Читать книгу Klaastiib - Катрине Энгберг - Страница 4

PROLOOG

Klaarid klaasampullid seisid lukustatud kapis kõrvuti ühekordsete süstalde ja kanüülianumatega. Morfiin ja oksükontiin tugevate valude vastu, propafenoon kodade virvendusarütmia puhuks ja verd vedeldav Pradaxa, hoolikalt pitseeritud pappkarpides ja läbipaistvas kiles. Standardravimid riigihaigla südameosakonnas, tee vaevuste leevenemise ja parema elukvaliteedi poole, mõnikord koguni tervenemiseni.

Meditsiiniõde heitis kiire pilgu ravimitele ja arvutas peast. Kui raske võiks ta olla? Patsiendi kaal oli kirjas voodijalutsi infotahvlil, aga ta ei viitsinud minna järele vaatama.

Öö oli kestnud terve igaviku. Kohe pärast valvekorra vahetust oli tiksunud sisse üks haigusleht ja ta oli pidanud võtma topeltvalve. Selle asemel et veeta õhtu perekonnaga, oli ta tööl olnud ligi kuusteist tundi. Ajus kajasid kõlisevad häirekellad, ärevil patsientide nõudmised ja küsimused. Jalad ergonoomilistes kingades tuikasid ja kukal oli kange nagu mehe riist.

Ta haigutas, hõõrus silmi ja tabas kapi läikival metalluksel oma peegelpildi. Mitte ühelgi kahekümne kolme aastasel ei tohiks olla kroonilisi kotte silme all, töö hakkas teda juba ära kurnama. Vaid üks tund veel, siis on tema valve lõppenud ja ta võib minna koju magama, sellal kui muu pere teleka ees krõbinaid pugib.

Ta valis välja kolm ampulli, pistis kitlitaskusse ja keeras kapi lukku. Kolm korda 10 ml 50 mg/ml aimaliini, seda peaks küll olema. Patsient ei saanud kaaluda rohkem kui viiskümmend kilo, mis tähendas, et 30 ml südamerütmi aeglustavat preparaati oli kaks korda rohkem kui soovitatud maksimumdoos. Küllalt, et esile kutsuda südame seiskumine ja vabastada mees tema kannatustest. Ja vabastada kõik teisedki, mõtles ta, ja astus mööda hommikutühja koridor kaheksanda palati poole.

Vana mees oli nõudlik, ropu suuga ja porises peaaegu kõige üle, viletsast haiglakohvist kuni arstide ülbuseni. Kogu osakond oli tema turtsakast olekust väsinud.

Tema oli olnud alati see, kes oma arvamuse kõva häälega välja ütleb ja midagi asjadega ette võtab. Sellise rolliga populaarseks ei saa, aga mida peaks siis tegema? Pealt vaatama ja porisema kehvade normide ja puuduvate voodikohtade üle, nagu tegid tema kolleegid? Ei tule kõne allagi! Ta ei hakanud meditsiiniõeks selleks, et kohvi keeta ja kriimustusi siduda. Tema tahtis midagi ära teha.

Rätipäine koristaja lükkas oma pangede ja kaltsudega käru mööda koridori edasi pilku linoleumilt tõstmata. Medõde tõttas mööda, ampull pihku pigistatud. Süda hakkas kiiremini lööma. Veidi aja pärast peab ta tegutsema, oma potentsiaali ära kasutama ja püüdma elu päästa. Ootus hakkas temas tukslema nagu pulss, mille elavus kaalus üles tühjusetunde, mis teda tavaliselt täitis. Sel silmapilgul oli ta asendamatu. Palju oli mängus, nii palju lasus tema õlgadel. Sellel silmapilgul oli ta jumal.

Ta keeras personali tualeti ukse lukust lahti, desinfitseeris käed ja valamu ning pani aimaliiniampullid korralikult üksteise kõrvale. Vilunud sõrmedega vabastas ta ühekordse süstla pakendist ning tõmbas ravimi sellesse, tegi rutiinse nipsuga kindlaks, et õhku sisse jäänud ei ole. Pakendi kortsutas väikseks kuuliks, mille torkas prügikasti põhja, siis avas ukse, süstal kitlitaskus.

Kaheksanda palati ees heitis ta diskreetse pilgu koridori. Ei ühtegi kolleegi ega pissihädaga patsienti. Ta lükkas ukse lahti ja astus pimedusse. Kerge norin andis teada, et patsient magab. Töörahu.

Ta astus ligemale ja silmitses vana meest, kes lamas selili, suu veidi paokil. Hall, kondine ja kuivetunud. Väike süljemull oli suunurgas ja silmalaud värelesid kergelt. Kas selles maailmas on midagi ülearusemat kui pahur vanamees?

Ta keeras veenikateetri korki, mis mehe õhukese nahaga käeselga ehtis, ja võttis taskust süstla. Otsetee verre, mis jookseb südame poole, avatud värav jumala käepikenduse ees.

Aimaliini hea omadus oli, et see mõjus kiiresti, süda seiskub peaaegu silmapilkselt. Ta ühendas süstla veenikateetriga, teades väga hästi, et jõuab napilt süstla ära peita, enne kui valvealarm aktiveerub.

Patsient liigatas unes kergelt. Õde silitas õrnalt ta kätt. Siis vajutas ta süstla põhja.