Читать книгу Ehatähe rüütel - Kaupo Pähkel - Страница 4

milles meie kangelane olukorra sunnil ettekavatsetust pisut varem oma tegeliku olemuse paljastab ning milles muuseas ka paari elulise näitega selgeks tehakse, kui ohtlik võib olla üleolev suhtumine ligimesse

Päike oli esialgse purpurpunase värvuse taas kord tunduvalt eredama kollase vastu vahetanud ja kerkis silmapiiri kohal jõudsalt ülespoole. Miljardid kastepiisad, mida ta veel lendu polnud suutnud lüüa, sädelesid rohukõrtel kõigis vikerkaarevärvides. Pikkamööda orgudesse valguv, tihedalt maadligi hoidev hommikune udu ja kõrgel helesinises, ainsagi pilvetupsuta taevas tiirutavad pääsukesed viitasid sellele, et päev peaks tulema selge, kuum ja kuiv.

Mööda teed, mis oli aastakümnete, võib-olla isegi aastasadade vältel kivikõvaks tambitud ning mis sillerdavate järvesilmade, metsaga kaetud küngaste ja pajuvõssa kasvanud lohkude vahel lõpmatusest lõpmatusse lookles, liikus kolmeosaline rongkäik – sellessinases Issandast hüljatud maanurgas tolle aja kohta liigagi tavaline kooslus.

Rongkäigu esimese osa moodustasid kolm raskes soomuses ja raskes relvastuses ratsanikku hästitoidetud hobustel. Kõik kolm kandsid rohmakat, laia nahkvööga kokku tõmmatud rõngassärki ja lamedapõhjalist kiivrit, mille külge kinnitatud traatrõngastest võrk kaitses põski ja kukalt.

Esimene ratsanikest, kõige pikem ja turskem, välimuse ja olemise järgi otsustades kamba pealik, hoidis vasakul käsivarrel ühegi ilustuseta kolmnurkset kilpi, parem käsi toetus vööl rippuva laiateralise raiemõõga pidemele. Silmad mustade puhmaskulmude all jälgisid teravalt ümbrust ja nende kurjakuulutav pilk oli piisavaks tõendiks, et mees ei kõhkleks küll hetkegi oma rasket sõjariista kasutusele võtmast, kui selleks pisimgi vajadus peaks ilmnema. Ja võib-olla ka siis, kui vajadust polegi – lihtsalt niisama, igaks juhuks. Tema mõlemad kaaslased paar sammu tagapool hoidsid käes poolenisti vinnastatud vibusid, olles valmis noolega läbi puurima igaühe, kellele nende pealik vaid osutab.

Parempoolse vibumehe sadula taga lohises kümnesüllane köis, mille külge kinnitus rongkäigu keskmine, kõige armetum osa. See koosnes pooleteisest tosinast erinevas vanuses ja mõlemast soost õnnetust, kes olid paarikaupa köie külge seotud ning kes jalgu järele vedades ja mahalöödud pilgul oma kõike muud kui meeldivale saatusele vastu astusid. Veel polnud meeleheide nende nägudel tuima ükskõiksusega asendunud ning ka nende riided nägid suhteliselt viisakad välja. Paistis, et seltskond oli alles hiljuti mingi õnnetu juhuse läbi vabadusest ilma jäänud.

Rongkäigu sabaotsa moodustasid taas kaks soomustatud ratsanikku, kes odavartega nüpeldades keskmist osa vähegi kiiremale käigule sundida üritasid. Erilist kasu nende pingutustest küll ei paistnud olevat, seda näisid mõlemad ratsamehed ka mõistvat, kuid ju polnud neil siis millegi asjalikumaga oma aega sisustada. Odavarrehoope saatsid mahlakad, kirjasõnas salvestamist mittekannatavad väljendid, mida mõlemad ratsamehed ennast kordamata vahetpidamata puistasid, kuid ka need ei suutnud vange end rutem liigutama panna.

„Igavene jama,” siunas ratsameeste pealik valjul häälel. „Vähemalt kaks tundi varem oleksime pidanud teele asuma, nende venimustega siin jõuame kohale ehk lõuna ajal, mil nende eest ei saa enam midagi. Oleks see minu teha, annaksime praegu hobustele kannuseid. Kes kaasa joosta ei jõuaks – no kurat nendega, lohisegu siis terviseks köie otsas, aga vähemalt neist, kes vastu peavad, võiks tulevikus ehk asjagi saada. Jõuaksid varem kohale ja tooksid midagigi sisse.” Mõlemad vibumehed naersid püüdlikult, et ülemusele meele järele olla. „Aga mida põrgut see siis veel tähendab,” muutis pealik äkki tooni. „Sealt tuleb ju üks papp!”

Kõik kolm vaatasid hämmeldunult ettepoole. Mõnesaja sammu kaugusel astus pikal sammul nende poole keskmisest suuremat kasvu teekäija, kes väljanägemiselt meenutas kõige rohkem munka või rändjutlustajat. Rohmaka tegumoega kotiriidest vammuses, teravatipuline peakott sügavale silmile tõmmatud ja jäme kanepinöör vööl, rühkis ta puutaldadega nöörsandaalide klobinal edasi. Iga ta vasaku jala sammu toetas tümps süllapikkuse malakaga, mida ta paremas käes hoidis. Koos mehe valju hingamise ja õlal rippuvast paunast kostvate kolksatustega moodustas see kõik üsnagi omapärase saatemuusika, mis tema edasikulgemisest juba kaugele teada andis.

„Ära sa märgi, üks papp,” alustas pealik uuesti. „Üks papp niisuguses kohas ja niisugusel ajal. Ning meil jäigi vist hommikune jumalateenistus seekord pidamata. Erandkorras. Nii et missugune rõõm meile.” Taas vedasid mõlemad vibumehed oma suud justkui tellimise peale muigele. „Aga teisest küljest teame me ju hästi, kui vähe sealpool igasuguseid pappe sallitakse. Võiksin ükskõik mille peale kihla vedada, et kõige hiljem homme hommikul ripuks see mees lossivärava ees tamme küljes ja varesed saaksid priske kõhutäie. Kuid ärgem mõelgem varestele, mõelgem oma ligimese heale käekäigule ja viigem see papp siit ära, enne kui temaga miskit paha juhtub. Ning kus olekski temal veel julgem olla kui meie selja taga? Nööri külge peaksime ta muidugi siduma, sest kes teab, mis mõtted talle vaesekesele veel pähe võivad tulla? Tormab äkki otseteed surmasuhu. Nii et – tehkem oma ligimesele see heategu ja pakkugem talle julgeolekut oma relvade kaitse all.”

Järjekordselt möirgas seltskond naerda. Keda asi aga kõige vähem huvitavat näis, oli just seesama preester, kes häirimatult ja ümber vaatamata rahulikult edasi astus. Alles siis paistis ta vastutulijatest teadlikuks muutuvat, kui pealik talle vastu ratsutas ja talle jala ette sirutas.

„Kuhu siis nii kiiresti, püha isa,” küsis pealik temalt laia irvituse saatel. „Ega sul ometi nii tuli takus ka selle minekuga pole, et vastutulijaid õnnistadagi ei taipa?”

Nüüd näis olukorra äkiline muutus preestrile ometi kohale jõudvat. Pikkamööda ajas ta oma ettepoole kummargil keha sirgu ja lükkas silmile tõmmatud peakoti laisa liigutusega kuklasse, paljastades erakordselt rahuliku ja intelligentse näo, mida raamisid helekollased lokid ja kus vastu pealiku ootusi ei paistnud küll ühtegi hirmu- või ärevusmärki. Aastaid võis teekäijal olla umbes kahekümne ringis ning oma nooruse ja tugeva kehaehituse tõttu oleks ta orjaturul kindlasti hoopis priskemat hinda maksnud kui ükskõik milline rongkäigu keskosa esindaja. Kiirustamata lasi ta pilgul ringi käia, iga ratsameest tükk aega tunnistades, ning kehitas õlgu.

„Ärge pange pahaks, aulik rüütel,” lausus ta viimaks pealikule. „Juhtusin pisut mõttes olema ega märganudki, et nii auväärsed isandad minu tagasihoidliku, ma ütleksin isegi väärtusetu isiku vastu huvi suvatsevad tunda. Aga mis siis ikka, kui õnnistust soovite, siis milles küsimus? Olgu Issanda käsi ikka teie kohal (siinkohal tegi ta ristimärgi), eriti aga nende õnnetute kohal siin (ta osutas rongkäigu keskmisele osale), kes veel mõni nädal tagasi oma päevi pahaaimamatult õhtusse veeretasid ning kes ootamatult kurjale saatusele jalgu juhtusid jääma. Sest mis teha, kõik ilus möödub kord ja midagi siin maailmas ei kesta igavesti. Kuid ka kõik kole saab ükskord otsa, niisiis lootkem ikka, et Issand oma lapsi armastab ja neilt oma palet ära ei pööra.”

„Auliku rüütli” nägu venis pikaks. Tõenäoliselt ootas ta pisut alandlikumas laadis ja pisut hirmunumat vastust ning ehk oli tal selleks puhuks ka mingi krõbedam kommentaar valmis mõeldud, kuid preestri sõnad lõid ta plaanid segi. Korraks tekkis tal tunne, nagu oleks ta oma alluvate ees lolliks tehtud, ning olukorra päästmiseks ei osanud ta muud teha kui järsult tooni muuta.

„Kuule, sina…” röögatas ta vihaselt. Järgnes paar aunime, mille väljaütlemine ütlejale endale erilise vaimuteravusena tundus. „Laterdada sa, sunnik, mõistad, aga siin ei maksa sinu laterdamine midagi! Niisama vähe maksab siin see sinu jumal või kes ta, kurat, sul on! Loodan, et ma räägin selgesti ning meil sinuga ei teki mingeid arusaamatusi. Nii et kuula nüüd! Esiteks, aja oma papikuub seljast! Teiseks, viska oma kepp käest! Ja kolmandaks, kobi karja sekka!” Siinkohal osutas ta pöidlaga üle õla rongkäigu keskosa poole.

Teekäija toetas malaka maha, nõjatus sellele ja vaatas pealikule oma mürkroheliste kassisilmadega nii rahulikult otsa, et see mõjus palju hirmuäratavamalt kui pealiku kurjakuulutav näoilme. Olnuksid ta vastased vähem enesekindlad, oleks see pilk, millest küll vähimatki ebakindlust või hirmu välja lugeda ei saanud, nad ülimalt tõsiseks võtnud ja väärika taandumise võimalusi kaaluma pannud.

„Aulik rüütel,” vastas ta poolihääli, iga lauset rõhutades. „Esiteks ei näe ma mingit põhjust oma preestrikuuest loobumiseks, kuna siinkandis pidavat ööd praegusel aastaajal üsnagi külmad olema, seda eriti enne koitu. Teiseks, kord ammu seisis kauge Egiptimaa kuninga ees üks Iisraeli mees, kes samuti oma kepi käest viskas. Sellest kepist sai niisugune koletu madu, et selle peale ei taha mõeldagi! Kes teab, mis elukas veel minu kepist saada võiks? Ning kolmandaks, neljandaks ja viiendaks ei suuda ma paremagi tahtmise korral näha ühtegi põhjust, miks peaksin ma teie käskude järgi toimima. Muidugi, kui te arvate, et teie käsutuses on vahendeid minu kuuletuma sundimiseks, siis palun väga, laske ainult käia. Mina pole siia kedagi tulnud ümber veenma. Kuid siiski oleksin teile väga tänulik, kui te nüüd oma jala eest ära võtaksite. Tohin ma seda heategu paluda, või kuidas?”

Pealik ahmis õhku ning tema nägu muutis silmanähtavalt värvi. „Sina, lõuamees,” hüüdis ta valjul häälel. „Ma loen kolmeni, pane tähele, ainult kolmeni! Ning kui sa selle aja jooksul ei seisa ilma oma kepi ja kuueta siin minu selja taga teiste vagurate lambukeste hulgas, teevad mu mängukaaslased oma nooltega sinu papikuuele paar auku juurde!” Siinkohal viipas ta oma kahele saatjale, kes vibud kerge liigutusega vinna vedasid ja nooled teekäijale suunasid. „Niisiis – üks…”

Preester surus huuled kokku ja noogutas. „Heakene küll, ma mõistan. Eks ma viskan oma kepikese pealegi käest. Aga pidage meeles, ise te tahtsite seda.” Seda öelnud, ajas ta end ootamatult sirgu ja lennutas malaka veidra käeliigutusega õhku. Nii ratsanike kui vangide pilgud pöördusid instinktiivselt ülespoole.

Rongkäigu tähelepanu oli vaid silmapilguks kepile suunatud, kuid sellest piisas täiesti. Viinud käed kaarja liigutusega pea kohalt uuesti rinnale kokku, pistis preester parema peopesa vasakusse ja vasaku peopesa paremasse käisesse. Hetk hiljem hoidis ta sõrmede vahel kahte vahedat pistoda. Kaks äkilist randmeliigutust, ning vibumehed langesid sadulast, ühele pistoda silmaauku, teisele kõrri tunginud. Kerge hüpe kõrvale, ning kaks noolt kündsid maad just selle koha taga, kus jumalamees äsja seisnud oli. Parema käe ülespoole sirutanud, püüdis preester allalangeva malaka osavalt kinni, toetas selle taas maha, nõjatus sellele täpselt samasuguses poosis nagu enne ja vaatas samasugusel rahulikul pilgul pealikule otsa.

„Kuidas siis nüüd jääb, aulik rüütel,” küsis ta ükskõiksel toonil. „Kas pean veel üks kord oma kepi käest viskama või ehk selleks korraks aitab?”

Kogu seltskond oli sündmuste säärasest käigust nii jahmunud, et ei mõistnud ei i-d ega a-d kosta, rääkimata siis veel mingist tegutsemisest. Mitu sekundit seisid nii vangid kui sõdurid tardunult paigal, jumalameest kohkunud nägudega põrnitsedes. Teel valitses selline vaikus, et oleks võinud kuulata nõela langemist.

Pealikule tuli esimesena elu sisse. „Kuradi papiraisk,” möirgas ta hüsteerilisel häälel. „Kärva nagu koer, ja needus olgu sinuga!” Mõõga kõrgele pea kohale tõstnud, kummardus ta meie kangelase kohale ja rabas oma relva koletu jõuga alla, ilmse kavatsusega preester tükkideks raiuda.

Aga papiraisa arusaam lähitulevikust erines järsult ratsameeste pealiku omast. Kiire samm parema jalaga vasakule taha, veel kiirem kerepööre sinna juurde, väike kehakallutus, ning vahe tera möödus umbes kämbla kauguselt ta rinnast. Pealik kaotas õhku tabanud löögist tasakaalu ja seda kasutas preester osavasti ära, haarates ühe käega pealiku randmest ja teisega küünarnukist. Järgnes äkiline tõmme ning kogukas keha prantsatas sadulast. Loomulikult kuulus pealik nende karastatud sõdalaste hulka, keda taoline põrutus võitlusvõimetuks ei tee, ning korraks pead raputanud, üritas ta uuesti püsti karata. Seda võimalust talle paraku ei antud, jumalasulane kostitas teda koletu rusikahoobiga lõua alla. Midagi raksatas, raske keha paiskus täies pikkuses teetolmu ning pea ootamatult lõtvunud kaela otsas põrkus vastu maad. Preester tõstis uuesti rusika, et esimesele hoobile teist samasugust järele saata. Veendus aga siis, et järgmine löök oleks juba asjatu laibarüvetamine, haaras maast mõõga ja kepi ning pöördus kahe allesjäänud ratsaniku suunas.

Viimaks oli toimuv ka nende teadvuseni jõudnud. Ettesirutatud odadega üritasid nad üks ühelt ja teine teiselt poolt vangidekolonni meie kangelasele peale tormata. Too sööstis lähemale jõudnud ratsanikule vastu. Ratsanik tõusis jalustele toetudes püsti ja tegi ettepoole torke, millele hobuse ja soomustatud mehe mass ning kiirus kujuteldamatu jõu andsid. Torge aga, mille eest samasugusel soomustatud ratsanikul olnuks üsna lootusetu kõrvale põigata, tabas samamoodi õhku nagu äsja siitilmast lahkunud pealiku mõõgahoop. Surmatoova teraviku eest napilt kõrvale hüpanud, viskas preester mõõga käest, vedrutas keppi hüppeteibana kasutades oma keha kõrgele õhku ja virutas mõlema jalatallaga vastu ratsaniku külge, nii et viimane käkaskaela sadulast lendas. Kukkumispõrutus tekitas tema arusaamises hetkelise lünga, mille vältel preester mõõga uuesti pihku kahmas ja seda kiiresti ning efektiivselt kasutas.

Kaaslaste kurva lõpu tunnistajaks olnud viimane ratsanik otsustas nüüd, et on tänaseks juba küllalt näinud, pööras kallaletungimise asemel hobuse ringi ja andis kannuseid. Preester ei soovinud teda aga niisama minema lasta. Haaranud maast ühe tapetud sõduri vibu, vedas ta jämeda kaare hämmastavalt kerge liigutusega vinna ja saatis surmatoova läkituse põgenejale järele. Nool vuhises madalat poognat joonistades läbi õhu ja tungis kabuhirmus põgenevale ratsanikule abaluude vahele. Tabatu heitis valjult röögatades käed laiali ja kukkus hobuselt.

Vangid seisid ikka veel liikumatult keset teed. Neile hakkas alles nüüd kohale jõudma, et lähikonnas toimus just praegu midagi põhjapanevat. Midagi nii põhjapanevat, et see võiks nende edaspidist käekäiku lausa radikaalselt muuta. Viimaks astus üks neist, nii palju kui nöör seda lubas, meie kangelase suunas ning alustas ebaleval häälel: „Püha isa, me täname…”

Noormees tõstis tõrjuvalt käed. „Minge rahus ja Issanda õnnistus olgu teiega. Ärge kaotage aega, sest varsti võivad jälituskoertest saadetud ratsanikud teil kannul olla. Vaadake, et teele ei jääks ainsatki märki toimunud võitlusest ning teie endi huvides liigutage end väheke kiiremini kui seniajani. Nii et – nöörid katki, tee puhtaks ja minema! Hopp-hopp! Samas suunas lähete kiirsammul umbes pool tunnikest, siis keerab üks jalgrada paremale, teelt kõrvale metsa alla. Lähete seda mööda, kuni jõuate oja äärde. Teisel pool oja olete suuremast ohust pääsenud. Valvurite juurest leitud asjad võtate endale, ning nüüd – eluga!”

Ta tõmbas peakoti uuesti silmile ja hakkas kiiresti astuma. Umbes kümmekond sammu käinud, pöördus ta korra ümber ja lehvitas endistele vangidele. Tänu jumalale, need olid ta sõnadest õigesti aru saanud ja askeldasid agaralt, üksteisel nööre läbi lõigates. Kaks meest lohistasid juba ühe valvuri laipa teelt eemale. Nii et vähemalt asjaliku jutu mõistmisega paistis neil isikutel küll kõik korras olevat.

„Jama küll,” pomises noormees, oma puutaldadega uuesti teed mõõtma asudes. „Sihukest asja poleks mingil juhul vaja olnud!” Päeva nii teguderohke algus ei meeldinud talle vähimalgi määral, selle märkamiseks ei pidanud selgeltnägija olema. „Huvitav, palju mulle aega on jäänud, kuni nad leiavad viis sõdurit ja poolteist tosinat orja puudu olevat? Siis kihab kogu ümbrus verekoertega otsijaist, iga põõsaalune tuustitakse läbi, iga mätas pööratakse pahupidi ja minu nõrgale tervisele kogu see sahmerdamine ilmselt kasuks ei tule. Ja loota, et juhtunu Tema kõrvu ei jõua, vist eriti ei maksa. See tähendab – siinkandis mul enam asu ei ole!”

Preester kiirendas sammu, sest kõigepealt tuli kaduda vabastatud orjade nägemisulatusest. Tema keskendunud ilme ja kipras laup andsid märku ülimalt aktiivsest mõttetegevusest. „Praegu pean ma minema kindlasti otse edasi, kuni vangide nägemisulatusest välja jõuan,” arutas ta käigu pealt. ”Ja siis, kui mind mälu ei peta, keerab üks tee läände, sedapidi jääb paar tunnikest astumist. Aga veel kord – ei meeldi mulle sugugi, et pean oma plaani juba esimesel päeval muutma! Juba hommikul vara! Ausõna, ei meeldi! Ent mis parata?”

Veerand tunni pärast hakkaski eestpoolt paistma vasakule pöörav teeharu, mis oleks pidanud meie kangelase välja viima selle mõjuvõimsa isiku haardeulatusest, kellega tal näis olevat nii mõnigi kana kitkuda. Kuid noormees oli valvsuse kaotanud ning unustanud ümbruskonda hoolikalt silmas pidada. Nüüd märkaski ta, et just sellest suunast, kuhu ta pöörata kavatses, lähenes teeristile kraamivanker, välimuse järgi otsustades mõne rändkaupmehe oma. Kus üks kaupmees ikka mujal oma kraamist lahti saab kui mõnes rahvarohkes kohas? Kes aga ütleb, et ta seal kellelegi sõna ei poeta preestrist, kes tuli sealtpoolt, kus viis sõdurit maha löödi ning kellel oli millegipärast väga kiire? Kindlasti leidub keegi, kes igasugused inimestevahelised kõnelused Tema kõrvu kannab, ning siis võib Tema seal tõepoolest midagi kahtlustama hakata. Seega, järeldas noormees, ei tohi jääda kaupmehele muljet, et ta kavatseb vasakule pöörata. Oleks ta tulijat veidigi varem märganud, oleks ta võinud lihtsalt põõsasse pugeda ja lasta kaupmehel mööda sõita, ent nüüd oli kaupmees teda kindlasti juba näinud ja põõsassepugemine ei tuleks enam kõne alla. Nii et tuli talle vastu minna, teda nagu kord ja kohus tervitada ning käituda nagu jumalamehele kohane. Eks pärast näe, mis edasi saab.

Teeristile jõudsid nii meie kangelane kui kraamivanker peaaegu üheaegselt. „Pax vobiscum,” lausus noormees, kaupmehe poole ristimärki tehes.

„Olge tervitatud, püha isa,” vastas kaupmees, vankrilt maha tulles ja kummardades. „Tegelen siin pisut vasekraami müügiga ja liigun Ciriani turule. Kui püha isa pahaks ei pane ning meil ka ühine tee juhtub olema, siis pakuksin ehk küüti oma vankris ning kohta oma vääritu isiku kõrval.”

Taibanuks nüüd keegi meie kangelase ajuvärgi pealt kaane maha võtta ja selle alla piiluda, oleks ta kindlasti näinud tohutut hulka vastuolulisi mõtteid paaniliselt siia-sinna tormamas. „Cirian, Cirian,” mõtles noormees. „See on ju lausa tipp, midagi hullemat annab välja mõelda! Seal ju nähtavasti lausa kihab Tema nuhkidest! Kuid samas ei tohi ma ära öelda, sest nii kaupmees kui rändjutlustaja suunduvad esmalt ikka sinna, kus rohkem rahvast koos. Seega ärataks kahtlust, kui ma nüüd endal mingi teise sihtkoha ütleksin olevat. Ja üleüldse, isegi kui Tema seal minust juba teadlik oleks, kes oskaks minust veel niisugust jultumust oodata, et ma pärast äsjast löömingut otse Tema nina alla jalutan? Nii et – tulgu mis tuleb, pistame aga pea vahelduse mõttes lohe lõugade vahele. Ja peaasi – mitte kahtlust äratada.”

„Tänan sind, mu poeg,” vastas meie kangelane kerge noogutusega. „Rõõm näha, et kõikjal leidub abivalmis ja heasoovlikke inimesi ning oleks patt, kui ma keelduksin lahkest südamest tulevat pakkumist vastu võtmast.” Nende sõnadega ronis ta vankrile ja võttis istet, ka kaupmees istus oma kohale ja nõõtas hobust, mispeale viimane noormehe võrra raskemaks muutunud koorma paigalt tõmbas.

„Kui ta, kurivaim, äkki mingi nuhk ei ole,” torkas meie kangelasele ootamatult pähe. „Sest kui Tema seal minust rohkem teab, ei hakka ta mulle lihtsalt niisama paari sõdurit kallale saatma. Kaval mees saadab mulle esmalt vastu abivalmis vasekaupmehe, kellel „juhuslikult” osutub olevat minuga üks tee ning kes oma muretu lobisemisega minu valvsust uinutab? Kuni esimese metsatukani, kus kamp löömamehi põõsast välja kargab ja mulle vastu kolu koputab? Muidugi pole keegi meist kaitstud ka puu tagant sihitud noole eest, kuid ma arvan, et Tema seal ei ütleks sugugi ära heast võimalusest minuga paar sõna juttu puhuda. Et kes ma siis ikkagi olen ja kustkohast tulen. Niipalju ma Teda juba tunnen, et Tema eelistaks jutupuhumist jõupositsioonilt, kus ta vestluspartner oleks ilusasti pingi külge seotud ja abimees teda tulise oraga turgutaks, kui jutt liiga kahtlustäratavaks muutub. Kuid tulgu, mis tulema peab, kui Issand on nõuks võtnud oma sulast katsuda, siis näidakem end olevat tema ootuste vääriline. Pea püsti ja julgelt edasi! Saame ühele põsele matsu, keerame teise ette. Saame teisele põsele matsu, keerame kolmanda ette ja elame veel! Või pabistan ma siiski ülearu? Muidugi peab kõike ette nägema, kuid kas need nuhid ikka on nii tasemel, et nad mu tulekust Temale juba ette jõudsid kanda? Veel üleeile poleks ma isegi osanud aimata, et üle hulga aja vanu tuttavaid kohti näha saab. Tõsi küll, palju on siinkandis sellest ajast muutunud ning kahjuks halvemuse poole. Aga selleks ma ju siia tulingi, et asja parandada.”

Ta manas ette nii rahuliku ilme, kui olukord lubas, tõmbas kapuutsi sügavale pähe ning pistis käelabad varrukaisse. Kummardas siis pea ettepoole, silmad poolsuletud, ning tegi näo, nagu palvetaks. Samas aga uurisid kaks mürkrohelist täpikest vidukil laugude vahelt väga teraselt ümbrust ja kummagi käe sõrmed hoidsid varrukasse peidetud pistoda käepidet. Üritanuks keegi teda rünnata, jäänuks see vähemalt kahele esimesele kallaletungijale ka viimaseks kallaletungiks nende maises elus. Aeg-ajalt heitis meie kangelane pilke kõrvalistuva kaupmehe poole, kuid vähemalt esialgu ei tundunud tolle käitumises miskit kahtlast olevat. Paistis ainult, et midagi kibeleb tema keelel, kuid mees ei söanda seda välja öelda. Ju ei tahtnud ta jumalakartliku inimesena häirida palvetavat preestrit.

Viimaks hingas kaupmees siiski sügavalt sisse ja välja, osalt kindlasti jumalasulase tähelepanu võitmiseks, ning alustas arglikult: „Vabandage, püha isa, et ma teid segan, kuid pean teile midagi ütlema. Et te pärast ei mõtleks… Ühesõnaga et… Seal, kuhu me läheme, pole preestrid eriti sallitud. Ärge palun pahandage ja mõelge, et nüüd mina…”

„Ära ole ometi nii tagasihoidlik, mu poeg,” katkestas noormees kõrvalistuja ebaleva jutu. Natuke imelik oli küll endast vanema inimese poole pöörduda sõnadega „mu poeg” ja teda sinatada, kuid kanepinööriga vöötatud kotiriidest vammus ja puutaldadega nöörsandaalid tõstsid nende kandja tõsiusklike kaasinimeste suhtes nii kõrgele positsioonile, et ta ei tarvitsenud isegi keskastme aadliku ees pead painutada. Rääkimata siis veel jumalakartlikest lihtinimestest, kes preestri kui otseselt Jumalaga ühenduses oleva isiku suhtes ülimat aukartust tundsid.

„Ma ei pane sulle vähimalgi määral midagi pahaks,” jätkas ta. „Vastupidi, olen sulle väga tänulik nende sõnade eest, mis tulid kindlasti vaid heast südamest. Oleks patt mõelda halvasti inimesest, kes soovib sulle head. Ei tohi iial ära põlata ühtegi nõuannet või hoiatust, tulgu see kellelt tahes, ja seetõttu paluksin sul natuke põhjalikumalt rääkida, mida sa sellest tead. Mis seal Cirianis siis toimub, et vaimuliku seisuse suhtes selline vastumeelsus valitseb?”

Siit, üsna hertsogkonna piiri äärest, pidi Ciriani jõudmiseks kuluma vähemalt päev, heal juhul jõuaksid nad kohale hilisõhtuks. Kõik see aeg valvel püsida ja peakoti alt võimalikke kallalekippujaid luurata oleks meie kangelasel kindlasti üle jõu käinud, seetõttu üritas ta nüüd oma kõrvalistuja kohta rohkem teada saada. Kas kaupmees on ikka tõepoolest kaupmees või istub ta kõrval siiski mõni nuhk, kes sobival hetkel peaks kas ta tähelepanu kõrvale juhtima või, mis veelgi hullem, jupikese vahedat terast talle keresse torkama.

„Kindlasti kahtlustan ma teda ilmaasjata,” mõtles noormees, „sest kuidas Tema seal minust ikka nii ruttu teada võinuks saada, kuid parem siiski karta kui kahetseda.” Jutuajamise käigus selguks lahke küüdimehe olemuse kohta kindlasti miskit. Kui ta oleks näiteks jutu sees hakanud mõnda võimumeest maha tegema, oleks see meie kangelases otsekohe kahtlust äratanud ja tekitanud vajaduse kaupmehest enam-vähem viisakal moel vabaneda. Sellepärast seadis nooruk end tähelepanelikult kuulama, samas ümbrust silmist laskmata. Avar vammus sobis imehästi tema hüppevalmiduse varjamiseks, ka maskeeris peakott suurepäraselt tema valvast pilku, nii et ta tänas mõttes kõikvõimalikke kõrgemaid võime hea idee eest just preestriks maskeerituna oma missioonile asuda.

„Ma ei taha jumala pärast kellegi kohta midagi halba öelda,” alustas kaupmees ettevaatlikult. Seda lauset kuuldes noormees hetkeks rahunes, kuid otsekohe tuli talle pähe mõte: „Või on Tema seal ja tema nuhid kavalamad, kui ma arvasin? Aga rahu, ainult rahu, olgem valvsad ja valmis vastu virutama.”

„Sellest saab nüüd oma paar aastat,” jätkas kaupmees. „Ma olin siis samamoodi Cirianis vasekraami müümas. Ootamatult tulid turuväljakule hertsogi käskjalad ja hüüti maha, et kusagilt ümberkaudsetest küladest on kätte saadud paar rändmunka, kes laimavad rahva ees hertsogit ja peavad kihutuskõnesid tema valitsemise, eriti sõjaseisukorra vastu. Me kõik pidime kauplemise pooleli jätma ja hertsogilossi värava ette kogunema. Seal kasvas ja kasvab ehk praegugi üks igivana tamm. Meid sunniti vaatama, kuidas need mungad selle okste külge poodi. Kui nad juba üleval rippusid, kuulutati kõva häälega, et nüüdsest peale tabab sama saatus igaühte, kes ilma hertsogi isikliku lubatäheta Ciriani maakonnas mingit jutlust kavatseb pidada. Et maakonnas, kus kogu rahvas peab nagu üks mees olema hertsogi juhtimise all iga silmapilk valmis tagasi lööma vaenuvägede rünnakut, karistatakse igasuguseid isehakanud kihutuskõnelejaid väga karmilt. Ja nüüd… Iga võõras preestrikuues isik äratab kahtlust. Seega, püha isa, kui teil on plaanis seal jutlustada, siis palun teid väga, teie endi huvides, jätke see mõte katki. Uskuge mind, ma ei räägi niisama suusoojaks. Nad võivad teid tõepoolest tappa…”

„Tänan sind veel kord hoiatamast, mu poeg. Aga hirmu tunda pole vaja. Mul pole vähimatki kavatsust kihutuskõnesid pidada, tahan vaid Cirianis palvetada ühe õnnetu inimese hinge eest, keda halastamatud mõrtsukad seal kunagi ammu ilmsüütult surma saatsid. Ja kirikus tema mälestuseks küünla süüdata. See on mu ainus soov ja see ei tohiks ju kedagi pahandada. Aga muide, sa mainisid mingit sõjaseisukorda. Vist midagi barbarite hädaohuga seoses, eks ju? Pole siiakanti juba ei tea mis ajast sattunud, vahepeal on kõik kindlasti põhjalikult muutunud. Seepärast palun sind, räägi mulle rohkem. Mis sõjaseisukord, mis uued seadused? Et ma kogemata kombel kas või teadmatusest nende uute seaduste vastu ei eksiks.”

„Teil on õigus, püha isa, see on tõepoolest nende barbarite pärast. Sõidan siin juba vähemalt pool elu vasekoormatega ringi. Müüsin oma kraami igas külas, suve jooksul tegin mitu tiiru maakonnale peale. Polnud vaja karta ringiluusivaid röövleid ning keegi ei nõudnud sult maksu iga silla ületamise ja suvalise tõkkepuu alt läbisõitmise eest.

Asi läks hulluks umbes kümme aastat tagasi, ja selles, ütlen veel kord, on süüdi need tuhat korda neetud barbarid. Tollel ajal valitses Ciriani maakonda veel Walko, see endine hertsog, andku Issand talle igavest rahu! Ta oli hea, aus ja õiglane, aga ta usaldas neid! Ta usaldas barbareid, kes peavad igast lepingust ainult niikaua kinni, kuni see neile kasulik on, ja kellega suheldes peaks paljastatud mõõka selja taga löögivalmis hoidma! Kui nad tookord suure väega ootamatult üle piiri tulid, ei uskunud Walko, nagu räägitakse, oma naabervürstist viimase silmapilguni seesugust alatust. Ja kui kibe tõde talle ükskord kohale jõudis, oli liiga hilja…

See koht, kus ta oma väesalgaga barbarite varitsusele sattus, ei asu Cirianist eriti kaugel, paar tundi ratsasõitu kirde suunas. Nad tapeti kõik – Walko ja enamik tema lähikondlastest. Praegu seisab nende hukkumiskohal kabel tema ja ta üksuse mälestuseks, see on otsekui barbarite alatuse ja sõnamurdlikkuse sümbol. Ei tea, mis oleks saanud kogu Ciriani maakonnast, kui mitte Orgoth… Tollel ajal oli ta Walko vasall, parun või krahv vist. Tema oligi see, kes kogus kiiruga väe ja peksis barbarid jälle piiri taha. Kahjuks ei õnnestunud tal neid lõplikult puruks lüüa ja nüüd kestab kogu see õudus juba hulk aastaid. Nende rüüsteretked üle rajajoone, Orgothi vasturetked. Sellepärast kuulutatigi pärast Orgothi hertsogikssaamist välja sõjaseisukord kogu maakonnas. Kaupmehed võivad liikuda ainult paaril suurel maanteel, kus iga jõe või oja juures peab tasuma sillaületusmaksu, kaubelda võib ainult Ciriani turul. Seal pead sa ka iga viie kuldraha kohta, mis sa müügist teenid, ühe sõjamaksuks ära andma. Sellest kõigest saan ma aru, ela ise sellise naabri kõrval, kes ainult ootab võimalust sulle äiata! Tõepoolest – parem juba pidev sõjaseisukord kui rahu kellegagi, kes kogu aja passib, nuga käes, millal sa talle selja pöörad. Aga ma ei saa aru, kas tõesti pole võimalik sellele kõigele lõppu teha? Mida küll mõtleb kuningas? Ta ju peaks oma vasalli aitama! Miks ei koguta väge ja…”

Preester või vähemalt isik, kes millegipärast iga hinna eest soovis, et teda preestriks peetaks, oli seni kogu juttu kuulanud liikumatult, täiesti kivinenud näoga. Parimagi tahtmise korral poleks ta ilmest mingeid emotsioone välja saanud lugeda. Kaupmehe viimase lause juures raputas ta siiski pead ja kallutas end kõneleja suunas. „Ära sa räägi midagi, mu poeg,” arvas ta, „see asi pole sugugi lihtne. Niipalju kui nendest barbaritest mujal Kuningriigis kõneldakse, polevat nendega sõdimine mitte lapsemäng. Nad pidavat olema vägagi kardetavad võitlejad, eriti kui neil tuleb omaenda maad kaitsta, nii ei tarvitse ka kõige paremini organiseeritud sõjakäik nende vastu hästi lõppeda. Saan hästi aru selle sõjaseisukorra vajalikkusest. Kuigi jah, kes teab, niisugune aastaid kestnud vastasseis võib leida lahenduse täiesti ootamatult, mingi äkiline pööre võib saabuda just siis, kui sa arvatagi ei oska. Küsimus on ainult selles, et pööre kuhupoole? Kas meile soodsas või ebasoodsas suunas? Seepärast tulebki pidevalt sihukeste äkiliste pöörete vastu valmistuda ja eks ole maakonnas valitsev sõjaseisukordki üheks näiteks selle kohta, et barbarite võimalikku kallaletungi oodates mitte käed rüpes ei istuta ja ohtu tõsiselt võetakse. Ma arvan küll, et parem viiendikust oma tuludest loobuda ja selle eest sõjaväge varustada, kui ühel hetkel barbari nuga kõril tunda ja ühe viiendiku asemel viiest viiendikust ilma jääda.”

See, kui tähtsana kaupmees end kogu aeg tundis, et üks õpetatud preester tema käest nõu küsis, leevendas pisut meie kangelase kahtlusi. Sellist suhteliselt halvasti varjatud tähtsusetunnet olnuks võimatu teeselda, ilmselt istus tema kõrval pukis tõepoolest üks rändav vaskesemetega kaubitseja, mitte mõni rändavat vaskesemetega kaubitsejat mängiv nuhk või salamõrtsukas. Endisest hoopis rahulikumana pöördus noormees uuesti näoga sõidusuunda ja tegi, nagu jätkaks poolelijäänud palvetamist, endal käed varrukasse peidetud pistodasid hoidmas ja silmad peakoti alt teraselt ümbrust uurimas.

* * *

Preestri, rändkaubitseja ja vasekoormaga lastitud vanker jõudis Ciriani lähistele üsnagi hilisel ajal, mil ümaruses jõudsasti juurde võttev kuu ja lugematud tähed taevalaotust valgustasid. Niisiis polnud tegemist mitte klassikalise Egiptuse pimedusega, mille puhul peaks vankrit kepiga teed kobades juhtima, vaid selle põhjamaise ja suvise, seega tunduvalt lahjema variandiga. Musta kassi valgest kassist eristada enam ei saanud, kuid kulgemiseks punktist A punkti B, eriti kui tee tuttav, oli veel piisavalt valge ja seetõttu liikus ka vanker üsna sujuvalt.

Hertsogiloss, kust Ciriani maakonda juba selle asutamisaegadest alates juhiti ja mis asus tasasest maastikust kõrgemal künkal otsas, paistis praegu kaugel eespool ainult suhteliselt tumeda, suuremõõtmelise ja ebamäärase moodustisena. Selle ümbruses seletas silm veel sama tumedaid ja sama ebamääraseid, kuid mõõtmetelt tunduvalt väiksemaid moodustisi, ikka kümne või kahekümne kaupa grupis – arvatavasti oli tegu majadega, mis koos künkal kõrguva kindlustatud lossiga moodustasid Ciriani linna. Paaris kohas võis mõne maja aknal märgata ähmaseid tulukesi, ju asusid seal kas kõrtsid või sissesõiduhoovid, ja ühe sellise poole kaupmees nüüd suuna võttiski. Ka liikus valgustäpikesi siin-seal selle suure tumeda massi ülemises servas, mis kõige järgi otsustades pidi olema hertsogilossi ümbritsev kaitsemüür. Arvatavasti käis seal ringi paar laternaga varustatud vahisõdurit.

Vasekaupmeest küüdi eest tänanud ja temaga viisakalt jumalaga jätnud, libistas meie kangelane end ühe niisuguse majaderühma läheduses vankrilt maha ja kiirustas hoonete varju. Seal seisis ta natuke aega mingi maja nurga taga ja ootas, kuni sõiduk hämarusse kadus ning ka kabjaplaginat ega rattaloginat enam kõrvu ei kostnud. Siis tuli ta oma peidukohast välja ja hakkas rutulisel sammul astuma. Enesekindlus, millega ta jalad teed mõõtsid, näitas kohe, et meie kangelane pidi ümbrust hästi tundma. Ometi paistis, et ta üritab end millegi või kellegi eest varjata, kuna ta hoidus, ise võimalikult tasa astuda püüdes, üsna teeserva, valmis end iga hetk mõne majaseina vastu suruma ja pimedusega ühte sulama. Seda siiski vaja ei läinud, tänavad olid tühjad ja vaiksed, vaid oletatava sissesõiduhoovi poolt kostis mõningaid iseloomulikke hääli. Ta oli vahepeal jõudnud oma puusandaalid jalast võtta ja ka kepiga ei tümpsutanud ta enam käies vastu maad nagu varem, vaid kandis seda õlal. Arvatavasti peitus nende abinõude taga midagi rohkemat kui lihtsalt soov mitte häirida linnaelanike unerahu.

Peagi jõudis ta avarale väljakule, mis ridamisi paiknevate lettide, kaubariiulite ja pukkide järgi otsustades näis olevat Ciriani turuplats. Platsi keskel eristus üldisest ansamblist täiskasvanud mehele vööni ulatuv lava, millel kõrgusid sirges rivis kolm kivitulpa, suured raudrõngad ülaosas. Sinnapoole meie kangelane mööda ühte läbikäiku nüüd suunduski. „Seesama siis,” pomises ta enda ette. „Täpselt nagu mulle räägiti…” Sihtkohta jõudes seisatas ta silmapilguks, pani malaka kõrvale, võttis ka pauna õlalt ja asetas maha. Peakoti kuklasse lükanud, laskus ta lava ette põlvili.

„Meie Isa, kes Sa oled taevas…” alustas noormees tasa. Juba paari rea järel hakkas ta hääl värisema ja kui oleks olnud pisut valgem, võinuks märgata tema silmanurkadesse kogunevaid pisaraid. Sellest hoolimata luges ta palvesõnu veel teist ja kolmandatki korda, lõua all kokkupandud sõrmi nõnda tugevasti vastamisi surudes, et need valgeks muutusid. Tardus seejärel liikumatult põlviliasendisse, hambaid tugevasti vastamisi pigistades – kõige järgi otsustades seostus tal selle kohaga mingi väga kurb sündmus. „Siin nad su siis mõrvasid,” sosistas ta kokkusurutud hammaste vahelt, „sind ja neid teisi. Nagu paadunud kurjategijaid, kes…”

„Hei, sina seal,” katkestas kellegi ootamatu hüüd selja tagant meie kangelase palved ja minevikumeenutused. „Paigale jääda! Mitte liigutada!” Noormees võpatas äkilise hüüatuse peale, korraks pinguldusid ta lihased, et lennutada nende omanik kuhugile kaubalettide vahele peitu, kuid lõtvusid sealsamas. „Ei tasu,” mõtles ta. „Ei tasu praegu veel… Ma ei tea ju sedagi, mida nad tahavad ja kui palju neid on…” Ühe käe sirutas ta siiski maaslebava malaka suunas ja võttis selle pihku. „Las nad siis tulla pealegi…”

Vähemalt kolme paari jalgade tümpsumine ligines kiiresti ja peatus üsna lähedal. „Tõuse püsti,” kamandas tuttav hääl nüüd. „Aga aeglaselt!” Kui noormees oli käsu kohaselt toiminud, tuli uus korraldus: „Nüüd pööra end pikkamööda ümber! Ja ei mingeid äkilisi liigutusi!”

Mõni samm eemal seisid kolm tumedat kogu. Üks neist hoidis enda ees laternat, mille valgus teda piisavalt pimestas ja seetõttu näinud ta tulijaid täpsemalt. Vaistlikult pilgutas ta silmi ja kissitas neid, üritades siiski laterna valgussõõri taha näha, kuid pilt ei läinud selgemaks.

„Ah et papp,” kostis keskmise tumeda kogu poolt. „Niisugusel ajal ja niisuguses kohas! Mida sa siin nõiud omast arust keset ööd? Vasta, ja kähku!”

„Millest selline agarus, mu poeg,” alustas kõnetatu ilmsüütul häälel. „Vannun sulle, et mul pole mõttes midagi kurja. Tulin siia vaid palvetama nende vaeste patuste eest, kes on pidanud maksma ränka hinda oma tegude pärast. Ehk on Issand armuline nende eksinud hingedele. See on kõik, mu poeg, ainult üks hingepalve, ei muud.”

„Sinu poeg, hahahaa. Ah et sinu poeg või? Ei tea, kas see papinäru tahab väita, et on millalgi mu ema panna jõudnud?”

Viimane lause oli mõeldud ta kaaslastele, kes öeldu peale ka rämedal häälel naersid. „Et missugune meeldiv taaskohtumine, kallis taasleitud isake,” pöördus ta uuesti noormehe poole. „Hakkame aga selgitama, kellega meil tegu ja mis asju sa siin ajad.” Ta astus sammu lähemale, laternast ettepoole, nii et noormees teda juba üksikasjalikumalt näha võis. Täisvarustuses sõjamees, käskiva tooni põhjal otsustades kolmiku ülem. „Neetud,” mõtles noormees. „Nii loll sissekukkumine. Kuidas ma ometi…”

„Selliselt siis, et muudkui palvetame, jah,” ütles vestluskaaslane nüüd, noormeest pealaest jalatallani pika pilguga mõõtes. „Tex,” andis ta käsu ühele oma kaaslastest, „roni üles mäkke ja anna teada, et oleme siin ühe kahtlase papi kinni nabinud. Joostes marss!”

„Just nii, pealik,” vastas kõnetatu ja tegi minekut.

„Nõndamoodi,” jätkas pealikuks tituleeritu lähemale astudes, kuna ta teine alluv laterna tõstis ja sellel noormehele näkku paista lasi. „Sulle on ehk teadmata, et igasuguste nõidumiste eest nuheldakse meil väga karmilt? Needsamad postid siin, mille ees sa äsja nii agaralt kummardasid, nende külge on seotud ja ära praetud nii mõnigi hookuspookusetegija. Nii et kui peaks selguma, et…” Ta tõmbas serviti käega üle kõri. „Mõistad, papp? Aga nüüd astu paar sammu kõrvale ja ära mõtlegi jooksu pista. Kepp pane heaga kõrvale, näe, sinna leti peale.”

„Huvitav küll, miks neile kogu aeg see minu kepp ette jääb,” mõtles noormees. Kui ta oli käsu täitnud, tõmbas pealik vöölt mõõga ja surus selle otsa talle rindu. „Ei mingit sebimist, käed hoia ilusasti kehast eemal,” käsutas ta ja pöördus laternahoidja poole: „Näita siia maha natuke valgust. Et kas ta kuhugi midagi ei peitnud.” Sõdur lasi valguslaigul üle maapinna käia ja näitas tuld ka paari lähema leti ja kaubariiuli alla. „Et ainult kott ja kepp,” resümeeris pealik. „Korja need üles ja võtame kaasa, pärast otsid nad läbi.”

„Mis siis ikka, hakkame minema,” ütles ta noormehele ja osutas pöidlaga üle õla. „Sinnapoole. Sina lähed aeglaselt ees, ei mingeid trikke. Kui lollusi tegema kipud, suskan mõõgaga selga. Ja see on oi-oi kui valus…”

„Kangelane preestrinahas” hakkas sõnakuulelikult astuma. Pikkamööda ja kiirustamata, nagu kästud. „Sinder küll, mida ma nüüd teen,” mõtles ta. „Kui nad mu sinna viivad, kuhu vaja … Ja leiavad läbi otsides näiteks mu pistodad või sobravad paunas…” Ta oleks muidugi võinud mõlemast sõdurist kergesti jagu saada, kuid üks asi on tappa relvastatud kallaletungija kas enesekaitseks või mõne ränga kuritöö ärahoidmiseks, teine asi on külmavereliselt surmata pahaaimamatu sõdur, kes täidab oma kohust.

„Mida teha, no mida ometi teha,” vasardas noormehel peas. „Või lööks nad mõlemad uimaseks, seoks kinni ja laseks jalga?”

Meie kangelasest ja tema saatjaist koosnev rongkäik jõudis ühe majaderühma juurde, kus naaberehitisi eraldasid kitsad läbikäigud. Siin oli ideaalne paik, kus oma vastased ajutiselt kahjutuks teha ja kõrvale lohistada, suletud aknaluukide tagant poleks ükski majaelanik midagi märganud. Ometi kõhkles noormees esimese löögi andmisega, kuid õnneks otsustati asi tema eest ära.

„Mitte nii aeglaselt, kurat võtku,” möirgas pealik ootamatult ja andis eeskäijale jalahoobi – kas tundus talle, et preester liigub siiski liiga pikkamööda või tahtis pealik lihtsalt oma üleolekut demonstreerida. Preester kukkus käpuli ja katsus tõusta, kuid takerdus rüüvoltidesse ning jättis silmapilguks üliabitu mulje. „No mida põrgut,” ei saanud pealik aru, astus sammu lähemale ja haaras kukkunul õlast kinni, et teda püsti tirida.

See jäi viimaseks liigutuseks tema maises elus. Noormeest, keda südametunnistus oli seni tagasi hoinud, ei kammitsenud nüüd enam miski. Jumalasulast peeti ju pühaks ja puutumatuks ning tema vastu kätt või relva tõsta võis ainult eriline lurjus. Nii juhtuski nüüd, et silmapilk tagasi hädiselt koperdanud preester ootamatult vägagi energiliseks muutus ja teda nii jõhkralt kohelnud isik ei saanud iialgi teada, kui suure vea ta oma toorusele voli andes oli teinud. Haaranud pealiku väljasirutatud käest, rebis jumalamees äkilist kerepööret sooritades ja ennast järsu rapsakuga ülespoole tõmmates vastase enda poole ning andis talle parema käe peopesaga tugeva hoobi ninasõõrmetesse. Rohkem polnudki vaja, pealiku lõtvunud keha veeres üle kükakile tõusnud preestri õla ja mürtsatas vastu maad.

Sõdur pillas laterna ja haaras mõõga järele. Ta sai selle isegi kätte, kuid kasutada enam ei jõudnud. Meie kangelane sööstis keha vedruna sirgeks ajades talle külje alla, nii-öelda surnud tsooni seespool mõõgatera löögiulatust. Ta rabas sõduri parema randme kummalisse haardesse ja silmapilk hiljem kukkus relv tasase kõlinaga maapinnale. Otsekohe prantsatas maha ka relva omanik. Enne veel, kui ta aru sai, mis toimub, seadis noormees käsivarred ümber tema pea seongusse ja murdis täiest jõust. Midagi raksatas ja silmapilk hiljem lamas ka alluv liikumatult oma ülemuse kõrval.

Preester tõusis kiiresti, võttis kaitseasendi nagu vilunud rusikavõitleja ja vaatas ringi. „See oli nüüd liig mis liig,” pomises ta. Juhtunu hakkas talle vähehaaval kohale jõudma – vahtkonnaülema jalahoop lülitas temas sisse rea automaatseid, instinktidel põhinevaid liigutusi, mille järjekord, perfektne sooritusstiil ja omavaheline seotus viitasid aastatepikkusele visale treeningule. Ta mäletas raske saapaga antud lööki, seejärel oleks tema mälust justkui tükk välja lõigatud, sest silmapilk hiljem seisis ta juba kahe laiba kohal. „Aga noh, ise süüdi,” lausus ta südametunnistuse rahustamiseks. „Mina teid jalaga peksma ei tulnud, mõõgaga ähvardama samuti mitte. Aga nüüd kähku minema siit!”

Kolmas sõdur oli saadetud nii-öelda „üles mäkke”, arvatavasti hertsogilossi mingi kahtlase papi tabamisest ette kandma. Kui nüüd veidi aja pärast leitakse kaks meest öisest vahtkonnast puudu olevat ja avastatakse nende surnukehad, siis pole raske arvata, missugune ajujaht temale välja kuulutatakse. Seega polnud mõeldavgi, et ta siinkandis veel preestrikuube kandes ringi võiks liikuda, ootamatu vahejuhtumi tõttu tuli Cirianist kiirelt kaduda.

Umbes pooleteise sülla laiune riba kõvakstambitud pinnast, mida hea kujutlusvõime korral oleks isegi teeks võinud nimetada ja mis kaheksa kuu vältel aastas suutis vankritki kanda, sobis vaikseks ja kiireks jalgalaskmiseks ideaalselt. „Varsti on kolmas mees mäe otsast tagasi, siis hakatakse ülejäänud kahte otsima,” arutles noormees käigu pealt. „Siis ilmselt tuuakse koerad välja ja nende eest ei jookse kuhugi, varem või hiljem kargavad nad säärde. Aga minu mäletamist mööda peaks seal eespool üks jõgi tulema. Silda üle selle muidugi valvatakse, järelikult…”

Kümmekond minutit ühtlast sörki lasknud, peatus ta ja vaatas ringi. Eestpoolt kostev kohin tunnistas, et ta polnud oma arvestustega eksinud – üks nendest paljudest maakonda läbivatest soontest, mis kaugemal lõunas kõrguvatelt mägedelt üleliigset vett mere poole juhtisid, toimetas seal oma aastamiljonite vältel rutiinseks muutunud tegemisi.

„Vägevasti kohiseb, see on hea,” arutles meie kangelane. „Tühjagi nad seal silla peal kuulevad, kuidas ma võsa vahel ragistan.” Kiirelt lasi ta pilgu üle taeva käia. „Et kuu paistab täpselt selja tagant, see pole ka paha. Tähendab, ma pean hoolitsema, et ta paari minuti jooksul mulle ka selja taha jääks, siis pean pöörduma nii, et kuu jääks vasakule.”

Selliselt tegutsedes tahtis noormees vältida seda viga, mida teeb enamik läbi metsa „otseteed” lõigata tahtjaid, kui nad uisapäisa puude vahele tormavad, paarkümmend minutit ennast elu eest läbi tihniku võitlevad ja siis ootamatult avastavad, et on taas oma teekonna lähtepunktis. Sest kui inimesel puudub oma liikumissuunast selge ettekujutus, kõnnib ta alati mööda ringi ja just sellepärast läheb piiratud nähtavusega maastikul vaja orientiiri, mis suunda paigas aitaks hoida. Sandaalid uuesti jalga pannud, kadus noormees puude vahele. Madaltihedas võsas paistis kuu ilusasti kätte ja meie loo peategelane tegi esmalt umbes kolmsada pikka sammu vastassuunas, seejärel võttis kursi vasakule. Veidi trügimist tihedalt kasvavate puude vahel, siis mühises kiirevooluline jõgi otse tema ees. Mitte küll eriti lai, umbes kaks sülda või pisut peale, kuid korraliku ujumisoskuseta polnud mingil juhul soovitav seda ületama asuda, eriti öösel. „Tuletame niisiis pisut vanu aegu meelde,” otsustas meie kangelane. „Katsugu veel mõni jälituskoer mind nüüd püüda!”

Paistis, et ta tunneb jõge ülimalt hästi, sest niisuguses hämaruses polnud sugugi ohutu kiirevoolulisse vette tormata. Aga just seda noormees tegigi, olles ainult oma pauna õlarihma tugevasti ümber vöö keeranud. Vool haaras ta otsekohe kaasa ja kandis jõe keskele, kus vesi umbes rinnuni ulatus. Märja preestrirüü raskusele vaatamata suutis ta isegi malakat käest laskmata pinnal püsida. Pead veest väljas hoida – see oligi kõik, mis tal teha tuli, edasikandmise mure jättis ta täielikult rutulisele veevoolule.

Vool kandis teda edasi tempoka sörkjooksu kiirusega ja vesigi oli üsna soe, nii et valitud viis Cirianist kadumiseks hakkas talle üha rohkem meeldima. Paaril korral triivis ta läbi palkide alt, mis olid üle jõe purdeks asetatud, kuid need märkisid vaid tähtsusetuid jalgradu ja kindlasti ei tasunud karta, et nende läheduses mõni sõdur vahti peaks. Need, kelle käest tasus sillaületusmaksu nõuda, tohtisid liikuda vaid suurtel maanteedel. „Ära sa märgi,” arutas noormees rahulolevalt, „läheb nagu ludin! Kusagil eespool on soo, nii et isegi kui nad mulle paar koera piki kallast järele saadavad, ei hakka nad öösel ometi sohu ronima ja vähemalt hommikuni võin end julgelt tunda.”

Hulk aega hiljem klammerdus ta kõrge kaldarohu külge ja vinnas oma läbiligunenud maise kesta veest välja. „Polnudki nii hull,” otsustas noormees. „Täitsa korralik sõit! Kui ma jälitajaid mõneks ajaks maha ei raputanud, siis pole küll õigust maailmas.” Ta tõmbas sandaalid uuesti jalga ja mõtles pingsalt, kuidas edasi toimida. Riided olid vastikult märjad ja jahe ööõhk pani õlgu väristama. Et aga kuivi hilpe, kannutäit sooja veini ja küdevat tuleaset siin kusagilt võtta polnud, tuli ebameeldiva tõsiasjaga siiski leppida. Parem märgade riietega vabaduses kui kuivade riietega vangikoopas. Pisut kuu ja tähtede asendit uurinud ja nende järgi kursi maha pannud, hakkas peategelane reipal sammul jõest eemale astuma. Väsimus teguderohkest päevast kippus küll kallale, ka andis ennast üha rohkem tunda see, et ta polnud eelnenud päeval ivagi hamba alla saanud.

Siiski ei pööranud selle aja inimesed, eriti rännuteel olles, niisugustele pisiasjadele liiga suurt tähelepanu. Neid kõiki iseloomustas võime end vajaduse korral lõhkemiseni täis õgida ning seejärel, kui vaja, sinna otsa paar päevakest paastuda. Nii ei lasknud ka meie kangelane end häirida õõnsavõitu tundest kõhus ja andis jalgadele valu, kuni kuni riided kehasoojuse mõjul veidikenegi tahenesid ja olemine talutavamaks muutus. Nüüd oli ta jõest piisavalt kaugel, et endale üks põhjalikum puhkus lubada. Võhma poolest oleks ta suutnud küll veel paar tundi marssida, kuid maapind muutus üha niiskemaks ja pehmemaks. Kõige järgi otsustades oli ta oma rännakuga jõudnud just selle soo lähedusse, mille peale ta pisut aega tagasi oli mõelnud, ning mõte pimedas seda ületama hakata teda eriti ei tõmmanud. Seetõttu viskas ta end ühele kuivemale mättale sirakile ja lasi silma looja.

* * *

Näis, nagu oleks see kõik alles eile juhtunud. Pikakasvuline musklilise kehaga rüütel seisis harkisjalu, pöidlad laia nahkvöö vahele pistetud, ja jälgis huviga oma noorema kaaslase ponnistusi. Kiivriserva alt turritavad vesihallid juuksed ja kortsulist nägu ümbritsev vesihall habe viitasid sellele, et nende kandja on oma esimese ja teise nooruse ammu selja taha jätnud ning kolmaski läheneb lõpule. Samas veenis pilk tema rõngassärki pingutavaile lihastele, et kõigi eelduste kohaselt peaks kolmandale noorusele lähemal ajal kindlasti neljas järgnema.

Umbes süllakõrguselt kiviastangult langeva kose all toetus kolmele kivile suur lahtine tünn, kuhu vesi ülaltpoolt sisse pahises ning külje sisse puuritud punniaugust umbes pöidlajämeduse joana välja purskus. Noorem asjaosaline, riietuse ja varustuse poolest vana rüütli poole väiksem koopia, oli selle kallal agarasti ametis. Parema käega laiateralist, tema jaoks ilmselt liiga rasket mõõka hoides raius ta tünnist voolavat veejuga, nii et pritsmed plärtsudes kuude kanti lendasid. Kuni vana rüütel talle viimaks lausus: „Pea nüüd pisut hoogu, noormees, ära üle pinguta. Ausõna, võta aeg maha.” Kui kõnetatu paar sammu tagasi astus, tema poole pöördus ja kergelt hingeldades talle otsa vaatama jäi, lisas vana rüütel: „Natuke aega tagasi sa küsisid minult, et miks pead sa harjutama kerge mängumõõgaga, et kas sul siis tõelise rüütlimõõga jaoks jõudu polegi?” Ta raputas pead. „Asi pole praegu üldse jõus. Ma ei kahtle, et oled palju tugevam kui enamik su eakaaslasi, aga jõu arendamiseks on teised harjutused. Jõuame sinuga veel kive ja palke tõsta küll. Aga ütle mulle nüüd, mis on mõõga eelised teiste lähivõitlusrelvade ees?”

„Esiteks see, õpetaja,” vastas poiss vurinal, „et mõõgaga saab peale löömise ka vastase hoope tõrjuda. Teiseks saab temaga vajaduse korral torgata, kiire torke vastu on ennast väga raske kaitsta. Seda te ütlesite mulle ju alles eile.”

„Pole sugugi vale,” sõnas rüütel. „Pole sugugi vale. Aga ühe väga tähtsa asja sa unustasid. See on kiirus! Kiirus ja veel kord kiirus! Raske nuiaga lüües võib sul olla suurem jõud taga kui mõõgal, kuid mõõk liigub kogenud võitleja käes tunduvalt väledamini kui mis tahes muu käsirelv. Mis kasu on tugevast nuiahoobist, kui osav mõõgamees su vastas selle ajaga, mis sul nuia tõstmiseks kulub, sinust hakkliha teeb? Mõõka käsitsedes on, ütlen veel kord, kiirus esmane asi, jõud tuleb alles pärast seda. Aga vaata nüüd ennast. Katsu oma rinnaesist. Läbimärg, eks ole? Miks? Sest sa vehid selle suure mõõgaga nagu talumees koodiga rehepeksul. Anna see nüüd jälle minu kätte.”

Ta võttis relva paremasse pihku ja astus veetünni juurde, sirutas käe sirgelt enda ette ja lõi ainult rannet liigutades vaheda tera vuhinal läbi veejoa. Järgmist lööki andes tõi sinna juurde ka küünarvarre liikumise, kolmandal löögil võttis õlavarregi appi. Kordas sedasama ka mõõka vasakus käes hoides.

„Nägid, noormees,” pöördus ta oma õpilase poole. „Katsu minu rinnaesist, millegipärast kuiv. Mingeid pritsmeid ei tohi olla, kui sa läbi veejoa lööd. Mõõgalöök peab olema terav ja kiire, ainult sel moel suudad sa sellise relva ilmset eelist ära kasutada. Sellepärast pead sa esialgu endale jõukohase mõõgaga harjutama, raske relvaga kulutad sa suurema osa jõust ainult mõõga ülevalhoidmisele ja rikud ära löögitehnika. Nii me raiumegi sinuga siin voolavat veejuga ja õhkuvisatud puulehti. Raskema mõõga saad omale siis, kui korralik löögitehnika käes, mõõga kaalu tuleb suurendada natukesehaaval. Sest kui noorest peast midagi valesti ära õpid, siis hiljem…”

Ootamatult köitis mõlema asjaosalise tähelepanu tugev kabjaplagin. Instinktiivselt pöördusid nad hääle suunas – neile lähenesid suure kiirusega kolm ratsanikku. Keskmine vehkis tähelepanu äratamiseks juba eemalt käega.

„Käskija! Aulik rüütliisand,” karjus ta juba kaugelt. „Häda!”

Rüütel kahvatas. „Oota siin,” ütles ta õpilasele. „Raiu väikese mõõgaga edasi!” Astus seejärel väärikal, kuid kiirel käigul kümmekond sammu tulijaile vastu.

Kõik kolm kihutasid tema juurde ja hüppasid sadulast. „Mis juhtus,” küsis rüütel neilt. „Mis sõnumeid te toote?”

„Sõda, aulik rüütliisand,” vastas keskmine ratsanikest. „Alatu reetmine! Barbarid tulid suure väega üle piiri ja nende eelsalgad rüüstavad sisemaa külasid!” Rüütel võpatas ja tardus hetkeks paigale. „Kunas see juhtus,” küsis ta viimaks.

„Täna hommikult toodi teade, aulik rüütliisand,” kostis sõnumitooja vastuseks. „Meie väed kogunevad Kesvaojal ja kõigil võitlusvõimelistel meestel…”

„See pole tõsi! Te valetate!” Poiss oli lähemale jooksnud ja karjus nii hüsteerilisel häälel, et kõik neli võpatasid. „See ei saa nii olla!” Ta jäi neliku kõrvale seisma ja pöördus rüütli poole. „Vanaisa ei teeks iial midagi nii alatut! Öelge neile, õpetaja, et see pole tõsi! See pole nii, eks ju!?”

Rüütel võttis poisil õlgadest ja pööras ta enda poole. Vaatas talle otse silma ja lausus tasasel häälel: „Väga palju asju on, mida mõistus mõnikord uskumast keeldub. Aga mis siiski juhtuvad ja mille vastu me ei saa mitte midagi parata. Võta oma varustus kaasa, me sõidame kohe Kesvaojale. Seal selgub kõik.” Ta pöördus sõnumitoojate poole. „Istuge sadulasse, me hakkame kohe liikuma.”

„Aulik rüütliisand,” ütles nüüd taas kolmiku juht. „Meil on käsk noorisand kiiresti ära viia.”

Rüütel takseeris teda mõistmatul pilgul. „Kuidas nii,” küsis ta imestunult. „Mina temaga eile välja ratsutasin, mina viin ta ka tagasi! Sellist asja pole veel enne juhtunud, et…” Tal tuli sõnadest puudu.

„Vabandage, aulik rüütliisand,” kõlas vastus, „käsu kinnituseks on meil kaasas see sõrmus siin.” Ülemkäskjalg võttis midagi oma vöökotist ja ulatas rüütlile. „Tema Hertsoglikult Kõrguselt.” Rüütel võttis sõrmuse enda kätte ja uuris seda umbusklikul pilgul. „Mis see siis on,” ei saanud ta aru, „ma pole varem…”

„Õpetaja! Ettevaatust,” karjus poiss ootamatult ja sööstis hüppega lähemale, tupest oma väikest mõõka tõmmates. Tugev jalahoop paiskas ta pikali. Vana rüütel kallutas ülakeha äkilise nõksuga kõrvale ja pistoda tabas tühja õhku. Silmapilk hiljem oli rüütlil relv käes ja täpselt samasuguse ülikiire randmeliigutusega, millega ta minut tagasi oli veejuga raiunud, pani ta vaheda tera taas läbi õhu vihisema. Loomaliku karjumise saatel lendas ühe ratsaniku verine käelaba koos pistodaga kaugele eemale. Kauaks seda kisa siiski ei jätkunud, veel üks mõõgalöök ja äsja parema labakäe võrra vaesemaks jäänud mees prantsatas külili.

Samas kukkus ka vana rüütel. Liiga ootamatu oli olnud talle see kallaletung ja seni kui ta esimese ründajaga tegeles, tabas raske löök teda selga. Rõngassärkidel oli hulk sajandeid hiljem kasutusele võetud plaatsoomustega võrreldes see halb omadus, et nad hoidsid ära küll suuremad haavad, kuid ei pakkunud piisavat kaitset põrutuste vastu. Nii prantsataski rüütel koletu hoobi mõjul kõhuli ja tõusta tal enam ei lastud. Kahelt poolt sadavad mõõgalöögid kustutasid ta eluküünla.

„Kurat küll, ära virutas,” vandus sõnumitoojate pealik. „Aga noh, mis parata, sõjas juhtub.” Pöördus siis oma ellujäänud kaaslase poole: „Võta poiss kinni!”

Poiss ei kavatsenudki põgeneda. Jalahoobist toibununa püsti hüpanud, sööstis ta läheneva kinnivõtja suunas ja torkas oma väikese mõõgaga talle rindu. Soomusrüü traatrõngad nagisesid, kuid pidasid vastu. Rünnatav kahmas nüüd poisil randmest ja väänas seda toorelt, mõõk kukkus kõlinal maha ning järgmisel silmapilgul pani raske käega antud kõrvakiil poisi pea huugama. Hetk hiljem oli ta pikali väänatud ja näoga vastu maad surutud. Põlve poisi seljale vajutanud, tõmbas mees tema mõlemad käed kõrvale ja sidus need vöötaskust võetud nööriga selja taha kokku.

„Tõuse püsti,” käsutas ta eemale astudes ja poisil ei jäänud muud üle kui kuuletuda. Kahekesi upitasid nad ta omaniku kaotanud hobuse selga ja köitsid ka tema jalad kinni.

„Mina sõidan ees,” ütles ülemkäskjalg, poisi hobuse ratsmeid oma sadula külge kinnitama asudes. „Sa püsi lähedal ja hoia mõõka valmis – niipea kui poiss lollusi kipub tegema, kohe viruta. Aga sa löö tingimata lapiti, sest Tema seal käskis poisi elusalt kohale tuua.” Mõlemad sõnumitoojad tõusid oma hobuste selga. „Läksime,” käsutas ülemus, enda omale kannuseid andes.

Umbes minut kiiret sõitu, siis keeras tee metsa alla. Kitsas rada, kus üks vanker teisest mingil juhul mööda ei oleks mahtunud ja kahel pool rada kasvasid puud nii tihedalt, et hobusega nende vahelt läbi ei pääsenud. „Tegelikult oleks pidanud selle rüütli kraamist lagedaks tegema,” karjus tagumine ratsanik oma ülemusele. „Lollid olime, et kohe selle peale ei tulnud! Juba see mõõk maksab kenakese summa ja ma vean kihla, et tema juurest leiab muudki väärtuslikku. Pööraks õige korraks tagasi? Nii rutt selle kiire asjaga ju ikka pole?”

„Tpruu,” möirgas ülemus seepeale ja kolm hobust tardusid paigale. „Tead, kui päris aus olla, mulle isegi meeldib su idee,” ütles ta. „Käi kähku ära, ma ootan poisiga siin. Võta mõõk ja kui veel miskit väärtuslikku leiad, siis too samuti kaasa. Kaua ära jokuta, sest kui me hilja peale jääme, siis Tema meil juba pead ei silita.” Ta ratsutas poisi hobusele lähemale, tõmbas selle enda poole ja võttis mõõga välja. „Püsid ilusasti paigal,” lausus ta ähvardaval häälel. „Ei mingit liigutust ega ühtegi piuksu, mõistad.” Siis pöördus uuesti oma alluva poole: „Lase käia, kähku sinna, kähku tagasi!” Too ei lasknud endale teist korda öelda ja kadus kiirel kapakul teekäänu taha.

Möödus minut, teine ja kolmas. „Kuhu ta, sindrinahk, siis nii kauaks jääb,” ei saanud pealik aru. „See ei võta ju kaua aega… Või märkas ta seal midagi eriti väärtuslikku?” Ta ootas veel pisut. „Asi on kahtlane,” otsustas ta viimaks. „Igal juhul, kui ta seal omaalgatuslikult soomust teha kavatses, kisun ma ta naha ribadena seljast… Aga mida põrgut see siis veel tähendab?” Ta kummardus sadulas ettepoole ja jõllitas uskumatul pilgul selles suunas, kust pidanuks välja ilmuma tema kaaslane.

Teekäänaku tagant astus pikal sammul nende poole keskmisest suuremat kasvu teekäija, kes väljanägemiselt meenutas kõige rohkem munka või rändjutlustajat. Rohmaka tegumoega kotiriidest vammuses, teravatipuline peakott sügavale silmile tõmmatud ja jäme kanepinöör vööl, rühkis ta puutaldadega nöörsandaalide klobinal edasi. Iga ta vasaku jala sammu toetas tümps süllapikkuse malakaga, mida ta paremas käes hoidis. Koos mehe valju hingamise ja õlal rippuvast paunast kostvate kolksatustega moodustas see kõik üsnagi omapärase saatemuusika, mis tema edasikulgemisest juba kaugele teada andis.

Ratsanik vahtis teda nagu ilmaimet ja ka poiss oli unustanud hirmu ja meeleheite ning põrnitses imestades tulijat. Munk ei lasknud end hämmeldunud pilkudest häirida ja sammus kiirustamata edasi. Alles siis, kui ta oli jõudnud ootajaist umbes kümmekonna sammu kaugusele, tõstis ta parema käe ja tegi nende suunas ristimärgi.

„Rahu olgu teiega ja teie hingedega,” ütles ta. „Mida põrgut veel,” hüüdis käskjalgade pealik talle valjul häälel. „Kes kurat sa selline oled ja mida…”

„Ära vannu, mu poeg, Issandal poleks sellest sugugi mitte hea meel,” lausus tulija etteheitval häälel. „Toon sulle kahjuks kurbi sõnumeid. Nimelt juhtus su sõbraga õnnetus. Nagu ikka juhtub nendega, kes arvavad, et Jumalast seatud õiglane maailmakord ei kehti mitte nende jaoks. Kes võtavad enesele õiguse sirutada käe oma ligimese vara või elu järele. Kuid suur tükk ajab suu lõhki, võtkem õppust tema kurvast saatusest ning parandagem meelt. Sest Issanda arm on lõpmatu ka oma kadunud poegade vastu, kes pöörduvad halvalt teelt tagasi Tema rüppe.”

Munk astus veel kaks sammu lähemale. „Muide, sa vist tundsid huvi selle mõõga vastu,” jätkas ta juba hoopis teisel toonil ja tõi tuttava relva selja tagant nähtavale. „Mul pole kahju,” ütles ta veel. „Tõesta, et oled väärt seda kandma, ja mõõk on sinu.”

Nüüd tuli just nagu transis viibinud ratsamehele elu sisse. Koletu taplusmöirge saatel tõstis ta relva ja saatis munga poole teele vägeva hoobi. Viimane ei hakanud muidugi tegevusetult ootama, vaid rabas pikateralise tapariista hämmastavalt kiire liigutusega üles, just allalangevale mõõgale risti vastu. Kõlinal libises vahe metall mööda teist omasugust ja nüüd lõi juba munk, olles oma vastase mõõga mingi väga eriskummalise liigutusega kõrvale lükanud.

Kui üks sõnumitooja oli paari minuti eest maininud, et rüütlist maha jäänud relv maksab täitsa korraliku summa, siis oli tal tuline õigus. See mõõk ei kuulunud tavalise masstoodangu hulka, milliseid sepp parema tellimuse puudumisel töötlemata rauakangidest kümnete kaupa valmis vorbib. Eriliselt taotud ja karastatud tera, millele materjali omadused ja töötlus tavalisest palju suurema kõvaduse andsid ning teda ka tavalisest tunduvalt vahedamaks teritada lubasid, õigustas igati seda tüüpi mõõkadele antud lisanime – soomusmurdja. Tavaline mõõk suutis rõngassärgist üldjuhul küll läbi tungida ja selle kandjat ka korralikult põrutada, kuid ohvrile sügava haava tekitamiseks tal enam hoogu ei jätkunud. Seetõttu jäid pihtasaanud sõjamehel siseelundid enamasti terveks, ka suurt verekaotust põhjustavaid lihahaavu polnud karta ja haavatu võis pärast paranemist taas rivvi astuda.

Ent soomusmurdja eest kaitses rõngasrüü sama vähe nagu paber. Kaalukas tera liikus munga käes nii hämmastava kiirusega, et vastasele ei jäänud mingit lootust seda tõrjuda, kõrvalepõikamisest rääkimata. Oma osa mängis siin ka teatav ootamatusemoment – ülitugev ja võitluses osav jumalasulane polnud mitte igapäevane nähtus, puusandaalide ja kotiriidest vammuse kandjalt ei oleks üldjuhul keegi nii vägevat lööki oodata osanud. Koledale raksatusele järgnes esmalt veelgi koledam röögatus, siis mahakukkuva mõõga kõlin. Veel hetk, ja elutu keha kukkumise mütsatus pani toimunule punkti.

„Rahu, noormees, ainult rahu, mul pole sinu suhtes mingeid halbu kavatsusi,” lausus munk poisile, kelle pooleldi hirmunud ja pooleldi hämmeldunud näoilme põhjal võis otsustada, et viimaste minutite jooksul oli olukord tema jaoks ülemäära kähku muutunud.

„Kahjuks pean sind väga kurvastama,” kõneles jumalamees kiiresti. „On juhtunud midagi niisugust, mida mõistus uskuda ei suuda. Ennekuulmatu reetmine ja taevanikisendav alatus inimese poolt, kellest sinagi iial midagi sellist oodata poleks osanud. Heameelega ei räägiks ma sulle seda, kuid üks õige mees peab suutma taluda mis tahes tõde. See tubli sõdalane, see vana rüütel, kes äraandlike mõrtsukate käe läbi elu kaotas, polnud ainus sinu lähedastest, kellele tänane päev viimaseks jäi. Ja sind otsitakse igalt poolt taga.” Ta astus poisi juurde ja hakkas mõõgaga tema köidikuid läbi nüsima. „Pärast räägin sulle kõik, aga praegu pean su siit ära viima.”