Читать книгу Ehatähe rüütel - Kaupo Pähkel - Страница 5

milles meie kangelane oma tegelikku olemust juba tasapisi paljastama hakkab ja milles näidatakse lõplikult koht kätte veel mõnele kurikaelale, keda neil segastel aegadel sealkandis rohkesti ringi liikus

See kohutav unenägu oli teda kõik need aastad küll üha harvemini, ent siiski regulaarselt kimbutamas käinud. Mitu kuud pärast seda kõike elas ta peaaegu igal ööl läbi hirmsad sündmused, mille käigus tema senine maailm ühe temagi poolt usaldatud isiku alatuse läbi ootamatult kokku varises. Kui ta kaotas hoobilt kõik, mis tal oli ja pidi koos kellegi tundmatuga põgenema teadmata suunas. See košmaar jälitas teda ka siis, kui ta oli Pühamusse vastu võetud. See käis tal pidevalt kannul, kui ta koos teiste omasuguste kasvandikega, järk-järgult üha raskem mõõk käes ja soomusrüü seljas, lae all rippuvaid harjutustopiseid tagus. See kihutas teda pidevalt tagant, kui ta täies varustuses nõtkuvi jalu mööda järsku mäekülge üles tormas või krampikiskuvate käelihastega end kõrgemale vinnas mööda keerukat köite ja redelite süsteemi, kus edasiliikumiseks ainult käsi võis kasutada. See seisis ta kõrval, kui ta üha sitkematest vibudest küll liikuvaid, küll liikumatuid märke tabama õppis. See tuletas end meelde iga kord, kui ta järjekordselt seisis suuruse järjekorras reastatud kivimürakate ees, mis tuli loopida üle tema pea kõrguva tara. Ja see andis talle jõudu kogu ränkraskel koolitusteel, mille käigus temast oli vormitud eliitvõitleja, oma vaenlastele üliohtlik ühemehearmee, kes ei tõsta iial ei kätt ega relva süütute vastu ega kasuta kurjasti oma oskusi, kuid kes enesekaitseks või mõne kuriteo ärahoidmise nimel muutub ülikardetavaks vastaseks.

Ta teadis, et see painaja ei lase teda enne oma küünte vahelt lahti, kui ta ise ei lähe ja ja sellele lõppu ei tee. Samuti teadis ta, et selle vastu ei saa minna pooliku ettevalmistusega ja see teadmine oligi talle suurimaks stiimuliks. Ta kehalised ja vaimsed eeldused võisid alguses olla ehk väiksemad kui enamikul teistest kasvandikest, ent soov jõuda kord niikaugele, et võiks minna ja teha lõpp selle koleduse algpõhjustele sundis teda pingutama, viimast välja pannes. Pingutama rohkem kui tema andekamad kaaslased, et nendega iga hinna eest sammu pidada. Tõsi küll, kui ta jõudis juba kõrgematele koolitusastmetele, külastasid jubedad mälestused teda harvemini, ta ei pidanud enam õudusega mõtlema iga eelseisva öö peale. Kuid ikka juhtus vahel, et ta mõnel ööl karjudes ärkas, hirmuhigi piisad laubal pärlendamas, ning pikka aega oma asemel vähkres, enne kui silmad taas kinni vajusid. Ja nüüd oli see jälle tagasi.

Meie kangelane avas silmad ja ajas end kiiresti jalule. Päike polnud veel tõusnud, kuigi idataevas juba paljulubavalt hahetas ning mõned varajased metsalinnukesed olid kontserdiga aegsasti pihta hakanud. Silmapilgu nende meeldivat ja hingeülendavat vidistamist kuulanud, heitis noormees kiiresti pilgu ümberringi. Kõik oli täpselt nii nagu eile, midagi kahtlast ei hakanud silma. Hommikune külm udu vajus tasapisi allapoole ja noormees judistas niiskes jaheduses õlgu. Pärast mõnetunnist unepausi tundis ta end juba hoopis paremini, varajane külmus raputas ta kiiresti virgeks ja seega võis teekond jätkuda. Oma vähese vallasvara kiirustades kokku korjanud, suunas ta pilgu liikumissuunda.

Tema ees laius avar soo, millest hea tahtmisega ja ümbrust tundes võis läbi kõndida, kuid mis oma eemaletõukava olemusega inimasukaid eriti ligi ei tõmmanud. See arvatavasti mõjutaski noormeest just sooteed jalge alla võtma, sest kokkupuudet liigikaaslastega ta ei ihanud, hoolimata sisikonda õõnestavast vastikust näljatundest. Üle soo lõigates jõuaks ta küllaltki lähedale maakonna piirile ja pärast piirist ülelipsamist oleks tunduvalt rohkem lootust Tema haardeulatusest välja vingerdada. Ja soo tuli ületada ruttu, sest ilmamärgid lubasid palavat päeva ning kõrvetava päikese all mööda lagedat maad edasi liikuda polnud erilist tahtmist. Seetõttu ootas ta vaid niikaua, kuni nähtavust piirav udu hajuda jõudis, ja pani oma koivad tööle.

Pikkamööda asendus madaltihe võsa üksikute kidurate kaskedega, mätastena kasvava märja rohu vahel tuli siin-seal veesilmakesigi ette. Ümbrust mittetundval inimesel polnud siia asja, kui just enesetapumõtted peas ei keerelnud. Meie kangelane ei lasknud end aga veesilmadest eriti häirida, tema kiirustas malakaga teed katsudes üha kaugemale Ciriani linnast, mille kliima tema jaoks ootamatult ebasoodsaks oli muutunud. Vahetevahel tõusis maapind pisut kõrgemale ja muutus kuivemaks, sellistel pisikestel soosaartel võttis ta korraks istet ja tõmbas hinge, et siis mõne aja möödudes uue hooga mättalt mättale rühkida. Ja kui vahepeal tõusnud päike juba oma tavapärase teekonna kõrgpunktile lähenes, tunnistas eestpoolt paistma hakanud rohetav metsamüür, et noormehe püsivus viib teda tasapisi sihile.

Kui ta kõrgel üleval lõõskavat tulekera trotsides higisena ja janusena lõpuks esimeste kuuskede vahele jõudis ja kuiva maad jalge all tundis, olid varjud juba keskpäevajärgselt pikenema hakanud. Võrreldes sooga, kus üksikult kasvavad kõivud kõrvetavate päikesekiirte eest varju pakkuda ei suutnud, valitses metsa all meeldiv jahedus, nii et isegi väsimus ja kuivav kurk enam nii piinavaina ei tundunud. Kuuskede vahele suundus kitsuke rada, sootee pikendus, ja mõnekümne sammu kaugusel leidis meie kangelane ühest maalohust immitseva allika. „Ära sa märgi, isegi see läte veel alles,” ei saanud ta ütlemata jätta, enne kui lohu kõrvale põlvitas, Kõigevägevama kiituseks paar sõna lausus ja suurte sõõmudega jooma hakkas. Vägevat joomaaega peotäie jänesekapsastega kinnitanud, istus ta maha ja mõtles pisut.

„Seda teed mööda jõuaks küladeni metsaservas umbes tunniga, aga parem ei... Sest kui nad seal Cirianis mind taga ajama hakkavad ja mu jäljed jõe ääres kaotavad, siis võivad nad mind küll pidada mingiks hulluks enesetapjaks, kes pimedas kiirevoolulisse jõkke tormab, aga nii lollid nad ilmselt pole. Pigem arvavad nad, et see preester peab ülihästi tundma nii jõge kui ümberkaudseid alasid, selle põhjal võivad nad tema päritolu ja mineviku kohta nii mõndagi järeldada ja ka vastavalt toimida. Näiteks saata salga relvastatud ratsanikke mööda maanteed teisele poole sood, et ma neile ummisjalu otse sülle tormaksin. Tähendab, mööda rada ei tasu mingil juhul minna. Nad, sunnikud, võivad arvata küll, et isik, kellel tuline kiire Cirianist lahkumisega ja kes suurtel teedel nägu ei või näidata, üle soo üritab lõigata …”

Ta tõusis püsti ja eemaldus teest. Õnneks polnud see männimets, kus iga ringiluusija hajali kasvavate siledate tüvede vahelt juba kaugelt silma hakkab, kuused varjasid ta tee poolt ilusasti ära. Pisut eemal viskas ta ennast ühe puu alla pikali. Korraliku puhkuse oli ta igati ära teeninud, hästi otsides võinuks teda siit leida küll, kuid kes jõuab siis kogu maakonnas iga üksiku puu alla vaadata? Pealegi, kui ta ükskord taas mõnda asustatud piirkonda jõuab, peab ta olema välja puhanud. Lülitanud end mõneks tunniks ümbritsevast maailmast välja, asus ta pärast puhkamist juba palju parema enesetundega teele, seekord otse läbi metsa. Päikese järgi suunda määrates üritas ta enam-vähem kirde sihis liikuda. Imekspandava järjekindlusega rühkis ta agaralt edasi ja hilisel pärastlõunal jäid viimased kuused selja taha.

„Kes seda oleks osanud arvata,” mõtles ta, „et ma isegi sihukeses tihnikus nii hästi õiget suunda hoian…” See oli pisike kabel keset avarat lagendikku, tillukesed aknaavad rohmakates maakiviseintes paistsid rohkem laskepiludena. Nii meenutas ehitis katusel kõrguvale ja suure raudristiga tipnevale dekoratiivtornikesele vaatamata kõige rohkem mingit kindlustust või kasematti, mõned vibudega varustatud sõdalased oleksid suutnud siin end ülekaaluka pealetungija vastu edukalt kaitsta. Sinnapoole meie kangelane nüüd suuna võttiski.

„Siin kaotas äraandlike barbarite käe läbi oma elu õnnis hertsog Walko III,” teadustas suurte kunstipäraste tähtedega maalitud ladinakeelne kiri raske raudukse kohal. „Andku Issand talle rahulist hingamist ja jäägu temast igavene mälestus.” Noormees seisis tükk aega vaikides ja kirja lugedes veeres mitu pisarat mööda ta põski alla. „Reedetud,” pomises ta endamisi. „Äraandlikult mõrvatud inimese poolt, kellest sa poleks osanud arvatagi…”

Viimaks sai ta tardumusest üle, tõmbas jõulise rapsakuga raske kabeliukse valla ja astus jahedasse hämarasse ruumi, mille idapoolses otsaseinas asus kivist altar, nii et tõusva päikese kiired hommikul just selle kohale ehitatud ristikujulisest aknast sisse paistsid. Selle altari juurde ta nüüd suunduski. „Õnnis hertsog Walko III,” kordas ta poolihääli loetut ja vaatas korraks ringi. Seinu kaunistasid olulisemaid piiblistseene kujutavad ja põgusate ladinakeelsete kommentaaridega varustatud maalingud, ent veel enne, kui ta neid terasemalt silmitseda jõudis, tundis ta instinktiivselt, et midagi on siin liimist lahti. Hetk hiljem, kui ta mõne sellise kommentaari lugemisega oma kirja- ja keeleoskust testis, jõudis talle ka kohale, mis nimelt. Tähtede tegumoe järgi otsustades oli need kirjutanud sama isik, kelle käe alt pärines ka kiri kabeli sissepääsu kohal, ent pildikommentaaride võimatu köögiladina keel moodustas nii karjuva kontrasti uksepealse kirja ülikorrektse grammatikaga, et see ei saanud olla juhus. Tekste piiblistseenide juures oli sihilikult moonutatud, asendades sõnad teiste, küll samakõlaliste, ent lause mõtet täielikult muutvate sõnadega. Mõni pealiskaudselt, rohkem kuulmise järgi ladina keelt õppinud külapreester ei saaks kõike seda lugedes nähtavasti arugi, et midagi teistmoodi on, ja selles kogu maskeering paistiski seisnevat. Ent milleks see kõik? Milleks ometi? Noormees tardus mõneks silmapilguks mõttesse, kuid kuna selgust kusagilt otsast ei paistnud, siis lõi hetke pärast käega. Töö tahtis tegemist.

Nagu möödunud ööl Ciriani turuväljakul tapalava ees, laskus ta ka nüüd altari ette põlvili. Samuti nagu siis, ise silmanurkadesse tikkuvate pisaratega võideldes, kordas ta ainiti palvesõnu, kuid tundis samas, et taas on miski kusagil väga valesti. Ta ei suutnud mõista, mis nimelt, kuid vaimse maailmaga ühenduse loomisest ei tulnud siin midagi välja. Nagu mingi müür blokeeris ta kõrgema mina jaoks teed meeltega tajumatusse teispoolsusse; sulges nagu raske pitseriga kõik need kanalid, mille avamist ta Pühamus nii kannatlikult harjutanud oli. Sõnuseletamatu äng lasus ümbruse kohal ning selle hajutamiseks jäi tema vaimujõust ilmselt väheseks.

„Palun anna mulle andeks, aga ma ei suuda,” sosistas ta püsti tõustes. „See jõud on minu jaoks liiga tugev … Aga ma luban sulle, ma tulen veel kord. Ja ma ei jäta sind.”

Mõne hetke seisis ta altari ees liikumatult, pöördus siis otsustavalt ringi ja hakkas raske südamega ukse poole minema. „Kas tõesti kõik see oli asjatu,” pomises ta enda ette. „Kõik need neliteist aastat visa harjutamist, ja siin ma nüüd olen…”

Ometi polnud see asjatu, selles veendus ta avatud uksest välja astudes kohe, kui sisseharjutatud refleksid hakkasid tööle veel enne, kui tema ümber toimuv talle üldse kohale jõudis…

„Ikkagi nad, raiped, olid must kavalamad,” mõtles ta. Esimesele kallaletungijale virutas ta malakaga niisuguse hoobi vastu löögiks tõstetud käsivart, et üks neist kahest lihtsalt pidi järele andma. Vastikult kõlavast raksatusest ja koledast röögatusest sinna otsa järeldas meie kangelane, et vähemalt sellest ründajast pole enam asja. Ta ei hakanud kordama viga, mille tema õpetaja oli teinud kolme salamõrtsukaga võideldes. See seal, murtud käega, oli määramata ajaks välja lülitatud, tema peale ei tasunud enam aega raisata. Rohkem tähelepanu vääris nüüd hoopis teine pealetungija, kes talle külje pealt kallale hüppas ja tema kaela nii-öelda nupuvõttesse haarata üritas. „Võtta elusalt,” karjus keegi. „Rünnake korraga! Te vastutate veel …”

Silmapilgu murdosa võrra enne, kui kaaluka vastase jõuline käevang tema kaela ümber sulgus, jõudis noormees vasaku käsivarre kallaletungija raudse haarde vahele lükata. Mees oli tugev ja pigistus oli vägev, seda ei saanud salata – nõrgem kaelakont oleks sellises haardes lihtsalt „krõksti!” teinud. Siiski andis viimasel silmapilgul vahele lükatud käsivars meie kangelasele pisutki kergendust ja hetke aega rünnakule vastata. Praeguses olukorras kasutu malaka peost lasknud, rabas ta parema käega kallalekippuja paremast jalast, tegi ise parema jalaga pool sammu ettepoole ja ajas kõveraks painutatud selja tohutu jõuga sirgeks. Ründaja jalad kerkisid õhku ning ehmatusest lõdvendas ta hetkeks haaret. Sellest piisas, noormees sai kaela võimsast pigistusest vabaks ja nüüd vajutas ta vasaku randmega tugevasti oma vastase kõrile. Kere oli ta selleks ajaks juba sirgu jõudnud ajada ja turske kallalekippuja rabeles nüüd ta õlgade kõrgusel – jõust ja võitlusoskustest tollel mehel puudu ei tulnud, kuid meie kangelase vastu ta siiski ei saanud. Pöörane preester laskus välkkiirelt vasakule põlvele, paremat põlve täisnurga all enda ette kõverdades, ja laskis, ise kätega hoogu andes, vastasel nimmekohaga selle otsa kukkuda. Järgmine raksatus, järgmine röögatus.

Ent vastaseid oli ka tema jaoks liiga palju. Olnuks tal kabelist väljudes pisutki rohkem mänguruumi, kui vastased poleks teda sellises tihedas puntras rünnanud, oleks ta esimesel ründajal relva käest tõmmanud ja nad kõik parematele jahimaadele saatnud. Nüüd aga rammisid tervelt kolm meest, ise end kilpidega varjates, teda kõik korraga ühelt küljelt. Juba nende kolme mass oli selline, et sundis peategelase külili kukkuma, ükskõik kas ta tahtis seda või ei. Käte ja keha asendiga sai ta põrutust küll pehmendada, kuid tõusmiseks ei antud talle enam mahti. Kogu kolmik vajus talle hooga selga. Kusagilt jooksis veel keegi juurde ning maandus samuti kuhja otsas. Nähtavasti üritas kõik see mees oma raskusega ta käed ja jalad vastu maad litsuda, et oleks võimalik teda kinni siduda. Raskust kambal muidugi jätkus, vaid üliinimliku pingutusega õnnestus noormehel vasak käsi vabaks rebida ja sellega vajutas ta tema paremat õlga maha suruva vaenlase ninasõõrmetele. Sedasi pole ebasoovitava isiku eemaletõukamiseks väga suurt jõudu vajagi, vastane lihtsalt pidi pisut eemale tõmbuma, sest altpoolt ninasõõrmetele pressimine teeb vägagi haiget. Nii suutis meie kangelane ka parema käe vabaks võidelda ja hetk hiljem tõmbas ta juba vasakust käisest pistoda välja. Rõngasrüü vastu sellega ei saanud, seepärast suunas ta löögi vastasele reide, kuhu soomus ei ulatunud. See oli üsna löögiulatuses, kuna vastane vajutas talle põlvega külje peale. Haavatasaanu karjatas ja tõmbus instinktiivselt kägarasse, jättes kaitse unarusse, nii et noormees sai talle veel teistki korda sähvata, sedakorda juba täpselt lõua alla. Nüüd oleks tulnud surmavalt vigastatud vastane enda pealt ära lükata ja istuli tõusta, kuid seda talle paraku ei võimaldatud. Tugev löök tömbi esemega vastu pead tekitas tema teadvuses hetkelise häire, mida kallalekippujad olid varmad ära kasutama. Keegi heitis talle selja tagant silmuse kaela ja tõmbas selle otsekohe kokku. Ta püüdis küll pistodaga tahapoole lüüa, et köit läbi lõigata, kuid tera tabas hoopis kellegi kilpi. Muidugi oli teda õpetatud selja tagant kägistamise korral ettepoole kerra tõmbuma ja vastast üle pea kukutama, kuid selleks pidanuks ta vähemalt kükakil olema. Tugev käsi sikutas silmust, noormees läkastas õhupuuduses ja tundis, kuidas teadvus tasapisi kaob. Ta ülakeha vajutati uuesti maha. „Ärge teda lööge,” karjus kellegi hääl. „Ta tuleb elusalt kohale toimetada!” Keegi surus põlvega tema parema käe maha, randme ümber heideti nöör ja tõmmati otsekohe kinni. Meie kangelane üritas küll veel vastu rabeleda, kuid silmus soonis tugevasti kaela ja õhupuudus röövis jõu. Ka vasak käsi vajutati alla ja seoti kinni. Vähemalt kolm kaalukat meest pressis talle põlvedega peale, kuna neljas aasa ta kõri ümber halastamatult pingutas.

Vähemalt kinnisidumise koha pealt tundsid mehed oma tööd. Üha nõrgemaks muutuvast ja õhupuudusest kammitsetud vastuvehkimisest hoolimata kulus neil kõige rohkem minut, et esmalt noormehe käed selja taha väänata ja randmete juurest tugevasti kokku köita, siis seoti vastamisi ka tema jalad. Alles pärast seda lasti lingu ta kaela ümber veidi lõdvemale, kuid köideti mingi erilise nipiga otsapidi randmete külge, nii et see iga liigutuse juures tugevasti kõri nööris. Siis ajasid neli meest end püsti, teda õhku ahmiva ja läkastavana lamama jättes.

„Nägite nüüd,” karjus kellegi raevukas hääl, arvatavasti oli see püüdjate salga juht. „Mida ma teile ütlesin!? Kurat võtku, kas teie nõdrameelsetesse peakoludesse peab kõike kaikaga sisse peksma! Ma rääkisin teile, et see mees on püsti kurat! Paremini relvastatuna oleks ta võinud meid kõiki tümaks tampida! Sina seal ära ulu midagi oma murtud käe kohal, mida sa siis ootasid? Et ta sind kättpidi tervitaks või? Sa, arulage tõbras, tahtsid temaga maadlema hakata, jah? Ma ütlesin teile selge sõnaga, et esmalt tõugake ta pikali ja alles siis… Aga noh, mõnele tümikale ei jõua see enne kohale, kui…” Pealikul tuli arvatavasti õhust puudu, sest pröökamisse tekkis korraks mõnesekundiline paus. Siis jätkus monoloog vanas vaimus. „Vaadake nüüd ennast, see läbiklobitud täikraede kari tahab olla sõjasalk? Üksainus mees seitsme vastu, preestrikuues ja pistodaga! Ning mis on tulemus? Gernik on surnud, lasi endal kõri läbi lõigata nagu lammas! Ja mis Drelgon teeb? Kurat võtku, ma küsin teie käest! Vaadake, kuidas Drelgoniga lood on! Või ootate, et mina seda teeksin?”

Meie kangelase selja tagant kostis valuhüüatus ja sellele järgnes oigamine. „Ta ei saa tõusta ega ennast pöörata, pealik,” kostis mõne silmapilgu pärast hääl „See papinäru on vist ta selgroo murdnud…” – „Torka ta ära,” katkestas pealik ootamatu vahelehüüdega diagnoosipaneku. „No mida, kurat, sa jõllitad? Aru ei saa või? Tuleb sulle ehk pärast lossis paarkümmend sirakat turjale laduda? Lükka talle mõõk ribide vahele ja asi tahe!” Oigamine noormehe selja taga katkes ootamatult. „Vaat nii,” resümeeris pealik. „Ise oli loll ja tahtis kõva meest mängida. Nüüd sai kah, mida otsis. Ei ole meie asi teda ravida, pealegi on meie vaevatasu nüüd tema osa võrra suurem. Ja nüüd vaatame selle preestriraipe lõusta üle. Sest kui me Temale kogemata kombel vale mehe viiksime, siis oi-oi-oi… Tex, tule siiapoole ja viska pilk peale. Kas on sama mees?” Tugev käsi haaras noormehel juustest ja kergitas veidi ta pead. Üks kinnivõtjatest astus lähemale ja kummardus alla.

„Tema ise, auline pealikuisand,” kostis ta hetke pärast vastuseks. „Justament sama mees.”

„Ah et Tex,” sähvatas meie kangelasel läbi pea. „See on ju siis üks neist kolmest sõdurist, kes mu tapalava lähedal kinni võtsid ja kes kuhugi „sinna üles” minu tabamisest teatama saadeti! See tähendab, et nad teavad minust ikkagi palju rohkem, kui ma arvata võisin! Kuidas muidu oskasid nad mind just nimelt siin oodata? Nad pidid selles nii kindlad olema, et saatsid siia ainukese sõduri, kes mind nägupidi tunda võis!”

Noormehe mõttelõng katkes või õigemini katkestati ootamatult, sest Texiks hüütu ajas end ootamatult sirgu ja karjus hüsteerilisel häälel: „Sa, raibe, tapsid…” Tema jalg võttis laias kaares hoogu ja noormees tõmbas end rautatud saapa löögi ees instinktiivselt kõverasse, ent nüüd tuli pealik vahele. Texil kraest haarates rebis ta sõduri järsu rapsakuga eemale. „Mida, kurat, see siis veel tähendab,” möirgas ta. „Ma küsin, mida, kurat, see tähendab? Kas oli käsk peksta? Oli või ei olnud? Ah ei olnud? Aga mida sa, tohman, siis tõmbled siin? Tuleb su enda lõustast ehk korra rusikaga üle käia, et su peakolusse pidama jääks – ei mingit isetegevust! Käsk oli ta kinni võtta ja võimalikult tervena kohale tuua! Kõik! Muu pole ei sinu ega kellegi teise asi! Küll need seal keldris juba hoolitsevad selle eest, et ta nii mõnelgi korral oma sündimise tunni maapõhja neaks, ega neidki või nende lõbust ilma jätta.”

„Ainult ma ei tea,” jätkas pealik nüüd juba veidi rahulikumalt, „kuidas me ta lossi viime. Sest nagu nägite – see mees võitleb nagu loom. Kui ta vabaks peaks pääsema, ei saaks me vist isegi relvastatult neljakesi tema vastu. See tohman Egor ju lasi endal käe murda ja temast pole asja. Aja siis vähemalt vanker siia, sellega saad sa ikka toime. Ja jooksuga!”

Mõne aja pärast, kui hobusekapjade plaginat ja rattakolinat kostma hakkas, jätkas pealik: „Upitate ta vankrile. Sedamoodi. Egor juhib hobust, seda saab ka ühe käega teha. Teie istute kõik kolmekesi tema kõrval ja peate valvet. Niipea kui sahmima hakkab, kohe piki pead! Sest mõistate isegi – kui see mees peaks nööridest lahti pääsema, siis olgu Jumal meile kõigile armuline, paljaste rusikategagi teeb ta meid tümaks. Aga nüüd peame kiiresti kaduma, sest ega keegi meist vist ei tahaks siia pimedat ootama jääda…”

Kolm paari tugevaid käsi haaras meie kangelasest toorelt kinni ja pealik surus talle mõõga vastu külge. „Nagu rabelema kavatsed hakata, nii torkan,” lausus ta ja jämedate kanepinööridega kinniköidetud keha visati vankripõhjale. „Keerake kõhuli,” käskis pealik nüüd. „Me peame ta käsi kogu aeg nägema, sest meie kõigi elu sõltub praegu sellest, kui hästi need nöörid peavad.Tema juba teiesugustega nalja ei mõista. Või tegelikult, mis kindel, see kindel. Egor, kui sa juba nii möku olid ja oma käe ära murda lasid, siis olgu sinust vähemalt nii palju kasu, et anna oma veinilähker siia.”

Nägupidi vastu põhjalaudu surutud noormees kuulis, kuidas keegi vandudes tema kõrvalt midagi otsib. „No mida kuradit sa seal koperdad! Tahad pimeda peale jääda,” kisendas pealik uuesti. „Kui me peaksime veel pärast päikeseloojangut kusagil siin läheduses viibima, poleks meie elu mitte närust vaskmüntigi väärt!”

Hoolimata oma vägagi lootusetust, isegi lausa ahastamisväärt olukorrast teritas meie kangelane kõrvu. „Mis see siis veel olema peaks? Ah et sellepärast ei tulnudki mul palvetamisest midagi välja, seda tähendas see kummaline äng kabeli kohal,” suutis ta veel arutleda. „Siis on selle kohaga ikka tõesti midagi väga põhjalikult viltu, mingid kummitused või…”

Rohkem tal arutleda ei lastud, seltskonna tähelepanu pöördus uuesti tema poole. „Selliselt siis,” kostis pealiku poolt uus korraldus, „pöörake ta ümber ja tõstke istuli. No kurat, mitte selili, värdjakari! Te ei tohi ta käsi hetkekski silmist lasta!” Kui noormees oli isteasendisse upitatud, kükitas pealik ta ette ja surus noa otsapidi talle vastu suud. „Suu lahti, ja kähku! Ära oota, et ma seda oma väitsega avama hakkaksin! Ainult mõnest hambast jääd ilma!” Kõnetatul ei jäänud muud üle kui kuuletuda, tervist tuli hoida nende väga ränkade katsumuste jaoks, mis tal tõenäoliselt üsna varsti ees seisavad. „Kuidas ma küll nii lihtsa asja peale ei tulnud,” ahastas ta mõttes. „Lasin end nii lollisti kinni nabida! Ju nad teavad minust rohkem, kui ma arvata oskasin…”

Avatud veinilähker topiti talle otsapidi suhu. „Kallake talle see värk kõrist alla,” andis pealik korralduse. „Ja kui sa siin midagi suust välja peaksid ajama…” Jõuline käsi haaras tal juustest ja keeras pea tahapoole täpselt sellise nurga alla, et kui ta just lämbuda ei soovinud, pidi ta tahestahtmata neelama seda kõrvetavamaitselist, ühte otsa pidi juba hapuks läinud vedelikku.

„See on muidugi mõte,” jätkas pealik. „Kui me ta maani täis joodame, siis jääb vähemalt mingisugunegi lootus, et ta kõik need tunnid ilusasti vaikselt püsib. Kes jõuab teda kogu selle aja passida, nii nagu vaja?” Mitu suuremat suutäit kõrist alla punnitanud, tundis noormees juba, kuidas mõistus kiiresti ähmastuma hakkab. Polnud ka ime, sest kangevõitu rüübe avaldas oma mõju, eriti eelnenud kahepäevast paastumist arvestades. Ometi ei jätnud kinnivõtjad niisama lihtsalt järele, teda sunniti veel paar korralikku lonksu alla neelama, enne kui sosku suu juurest ära võeti, mees uuesti ringi pöörati ja vankripõhjale kõhuli lükati.

„Vaata nüüd, et sa midagi välja ei ropsi,” ütles pealik talle. Ja lisas omade poole pöördudes: „Peaks see tal tagurpidi tagasi tulema, siis lasete tal kõik ilusasti puhtaks lakkuda ja kallate veel teist samapalju sisse. Aga nüüd kähku kaabet, enne kui tondikari välja ilmub!” Seda kuulis noormees juba nagu läbi mingi imeliku kumina. Siis vajusid ta silmad kinni ja kui vanker lõpuks ometi paigalt võttis, oli tal ümbritseva vastu vähimgi huvi kadunud.

* * *

Õudne unenägu, mida veelgi võimendasid tühja kõhu peale sissekallatud vein, hirm eelseisva ees, ebaloomulik asend ja tugevasti kokkunööritud liikmed, haaras ta oma võimusse. Seesama koletu painaja, mis oli teda jälitanud kõik need aastad, langes uuesti ta peale ja taas elas ta läbi need hirmsad hetked, kui kogu turvaline maailm tema ümber mõne minutiga kokku varises.

Aga nüüd läks kõik natuke teisiti. Kui ta taas kord oli meeltes läbi elanud oma õpetaja külmaverelise mõrvamise, kui tapjad teda taas kinni sidusid, siis näis, et neid pole mitte enam kaks, vaid terve kari. Kari kummalisi viirastusi, keda ta tajus ähmaselt nagu läbi udu ja kes koletu raskusega talle selga vajusid. Nende õõvastav naer pani vere soontes tarduma. Ta katsus rabelda, kuid liikmed ei kuulanud sõna; ta püüdis karjuda, kuid miski nööris ta kõri kokku. Justkui tinane mass vajus ränkraskelt ta peale, läbi kumina kõrvades kuulis ta kellegi võiduhüüdeid…

Nool tuiskas läbi õhu, lõi tugeva plaksatusega millestki läbi ja tungis kuhugi sisse. Keegi hakkas valuliku häälega karjuma ning see hääl kostis ootamatult selgelt. Koletu raskus noormehe pealt kadus, ta püüdis end üles ajada, kuid ei saanud endiselt ei kätt ega jalga liigutada. Tume mass, mis teda silmapilk tagasi oma kaaluga lämmatada püüdis, heitles juba kusagil seal eemal udu sees kellegagi või millegagi ja meie kangelase kõrvu kostsid võitlushüüded ning valu- ja hirmukarjed.

„Sa saadanas, ma ei näe teda,” röökis keegi. „Ta läheb ära, ma ei saa teda kinni hoida, ta on… Aaaah!” Karjatusele järgnes selge kukkumismürts ja meie kangelane, kes seda kõike passiivselt pealt vaatama oli sunnitud, täheldas rõõmsa ärevusega, et tume mass pärast karjatust ja mürtsu mõõtmetes oluliselt kokku tõmbus.

„Ma ei saa talle pihta, ta läheb eest ära, kurat, ärge laske tal võssa kaduda! Ära löö, katsu torga… Aaaah!” Järgmine kukkumismürts, ja veelgi väiksemaks tõmbunud moodustis liikus temast eemale ja kadus uduloori taha, kust juba väga selgelt võis kuulda tapluskära. Noormees ei saanud enam aru, kas see kõik on unes või ilmsi, kuid ilmselt olid teda ahistavad pahalaste jõud sattunud mingitesse väga suurtesse raskustesse, mis käisid neile toimuva järgi otsustades üle jõu.

Veel mitu karjatust ja kukkumismürtsu kostis eemalt udust, siis jäi kõik taas ootamatult vaikseks. Koguni rahutusttekitavalt vaikseks, võrreldes eelnenud mölluga, nii et meie kangelane, kes seni ainult passiivse kõrvaltvaataja rolliga leppima pidi, isegi teatavat kõhedust tundma hakkas. Siis kuulis ta hiilivaid samme. Talle lähenes aeglaselt keegi, see oli üldises hämaruses ainult ähmaselt tajutav tume, pikk ja luukerekõhn kogu. Koletu hirm haaras ta uuesti oma võimusse, ta püüdis rabelda, ent ta liikmeid kinni hoidvad kammitsad ei andnud vähimalgi määral järele.

Kogu tuli otse tema poole, kaks põlevat silma temale suunatud, ning peatus umbes käe siruulatuse kaugusel. Kummardus üle meie kangelase ja küünitas tema suunas oma käe või kombitsa. „Sa ei saa mind, kurivaim, sa ei saa mind,” kähistas noormees läbi kokkupigistatud kõri ja proovis kogu kehaga vingerdades peletise haardest vabaneda.

Ning ühtäkki lõdvenes see miski, mis ta käsi ja kõri nööris. „Haa, no tule nüüd,” karjus ta, jõuliselt ettepoole viskudes ja üritades ilmutist, kes oli teda tõenäoliselt õnneks võtma tulnud, oma kontemurdvasse haardesse kahmata. „Eks sa tule, kui julged!” Musklilised käed sulgusid üliohtlikku võttesse, millest ka tavalisest tugevamal mehel olnuks vähe lootust elusana väljuda, ent näis, et see keegi või miski, kes talle hetk tagasi nii suurt hirmu oli valmistanud, ei allu üldse tavamaailma seadustele. Kõikepurustav haare libises ainsatki pidepunkti leidmata kahjutult kõrvale, haaratav objekt vingerdas mingi kärme liigutusega teda krabanud käte vahelt välja ja läinud ta oligi. Noormees katsus püsti hüpata ja põgeneja järele kahmata, ent jalad takerdusid millegi taha ja meie kangelane kukkus hooga ettepoole. Osavalt kerra tõmbudes üritas ta langemist pehmendada, ent lõi sellest hoolimata pea valusasti ära. Kohe nii valusasti, et uuesti püsti hüppamisele ei tasunud mõeldagi. Ja isegi mõtlemisest endast ei tulnud midagi mõistlikku välja.

Aegamööda ajas meie kangelane oma ränkrasked silmalaud pärani. Pea valutas vastikult ja sees keeras igasse kanti. „Õudus, õudus, õudus…” pomises ta, end istuli upitades ja valutavat kohta hõõrudes, kuid ei pomisemisest, istulitõusmisest ega valutava koha hõõrumisest ei läinud enesetunne sugugi paremaks.

Öö oli käes, mustjassinises taevas rippuv kahvatu täiskuu jagas oma külma valgust ja lugematu täheprügi sekundeeris talle jõudumööda. Hiline jahedus värskendas ning seetõttu võis isegi valutada lõhkuva pea kuidagimoodi välja kannatada. Noormees vaatas mõistmatu pilguga enda ümber ja ootamatult tuli talle elu sisse. „No mida see siis veel tähendab,” röögatas ta ja kargas äkilise liigutusega vankrilt maha, selle kõrvale seisma jäädes ja võitlusasendit sisse võttes. Jalad põlvist kõverdatud, valmis hüppama. Ülakeha ettepoole kallutatud, valmis ootamatu rünnaku eest kõrvale põikama. Rusikas käed küünarnukkidest kõverdatult üles tõstetud, valmis hoopi andma. Kui nüüd oleks läheduses viibinud mõni nende seast, kes talle mõni tund tagasi kabeli ees kallale tungisid, oleks sellel kindla peale väga halvasti läinud ja tõenäoliselt olnuks peategelase raske rusikas jäänud tema viimaseks elamuseks selles maises maailmas.

Aga keda polnud, olid just needsamad viis sõdurit. Vanker oli alles, hobune samuti, ohjad lähedal kasvava puu külge takerdunud. Puid kasvas siin üldse kahtlaselt palju, keegi oli vankri suure tee pealt metsa alla toonud. Kuid mis oli juhtunud? Kuhu olid kadunud teda kinni võtnud sõdurid? Kes oli ta lahti päästnud? Silmapilgu uskus meie kangelane isegi, et ta seda kõike vaid unes näeb, kuid nöörijäljed randmetel ja tugev peavalu tunnistasid toimunu ometi tõeks. „Mitte ei saa aru, kohe mitte kuraditki ei saa aru,” pomises ta, võttis kaitseasendist vabalt ja üritas mõelda. Veendus aga samas, et mõtlemine on üks äraütlemata vastik tegevus, kui selleks on kasutada ainult tugevate hoopide ja spiritus vini toimel valutada lõhkuv peakolu.

Uskumatul ilmel põrnitses ta vankrit. Malakas oli alles, pistodad samuti. Olid ka katkilõigutud nöörijupid ja sõduritest jäänud paunad, kuid sõdureist endist ei kippu ega kõppu. Ta kobas pampe vankripõhjas, suutmata uskuda, et koletu oht mingi ime läbi kõrvale on juhitud. Päris tükk aega kobas, enne kui talle midagi pehmet näppu puutus. Leitu üles tõstnud, raputas ta seda esmalt ja manas tasast mulksumist kuuldes ette ülimalt rahuloleva näo, sest peaparandus kulus igati ära. Rüübe, mis mõne tunni eest tühja kõhu peale üsna vastikuna oli tundunud, parandas enesetunnet oluliselt. „Nüüd kuluks veel ämbritäis külma vett pähe,” mõtles noormees, „aga ülearu palju ei tasu vist ka tahta.” Ka ei leidunud vankris midagi söödavat, mis meie kangelast pisut kurvastas, kuid fakt jäi faktiks ja sellega tuli leppida.

„Ei tea küll, millisele kõrgemale jõule ma peaksin tänulik olema selle kummalise pääsemise eest,” arutas ta, „kuid siia ootama ei tasu jääda, praegu tuleb kiiresti jalga lasta ja eks siis edaspidi võib ka oma saladuslikku päästjat otsida.” Oma kepi, pistodad ja pambu vankrist kokku korjanud, hakkas ta mööda vankrijälgi astuma. Kaua tal astuda ei tulnudki, kuid enne maanteed tuli veel üks üllatus üle elada. Mõnekümne sammu järel leidis ta võsa vahel surnuna lamamas needsamad viis sõdurit, kes talle tasuta vankrisõidu olid korraldanud ning kes polnud sellega õnneks eriti kaugele jõudnud. Et täiskuu selges taevas ka hõredat metsaalust piisavalt valgustas, leidis ta juba lähimat sõdurit uurides, et tema keha on üleni paistes ja tema paremast reiest turritab välja noolesaba. Muid vigastusi tal ei paistnud. Peategelane sirutas käe välja, et nool ära tõmmata ja seda põhjalikumalt vaadata, kuid otsustas siis teisiti. Ta võttis selle asemel esmalt sõduri mantli, mähkis selle siilu ümber käe ja kiskus siis noole välja. Juba esimene pilk noolele tõendas, et ettevaatus polnud sugugi üleliigne. Ka selles ähmases valguses võis noolevarrel märgata mingi kleepuva olluse jälgi, seesama ollus oligi ilmselt ohvri tapnud ja ta üleni paiste ajanud. Noolgi nägi hoopis teistmoodi välja kui need, mida kasutati Kuningriigis – selle teravik oli hoopis peenem, ilma kidadeta. Nähtavasti polnud see nool ette nähtud rõngasrüü läbilaskmiseks, pigem mõeldud tabama soomusest katmata kohti.