Читать книгу Klaastiib - Катрине Энгберг - Страница 6

„Tüüpiline!“

Frederik pühkis laubalt vett ja pani nokkmütsi uuesti pähe. Tõmbas vihmakeebi kapuutsi üles, tegi kindlaks, et sadulatasku on kinni, ja lükkas jalgratta liikvele. Alati oli raske voodist välja saada, kui äratuskell helises kell 5.15, aga mõni hommik oli hullem kui teine. Tänase paduvihmaga oli raske meelde tuletada, miks ta üldse kunagi oli ajalehti laiali kandma nõustunud. Kuus päeva nädalas, viisteist majapidamist Kopenhaageni südalinnas, 620 trepiastet üles ja alla. Kahjuks oli see ainus moodus, kuidas klassiekskursiooniks raha saada. Ja sellest ei tahtnud ta ilma jääda.

Kogumiskeskus tema selja taga kadus pimedusse, kui ta üle tänavakivide veeres. Telefon taskus pumpas kõrvadesse muusikat ja andis talle uut energiat. I got my black shirt on, I got my black gloves on. Ikkagi oli omamoodi äge, kui linna kõige rahvarohkem kaubandustänav ainult enda päralt on. Ta tõusis pedaalidele püsti ja sõtkus mööda Strøgetit, kuni tema ees avanesid Gammeltorv ja Nytorv. Siivsaks nühitud korrusmajad oma väikeste ruutudega akende ja vasest vihmaveerennidega, mis parajasti sügisvihmast tulvasid, poogitud puud ja Kopenhaageni stiilis pingid, prügijäänused tumeroheliste pingilaudade vahele topitud. Hommikuhämaruses helendasid Kopenhaageni linnakohtu liivakarva sambad otsekui ülev moraal väljaku igivanade keldrilokaalide kohal. Päeval oli turg jalgrattakullerite, turistide ja niklit täis ehete müüjate sõlmpunkt. Praegu oli see täiesti inimtühi.

Frederik hüppas rattalt maha ja pani selle keset väljakut purskkaevu najale. Tõmbas kõrvaklapid peast ja kontrollis, et sooja kaneelisaia jaoks oleksid jakitaskus mündid alles. Heitis pilgu purskkaevu veepinnale, mis pimeduses piiskadest väreles.

Midagi oli vees.

Midagi oli tihti vees. Hooldustöötajad eemaldasid iga päev sealt õllepurke, kilekotte ja seletamatul kombel üksikuid kingi.

Aga see siin ei olnud king.

Frederik vaarus. Temast kolme meetri kaugusel, Kopenhaageni kõige vanemas purskkaevus ulpis inimene, käed laiali ja nägu vees. Vihm langes alasti seljale süütute sulpsatustega, mis pritsisid tilgad tagasi õhku, otsekui oleks need sajad väikesed iseseisvad purskkaevud.

Silmapilguks ei suutnud Frederik liigutada. Ta oli halvatud nagu nendes unenägudes, millest ta vahetevahel ärkas kurvastusega, et emalt tröösti otsimiseks on ta liiga suureks kasvanud.

Siis hõikas ta kähedalt ja seosetult:

„Appi! Halloo, keegi on siin vees.“

Ta teadis, et peaks purskkaevu hüppama ja keha ümber pöörama, esmaabi andma, midagi tegema. Aga soe uriin, mis mööda reit alla voolas, andis teada, kui vähe ta oli praegu suuteline midagi tegema.

Frederik heitis veel ühe pilgu kehale vees. Seekord sai ta päris tõeliselt aru, mida vaatas. Ta ei olnud kunagi varem surnud inimest näinud.

Värisevi jalu jooksis ta ööpäevakioski juurde. Automaatuksed avanesid ning kaneelisaiade lõhn lõi vastu, ühtaegu paistis laulu ümisev heledapäine müüja. Mütsinokalt tilkus vesi Frederiki silmadesse ja ta pühkis selle ära, mageda ja soolase.

„Appi, kuradi kurat! Helista politseisse!“

Müüjatar vaatas teda suurisilmi. Siis pani ta kaneelikuklite kandiku käest ja haaras telefoni.

*

Üle Kopenhaageni kallas tihedat vihma. Kivikatuste kontuurid hajusid ja linna piirjooned ujusid silme ees. Taevas valas kaskaadidena ebaloomulikult sooja vett otse alla Gammeltorvi tänavakividele ja vihmavarjudele.

Inspektor Jeppe Kørner tõmbas silmad kissi ja lõi pilgu üles. Ei mingit leebuvat selginemist kauguses. Võib-olla oli maailm tõesti hukka minemas ja ookeanid tagasi vallutamas maismaa viimseid jäänuseid. Ta pühkis märja käega nägu, surus maha haigutuse ja sukeldus piirdelindi alla. Kummikud lasid õmbluste kohalt läbi, lirtsusid kõndides.

Läbi vihmakardina nägi ta kilerõivais siluette, kes purskkaevu ümber telgikesi püstitasid. Samasuguseid kui need, mida üüritakse aiapeoks, lootuses, et neid ei lähe vaja. Jeppe jooksis lähima telgi varju ja vaatas käekella. Kell oli veidi üle seitsme ja päike parajasti pilve varjust tõusmas. Mitte et see oleks midagi tähendanud. Tänane päev pakub niikuinii ainult halle varjundeid.

Purskkaevus tema ees lamas alasti keha ja peegeldas kriminalistide töölampide valgust. Jeppe silmitses vaatepilti, tõmmates kaitserüüd märgade riiete peale. Laip lamas, pea alaspidi, nagu snorgeldaja Punases meres. Naisekeha, niipalju kui õlgade laiuse ja selja kumeruse järgi otsustada sai, alasti, keskealine. Juuksed tumedad, hallide viirudega ja peanahk märgade lokkide vahelt paistmas.

„Kas sa teadsid, et selle purskkaevu nimi on Caritase kaev?“

Jeppe keeras ringi ja tabas kriminalist J. H. Clauseni pilgu. Sinise kaitserüü kapuuts raamis kortsulist nägu ja selles nägi ta välja nagu märg skaudipoiss täiskasvanud mehe kosmonaudirüüs.

„Sul on kindlasti rõõm kuulda, et vastus on ei, Clausen. Seda ma ei teadnud.“

„Caritas tähendab ladina keeles halastavat armastust. Sellepärast ongi üleval raseda naise kuju. Ligimesearmastuse sümbol, kas tead.“ Clausen pühkis puhmjatelt kulmudelt vihma ja raputas käsi.

„Mind huvitab rohkem see, miks selles basseinis laip ujub.“ Jeppe noogutas purskkaevu poole. „Mis meil siis on?“

Clausen vaatas ringi ja leidis vihmavarju, mis oli toetatud telgi ühele jalale. Tegi selle lahti ja astus ettevaatliku sammu lageda taeva alla.

„Kuradi ilm, täiesti võimatu on töötada. Tule!“

Jeppe pidi kõndima kookus kaelaga, et oma pikka keha lühikese Clauseni vihmavarju kõrgusele mahutada. Basseini kiviääre juures nad peatusid ja vaatasid laipa. Tilgad voolasid mööda valget nahka ja muutsid laiba marmorkuju sarnaseks. Politseifotograaf püüdis leida kõlblikku nurka, varjates kaamerat vihma eest.

„Meedikud muidugi võtavad ta basseinist välja ja viivad lahkamisele, enne me tema kohta väga palju öelda ei saa. Aga see on naine, europiidne, keskmist kasvu, arvaksin, et umbes viiekümne ringis.“ Tuuleiil tõukas laipa, nii et see neist mööda liugles ja peadpidi vastu serva põrkas.

„Laiba leidis ajalehekuller kell 5.40, häirekeskusse tuli kõne nurgapealsest kioskist kaks minutit hiljem. Katsetati elustamist, nagu protokoll ette näeb. Ma ei tea, miks laip ei ole veel veest välja võetud. Ajalehekuller ja müüja istuvad konstaabliga kioskis ja ootavad ülekuulamist. Müüja tuli kioskisse kell viis ja on täiesti kindel, et sellel kellaajal ei olnud vees mitte midagi, nii et kuritegu peab olema toimunud kella viie ja 5.40 vahel täna hommikul.“

„Kas sa tahad öelda, et see on kuriteokoht?“ Jeppe lükkas kapuutsi taha, et paremini üle väljaku näha. „Kas ta on maha löödud keset Strøgetit?“

Clausen pöördus Jeppe poole, nii et vihmavari kaldus ja vihm voolas temast üle. Juuksed olid silmapilk läbimärjad.

„Vabandust, Kørner, pagan küll! Kas said märjaks? Nojah, ma ei väljendunud päris täpselt. Siin ei oleks saanud teda hästi tappa. Mitmel põhjusel.“

„See oleks liiga riskantne …“ Jeppe püüdis eirata veeniresid, mis mööda kukalt vihmamantli alla nõrgusid.

„Risk, et keegi samal ajal mööda läheb, oleks suur. Juba see, et keegi on julgenud laiba Gammeltorvil purskkaevu visata on … jah, üle minu mõistuse.“ Clausen raputas imestunult pead. „Aga mitte ainult sellepärast. Kas sa näed väikseid sisselõikeid käsivartel? Need on vee sees, nii et neid on raske näha.“

Jeppe kissitas silmi ja püüdis läbi vihma selgelt näha. Otse veepinnal oleval randmel paistsid väiksed paralleelsed sisselõiked sümmeetrilise mustrina. Haigutavad haavad valkjas lihas. Jeppe nägi vaimusilmas rannal mädanevat vaala ja neelas vastikuse alla.

„Vees ei ole verd?“

„Täpselt!“ Clausen noogutas tunnustavalt. „Ta peab olema kõvasti verd jooksnud, aga siin ei ole märkigi verest, ei vees ega basseini ümber. Isegi vihmaga oleksime midagi leidnud. Ta on surnud mujal.“

Jeppe vaatas ümberringi, vanade majafassaadide poole. „Valvekaameraid on hulganisti, me saame neilt salvestused võtta. Kui kurjategija on laiba siia visanud, siis peaks sellest olema salvestus.“

„Kui?“ Clauseni hääl oli nördinud. „Ta ei ole ju ise ennast lõikunud ja purskkaevu hüpanud, selles võid kindel olla.“

„Millega need tehtud on? Sisselõiked.“

„Seda ma veel öelda ei oska. Ta peab enne Nyboe laua pealt läbi käima.“ Clausen viitas professor Nyboele, kohtupatoloogile, kes tavaliselt vastutas suuremate tapmisjuhtumite lahkamiste eest. „Aga kuidas ka on, mõrvarelva siin platsil ei ole. Koerad käisid pool tundi ringi ega leidnud midagi. Tema riietest ei ole samuti mingit märki.“

Jeppe taskus sumises, ta kuivatas käe püksitagumiku vastu ja võttis telefoni ettevaatlikult välja. Nägi, et ekraanil seisis Ema, ja keeldus kõnest. Mida ta nüüd siis tahtis?

„Teisisõnu, keegi on transportinud alasti laiba keset Strøgetit ja visanud selle varahommikul purskkaevu?“

„Üht-teist sellele viitab, jah.“ Clausen tegi vabandava grimassi, nagu oleks tema selle absurdse stsenaariumi eest ositi vastutav.

„Kes võiks midagi sellist teha?“

Jeppe lükkas vee kuklalt ja hõõrus kipitavaid silmi. Ta oli maganud liiga vähe, see-eest halvasti. Alasti naise laip ei olnud just see, mida ta oli mõelnud täna käsile võtta.

It’s raining again. Too bad I’m losing a friend.

Supertrampi ärritav vihmalaul sumises kuklas ja Jeppe oli vihane, et ei saa vähemasti valida, millise muusikaga teda vaevatakse, kui aju on väsinud ja stressis. Kõige sagedamini olid need ultrakommertsiaalse popmuusika jupid, mis mõtete all ringi keerlesid. It’s raining again. Oh no, my love’s at an end. Ta tõmbas kapuutsi üles ja astus kioski poole, kus ootas ajalehekuller.

*

Kisa oli väljakannatamatu. Pidev abitu kaebelaul, samal sagedusel kui surmahirm ja hambapuur. Maailma kõige hullem hääl.

Inspektor Anette Werner keeras teise külje ja pigistas silmad kõvasti kinni. Svend oli lapse juures. Just nüüd pidi ta jõudma tagasi teha veidi sellest unest, mida täna öösel ei olnud saanud. Ta pani padja pea peale, et kisa ja maailma eemale tõrjuda. Proovis mõelda asjadele, mida ta ühe öö korraliku pideva une eest ära ei annaks, aga midagi ei tulnud pähe.

Nutt segunes kõrvaltoas Svendi rahustava häälega. Kui ta ainult ukse kinni paneks. Võib-olla peaks tõusma ja ise seda tegema? Tegelikult oli vaja ka pissil käia. Enne selle aasta esimest augustit oleks ta täis põit ignoreerinud ja rahulikult edasi maganud, aga praegu ei saanud ta kindel olla, et tema vaevatud neljakümne nelja aastane keha kuuletub.

Anette lükkas end raskelt istukile ja tõstis jalad üle voodiääre. Kuidas küll pidev pohmeluse ja lennustressi seisund kaoks?

Ta tõusis aegamisi, tundis, kuidas iga ihuliige andis järele skeleti raskuse all, mida enam ei toetanud kunagi nii tugev muskulatuur. Rinnad olid hellad. Ta vaatas allapoole ja nentis, et jälle ei olnud ta ööseks kingi jalast võtnud, lohistas enda nagu zombi üle põrandavaiba, lastetoast mööda, tualetti. Kuidas sai Svend nii rahulik ja optimistlik olla? Ta lukustas ukse ja vaatas peeglisse. Ma näen välja nagu elav surnu, mõtles ta ja istus potile, oleksin ma ometi surnud.

Umbes samamoodi oli ta mõelnud siis, kui aastakese eest avastas, et on rase. Nad ei kavatsenudki lapsi saada, olid ammugi kokku leppinud, et see ei ole nende jaoks ja et nad on selle asemel maailma parimad koeravanemad. Tema neljakümnenda sünnipäeva paiku olid nad sellest rääkimise hoopiski jätnud. Iroonilisel kombel võib-olla just sellepärast olidki nad ennetusega hooletuks muutunud, mõte, et seks võib viia vanemluseni, oli teadvusest täiesti pühitud. Kaua aega arvas Anette lihtsalt, et on haige, et on pärinud isa viletsa südame ja et kiire pulss kihutab südame pärgarterite šuntimise või südamerütmuri poole. Arsti vastus vereproovidele oli olnud kergendus. Ja siis šokk.

Oleksin ma ometi surnud.

Kõik oli sealtpeale muidu kenasti läinud. Svend oli ootamatul kombel uudise üle rõõmustanud ja olnud igati solidaarne. Rasedus oli olnud eeskujulik ja kuklavoldi suurus korras, sünnitus oli läinud kiiresti ja probleemideta. Ta oli kõiki halbu endeid trotsinud ja löönud kõiki võimalikke üle neljakümneaastaste esmasünnitajate rekordeid. Aga kui väike tüdruk talle sülle pandi, puhas ja kena, ja ta kohe imema hakkas, ei olnud Anette tundnud mitte midagi. Side, mis oleks pidanud tekkima vaistlikult, tuli välja pressida, ja armastust oli raske tajuda. Vähemasti temal.

Svendiga oli lugu teisiti.

Viimase poole kuuga oli tema tarm vaid kasvanud, armastus uue väikese inimese vastu üha suuremaks muutunud. Pilk, mis ta silmis oli, kui ta last hoidis! Silmad, mis särasid uhkusest. Svend ujus pereelus nagu kala vees ja oli juba rohkem isa kui midagi muud. Anette püüdis, tõesti püüdis. Kui ta ainult ei oleks kogu aeg nii väsinud olnud.

Ta pani käsivarred reitele, kummardus ettepoole ja toetas lauba pihkude vastu.

„Kas sa magad, kullakene?“

Anette tõstis pea jõnksuga, mis kohe peavaluga ähvardades kukla pingule tõmbas. Svendi hääl tuli teiselt poolt tualetiust, ta seisis ilmselt kohe ukse taga.

„Ma pissin. Ega ei saa ju kaks minutit oodata?“

Ta kuulis ärritust oma hääles, seda haavumist, mida oli teiste naiste juures näinud, aga vaid harva ise praktiseerinud. Nüüd ei saanud ta sellest justkui enam lahti. Ta tõusis, pesi käed ja avas ukse.

„Tal on kõht tühi. Sellepärast ta maha ei rahunegi. Vaata. Ta otsib suuga.“ Svend tõstis ettevaatlikult tütre üles ja suudles teda laubale, enne kui Anette poole ulatas.

Anette sirutas käed ettepoole ja tundis juba tuttavat ärevusespasmi, kartusest väike elu põrandale pillata. Need, kes võrdlevad koerte ja laste omamist, ei tea mitte midagi, mõtles ta, ehkki kahe ja poole kuu eest oli ta ise seda teinud. Ta silmitses nutvat last oma süles.

„Ma igatsen poisse. Millal me nad ära toome?“

Svend vaatas teda murelikul ilmel. „Koertel on minu ema juures paar nädalat veel hea küll. Nad käivad kolm korda päevas rabas jalutamas. Praegu on kõige tähtsam väike Gudrun.“

„Ära nimeta teda niimoodi. Me ei ole veel nimes kokku leppinud.“ Anette trügis mehest mööda rohmakusega, mis sundis meest väikeses esikus vastu seina tõmbuma.

„Mina arvasin, et sina tahad talle Gudrun nimeks panna.“

Anette tüüris välisukse poole. „Ma istun autosse ja imetan teda seal. Ja ära nüüd ütle mitte midagi, mul on seal kõige parem istuda.“ Ta lõi ukse enda järel kinni nii kõvasti, kui seda, laps süles, teha sai. Jooksis läbi vihma autosse varikatuse alla ja pusis ukse lahti. Beebi jättis karjumise, võib-olla ootamatu vihmavee pärast, mis näkku langes.

Auto lõhnas tuttavlikult ja turvaliselt töö ja koerte järele. Anette seadis end istuma, tõmbas pluusi üles ja pani tütre pakitseva rinna juurde. Laps haaras nibust ja hakkas kohe imema. Jäi vagusaks. Anette hingas raskelt välja ja püüdis pääseda pidevast kehas pesitsevast stressitundest. Pühkis hoolikalt vihmapiisa lapse laubalt ja silitas ta pehmet pealage. Kui too niimoodi vaikselt ja rahulikult lamas, siis oli ju kõik täitsa mõnus. Eks see oli rohkem nutt ja öine sekeldamine, millega oli raske toime tulla. Ja emapuhkus. Anette igatses töö järele.

Ta kõõritas maja poole. Küllap Svend imes tolmu või koristas. Kiire vajutusega avas ta kindalaeka ja võttis välja politseiraadio. See oleks tegelikult pidanud olema peamajas, aga Anette ei olnud seda ära viinud. Oli vaid aja küsimus, millal avastatakse, et raadio on kadunud ja see deaktiveeritakse, aga talle meeldis pealt kuulata nii kaua, kui sai. Ta kontrollis, et hääl oleks vaikne, nii et laps ei ehmataks, ja keeras selle käima. Tuttav krabin pani kõhus kõditama.

… ja meil on vaja eskorti Kopenhaageni Gammeltorvile. Ohver tuleb viia leiukohalt traumakeskusse lahkamisele. Me jätame Frederiksberggade, Gammeltorvi ja Nytorvi piiratuks, kuni eksperdid on jälgede ja asitõendite kogumisega ühel pool …

Tapmine Gammeltorvil? Seda peaksid uurima kolleegid peamajast. Anette keeras valjemaks ja kikitas kõrvu. Miks midagi nii loomulikku kui imetamine pidi nii neetult valus olema?

… me peame saama ülevaate kõigist läheduses asuvatest valvekaameratest. Peamaja uurimisüksus inspektor Kørneri juhtimisel vastutab selle eest.

Inspektor Kørner. Inspektor Jeppe Kørner, politsei isikuvastaste kuritegude osakonnast, 1. jaost, mis laiemalt tuntud mõrvaosakonnana. Tema paarimees.

Kørner, nüüd ilma Wernerita. Werner, nüüd ilma tööta. Anette keeras raadio kinni.

*

„Kas keegi teab, kuhu Saidani jääb?“

Jeppe küsis möödaminnes, pusides arvutijuhtmega, selg kolleegide poole. Põhimõtteliselt olid temal kõige paremad eeldused teada, kus asub inspektor Sara Saidani, kuna ta oli veetnud suurema osa ööst naise voodis, aga nad olid kokku leppinud, et esialgu ei ole see mõrvaosakonna liikmete asi.

„Ju vast haige laps nagu ikka? Leetrid? Katk? Lapsed korjavad ju alailma midagi üles, mis takistab tal tööle tulla.“ Inspektor Thomas Larsen viskas pappkruusi, mille just kallist kaasaostetud kohvist tühjaks oli joonud, kauni kaarega prügikasti. Larsenil ei olnud ei lapsi ega mõistmist, miks neid üldse hankida – seisukoht, mida ta ei kõhelnud kolleegidega jagamast.

Jeppe vaatas kella ukse kohal. Kell oli viis minutit kümme läbi. „Alustame siis ilma temata.“ Ta nentis, et süsteem jooksis ladusalt, ning sättis valgustugevust pildil, mis koosolekuruumi ekraanil tema ees virvendas, keeras ringi ja noogutas kaheteistkümnele kolleegile, kes ootasid, märkmikud süles ja pilgud ärksad. Mitte iga päev ei leitud Strøgeti purskkaevust vigastatud naiselaipa.

„Hästi! Kokkuvõtvalt seega: kõne häirekeskusse tuli kell 5.42 ja meie esimene patrullauto oli kohal kuus minutit hiljem. Valvearst tunnistas ohvri surnuks kell 6.15.“ Jeppe pani käed rinnale risti. „Lima 11 tõdes surmajuhtumi kohe kahtlaseks ja kutsus meid kohale.“

Koosolekuruumi uks avanes vaikselt, Sara Saidani hiilis sisse ja istus seina äärde toolile. Tumedad lokid helkisid vihmaveest ja silmad olid selged.

Jeppet haaras tuttav ergas ärkveloleku tunne, mis teda Sara läheduses alati tabas.

Sara.

Sara Saidani, kolleeg juurdlusüksusest. Kahe lapse ema, lahutatud, Tuneesia juurtega ja koorekohvi värvi nahaga.

„Tervitus, Saidani.“ Jeppe heitis pilgu märkmikule enda ees, ehkki teadis suurepäraselt, mis seal seisab.

„Surnu on identifitseeritud kui sotsiaaltöötaja Bettina Holte, viiekümne nelja aastane, asukohaga Husumis. Ta on eilsest saadik kadunuks kuulutatud ja pilt oli seepärast POLSAs, aga tuvastamine ei ole veel kinnitatud.“ Ta viitas politsei sisearuandesüsteemile, kus oli kogu info töös olevate ja lõpetatud juhtumite kohta. See kõlas nutikalt ja efektiivselt. Tegelikult ei olnud. „Perekond on surnukeha tuvastama kutsutud, nii et varsti teame rohkem. Laip oli rõivasteta ja nägu alaspidi, nagu siit pildilt näete.“

Jeppe osutas teralisele fotole, vajutas klahvi ja tõi esile lähiplaani valgest kehast mustas vees.

„Tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud laipa vees kell viis, seega lähtume sellest, et ta toodi sinna vahemikus 5.00 kuni 5.40. Me peame kätte saama kõik valvekaamerate salvestused …“

„Kørner?“

„Jah, Saidani?“

„Ma võtsin endale vabaduse hankida kõigi omavalitsusele kuuluvate kaamerate salvestused ja vaatasin need läbi. Sellepärast ma hilinesingi.“ Sara Saidani tõstis kaks sõrme, mille vahele oli USB-pulk. „Kioski kohal oleva kaamera salvestus on hea. Keri edasi kella 5.17ni.“

Jeppe võttis mälupulga tunnustava noogutusega vastu, tegi filmi lahti ja keris edasi. Ekraanil oli kiirversioonis näha pime ja tühi plats, kus ei olnud muud liikumist kui tuules kõikuv jalgratas. 5.16 juures laskis Jeppe filmil mängida tavatempos ja minuti pärast ilmus pildi ülaossa mingi vari.

„Ta tuleb Studiestrædelt ja suundub purskkaevu poole,“ ütles Larsen innukalt. „Millega ta sõidab?“

„See mees või naine sõidab kaubarattaga. Vaadake nüüd!“ Sara tegi ärritatult ekraani poole sõrmenipsu.

Tume kuju ligines purskkaevule ja tänavalaternale Frederiksberggade kohal. Isik sõitis tõepoolest kaubajalgrattaga ja oli mähitud tumedasse vihmakeepi, kapuuts oli peas. Ei olnud näha, kas see on mees või naine, ainult niipalju, et see on inimene. Purskkaevu juures jalgratas peatus ja sõitja astus vilunult maha.

„Ta tuleb maha nagu mees. Viskab jala sadula tagant.“ Larsen tõusis ja näitas ette, mida silmas peab.

Sara oli kiire. „Nii tulen ka mina rattalt maha, see ei tähenda midagi. Vaata nüüd laadungit …“

Vihmakeebis kuju tõmbas pikalt lamedalt platvormilt, mis meenutas Long Johni ratast, musta riidetüki või kilekatte. Surnukeha helendas pimeduses, kuju tõstis selle kiiresti ja vaevata üle basseiniääre. Kui laip vees oli, seisis kuju ikka sealsamas.

Jeppe luges kaks sekundit, viis. „Mida ta teeb?“

„Jõllitab,“ pakkus Larsen. „Jätab hüvasti.“

Pärast seitset pikka sekundit istus tume siluett jalgrattale ja sõitis purskkaevust eemale samas suunas, kust oli tulnud.

Jeppe ootas silmapilgu, et teha kindlaks, kas tõesti midagi rohkem näha ei ole, ja pani siis filmi seisma. Mõrvar kaubarattal, only in Denmark. Ta ohkas väsinult.

„Saidani, ole kena ja saada salvestus meie ekspertidest sõpradele ja palu neil otsida piirkonna valvekaameraid, nii saame võib-olla jälile, kust see tegelane tuli. Me peaksime saama tema sõitu läbi linna suures osas jälgida.“

Sara pruunide silmade pilk tabas teda teisest reast. Ta näis olevat rõõmus, nägu säras vaimustusest. Lausa armumine? Jeppe ei osanud pilku tõlgitseda, ent kiirustas silmi maha lööma, enne kui kohatu naeratus näole levib.

„Me töötame alati kolme küsimusega: kuidas, millal ja kes. Falck ja mina oleme paarilised, Saidani, sina lähed koos Larseniga.“

Larsen tõstis käed võitjažestiks ja Jeppet kõrvetas ärritus, et see tola saab koos Saraga olla. Aga teisiti olla ei võinud, nad ei saanud riskida, et inimesed hakkaksid keelt peksma.

„Falck ja mina võtame lahangu ja kuulame seejärel üle Bettina Holte lähisugulased. Eeldades muidugi, et see ikka on tema. Saidani uurib nagu alati meili, telefoni ja sotsiaalmeediat.“

Sara noogutas. „Kas kõik tema asjad on kadunud? Rahakott, telefon, riided, mis tal seljas olid?“

„Esialgu ei ole midagi välja ilmunud.“

„Palu lähedastel ta arvuti üle anda ja hangi ta telefoninumber, nii et saaksin kõneinfot. Võib-olla on ta kurjategijaga suhelnud.“

„Seda me teeme. Larsen tegeleb tunnistajatega ja kuulab üle kolleege, naabreid, käsipallikaaslasi ja keda iganes on vaja kuulata.“

Jeppe heitis pilgu üle ruumis istuva meeskonna. Tema oma juurdlusmeeskond pluss abivägi oli esimeste ööpäevade kõige enam inimesi nõudvaks tööks, tunnistuste kogumiseks valmis.

„Me käime Gammel Torvi kandis ukselt uksele ja kuulame sellega seoses üle kõik võimalikud tunnistajad. Võib ju olla, et mõni unetu naaber vaatas aknast välja kell veerand kuus hommikul.“

Üks politseinik tõstis hiiglasliku kämbla üles ja noogutas, nii et ta kiilas pealagi vastu läigatas. Jeppe tundis ta ära kui Morteni või Martini, ühe noortest hiljuti värvatud politseinikest.

„Mina võtan piirkonna läbikammimise enda peale.“

„Suurepärane. Raporteerid otse inspektor Larsenile.“

Kiilaspäine Morten või Martin noogutas uuesti.

„Me peame uurima ka seda valvevideo jalgratast. Kas me tunneme margi ära? Kes nendega kaupleb, kas seda tüüpi jalgratas on viimase paari kuu jooksul varastatuks kuulutatud ja nii edasi.“

Larsen andis märku, alati tormakas ja auahne.

Jeppe noogutas talle ja viis pilgu politseikomissarile kõige esimeses reas.

„PK, ma eeldan, et sina teavitad ajakirjandust?“

Komissari raske pilk kohtus tema omaga. PK, nagu teda kutsuti, oli ammugi ähvardanud pensionile minna, aga niipalju kui Jeppe hinnata oskas, oli ta ärksam ja teravam kui kunagi varem ning Jeppe eeldas, et naine peab veel paar aastat vastu.

Nüüd tõstis ta õhku noorusliku pöidla. Tema jaoks oli pressikonverents ainult kerge tülin, Jeppe jaoks peaaegu ületamatu takistus.

Jeppe noogutas talle tänulikult.

„Küsimusi?“ Ta vaatas üle koosolijate ja peatas pilgu inspektor Falckil, kes põrnitses lauda, nagu oodataks temalt midagi, millest ta ei suuda end vabaks päästa. Falck oli üks vanemaid uurijaid, kelle vuntsid võistlesid tema kulmudega kõige puhmjamate ja hallimate tiitlile. Ta kerajat kõhtu hoidsid tavaliselt vaos kirjud traksid ja tema üldine tempo kõikus keskmisest kuni teokiiruseni. Falck oli äsja naasnud pikemalt stressiga seotud haiguspuhkuselt ja ei paistnud just võitlusvormis olevat.

Jeppe laksas käega vastu lauda. „Jõudu tööle.“

Politseinikud tõusid ja liikusid ukse poole, ülestõstetud märkmikud ja tühjad kohvikruusid käes, rääkides ja sõlmides kokkuleppeid. Sara Saidani ja Thomas Larsen lahkusid ruumist koos. Larseni käsi hooletult naise õlal. Jeppe libistas keele üle villi põse siseküljel ja surus hambad kokku. Minuti pärast olid ruumis vaid tema ja PK.

PK vaatas teda tõsiselt. „Kørner, mul on vaja, et sa mulle ütleksid, et sa suudad seda juurdlust juhtida. Et oled selleks valmis.“

„Mis sa öelda tahad? Sa ise ju valisid minu.“

PK kergitas kulme, nii et rasked silmalaud kerkisid kõrgele laubale. „Ma ei kahtle sinu kompetentsis.“

„Miks sa siis küsid?“

„Rahune nüüd maha! Mul on lihtsalt selle asja suhtes halb tunne. Seda ei ole kerge lahendada ega pressile serveerida. Ja sul on ju paariline puudu …“

Nii et seda ta siis kartis. Et Jeppe ei suuda suure juurdluse eesotsas seista, kui Anette Wernerit kõrval ei ole. Jeppe naeratas talle rahustavalt.

„No vast saab asi nüüd kiiremini selgeks, kui mul Werner jalus ei tolkne?“

PK patsutas talle õlale ja läks ruumist välja. See ei paistnud teda veenvat.