Читать книгу Pimeda mehe aiad - Kaur Riismaa - Страница 6

Härra Koi upitas ennast voodis istuli ja tundis, kuidas tuul ajab lõdisema, olgugi et õues oli hommikuti veidi alla kahekümne kraadi sooja ning et pärastlõuna kujutas endast tavalist põhjamaist suve. Ta magas alati lahtise aknaga, kuna armastas linade jahedust. „Midagi see meenutab mulle, aga mida?” päris ta endalt vahel. „Midagi kauget, ähmast ... Nagu oleks talv, ent milline? Milline neist kuuekümnest talvest? Eks mõni noist esimestest, kui ma päris poiss olin.” Nende paljude asjade seas, mida härra Koi ei teadnud, oli tõesti üks talv – nad olid olnud perekonnaga maal ja end saunas puhtaks küürinud ning härra Koi, siis veel mitte härra, oli jooksnud saunast maja poole, rinnuni hanged mõlemal pool rada; paks voolav kuuvalgus lainetas läbi aia ning raagus õunapuud, marjapõõsaste usjad raod ja tume maja kohutasid last üpriski; ning voodi, enne sauna üles tehtud, oli olnud külm ja uni oli tulnud kiiresti. Unes oli olnud suur valge laev ja vanaisa oli poisil kõvasti käest võtnud, et minna mööda trappi pardale. Veel peegeldusid Alpid, mille kohta Koi päeval lasteentsüklopeediast lugenud oli. Entsüklopeedias leidus ka pilt linnast, mis asub saarel järve ääres, ning ta oli järele uurinud, et selle linna nimi on Lindau. Neljakümne aasta pärast ta seda muidugi ei mäleta ja viiekümne viie aasta möödudes on tollest talveõhtust järel ainult jahe padi, mille vastu härra Koi vahetab välja oma sooja ning higist nätskeks muutunud öise peaaluse. Aga uni enam ei tule. „Kas sa tahad õue minna?” pomiseb härra Koi kuulikesele, ent ta ei näe, et kuul peegeldabki nüüd Aranjuezi kuningapaleed, kuhu kroonitud seltskond sõitis oma suvesid veetma. Palee kahest kuplist üks paistab täpselt talle tuppa ja seda kuplit puutunud tuul liigutab nüüd klaaskuuli härra Koi poole, nii et too, surudes patja näole, urahtab: „Ei anna rahu ... ei anna.” Padi jahutab tema nägu, mis kuumab, ja härra Koi tunneb eneses palavikku, ent ta on lubanud minna täna jalutama: „Homme. Täna ei tulnud välja, jah, homme-homme. Aga homme siis kindlasti. Täna ma olin kuidagi väsinud, kuidagi nüri päev ... Peab sõitma edasi, Madridi kaudu ja rongiga, peab sõitma Portugali. Liiga kaua ei tohi püsida ühe koha peal, siis tulebki palavik, mis seal imestada. Tõsi. Igaüks peab minema edasi, isegi kui ei taha või ei oska või ei tea, kuhu. Kunagi ju ei tea.”

Tuul liigutab kuuli, see kõriseb voodile lähemale ning sellele ilmub härra Koi kandiline nägu. Koi kolp on peaaegu paljas, seal on paar hõredat halli salku, mis vaevu märgatavad on, kuid veel pole sinna ilmunud raskele, rusuvale vanadusele vihjavad laigud. Tema näonahk on pingul, päikese kuivatatud, ja kortsud mõlema silma all ning õrnalt lõua all ei mõju lodevalt, vaid vastupidi – äratavad usaldust: inimene on end hoidnud, tegemist on veel täies elujõus mehega, kes võib mõndagi korda saata ja kelle elukogemust tasub usaldada. Härra Koi hallid silmad on tähelepanelikud nagu ikka neil, kes on oma elu üles ehitanud teiste inimeste jälgimisele, õppinud lugema reaktsioone veel enne, kui neid ise taibataksegi. Koi kuivalt mõjuvate huulte ja tugevajuurelise allapoole kaarduva nina vahel on hoolikalt korraldatud vuntsid. Põski ja lõuga katab samblikuna mõjuv tüügas, mida ta jõudumööda vähemaks kraabib.

Härra Koi polnud muidugi vana, ainult kuuskümmend ju, aga oli ometi mõnekümne aastaga kiiresti vananenud. Hall oli ta juba kolmekümneselt, põlved andsid tunda kolmekümne viieselt, selg valutas hommikuti viimased paarkümmend aastat. Omas ametis oli Koi ennast tundnud hästi – mõõdetud aeglus, millega ta peitis liikumisel tekkivaid vaevusi, lisas soliidsust. Tema äri sujus, reklaami polnud härra Koi pidanud enesele kunagi tegema, vastupidi, kiirematel aegadel liikus kuulsus suust suhu võibolla liigagi koormavalt. Härra Koi tunti tänaval ära, teda tervitati, küsiti autogrammi, sooviti jäädvustada endid koos, et hiljem sõpradele näidata: „Kohtusin prominendiga!” Viimaks pidi härra Koi põgenema, ja sedagi tegi ta soliidselt.

Härra Koi haihtus. Varsti pärast oma naise lahkumist teisale, kuhu läheb täna ka härra Koi, võttis Koi pangast välja kogu oma raha, istus bussi, sõitis naaberpealinna ja sealt edasi, kus arvas sunt leones. Väikeste maakohtade peremajutustes, B&Bdes ei küsinud keegi temalt dokumenti, härra Koi isik äratas usaldust. See vanamehelik „oh mind ...” naeratus, natuke kohmakas õilsus, viisakus, tagasihoidlikkus – ja mõni tubli mamsel armus temasse hetkega. Meestega oskas härra Koi balansseerida tollel piiril, millest ühel pool ollakse omamehelik, teisel pool aga tugevalt asjalik. Neil puhkudel teadis härra Koi pärast kohvri lahtipakkimist lasta endale peremehe valdusi näidata, pakkuda põuepudelist lonksu kohalikku napsu – „Teil on siin see suurepärane!” –, mida ta ise iial poleks ehk suhu võtnud. Ta oskas rääkida traktoritest, poliitikast, hääldas püüdlikult välja kohaliku omavalitsuse liikmete nimesid. Nõnda unustatigi, et härra Koi, kord Magnus, teisal Thomas, Gerhardt, Adam, polnud esitanud öömajja sissekirjutamiseks ühtegi kehtivat dokumenti. Ja Adama juurde Koi oligi jäänud, kuna talle imponeeris mõte, et eesnimi tähendab inimest ja perenimi, küll väikese reservatsiooniga, rahvast. Läksid aastad, tema jäljed kadusid vette, härra Koi lootis, et ta on nüüd unustatud, ja tegelikult oligi, kuna tema ammused kliendid olid hakanud samuti tasahilju looja karja minema. Nüüd härra Koi ei muretsenud, nüüd esitas härra Koi vahel passigi, kui mängutuju polnud, naeratas, jutles sundimatult, nüüd oli härra Koi viimaks vaba.

Aga Adamaks kutsus ta end edasi. „Kas pole kena?” uuris ta muheledes klaaskuulilt. „Esimene inimene, kes maailma valgust nägi, käib nüüd sellesama valgusega jalutamas. Nagu võrdsed, tõsi ta ju on, nagu võrdsed. Sul on su oma kulgemine, mul on oma, vahepeal on aga mõnus kulgeda kõrvu.” Kui härra Koi jalutamas käis, mudis ta taskus kuuli, ja kui tundis, et see tahab välja tulla, hoidis ta kuuli oma peopesal. „Kui kummaline, sa näitad mulle kõike sedasama, mida ma näen, mis on siin taeva all, neid puid, aedu, pimeda mehe aedu, aga samal ajal kõik kaardub ja väändub. Võibolla olen ma kõike näinud valesti? Ja sinul on õigus? Taevas pole ju sinine, see on ainult spektrivärv, puud pole rohelised, need on korraga kõigis toonides. Võibolla olen ma ennastki näinud valesti ja olen kogemata valesti elanud?” Klaaskuuli peegelduses mõjus Koi nina sirgena, tema silmad selgetena, kuigi tuul oli ajanud need märja koha peale, isegi härra Koi ülikond näis moodne, aga see oli jällegi midagi, mida ta ei teadnud, kuna tema käsi jäi liiga lühikeseks, et klaaskuul taolise peegelduse nägemiseks enesest piisavalt kaugele viia. Ja ega härra Koi silmadki polnud enam need mis vanasti, prillid jäid nõrgemaks ning nõrgemaks jäi ka härra Koi tahe minna silmaarsti juurde. „Ma olen näinud palju, aitab küll, kas pole tõsi?”