Читать книгу Eesti romaan - Katrina Kalda - Страница 4

Ja Eerik, see paadunu, kes jooksis iga seeliku järele, olgu see lihtne või volangidega, paeltega või pitsidega? Eerik, keda August oli näinud vaid korra ning kellele ta võlgnes peaaegu kõik, mis tal oli? Ühel 1996. aasta märtsikuu päeval ilmutas Eerik end ajalehe toimetuses. Sedakorda kandis ta halli ülikonda, sellega sobivat kübarat ja siidlipsu – majandusliku tõusu mõjusid haistva laia joonega töösturi kostüümi. Oma tehase oli Eerik ostnud eimillegi eest. Kuue aasta eest, kui tehased, valitsused ja pooleli olevad sahkerdamised kokku kukkusid, oli tema tolles ettevõttes insener. Vast sündinud Eesti riigil polnud ei kapitali, aega ega tahtmist nõukogudeaegseid tehaseid konserveerida või kosutada. Enamik neist ümbritseti planguga ning öövahtide abiga lammutasid need laiali juhuslikud meistrimehed, kes leidsid tehastest mutreid, polte ja kruvisid, metallist kastekanne, mida sai lasta vanarauaks sulatada, plastrihmasid ja kuuselaudu, hinnalisi materjale, mida tol üleüldise puruviletsuse perioodil, mil poeletil ei püsinud ainus kruvigi, kusagilt saada ei olnud. Ning samal ajal tabas kogu riiki rohutirtsuparvena tõeline ehituspalavik. Kord, kui eraomand taastatud, tahtis igaüks oma aiamajakest, oma maja ning tulevase auto tarvis oma garaaži. Eerik midagi säärast ei tahtnud. Uue iseseisvusaja algul ostis ta riigilt sümboolse summa eest viiskümmend protsenti tehase osakutest (teise poole osakutest omandas tema samuti insenerist kolleeg). Paar aastat hiljem, kõige rängema majanduskriisi ajal, ostis ta kolleegilt ka tolle viiskümmend protsenti. 1996. aastaks oli pankrotti minna tõotanud tehas ümber korraldatud ja renoveeritud, seal toodeti aspiriini ja antikoagulante ning maksti palka umbes neljakümnele töötajale.

Sel 1996. aasta märtsikuu päeval ei olnud Eerik tulnud kohtuma Augusti, vaid T., „Tänapäeva” kuulsa juhatajaga, kes oli vahepeal moodustanud oma poliitilise rühmituse. Eerik oli tulnud volitatud isikuna kui võimsa partei, Rahvarinde aktiivne liige ja delegaat. Tema ülesandeks oli härra T-ga läbi rääkida. Missioon täitus oodatust halvemini ja Eerik väljus T. kabinetist nägu rõõmsal grimassil, mis tema ärritust kuigi hästi ei varjanud. Ning „Tänapäeva” toimetusest lahkudes komistaski Eerik juhuslikult Augusti otsa. Selle kohtumise juhuslikkus oli suhteline, kuivõrd August oli Eeriku kohalolekust haisu ninna saanud ning ennast aegsasti mehe teele sokutanud. Ent kuna mõistetavast enesearmastusest ei soovinud August mitte mingil juhul muljet jätta, et ta Eerikut otsib, teeskles ta töösturit silmates üllatust.

Nii peatabki August Eeriku käigu pealt, pigistab tal kätt ja kukub tänama. Tänusõnu tema enesearmastus talle lubab, kuna ta ei ole enam kindla funktsioonita ja korraliku ametita piimahabe, vaid vestekirjanik August Peterson, kelle järjelugu on ilmunud juba peaaegu aasta, kes saab iga nädal lugejatelt kirju ja ei tarvitse oma peatoimetaja palge ees punastada. Sel korral Eeriku siidist lips Augusti enesekindlust ei vii – ta piirdub vaid mõningase kogelemisega. Isegi tänusõnad ei pane teda seekord punastama, kuna need on vaid pooleldi siirad; kui ta ütleb: „Härra Pall, ma võlgnen teile kõik selle,” (avar käeringutus, mis haarab ebamäärast värvi seintega tumeda koridori), siis tähendab see tegelikkuses: „Ma võlgnen natuke teile ning palju oma talendile.” Eerik omakorda eksib taas. Ta ei mäleta Augustit, ei tunne teda ära, niisama päriselt, kui tundis ta ära esimesel korral, Vabariigi aastapäeval, ehkki ta temaga toona üsna kindlasti tuttav polnud. Kõigest hoolimata tuletab Augusti nimi talle midagi meelde – ta peab millalgi olema lugenud „Noorukit Haaslavast” või kui mitte, peab ta sellest silmi üle lastes olema märganud autori nime, või hoopis, veelgi tõenäolisemalt, kuna Eerik on laisk mees, kes ei loe midagi, mis teda otseselt ei puuduta, peab ta olema loost ja selle autorist kelleltki kuulnud. Olgu kuidas on, Eerikul on seljataga ebameeldiv vestlus ja ta ei ole kindel, kas ta sellele noormehele ehk midagi ei võlgne. Nii kutsub ta Augusti igaks juhuks Maiasmokka, tellib harjumuse kohaselt kaks konjakit X.O. ning maksab need otsekohe kinni, et Augustist oma tänuvõlglane teha.

Ning ongi August konjaki vang. Laua all, mida õnneks katab väga pikk lina, kalduvad Augusti kingad servadele ning pöörduvad ninadega haledalt sissepoole. Eerik, tusane oma missiooni läbikukkumisest, vajub oma tugitoolis kõrgi ükskõiksusega röötsakile (ükskõiksusega, mida August tõlgendab kohemaid jõukate inimeste loomupärase loidusena) ning sihib kaasakutsutule küsiva pilgu: „Niisiis?” Veendunud, et endast lugu pidav kirjanik peab end peente alkoholide alal tingimata kodus tundma, hoiab August klaasi hooletult kahe sõrme vahel ning teeb sellega pisikesi ringe, sest usub, et nõnda on kombeks. Ta tõstab klaasi, krimpsutab nina ning nuhutab siis, endiselt Eeriku needitud pilgu all, algaja ebapädevusega alkoholi hõngu. Ta tunneb, kuidas klaasi hoidev käsi hakkab märkamatult värisema, esialgu vaid aimamisi, ent peagi juba ka päriselt, nii et värin kandub üle klaasi jalgagi. Nüüd hakkab ka konjak ise võbelema, vabisema, loksuma hoopis tugevamini kui tarvis, kuni viimaks pääseb tilgake alkoholi üle ääre ja voolab Augusti poolt ekslikult pokaaliks ristitud sibulakujulist klaasi mööda alla. August on alanduse äärel, ta punastab, püüab mitte punastada, punastab siiski ja tunneb kuklanõkku kogunevat ahastuse külma higi. Laudlina on valge; ta ei tohi klaasi käest panna; ta ei tohi seda ka pühkida – nii ei tehta –, ta ei tihka rüübata, kuna kardab värinat, mis võib käe liikudes veelgi võimenduda. Tal on hirm, et klaas ta näppude vahelt sootuks pudeneb ning tõmmu konjak, mida ta mõttes neab, neitsilikult puhtale laudlinale ümber läheb.

Õnneks laseb Eerik pärast oma klaasi sisu nuhutamist konjaki hoogsalt tantsima, solksutab osa sellest lohakalt üle ääre, maitseb siis ja manab näole vaimustunud ilme:

„Kannike…”

August hingab sügavalt sisse ning laseb end kaasa viia sinisilmsel, labasel, ohtral ja ootamatul rõõmutundel. Kõik näib korraga lihtne: ta võtab Eeriku eeskujul lonksu; ta on käe värisemise unustanud. Ning kommenteerib, taas Eeriku eeskujul:

„Vanilje…”

„Mustsõstar.”

„Karamell.”

„Mmmhhh, rääs! Kas tunnete rääsunud lõhna? Ah? Nuusutage, nuusutage! Vaat see on juba konjak!”

Kuuldes Eeriku suust sõna „rääs”, libiseb juba kerge auru all August uuesti oma intiimgeograafiasse ja laseb end vallutada mingil segasel haiglasel tundel. Eeriku sõnade taustal ei taju ta keldrite jahedust ega maa-aluste kiviruumide peaaegu puuduvas valguses lenduva alkoholi hõngu. Ta ei suuda kujutleda muud peale oma lapsepõlve suure irvitava päikese, mis tungis majadesse, soojendas üles eelmise päeva supipära, mille lehk imbus magamistubadeni, muutis esikupõranda linoleumi soojaks ja kleepjaks ning – mis peamine – pani köögis rääsuma ning riknema või. See sulas palavama ilmaga üles ja tõmbus ruumi jahenedes uuesti tahkeks, pind kaetud kollase ja läikiva vahaja korbaga, mis tuli kõigest hoolimata ära süüa või siis äärmisel juhul toiduvalmistamisel käiku lasta, nii et pidupäevased pannkoogid nagu ka praekartulid said kopitanud järelmaitse, tundudes olevat seisnud päevi veel enne, kui nende küpsetamine lõpetati. August tunneb end selles rääsunud lõhnas süüdi, justkui oleks ta sellest läbi imbunud – justkui heljuks see alati tema ümber. Kuna Eerikule, kel on rikkuri peen vaist, Eerikule, kes kuulub ülemate hulka, nende hulka, kelle käsutada on raha ja õigus – kuivõrd vääramatu kord valitseb niihästi planeetide ja ookeanide kui ka inimsuhete üle –, ei saa selline asi märkamatuks jääda. August hakkab toolil väljapääsuteed otsides nihelema. Mõte sellest, et ta on paljastatud, viib ta ahastusse. Kuid Eerik paneb tema ebamugavustunnet tähele. Nüüd viimaks tunneb ta Augusti ära – tunneb ära tolle abitu noormehe möödunud talvest, kelle varbad vaatasid sissepoole ja kelle pea oli õlgade vahel.

„Kelner, veel kaks konjakit. Sedasama! Kannikese-mustasõstramaitseline bukett, eks ole?”

„Jah, härra, see on kolmkümmend aastat vana, kohe toon.”

Eerik pilgutab Augustile silma.

August ei saa õieti arugi, mis juhtub, kuid pääseteed pole, klaas on uuesti täis ja seisab tema ees laual. Ja nii või teisiti on Augusti lahkumisekibelus talle teadmata asjaoludel hajunud. Eerik hakkab rääkima sellest, teisest ja kolmandast, kodeiini valmistamisest, mis toimib imeliselt köha vastu, moonidest, millest eraldatakse selleks tarvitatavaid seemneid ning millel pole küll suuremat pistmist meil levinud moonidega, mille seemnetega kaunistatakse saiakesi, kuigi leidub ju veel sõgedaid, kes neid oopiumi tegemiseks koduaias aretavad. Muidugi ei anna see mingeid tulemusi – ehk üksnes nii palju, et mõte sellest Eerikut lõbustab. Ah nii? August palub täpsustusi. Ta saab teada, et aspiriini võiks saada salveist, kuid et sel taimel, nagu enamikul teistestki, on toimeainete kontsentratsioon liiga nõrk – vaevalt piisav loodusravi harrastajatele, kuna aga nüüdisaegse keemia võimuses on valmistada erakordseid tooteid. August noogutab maruliselt pead. Aspiriinikirg lööb Augustis lõkkele – Eeriku väidete vahele jõuab ta koguni mõelda, et võiks seda oma kangelastele välja kirjutada. Nood ju longivad ööd läbi pargis, nõnda võib haigeks jääda küll. Jõrmi ja unisena näeb ta Eerikut, kes on kumaras laua kohal (ja jutuhooga valuvaigistite juures, mida on katsetatud rottide ja seejärel koerte peal), ning akna kaudu teisel pool lauda vastasmaja fassaadi, tilkvel vihmaveetorusid, vesistavaid jääpurikaid, mis vähehaaval nürinevad ja ümarduvad. Ja meenutades jääpurikat, mis möödunud talvel vististi ühe mehe, ühe juhuslikult räästa alt läbi läinud mehe ära tappis – August ei mäleta enam, millal või kuidas või kas oli see üldse päevauudistes või hoopis juturaamatus –, kuuleb August Eeriku kutset – kutset maale, Eeriku päriskoju, miks mitte juba järgmisel nädalal. August nõustub. Ja muuseas, kui Eerik esitab küsimuse, pole see enam küsimus, vaid käsk, teatav sõbralik ja heasoovlik korraldus, millele keeldumisega vastata ei või. August nõustub, ühekorraga ehmunud ja vaimustuses, jääpurikatest, aspiriinist ja konjakist moodustunud seosetute mõtete segadikus.