need olid soojad, nende jõud kandus minule üle. Nende puudutusest lakkab minu jaoks maailma kontrollimatus ja ärevus.

Mõni päev pärast vooluriket kutsusid sa mu enda juurde estambiosakonda. Demonstreerisid mulle üht vana fotoaparaati. Seletasid mulle selle tööpõhimõtet, nagu olnuksin ma külaskäigul leiutiste muuseumi, ja ma ei mõistnud kohe, miks oli sulle nii tähtis, et ma neid üksikasju teaksin – seda aparaati sa pildistamiseks kasutadki. Sa rääkisid mulle endast. Rääkisid endast, nagu sa pole ehk kunagi hiljem teinud, hoolimata kõigest, mida oled sestsaadik öelnud. Sinu sõnavalikust oli näha, et sa kardad mu reaktsiooni. Kartsid, et su huvi ajast ja arust tehnika vastu võiks mulle tunduda naeruväärne. Ent rääkides mulle niimoodi endast, läbi värvi ja aja, ei saanud sa mulle kuidagi naeruväärne tunduda.

„Trikroomia on esimene tehnika, mis fotograafias värvi tabamiseks leiutati. Värv koosneb ajast. Üheainsa pildi saamiseks on vaja kolme eraldi võtet, läbi punase, sinise ja seejärel rohelise filtri. Fotoaparaadi või pildistatava objekti liikumine nende kolme etapi vahel on vältimatu. Elu ilmnebki liikumises, absoluutne liikumatus on võimatu. Elu on nihetes, mille filtrite vahetamine valmis pildile jätab.”

Sa näitasid mulle neid nihkeid: kirsipuu valges õitevahus oksa ümbritsesid kitsad rohelised ja kollased servakesed.

„Et saavutada seda valget, mis on meie silmadele nii loomulik, seda värvi, mis meie meelest kõigile teistele värvidele eelneb, tuleb üksteise peale panna roheline, sinine ja punane. Asjad ei ole nii lihtsad, kui meile tundub. Tegelikkus vajab paljusid üksteise peale asetatud kihte, et ilmneda meile sellisena, nagu ta on, oma petlikus lihtsuses.”

Kuulasin sind aja lehttaignapirukat kihtideks lahutamas ja armastasin sind selle pärast, et sa mõistsid kevadise õiteilu haprust, et sa oskasid näha valevas kirsipuus kroonlehtede tulevast lund ja auahnelt säravrohelisi pisikesi vilju, mis kinnituvad okstele nii peenikeste vartega, et nende hukutamiseks piisab õrnemastki rahest. Mäletan esimest korda, mil me kohtusime; mil me tõepoolest kohtusime ja nägime teineteist nii, nagu harva teist inimolendit nähakse. Usun, et ka sina nägid mind, tõesti nägid mind tol päeval. Ühel hetkel vallutas meie kahe vahel tekkinud kontakt kogu ruumi, siis sa pöördusid, võtsid oma endise hoiaku ja kontakt lagunes. Tol päeval oli sul juhatada üks keeruline koosolek.

Ma mäletan järgnenud päevade heljuvat aega. Üks osa minust teadis, teine keeldus sellest teadmisest; üks tahtis loota, teine keeldus igasugusest lootusest. Ma töötasin oma kabinetis ühest erakogust pärinevate partituuride kirjeldamise ja liigitamise kallal. Pidin otsustama, millised neist sügavamat huvi ei paku ja millised võiks kaasata raamatukogu fondidesse. Mu käed sõelusid partituure, kuid mõtted ei püsinud asja juures. Päevad järgnesid üksteisele äikese-eelses õhkkonnas, mis võis tipneda piksenoolte ja kõuekõminaga või klaaruda ootamatus päikesepaistes. Olin kõhevil. Justkui minu kartuste toitmiseks hakkasid kõik sinust rääkima: sa olid abielus, sul oli seelikuküti maine. Tajusin salaviha, mis nende juttudega kaasas käis, kadedust meeste poolt, kättemaksuhimu naiste poolt. Mõned jutustasid jõledusi nagu see, et sa olevat impotent ja et sellepärast olevatki sul tarvis end naiste, liigagi paljude naiste silmis võluvana tunda. Jah, sinu kohta liikusid ka sellised jutud. Kuid ma ei suutnud sind neis sõnades ära tunda, sest olin sind näinud nii, nagu nemad iial ei olnud, ning nende jutud ei puudutanud seda meest, kes oli toona minu ees seisnud. Ning siis oli too õhtu, mil sa tulid minu juurde saali, mil elekter ära läks ja aeg oma trajektoorilt lahkus. Aja taevakeha hakkas tiirlema tähe ümber, mida keegi ei olnud veel avastanud.

Tõmban lõuaotsa salli varju. Ilm on külm, ühe pilvelõhkuja külge kinnitatud ekraan näitab viisteist kraadi alla nulli. Mul pole enam kindlat usku numbrite tõesse, elunähtuste vääramatusse. Usun, et igaühele meist võivad asjad paista erinevana, ilma et nad sellepärast oma tõe maha jätaksid. Ma pole kindel, et õhutemperatuur on minu jaoks sel hetkel miinus viisteist kraadi, et kell on juba üksteist õhtul, tähendab sealmaal, et tuleb trammiga tagasi botaanikaaeda minna. Ma tean, et sa oled kusagil olemas, tean, et me armastame teineteist, tean, et see veebruar on täiuslik veebruar oma südatalvises külluses: küps talv, enesekindel, helde ja kaunis; talv, millest õhkub külma ja mis igal hommikul jätab kõigile asjadele uue härmarüü.

Talv Linnas ei ole alati ühesugune. Mõnel päeval on ta krõbekülm. Mõnel muul päeval, nagu täna, hõljub õhus külma kiuste mingit pehmust. Ka ööd ei ole ühesugused. Mõnes kvartalis on ta kombekas, peidab vead, hägustab teravad seinapraod, paikab ja praavitab. Sinuga koos olen näinud vandeseltslikku ööd, mis avanes meie ees, et me võiksime selles armatseda, nägin ka ööd, mis võidutses otse keset Linna, ja tundsin selle ees hirmu. See juhtus ühel detsembrikuu õhtul ja peale meie ei olnud raamatukogus kedagi. Raamatukoguhoonel on neli torni ja me ronisime neist ühe kõige ülemisele korrusele. Lugemissaalide lambid valgustasid siseõue, suurt ligipääsmatut õue, kus männid oma pruune, ladva lähedal oranžikaid tüvesid taeva poole sirutasid. Oksapahmakad habisesid tuules, aga tüved olid trossidega kinni. Ülalt vaadates võinuks arvata, et puud on mänginud võrgupunumist, kuid et lõngakera asemel on neil olnud kaablirull, mida nad on üksteisele edasi visanud, kuni on omaenda võrku kinni jäänud. Need trossid on tüvedele kinnitatud selleks, et tuul puid välja ei juuriks, kuna tegu on taimedega, mis toodi metsast juba täiskasvanuna ning mis pole uues keskkonnas veel korralikult juurduda jõudnud. Kui aed rajati, olid need mitmekümne aasta vanused puud juba nii suured, et nende transpordiks oli raske piisavalt pikki veoautosid leida. Praegu on nad nagu veidi grotesksed ja abitud täiskasvanud, kes ei suuda omaenda jalgadel liikuda, või nagu farmilinnud, kelle tiivad on kärbitud ja kes peavad peremehelt toitu kerjama. Tollel õhtul aga mõtlesin ma, et trossid on mändidel selleks, et need ennast maa küljest lahti ei rebiks, raamatukogust üle ei astuks ega tagasi metsa ei läheks. Kujutlesin tummade, kogukate ja otsusekindlate puude protsessiooni läbi Linna. Kuu puges pilve varjust välja ning kõik oleks äkitselt justkui jahuga üle puistatud. Läksime idakülge, kust aknad avanevad Linna poole. Mustas mahlas tukslesid tuhanded tuled. Raamatukogust selle tiiva väljapääsu kaudu lahkudes kõndisime enne tänavale jõudmist läbi pargi, mis oli täis kõrrelisi. Need lainetasid tuules nagu kuivanud rohttaimede meri, kannatlik ja üksluine. Mul oli tunne, et ühel päeval neelab see mu lehekahina saatel alla. Raamatukogus aga põlesid endiselt tuled, see säras nagu majakas, meenutamaks meile, nagu ma mõtlesin, et me ei kaotaks usku inimloomingusse. Mõtlesin, et seda tähendakski elu koos sinuga: minna edasi pimedust pelgamata, teha valgusele uuesti ruumi, teha seda ikka ja alati, ööd meie ees kahte lehte laiali lükates.