Читать книгу Eesti romaan - Katrina Kalda - Страница 6

Pühapäeva õhtuks oli August tagasi. Mida oli ta maalt kaasa toonud? Köömnetega maitsestatud kuivatatud seeni, Charlotte’i pahameele ja kummalised sügelevad punnid, mille põhjuseks võis olla allergia Charlotte’i valmistatud omapärase roa vastu, kontakt Eeriku auto formaldehüüdi sisaldavate istmekatetega või ehk lihtsalt erakordne erutus, mis oli Augustit vallanud. Terve järgnenud öö veetis ta end kratsides. Hommikuks olid kublad kaks korda suuremaks paisunud. August kratsis neid meeleheitlikult, leevendas ja kasvatas oma piinu, kuni punnide ümber tekkisid valged sõõrid, kublad läksid katki ja immitsesid verd. Mida August tegelikult kratsis? Charlotte’i pealiskaudset viisakust, tema pahameelt, tema huvitust? Augustit näris miski, mis ei piirdunud sügelusega, või siis oli tegemist sisemise sügelusega, tundmusega, et ta keha on tema jaoks kitsas, et osa temast – naeruväärne ja armetu – võtab hoogu, et sellest väljuda, kolgib ja peksleb vastu seina. Augustil esines kuumahoogusid, hetki, mil ta tahtis enda eest peitu pugeda, lakata mõtlemast üle-eelmisele õhtule, milles teda vaevas üks moment, mida ta väga täpselt mäletas ning mida ta siiski ägedalt eirata püüdis; moment, mis tõmbas teda ligi ja tõukas eemale, ajas teda taas kramplikult ja raevukalt kuplasid kratsima. Ent selle momendi keskme ümber sirutus kauniduse halo, mida kiirgas Charlotte’i kohalolu, soe ja tasane kohalolu, mis ei tõotanud midagi, millest aga lihtsa mälestusenagi piisas, et Augusti hinges naiivne ja kirgas rõõm võimule aidata (seda hetkedel, mil ta unustas Charlotte’i vihahoo ja mõneks minutiks süümepiinadest vabanes). Nii pendeldas August rõõmu ja ahastuse vahel. Ning kui rõõm kesta heitis ja ahastuseks muutus, tulid talle taas meelde kublad, nii et ta lausa pidi end kratsima. Ta kratsis nii, et kattus üleni muhkudega, ei tihanud enam kodust väljuda ega kellegagi kokku puutuda ning jäi elutuppa istuma, kirjutama ja oma jampslikke unelmaid mõlgutama.

Sedamööda, kuidas ta sügas, kratsis ja uneles, tungis Charlotte tema hinges üha sügavamale.

Ta tungis nii sügavale, et hoolimata südametunnistuse kõhklustest, hoolimata Eerikust, kirjutamata reeglitest, kõlakatest ja sõprusest, otsustas August järjejutus läbi viia radikaalse pöörde: minu ellu ja meie loosse sadas ootamatult sisse Charlotte, varjunimega Carlotta, levitas siin oma sidrunaloisia lõhna ja paiskus kirjanduslikku rambivalgusse kellegi Helmuti abikaasana – kellegi Helmuti, kes kogus mansetinööpe ja värvitud mune ning oli Saksa Demokraatliku Vabariigi kodanik.

See käis nõnda: Augustit, kes oli enamasti aeglane nagu käsiajamiga masin, hakkas kohe maalt naasmisest saadik taga kihutama tungiv inspiratsioon. Selle mõjul kukkus aja kulg 1985. aasta juunis korraga hoogustuma ega mahtunud enam kuidagiviisi ei füüsikavõrrandite, üld- ega erirelatiivsusteooria raamesse. Õigupoolest jäi juunikuu hoopis ära. August hüppas sellest suurema hingevaevata üle ning maandas mu otseteed septembrisse. Nii oli ta välja lõiganud suvevaheaja, millest ta pidanuks esialgse plaani kohaselt ammutama järjeloo põhimaterjali (tagasipöördumine maale, kartulikorje ja taaskohtumine Mariega). Nende ootamatute ajaväänete siht oli tegelikult üks: August pidi leidma pasliku viisi Carlotta jutu sisse tuua. Ta oli kindel, et on kohanud oma muusat, ja tundis nagu poeet kunagi vastupandamatut vajadust talle oma kirjatöös au anda. Nimetatagu seda tungi kuidas tahes – hormoonide või inspiratsiooni tulvaks –, August, kes uskus inspiratsiooni ning vaatas hormoonidest meelega mööda, hakkas Carlotta loomiseks ettekäänet otsima. Kuid inspiratsioon irvitas tema üle ja ilmutas end kõigepealt Helmuti kujul.

Poolest septembrist olin tagasi hotellipargis. Samal ajal, kui pudeleid korjasin, kordasin saksa keele ebareeglipäraseid tegusõnu. Oktoobri keskpaiku saime kutse: kahekümnendal oktoobril kell kuus õhtul paluti kõigil hotelli töötajatel osaleda suures fuajees peetaval koosolekul, kus pidi esitletama ettevõtte uut juhatajat. Läksime sinna torisedes, kuna meie vahetus algas alles kell seitse. Fuajee keskele oli üles tõmmatud tervitusloosungiga lint, ümberringi särasid seenekujulised punasest plastist toolid. Ja lindi alla, väikesele puust lavale oli August paigutanud Helmuti.

Helmut pärines SDV-st. Ta oli hotelli uus juht, kelle oli ametisse määranud tihedalt KGB-ga seotud nõukogude turismiorganisatsioon Inturist.

Mine tea, miks, aga August kandis Helmuti vastu põhimõttelist vimma. Sestap tegigi ta mehest pehmeloomulise joviaalse lobasuu, kes elab oma kollektsioonide paines, on pisut paks ja räägib vaid vene ja saksa keelt, misjuures vene keelt saksa aktsendiga. Ent kõigest hoolimata oli Helmut ka peenekombeline ja elegantne ning omas koguni teatavat huumorimeelt. Minule isiklikult seostus SDV üksnes konservhernestega, mida söödi Ida-Berliinis raudteejaama puhvetis, mis olid meil ammu müügilt kadunud ja omamoodi müüdiks muutunud, ning samuti mustades trikoodes olümpiaujujatega, õlgade ja ülakeha poolest aimatavalt naistega, kes tekitasid minus tahtmatult hüpoteesi väärastunud olenditest, poolinimestest, poolsireenidest, poolröövlindudest. Saanud teate ladviku vahetusest, kuid olemata uut juhatajat luu ja liha kujul näinud, paigutasime meie seltsimeestega pargist Helmuti konservherneste kiuste välismaalaste pingereas kusagile keskele – oli ta ju, nagu meiegi, idablokist. Tükk maad kõrgemal valitsesid Soome turistid, kes kauplesid mustal turul lääne päritolu teksadega ja tõusid seeläbi pooljumala seisusse. Kuid alates koosolekust hotelli fuajees õppisime me Helmuti ülimust ühtaegu nii tundma kui ka umbusaldama: olgugi Idast – seega võimule pääsenud vaene –, oli tal käsi sees Inturisti kaupluses, kust sai välisvaluuta eest soetada Läänest imporditud tooteid. Helmut kandis seljas Lääne ülikondi ja ninal Lääne prille ning hoidis käevangus naist, kel – nagu meile esimesest pilgust selgeks sai – polnud nõukogude natšalnikute abikaasadega ainsatki ühisjoont.

Carlotta seisis mehe kõrval ja piidles saali, naeratus huulil. Kohe algusest peale ei sarnanenud ta põrmugi Charlotte’iga, kelle juuksed, nagu öeldud, olid kastanpruunid ning õlaliigesed pisut liiga esiletungivad. XX sajandi kirjanduse kangelannad on kätte võitnud õiguse keskpärasele välimusele. Carlotta aga oli ilus nagu klišee. Ta juuksed olid punased ja kergelt säbrulised, ta oli peen, jonnaka näoga, särav ja lühinägelik. Lühinägelikkus andis ta rohelistele silmadele rauge ja otsekui tüdinud ilme, mida tema hotellidirektor-abikaasa tõlgendas märgina kustumatust ihast, varjatud kalduvusest närbuda ja elust enneaegselt loobuda, nii et kinkis talle Saksa markade eest ostetud keerulisi karusnahast kraega kleite, tikk-kontsaga kingi ja hindamatuid kaelakeesid, et ohtlikuna mõjuvat raugust – ehk siis pärilikku lühinägelikkust – eemale tõrjuda. Carlotta ainsaks silmaga nähtavaks puuduseks oli tema abielu Helmutiga. Järjeloos täpsustati hoolikalt, et naine pärines Toscanast, mitte Mecklenburgist. Järelikult sidus teda Saksamaaga vaid ajutine suhe, niisamuti nagu saks Helmutiga, kel olid pikad vuntsid, mida August õigusega umbusaldas (kuigi järjejutu lugejad said tolle umbusalduse põhjustest teada alles tükk aega hiljem. Püha pingehoidmise ja jutuvestmise ajast ja arust vigurite nimel ärgem öelgem Helmuti topeltmängu kohta siingi veel midagi – naaskem parem Carlotta manu). Carlotta oli sale ja kaunis pikk. Tol õhtul oli tal seljas poolpikk kleit. Enesestki mõista pidid tal olema ka saapad ja need tal tõepoolest olidki: pehmest nahast saapad, pika säärega ja mustad nagu ka sukad, nii haprad ja pingul, et nende rebenema panemiseks piisanuks liiga pinevast pilgust. Carlotta pilk peatus meid piieldes igal töötajal kordamööda, nägi välja pisut üllatunud, kuid ei viibinud ometi meist ühelgi liiga kaua. Ta vaatas möödaminnes valvelauda, suurt puutahvlit, millel rippusid võtmed, musti kardinaid akende ees, jaanalinnumunadena ümaraid laest alla punguvaid lampe. Kõike seda sellal, kui Helmut kõneles. Carlotta ei pidanud sellest kõnest midagi aru saama, kuna me oletasime, et ta vene keelt ei oska. Nii peegeldas ta nägu järgmist: püüet paista mõistvat, mida räägitakse, või vähemalt püüet mõjuda armastusväärsena oma üksmeeles Helmutiga kui mitte kõigi koosviibijatega. Ent kui Carlotta silmad minuni jõudsid, kui need mind riivasid ning siis minul peatusid, lugesin ma tema pilgust välja midagi muud. Ma loodan teie heasoovlikkusele – meenutage, et toona, järjeloo alguses polnud me Augustiga kumbki kuigi hästi informeeritud ega võinud aimatagi, mida Carlotta tegelikult meie kohta teadis. Ja seepärast lugesingi ma Carlotta silmist välja järgmist: ehkki varustatud armastusväärse naeratusega, ei saanud ta nõustuda kella poole viiest saadik põlevate ümmarguste lampidega, akende ette riputatud mustade kardinatega, fuajee rohmaka dekooriga ega isegi töötajate sinise vormiriietusega. Vastavalt järjeloos ettenähtule armusin ma Carlottasse, kuid ettenähtust irduvalt mitte tema sihvaka kogu, jalgade või rindade tõttu, vaid tema pilgu tõttu, mis tekitas minus kaastunnet tema vastu, kes ta oli lahkunud tsiviliseeritud maalt, kus päike ei lähe päisel pärastlõunal looja, ja maandunud kogemata sellel maakera küljel, kus aeg oli juba kümnendeid tagasi paksudesse linasest riidest kardinatesse tardunud. Ma üritasin kujutleda Carlottat sellesse maailma, räbalates pudelikorjajate, vanalinna umbtänavatel jäätist müüvate memmede ja trollibusside vahele, mis sarvede maha joostes otse keset tänavat seiskuvad, justkui oleksid suikunud sügavasse unne. Carlotta ei pruukinud teada peamist – seda, et sel polaarjoone all kügeleval maal tuleb end talve ja pimeduse vastu kaitsta, et öö ja päev on linad, mille vahele me poeme, nii et meie, kes me magame voodi serval, seitsme maa ja mere taga, jääme suveks, mil loojumatu päike meil magada ei lase, katmata, ning lämbume talvel, mil linad mõjuvad raske tepitud tekina, mille alt me end elusana pääsevat ei usu. Muinasjutud ära kaduvast päikesest muutuvad tõeluseks ja käärid köögikapi sahtlis omandavad kavala läike, mis tekitab himu ronida katusele ja paks taevatekk lahti lõigata. Ent niipea, kui teravad kääriotsad teki sisse lüüa, pääsevad sellest välja linnusuled, ja lapsed, ninad aknaklaasi vastu surutud, huikavad ühelt korruselt teisele: „Lumi! Lumi!” Carlottat tuli hoiatada kõige selle eest: tõeks saavate muinasjuttude ja Põhjamaa laste metsikute huigete eest, tuule ja lääge talveahastuse ning tänavaid mööda laiali sulavate lumehangede eest. Ma polnud päris kindel, kas Helmut seda teha suutnuks, ning otsustades selle järgi, kuidas Carlotta teda silmanurgast kiikas (mehe hallil ülikonnal oli juuksekarv, mis pidi teda kohutavalt ärritama), ei paistnud ka naine selles kindel olevat. Niisiis vaatas Carlotta mulle otsa. Ma naeratasin ja ta langetas pilgu. Nõnda sai Helmuti saatus mulle ja Augustile teatavaks: ma armusin Carlotta silmadesse ja ta pilgu näilikku haavatavusse. Hetk hiljem sai Helmut kõnega ühele poole. Kokkutulnud tervitasid uut direktorit aplausiga, meile pakuti limonaadi ja kohvi, fuajee täitis jutuvadin ja Carlotta kadus juhtivtöötajate sekka, kes hakkasid talle üksteise võidu Leningradi küpsiseid ette kandma.