Читать книгу Pimeda mehe aiad - Kaur Riismaa - Страница 7

Aastad lisasid soliidsust ja muretust, raha pärast ei pidanud härra Koi muretsema. Ta võis pillata, ent pigem hoidis, kuna ei teadnud, millal tema käigud lõppevad. Tollel hommikul oli härra Koi kohvris piisavalt, et hoolika majandamise korral ülal pidada mitmelapseline pere vähemalt kümme aastat. Mõnikord vaatas härra Koi oma kuulikest. Vaatas, kuidas see seitsmevärvilise helgi tema peopesale jätab, ning talle meenus – selgelt, ent justkui klaaskuuli hämarast sügavast –, miks see kõik nii on läinud, tema elu, see tähendab, ja ometi näis, et miski on ununenud, miski väga oluline on ununenud. Aga nagu kordi varem, peab härra Koi nüüdki endale aru andma: „Kõike ma ei tea. Võibolla seda kõige olulisemat ma enam ei tea, veel ei tea.”

See juhtus ühel teistsugusel hommikul, ta oli noor mees – jumaluke kui noor ... Väikese toa ühest aknast paistis sisse augustikuine päike, säärane, mis laseb juba aimata lähenevat sügist; tuule hääl on teistsugune; autode rehvid krabisevad asfaldil teistmoodi; ainult nädal veel, ja leebed-hurjutavad hüüded maja kõrval aias ( „Mine ometi õue, laps!”) asenduvad kategoorilist laadi käskudega („Ei lähe kuhugi! Sul ei ole õpitud!”). Aga nemad kaks vedelevad madratsil ja on väga alasti. Härra Koi, kes polnud siis härra, ent seesuguses olukorras natukene ehk Adam küll, hoidis oma naist – „Jumaluke kui noort!” – ühe käega tugevasti kinni, teine käsi pea all, ja silmitses, mismoodi peegeldub päike naise jalgadelt teistmoodi kui tagumikult, ja seljal on sel jällegi uus iseloom ja juustel oma.

Härra Koi arvas ikka, et ta toona oli mõelnud sellest, millest noored mehed taolistes olukordades ikka mõtlevad, kahtlemata, kas enam jaksu on, kahtlemata üldse milleski. Tegelikult oli ta mõtelnud väga paljust muust, ja kui naine oli pomisenud – nad ütlesid ikka: nurrunud – läbi hõreda une: „Sa oled juba nihelema hakanud?”, oli Koi nihelema hakanud mitte selle tungi tõttu, vaid mingisugusest arusaamatust hirmust, mis alles otsis endale sõnastust, otsis endale lauseid ülle, kuigi oli seal toas noores Kois juba olemas ja sama alasti nagu nemad kaks.

Tookord kolmekümne aasta eest oli ta tajunud, et saab kolmkümmend. Ta oli läbi käinud kõik mõeldavad koolid: kusagil sahtlites elasid kaks magistridiplomit pretensioonitut elu, kuigi käisid öösiti Adamale sosistamas, et poisi elu ei peaks nii tagasihoidlik olema. Tegelikult võiks ta kandideerida kuhu tahes, kelleks tahes rikkaks ja kuulsaks – ning ta kandideeriski, aga pidi alatasa kultuuriteooria diplomi maha salgama. „Te olete suurepärane: noor, julge, ambitsioonikas, aga meie firma otsib praegu kedagi, keda saaksime ise vormima hakata.” Koi teadis toda sõna liigagi hästi. Too sõna oli „ülekvalifitseeritud”, ühesõnaga: dekvalifitseeruv. Nõnda Koi salgaski ja käis laos kaste viskamas, töötas kolimis-firmas, postiametis, oli olnud veebidisainer ja vabakutseline copywriter. Kõik see jättis talle aega, et lõpetada maali- ja skulptuurikoolitus, rännata läbi Aasia, käia naisega tantsukursustel ning võtta aktiivselt osa kogukondlikest kohustustest, näiteks seada korda kultuurimaja laste huviringide tarvis ning ehitada mänguväljak. „Tehtud on palju, veel rohkem on teha!” oli ta aina korranud, mõnikord teeseldud õhinaga. „Aeg seisab, minu aeg seisab,” mõtles ta, tundes, et valgus nende selgadel, päike nende taga taeval on läinud pilve taha. „Aga kusagil tormab ta edasi, kusagil maailmas, kusagil on sõda, kusagil surevad rindereporterid, kes elavad päris elu, aga mina löön teda ainult surnuks. Milleks seda vaja on? Mänguväljakut oli ju vaja, lastel polnud kusagil mängida, ja avamispidu oli raju ja ... Nojah, tõsi, kohalikud emad on tänulikud, see on kena, aga avama tuli ju linnapea, otse trügis kohale, tõsi mis tõsi, kust nad selle üldse välja olid nuhkinud, kellaaja ja ...?”

Koi polnud tegelikult sugugi kurb. Ta nautis toona oma elu, oma elukorraldust, mis oli muretu, ja muretusest sündis palju head. See oli aga külm õhk, mis Aranjuezi hotellitoas härra Koi võdisema võttis – nagu kolmkümmend aastat hiljem. Külmatunne, mis oli sündinud ainult tollest pisikesest augustikuisest pilvest päikese ees.

Tekk ümber, seisis härra Koi toa põrandal, varbad liiga väikestes sussides, kannad põrandal, üks käsi teki seest väljas, ning oli just äsja üles tõstnud klaaskuuli. Härra Koi oli tardunud, higi tema laubal näis jäätuvat. Ta astus rõduuksele lähemale. Keegi perekond, mees ja naine, kaks last, liiga palju kotte-kohvreid-pampe, trügis häälekalt taksost välja. Eemal pildistas grupp turiste kuningalossi. Päike soojendas higi üles, härra Koil hakkas palav, ent enne varju tagasi astumist märkas ta oma peopesal uuesti pisikest vikerkaart, ta kohkus nagu sellistel puhkudel ikka ning pigistas pihu kiiresti kokku.

See valgus läbi klaaskuuli tuletas talle meelde midagi, mida ta enam ei mäletanud, me ei saa seda nimetada mälestuseks, aga mida ta kusagil eneses aimas. Ja teadmatus kohutaski. See oli siis: pilv on möödunud ning Koi, silmad vahepeal kinni pannud, avab need nüüd uuesti; naise juuksed kukla ja kaela piiril on heledad, peaaegu värvuseta, aga igaüks neist on nagu väikene prisma – ning ühtäkki sätendab naise kael nagu miljon vikerkaart.