Читать книгу Maetud hiiglane - Kazuo Ishiguro - Страница 2

Te oleksite võinud tookord kaua otsida sedasorti looklevat tanumat või rahulikku aasa, mille poolest Inglismaa hiljem kuulsaks sai. Nende asemel oli miilide kaupa trööstitut ülesharimata maad, siin ja seal kulgesid konarlikud rajad üle kiviste küngaste või kõleda nõmme. Enamik roomlastest jäänud teid olid selleks ajaks juba lagunenud või rohtunud ja sulasid sageli kõnnumaaga ühte. Jäised udud rippusid jõgede ja soode kohal, sobides liigagi hästi kollidele, kes sellel maal toona ikka veel elutsesid. Läheduses elavad inimesed – ja paneb imestama, milline meeleheide sundis neid nii süngetesse paikadesse asuma – võisid tõesti karta neid elukaid, kelle ähkimist võis kuulda juba ammu enne, kui nende moonutatud kogud udust välja ilmusid. Niisugused koletised ei andnud aga põhjust imestamiseks. Tolleaegsed inimesed oleksid pidanud neid igapäevaseks riskiks ning tol ajal oli väga palju muud, mille pärast muretseda. Kuidas saada kõvast maapinnast toitu kätte, kuidas vältida tulepuudeta jäämist, kuidas peatada taud, mis võis tappa üheainsa päevaga kümneid sigu ja tuua rohelise lööbe laste põskedele.

Igatahes ei olnudki kollid nii hullud, kui neid ei provotseeritud. Tuli lihtsalt leppida sellega, et ikka ja jälle eksis mõni elukas hirmsas raevus võib-olla mingi nende enda varjatud riiu järel külasse ning märatses seal karjumisest ja relvadega vehkimisest hoolimata ringi, vigastades kõiki, kes olid liiga aeglased, et tal teelt eest minna. Või et ikka ja jälle võis koll mõne lapse udusse viia. Tolleaegsed inimesed pidid sedalaadi jõledustesse filosoofiliselt suhtuma.

Ühes sellises piirkonnas suure raba serval, kusagil sakiliste küngaste varjus elas eakas abielupaar Axl ja Beatrice. Võib-olla ei olnud need nende täpsed või täielikud nimed, aga lihtsuse mõttes nimetame neid just nii. Ma tahaksin öelda, et see paar elas eraldatud elu, aga noil päevil olid vähesed „eraldatud” selles mõttes, millest meie aru saaksime. Sooja ja turvalisuse pärast elas külarahvas ulualustes, millest paljud oli kaevatud sügavale mäekülje sisse ning olid üksteisega seotud maa-aluste käikude või kinniste koridoride kaudu. Meie eakas paar elas koos veel umbkaudu kuuekümne külaelanikuga ühes säärases laiutavas käikude ja tubade rägastikus – hoone oleks selle kohta liiga uhke sõna. Kui nende kärgkülast välja tulla ja kakskümmend minutit ümber künka kõndida, võis jõuda järgmisesse asulasse ning vähemalt esialgu oleks see paistnud täpselt samasugune nagu eelmine.

Mul ei ole mingit soovi jätta muljet, et tolleaegne Britannia ainult niisugune oligi, ning et ajal, mil kõikjal mujal maailmas edenesid suurejoonelised tsivilisatsioonid, ei olnud meie siin rauaajast palju kaugemale jõudnud. Kui te oleksite saanud oma soovi kohaselt mööda maad hulkuda, oleksite võinud kindlasti avastada losse, kus leidus muusikat, maitsvat toitu ja sportlikke saavutusi, või kloostreid, mille asukad olid teadmistest küllastunud. Aga sellest ei saa kuidagi mööda. Isegi tugeva hobuse seljas ja hea ilmaga oleksite võinud ratsutada päevi, ilma et oleksite silmanud ainsatki lossi või kloostrit rohelusest kerkimas. Enamasti oleksite leidnud selliseid kogukondi, nagu ma äsja kirjeldasin, ning kui teil poleks just olnud kingituseks kaasas toitu või rõivaid või te poleks olnud raskelt relvastatud, ei oleks olnud sugugi kindel, milline vastuvõtt teid oleks oodanud. Kahju küll, et ma maalin meie tolleaegsest maast säärase pildi, aga mis seal parata.

Pöördume tagasi Axli ja Beatrice’i juurde. Nagu ma ütlesin, elas see vanapaar asumi välisservas, kus nende ulualune oli loodusjõudude eest vähem kaitstud ega saanudki kuigi palju osa lõkkest suures kambris, kuhu kõik õhtul kogunesid. Võib-olla oli kunagi olnud aeg, mil nad elasid tulele lähemal, aeg, mil nad elasid koos oma lastega. Tegelikult on tegu just niisuguse mõttega, mis võis kanduda Axli pähe, kui ta lebas koidueelsetel tühjadel tundidel voodis, naine kõrval sügavas unes, ning tema südant vaevas mingi nimetu kaotus, mis ei lasknud tal uuesti unne vajuda.

Võib-olla oli Axl just sellepärast kõnealusel hommikul voodi hoopis maha jätnud ja vaikselt välja lipsanud, et istuda asumi sissepääsu kõrval vanal kooldunud pingil ja oodata päevavalguse esimesi märke. Kevad oli käes, kuid õhk tundus ikka veel kõhe isegi Beatrice’i keebiga, mille ta oli välja tulles kaasa võtnud ja endale ümber mähkinud. Ometi oli ta nii oma mõtetesse süvenenud, et ajaks, mil ta mõistis, kui külm tal on, olid tähed sama hästi kui kadunud, silmapiiril levis valguskuma ja hämarusest jõudsid ta kõrvu linnulaulu esimesed noodid.

Ta tõusis aeglaselt püsti ja kahetses, et oli nii kauaks välja jäänud. Ta tervis oli hea, aga viimasest palavikust lahtisaamine oli võtnud tükk aega ning ta ei tahtnud, et see tagasi tuleks. Nüüd tundis ta, et jalad on niisked, aga kui ta uuesti sisse minema pöördus, oli ta üsna rahul, sest tal oli õnnestunud sel hommikul meenutada tervet rida asju, mis olid tal juba mõnda aega nagu peast pühitud. Enamgi veel, ta tajus, et jõuab kohe mingile ülitähtsale otsusele – otsusele, mida ta oli tõesti liiga kaua edasi lükanud – ning tundis endas erutust, mida ta ihkas jagada oma naisega.

Kärgküla sees koridorides valitses ikka veel täielik pimedus ning ta oli sunnitud minema käsikaudu kogu lühikese maa kambri ukseni. Paljud ukseavad kärgkülas olid lihtsalt võlvialused, mis tähistasid kambriläve. Tundus, et külaelanike meelest ei häirinud selline elukorraldus nende privaatsust, vaid võimaldas tubadel osa saada suure tule mööda koridore kanduvast soojusest või siis külas lubatud väiksemate lõkete soojast. Axli ja Beatrice’i toal aga, mis asus igasugusest tulest liiga kaugel, oli midagi, mida võiks nimetada päris ukseks – suur puust raam, millel olid risti-rästi väiksemad oksad, roniväädid ja ohakad ning mis tuli sisse ja välja minnes iga kord ühele poole tõsta, kuid mis hoidis eemal külma tõmbetuule. Axl oleks õnnelikult ilma selle ukseta läbi ajanud, kuid aja jooksul oli sellest saanud Beatrice’ile midagi, mille üle märkimisväärset uhkust tunda. Axl oli kambrisse naastes sageli leidnud, et naine tõmbab selle moodustise küljest närtsinud oksi ja asendab need päeva jooksul korjatud värsketega.

Sel hommikul liigutas Axl tõket just parasjagu, et sisse mahtuda, ning püüdis võimalikult käratult liikuda. Siin imbus varane koiduvalgus tuppa väikestest lõhedest välisseinas. Ta nägi ähmaselt enda ees oma kätt ja turbaaset, Beatrice aga oli ikka veel paksude tekkide all sügavas unes.

Tal oli kiusatus naine üles äratada. Mingi osa temast oli kindel, et kui naine oleks sel hetkel ärkvel ja räägiks temaga, variseksid lõplikult kõik tõkked, mis olid veel tema ja tema otsuse vahele jäänud. Hetkeni, mil kogukond virgus ja päevatöö algas, oli aga veidi aega ning nõnda seadis ta end istuma madalale pingile kambrinurgas, naise keep ikka veel tihedalt ümber.

Ta mõtiskles, kui tihe on udu sel hommikul, ning kui pimedus hajub, kas näeb ta siis, et see on immitsenud pragudest isegi nende kambrisse. Siis aga kandusid ta mõtted niisugustest asjadest eemale, tagasi selle juurde, mis oli ta tähelepanu köitnud. Kas nad on elanud alati niimoodi, ainult kahekesi, kogukonna äärealal? Või olid lood kunagi hoopis teistsugused? Varem, väljas, olid talle meenunud mõned mälestuskillud – põgus hetk, kui ta kõndis mööda küla pikka keskset koridori, käsivars ümber ühe oma lapse, ise pisut küürus, aga mitte vanuse tõttu, nagu ta on nüüd, vaid lihtsalt sellepärast, et ta ei tahtnud pead häguses valguses vastu laetalasid lüüa. Võib-olla oli laps parajasti temaga rääkinud, öelnud midagi naljakat, ning nad mõlemad naersid. Kuid nagu varem väljas, ei jäänud nüüdki ta meelde midagi päriselt pidama, ning näis, et mida pingelisemalt ta keskendub, seda nõrgemaks need killud jäävad. Võib-olla olid need lihtsalt vana narri kujutlus. Võib-olla oli asi selles, et Jumal ei olnud neile lapsi andnud.

Te võite imestada, miks Axl ei pöördunud teiste külaelanike poole, et need tal minevikku meenutada aitaksid, aga see polnud nii kerge, nagu võiks arvata. Selles kogukonnas nimelt räägiti minevikust harva. Ma ei taha öelda, nagu oleks see olnud tabu. Ma tahan öelda, et see oli kuidagi hääbunud niisama tihedasse uttu nagu see, mis rippus soode kohal. Külaelanikele ei tulnud lihtsalt pähe mõelda minevikust – isegi üsna äsjasest.

Näiteks niisugune asi, mis oli Axlit mõnda aega häirinud: ta oli kindel, et mitte nii väga ammu oli nende seas elanud pikkade punaste juustega naine – naine, keda peeti külale väga oluliseks. Iga kord, kui keegi endale viga tegi või haigeks jäi, kutsuti otsekohe just see punapäine naine, kes oli väga osav ravitseja. Ometi ei olnud sedasama naist nüüd enam kusagil ning paistis, et keegi ei imestanud, mis oli juhtunud, ega isegi väljendanud kahetsust tema puudumise pärast. Kui Axl oli maininud seda ühel hommikul kolmele naabrile, kellega koos ta külmunud põldu kaevas, näitas nende reageering talle, et neil ei olnud tõesti aimugi, millest ta räägib. Üks naaber isegi peatus korraks ja pingutas, et meenutada, kuid raputas lõpuks pead. „Ilmselt oli see väga ammu,” oli ta öelnud.

„Ka minul ei ole säärasest naisest mingit mälestust,” oli Beatrice öelnud, kui Axl oli ühel õhtul selle jutu üles võtnud. „Võib-olla sa lõid ta unistustes oma vajaduseks, Axl, kuigi sul on kõrval naine, kelle selg on sirgem kui sul endal.”

See oli juhtunud kunagi möödunud sügisel ning nad olid lebanud kottpimedas kõrvuti voodis ja kuulanud, kuidas vihm vastu nende ulualust rabiseb.

„Tõsi see on, et sa pole aastatega peaaegu üldse vanemaks jäänud, printsess,” oli Axl öelnud. „Aga see naine ei ole mingi unistus ning kui sa võtaksid sellest mõtlemiseks ühe hetke, meenuks ta sulle ka. Tema, lahke hing, oli alles kuu aja eest meie ukselävel ja küsis, kas ta saaks meile midagi tuua. Kindlasti sa mäletad.”

„Aga mispärast ta üldse meile midagi tuua soovis? Kas ta oli meie sugulane?”

„Ma ei usu, printsess. Ta oli lihtsalt lahke. Kindlasti sa mäletad. Ta käis tihti meie ukse taga ja küsis, kas meil on külm või kõht tühi.”

„Mina küsin seda, Axl, et mispärast ta just meid oma lahkuse näitamiseks välja valis?”

„Ma imestasin ise ka tookord selle üle, printsess. Mäletan, kuidas ma mõtlesin, et siin on see naine, kellel on kalduvus haigeid ravitseda, aga meie oleme ometi mõlemad niisama terved nagu iga teine külas. Kas käivad ehk jutud saabuvast tõvest ja ta on siin, et meid üle vaadata? Aga selgub, et mingit taudi ei ole ja ta on lihtsalt lahke. Nüüd, kui me temast räägime, meenub mulle isegi rohkem. Ta seisis seal ja ütles, et me ei teeks väljagi, et lapsed meid igasuguste nimedega nimetavad. Nii see oli. Siis ei näinud me teda enam kunagi.”

„See punajuukseline naine ei ole mitte üksi sinu meelepete, Axl, vaid ta on ka narr, et muretseb mõne lapse ja nende mängude pärast.”

„Just seda mõtlesin ka mina tookord, printsess. Mis paha lapsed meile teha saavad ning nad lihtsalt viidavad aega, kui ilm on väljas liiga kole. Ma ütlesin sellele naisele, et meile ei teinud see küll mingit muret, aga ta rääkis seda ju ikkagi heast südamest. Ja siis mäletan ma, kuidas ta ütles, et küll on kahju, et me peame oma õhtud ilma küünlata veetma.”

„Kui see naisterahvas meile küünla puudumise pärast kaasa tundis,” oli Beatrice öelnud, „läks tal vähemasti üks asi täppi. See on tõesti solvav, et meile keelatakse küünalt säärastel õhtutel nagu täna, ning ometi on meie käed niisama kindlad nagu igal teisel. Samal ajal, kui küünlad on kambrites teistel, kes on igal õhtul siidrist oimetud või siis jooksevad nende lapsed tormakalt ringi. Ometi võeti ära just meie küünal ning nüüd ei näe ma õieti sinu piirjoonigi, Axl, kuigi sa oled päris minu kõrval.”

„Keegi pole tahtnud meid solvata, printsess. Lihtsalt nõnda on alati toimitud ja muud ei midagi.”

„Noh, mitte üksi sinu unistatud naine ei pea seda veidraks, et meilt on küünal ära võetud. Eile või oli see üleeile, olin ma jõe ääres ja läksin naistest mööda ning olen kindel, et kui ma nende arust kuuldekaugusest väljas olin, kuulsin ma neid rääkimas, et see on lausa häbiasi, et meiesugune ausameelne paar peab igal õhtul pimedas istuma. Nii et su unistuste naine ei ole ainuke, kes niimoodi mõtleb.”

„Ta ei ole mingi unistuste naine, kordan ma üha, printsess. Siin teadsid teda kuu aja eest kõik ja kõigil oli tema kohta hea sõna öelda. Mis see küll olla võib, mis paneb kõik ja sinu ka unustama, et ta on üldse kunagi elanud?”

Meenutades nüüd seda vestlust tol kevadhommikul, oli Axl peaaegu valmis möönma, et ta oli punajuukselise naise osas eksinud. Lõpuks oli ta ikkagi juba eakas mees ja kippus mõnikord natuke segi minema. Ja ometi oli see seik punajuukselise naisega kõigest üks sääraste hämmeldust tekitavate juhtumite pidevast reast. Vihale ajavalt ei suutnud ta sel hetkel kuigi palju näiteid meenutada, aga neid oli olnud arvukalt, selles polnud mingit kahtlust. Näiteks oli olnud see Martaga seotud lugu.

Marta oli üheksa- või kümneaastane tüdrukuke, kellel oli alati olnud kartmatu lapse kuulsus. Tundus, et kõik pelutavad lood sellest, mis ringikolavate lastega juhtuda võib, ei suutnud tema seiklushimu kahandada. Nii et kui siis ühel õhtul, mil oli jäänud veel vähem kui tunni jagu päevavalgust ja udu tõusis ja künkanõlval oli kuulda huntide hääli, levis kuuldus, et Marta on kadunud, olid kõik oma käsil olevad toimetused ärevalt katki jätnud. Edasi hüüdsid kõik hääled väheke aega tema nime igal pool ümber kärgküla, sammud tõttasid üles ja alla mööda selle koridore, kui külaelanikud otsisid läbi kõik magamiskambrid, koopapanipaigad ja urked sarikate all, kõik peidupaigad, kuhu laps võis lõbu pärast pugeda.

Siis tulid keset kogu seda paanikat kaks oma vahikorrast naasvat karjust suurde kambrisse ja hakkasid ennast tule juures soojendama. Üks neist teatas sealjuures, et eelmisel päeval olid nad jälginud, kuidas käblikkotkas ringles nende pea kohal korra, teise ja veel kolmandagi. Ei, nad ei eksinud, ütles ta, see oli olnud käblikkotkas. Jutt levis külas kiiresti ning peagi oli hulganisti rahvast tule juurde karjuseid kuulama kogunenud. Isegi Axl kiirustas nendega ühinema, sest käblikkotka ilmumine nende kanti oli tõesti uudis. Paljude selle linnuga seostuvate vägede hulka kuulus ka võime hundid eemale pelutada ning räägiti, et mujal maal olid nende lindude tõttu hundid sootuks kadunud.

Alguses küsitleti karjaseid õhinal ja neid sunniti oma lugu üha uuesti kordama. Siis hakkas kuulajate seas levima kahtlus. Keegi juhtis tähelepanu, et sarnaste väidetega oli ennegi välja tuldud, kuid iga kord olid need osutunud põhjendamatuteks. Veel keegi väitis, et needsamad kaks karjast olid ka eelmisel kevadel täpselt samasuguse looga külasse tulnud, aga ometi käblikkotkast enam rohkem ei silmatud. Karjased eitasid vihaselt sääraste lugude rääkimist varem ning peagi jagunes rahvahulk nendeks, kes asusid karjaste poolele, ja nendeks, kes kinnitasid, et nad ikka nagu mäletaksid seda väidetavat juhtumit eelnevast aastast.

Kui tüli ägedaks läks, tundis Axl, kuidas teda valdas tuttav näriv tunne, et midagi on valesti, ning ta eemaldus karjumisest ja tõuklemisest, läks välja ja vaatas tumenevat taevast ja üle maapinna rulluvat udu. Ja natukese aja pärast hakkasid tema meeles end kokku koguma killud kadunud Martast, ohust ja sellest, kuidas alles äsja olid kõik tüdrukut otsinud. Need mälestused kippusid aga juba segaseks muutuma üsna samamoodi, nagu muutub segaseks unenägu ärkamisjärgsetel hetkedel, ning üksnes ülima keskendumisega hoidis Axl üldse meeles mõtet väikesest Martast, samal ajal kui hääled tema taga vaidlesid edasi käblikkotka üle. Just siis, kui ta seal niimoodi seisis, kuulis ta, kuidas üks tüdruk endamisi laulab, ning ta nägi Martat, kes tema ees udust välja ilmus.

„Sina, laps, oled küll imelik,” ütles Axl, kui Marta tema juurde keksles. „Kas sa siis pimedust ei kardagi? Ega hunte ega koletisi?”

„Oh, ma kardan neid küll,” vastas tüdruk naeratades. „Aga ma tean, kuidas end nende eest peita. Ma loodan, et mu vanemad pole minu järele pärinud. Eelmisel nädalal sain tubli keretäie.”

„Sinu järele pärinud? Muidugi pärisid nad sinu järele. Eks otsi sind ju terve küla? Kuula seda seest kostvat lärmi. See kõik on sinu pärast, laps.”

Marta naeris ja ütles: „Ah, jäta nüüd! Ma tean, et nad pole minust puudust tundnud. Ja ma kuulen küll, et see pole mina, kelle pärast nad karjuvad.”

Kui tüdruk seda ütles, tuli Axlile pähe, et tal oli tõesti õigus – seest kostvad hääled ei vaielnud üldse mitte tüdruku, vaid hoopis mingi muu asja pärast. Ta kummardus ukse poole, et paremini kuulda, ning kui ta kõrv tabas keset valjuhäälset lärmi ühe juhusliku fraasi, hakkas talle meenuma midagi karjastest ja käblikkotkast. Ta mõtles just, kas ta peaks midagi ka Martale seletama, kui tüdruk äkitselt temast mööda kepsles ja sisse läks.

Axl läks sisse tema järel, oodates, et Marta ilmumine toob kaasa kergenduse ja rõõmu. Ja kui aus olla, tuli talle ka pähe, et kui ta koos tüdrukuga sisse läheb, saab tallegi osaks natuke tunnustust tüdruku turvalise tagasijõudmise eest. Kui nad aga suurde kambrisse astusid, olid külaelanikud ikka veel nii süvenenud oma tülisse karjaste pärast, et ainult mõned vaevusid üldse nende poole vaatama. Marta ema tuli rahvahulga juurest ära piisavalt kauaks, et öelda lapsele: „Siin sa oledki! Ära mine niimoodi hulkuma! Kui palju kordi ma pean seda sulle ütlema?” ning ta tähelepanu pöördus uuesti tule ümber möllavale vaidlusele. Selle peale muigas Marta Axli poole vaadates, nagu tahaks ta öelda: „Näed nüüd, ma ju ütlesin sulle?” ning kadus kaaslasi otsides hämarusse.

Toas oli läinud oluliselt valgemaks. Nende kärgküla välisservas asuval kambril oli väike välja avanev aken, kuigi see oli liiga kõrgel, et sealt oleks saanud taburetil seismata välja vaadata. Praegu oli see kangatükiga kaetud, kuid nüüd tungis ühest nurgast sisse varane päikesekiir, sirutudes sinna, kus Beatrice magas. Axl nägi, kuidas selles kiires oli midagi, mis nägi välja nagu otse tema naise pea kohal hõljuv putukas. Siis sai ta aru, et see on ämblik, kes ripub oma nähtamatu püstise niidi otsas, ning Axli pilgu all alustas see sujuvat laskumist. Axl tõusis käratult, läks läbi väikese toa ja liigutas kätt magava naise kohal, püüdes ämbliku pihku. Siis seisis ta seal hetke ja vaatas naist. Naise magavas näos oli rahu, mida ta nägi nüüd harva, kui naine oli ärkvel, ning äkiline õnnesööst, mille see vaatepilt esile kutsus, tabas teda ootamatult. Ta mõistis siis, et ta oli otsusele jõudnud, ning tahtis taas naist äratada, lihtsalt selleks, et talle uudiseid rääkida. Ta sai aga aru sellise teguviisi isekusest – ja pealegi, kuidas sai ta olla nii kindel naise reageeringus? Lõpuks läks ta vaikselt tagasi oma tabureti juurde ning kui ta uuesti istet võttis, meenus talle ämblik, ning ta tegi pihu õrnalt lahti.

Kui ta oli enne istunud väljas pingi peal ja oodanud koiduvalgust, oli ta püüdnud meenutada, kuidas tema ja Beatrice üldse nende rännaku mõtet arutama hakkasid. Ta oli siis mõelnud, et ta oli leidnud teatud vestluse, mille nad olid maha pidanud ühel ööl sellessamas kambris, aga nüüd, kui ta vaatas, kuidas ämblik mööda tema käeserva ja sealt muldpõrandale jooksis, turgatas talle täie kindlusega pähe, et esimest korda oli seda teemat mainitud päeval, mil see tumedates räbalates võõras oli külast läbi läinud.

See oli hall hommik – kas see juhtus tõesti nii ammu nagu möödunud novembris? – ja Axl sammus jõe ääres mööda jalgrada, mille kohal rippusid pajuoksad. Ta kiirustas põllult tagasi külla, võib-olla tooma mingit tööriista või saama eestööliselt uusi juhiseid. Igal juhul peatasid ta paremalt põõsaste tagant kostvad äkitselt tõstetud hääled. Kõigepealt läks ta mõte kollidele ning ta otsis kiiruga mõnda kivi või keppi. Siis mõistis ta, et kuigi hääled – kõik naiste omad – olid vihased ja erutatud, ei olnud neis seda paanikat, mis kaasnes kollirünnakutega. Sellegipoolest trügis ta otsustavalt läbi kadakaheki ja koperdas välule, kus ta nägi kobaras koos seismas viit naist – nad polnud küll enam esimeses nooruses, kuid siiski veel lapsekandmise eas. Nad olid seljaga tema poole ja karjusid ikka veel millegi peale kaugemal. Ta oli juba peaaegu nende juurde jõudnud, kui üks naine teda võpatades märkas, kuid siis pöördusid teisedki ja silmitsesid teda peaaegu häbematult.

„Nonii,” ütles üks. „Võib-olla on see juhus või midagi enamat. Aga siin on abikaasa ja loodetavasti paneb ta naisele mõistuse pähe.”

Naine, kes oli Axlit esimesena märganud, lausus: „Me ütlesime su naisele, et ta ei läheks, aga ta ei kuula meid. Ta tahab tingimata sellele võõrale süüa viia, kuigi see on kõige tõenäolisemalt deemon või siis mingi teise kuju võtnud haldjas.”

„Kas mu naist ähvardab oht? Daamid, rääkige selgemini.”

„Üks võõras naine on terve hommiku meie läheduses hulkunud,” vastas üks teine naine. „Juuksed seljal lahti ja must räbaldunud keep seljas. Ta väitis, et ta on saks, aga ta pole riides ühegi saksi moodi, keda meie oleme kunagi kohanud. Ta püüdis hiilida meile selja taha jõe ääres, kui me pesu pesime, aga me nägime teda aegsasti ja ajasime ta ära. Aga ta tuli üha tagasi, käitus, nagu oleks millegi pärast murest murtud, või siis teine kord palus meilt süüa. Meie meelest sihtis ta oma nõidusega kogu aeg otse sinu naist, sest juba kaks korda täna hommikul oleme pidanud hoidma Beatrice’i kätest tagasi, nii kangesti tahtis ta deemoni juurde minna. Ja nüüd on ta meie kõigi käest lahti rabelenud ja läinud vana viirpuu juurde, kus deemon praegugi istub ja teda ootab. Me hoidsime teda tagasi, nagu suutsime, aga ilmselt liigub temas juba deemoni vägi, sest tema jõud oli nii kerge kondiga ja eaka naise jaoks lausa loomuvastane.”

„Vana viirpuu…”

„Ta asus alles hetk tagasi minekule. Aga see on kindlasti deemon ning kui sa talle järele lähed, siis vaata, et sa ei komista ega lase mürgisel ohakal ennast niimoodi kriimustada, et ei paranegi enam.”

Axl tegi, mis suutis, et varjata, kuidas need naised teda ärritasid, ning lausus viisakalt: „Ma olen tänulik, daamid. Lähen ja vaatan, mis mu naisel teoksil on. Palun vabandage mind.”

Meie külaelanikele tähistas „vana viirpuu” nii kohalikku ilusat kohta kui ka tegelikku viirpuud, mis näis välja kasvavat otse kaljust kõrge maanina serval lühikese jalutuskäigu kaugusel külast. Päikeselisel päeval, eeldades, et tuul ei olnud tugev, oli seal mõnus aega veeta. Sealt avanes hea vaade veepiirini, jõekäänakule ja soodele selle taga. Pühapäeviti mängisid lapsed sageli seal jändrike juurte ümber ning julgesid mõnikord neemetipust alla hüpata, kuid see oligi tegelikult madal ja laps ei saanud seal viga, vaid veeres kõigest nagu vaat mööda rohust nõlva. Säärasel hommikul aga, kui täiskasvanud ja lapsed olid millegagi ametis, oleks see paik olnud mahajäetud, ning Axl, kes udu sees mööda nõlvakut üles kõndis, ei üllatunudki, nähes, et naised olid seal ainult kahekesi, nende kogud joonistusid valge taeva taustal peaaegu siluettidena välja. Võõras, kes istus, selg vastu kaljut, oli tõesti veidralt rõivastatud. Vähemasti eemalt paistis, nagu oleks ta keep üksikutest riidetükkidest kokku õmmeldud ning see laperdas nüüd tuules, nii et selle omanikust jäi mulje, nagu oleks ta suur lendu tõusma valmistuv lind. Tema kõrval paistis Beatrice – ikka veel jalul, kuigi pea kummargil kaaslase poole – õbluke ja haavatav. Nad vestlesid tõsiselt, kuid nähes altpoolt lähenevat Axlit, vakatasid nad ja jälgisid teda. Siis astus Beatrice neemetipule ja hõikas alla:

„Peatu just seal, abikaasa, ära tule edasi! Ma tulen sinu juurde. Aga ära roni siia üles ega häiri selle vaese naise rahu nüüd, kui ta saab lõpuks jalga puhata ja natuke eilset leiba süüa.”

Axl ootas nagu kästud ning üsna varsti nägi ta, kuidas tema naine tuli mööda pikka põlluteed sinna, kus ta seisis. Naine tuli päris tema juurde ning muretsedes kahtlemata, et tuul kannab nende sõnad üles võõra juurde, lausus ta vaikselt:

„Kas need narrid naised saatsid su mulle järele, abikaasa? Kui mina olin nende vanune, siis kindlasti olid just vanad täis hirmu ja rumalaid uskumusi, pidades iga kivi neetuks ja iga hulkuvat kassi kurjaks vaimuks. Nüüd aga, kui ma olen ise vanaks saanud, leian ma, et hoopis noored on tulvil uskumusi, nagu nad ei oleks kunagi kuulnudki meie Issanda lubadust kogu aeg meie kõrval käia. Näe seda vaest võõrast, vaata teda ise, ta on kurnatud ja üksildane, ta on hulkunud metsas ja põldudel neli päeva ning üks küla teise järel on käskinud tal edasi minna. Ja see on kristlik maa, kus ta on kõndinud, ometi on teda peetud deemoniks või ehk pidalitõbiseks, kuigi tema nahal pole sellest mingit märki. Niisiis, abikaasa, ma loodan, et sa ei ole siin selleks, et keelata mul anda vaesele naisele lohutust ja seda viletsat toitu, mis mul kaasas on.”

„Ma ei ütleks sulle midagi niisugust, printsess, sest ma näen ise, et see, mida sa ütled, on tõsi. Ma mõtlesin juba enne siiatulekut, et on häbiasi, kuidas me ei suuda enam võõrast lahkelt vastu võtta.”

„Siis tee edasi oma toimetusi, abikaasa, sest ma olen kindel, et taas hakatakse nurisema, kui aeglaselt sa töötad, ning enne kui sa arugi saad, aetakse lapsed jälle meie kallal tänitama.”

„Printsess, keegi pole öelnud, et ma aeglaselt töötan. Kus sa niisugust asja kuulsid? Ma pole kuulnud ühtki sõna selle kohta ning ma olen võimeline kandma niisama rasket koormat nagu ükskõik milline kakskümmend aastat noorem mees.”

„Ma ainult narritan sind, abikaasa. Täitsa tõsi, keegi ei nurise sinu töö üle.”

„Kui lapsed meid sõimavad, siis pole asi selles, et ma töötan kiiresti või aeglaselt, vaid selles, et nende vanemad on liiga rumalad või tõenäolisemalt liiga purjus, et neile kombeid või austust õpetada.”

„Rahune maha, abikaasa. Ma ju ütlesin, et ainult narritan sind, ja ma ei tee seda enam rohkem. See võõras rääkis mulle midagi, mis mind väga huvitab ning võib ka sulle millalgi huvi pakkuda. Ta peab aga selle jutuga lõpule jõudma, nii et luba mul jälle paluda, et sa kiirustaksid oma käsil oleva tööga ning jätaksid mu teda kuulama ja andma niisugust lohutust, nagu ma saan.”

„Anna andeks, printsess, kui ma sinuga siis karmilt kõnelesin.”

Beatrice oli aga juba ümber pöördunud ja ronis mööda teed uuesti viirpuu ja laperdava keebiga kogu poole.

Natuke hiljem, kui Axlil oli töö tehtud, pöördus ta tagasi põllule, riskis oma kaaslaste kannatust proovile panna ja tegi ringi, et jälle vanast viirpuust mööduda. Sest kuigi ta oli täielikult jaganud Beatrice’i põlgust naiste ebausu vastu, ei olnud ta tegelikult suutnud vabaneda mõttest, et võõras on siiski mingil moel ohtlik, ning tundnud rahutust sellest ajast saadik, kui ta oli Beatrice’i tema seltsi jätnud. Seepärast valdas teda kergendus, kui ta nägi oma naist üksi neemetipul kalju ees taevasse vaatamas. Näis, et naine oli mõttesse vajunud ja ei märganud teda enne, kui ta hõikas. Kui Axl jälgis, kuidas naine aeglasemalt kui enne rada mööda alla laskus, tuli talle sugugi mitte esimest korda pähe, et viimasel ajal on naise kõnnak kuidagi teistsugune. Ta ei longanud päriselt, aga tal oleks nagu kusagil olnud mingi varjatud valu. Kui ta küsis lähenevalt naiselt, mis oli saanud tema veidrast kaaslasest, kostis Beatrice lihtsalt: „Ta läks oma teed.”

„Ta oli kindlasti sinu lahkuse eest tänulik, printsess. Kas sa kõnelesid temaga kaua?”

„Kõnelesin ja tal oli palju öelda.”

„Ma näen, et ta ütles midagi, mis on sind murelikuks teinud, printsess. Võib-olla neil naistel oli õigus ja temast oleks olnud parem eemal hoida.”

„Ta ei häirinud mu meelerahu, Axl. Küll aga pani ta mind mõtlema.”

„Sa oled imelikus tujus. Kas sa oled kindel, et ta sind kuidagi ära ei teinud, enne kui ta õhku haihtus?”

„Mine üles viirpuu juurde, abikaasa, ja sa näed teda teerajal ja alles hiljuti lahkunult. Ta loodab suuremat ligimesearmastust neilt, kes teisel pool küngast elavad.”

„Ma jätan su siis üksi, printsess, sest ma näen, et sinuga pole midagi halba sündinud. Jumalale on meelepärane lahkus, mida sul on ikka kombeks ilmutada.”

Seekord aga ei tahtnud naine tal minna lasta. Ta haaras Axlil otsekui korraks tuge otsides käsivarrest ning langetas siis pea tema rinnale. Axli käsi tõusis justkui iseenesest vaistlikult silitama ta juukseid, mis olid tuule käes sassi läinud, ning kui ta heitis pilgu alla naise poole, nägi ta üllatusega, et selle silmad olid ikka veel pärani lahti.

„Sa oled päris tõesti imelikus tujus,” lausus ta. „Mida see võõras sulle ütles?”

Naine hoidis pead veel hetke tema rinnal. Siis ajas ta end sirgu ja laskis mehest lahti. „Ma mõtlen nüüd, Axl, et selles, mida sa ikka räägid, võib midagi olla. See on veider, kuidas maailm unustab kõigest eilsed või üleeilsed inimesed ja asjad. Nagu oleks meil kõigil mingi tõbi kallal.”

„Just seda ma ütlesingi, printsess. Võtame näiteks selle punajuukselise naise…”

„Tühja sellest punajuukselisest naisest, Axl. Asi on paljus muus, mida me ei mäleta.” Beatrice ütles seda, vaadates udulaamades kaugusse, aga nüüd vaatas ta otse mehele otsa ning mees nägi, et ta silmad on täis kurbust ja igatsust. Ja just siis – mees oli kindel – ütleski Beatrice talle: „Ma tean, et sa oled ammu selle vastu otsustanud, Axl. Aga nüüd on aeg sellest uuesti mõelda. Me peame minema ühele rännakule ja ei saa sellega enam viivitada.”

„Rännakule, printsess? Missugusele rännakule?”

„Rännakule meie poja külasse. See pole kaugel, abikaasa, me teame seda. Isegi meie aeglaste sammude juures on see kõige rohkem päevateekond, Suurest tasandikust natuke ida pool. Ja kevad on varsti käes.”

„Me võime kindlasti säärasele reisile minna, printsess. Kas see võõras ütles midagi, mis sind just nüüd sellele mõttele viis?”

„See rännak on mul juba ammu mõttes olnud, Axl, kuigi see, mida vaene naine ütles, tekitab minus soovi mitte enam viivitada. Meie poeg ootab meid oma külas. Kui kaua me peame tal veel oodata laskma?”

„Kui kevad on käes, mõtleme kindlasti just säärasest rännakust, printsess. Miks aga ütled sa, et minu soovid on alati seda takistanud?”

„Ma ei mäleta praegu kõike, mida me oleme sel teemal rääkinud, Axl. Ainult et sa olid alati selle vastu, kuigi mina seda igatsesin.”

„Olgu, printsess, aga räägime sellest pikemalt, kui töö ei oota ja naabrid pole valmis meid aeglaseks nimetama. Las ma lähen praegu oma teed. Me räägime sellest varsti rohkem.”

Järgmistel päevadel aga, kui nad isegi viitasid rännakumõttele, ei rääkinud nad sellest ometi päriselt. Sest nad leidsid, et iga kord, kui see teema jutuks tuli, tundsid nad ennast imelikult ebamugavalt, ning peagi oli kujunenud neil kokkulepe, vaikiv kokkulepe, nagu ikka kujuneb palju aastaid abielus olnud mehe ja naise vahel, vältida seda teemat nii palju kui võimalik. Ma ütlen „nii palju kui võimalik”, sest ajuti ilmnes vajadus – võiks öelda süümepiin –, millele üks või teine pidi järele andma. Kuid kõik arutelud, mis neil niisugustel asjaoludel tekkisid, lõppesid vältimatult kiiresti puiklemise või paha tujuga. Ja ühel korral, kui Axl küsis oma naiselt otse, mida see võõras naine talle tol päeval vana viirpuu all oli öelnud, tõmbus Beatrice’i nägu tusaseks ning korraks tundus, et ta on nutma puhkemas. Pärast seda hoidus Axl hoolikalt üldse võõrale viitamast.

Mõne aja pärast ei mäletanud Axl enam, kuskohast see rännakujutt alguse oli saanud või mida see oli kunagi neile tähendanud. Siis aga, sel hommikul, kui ta istus väljas koidueelsel külmal tunnil, näis, et tema mälu selgis vähemalt osalt ning talle meenus palju asju – punajuukseline naine, Marta, tumedate räbalatega võõras ning teised mälestused, millega meil pole tarvis siin tegelda. Ja talle meenus üsna elavalt, mis oli juhtunud kõigest mõne pühapäeva eest, kui Beatrice’ilt oli ta küünal ära võetud.

Pühapäevad olid külaelanikele puhkamise päevad vähemalt selles mõttes, et nad ei teinud põllutööd. Aga kariloomade eest tuli ikka hoolitseda ja et paljud teisedki tööd ootasid tegemist, siis oli pastor nõustunud, et pole praktiline keelata kõike, mida võib tööna tõlgendada. Nii et kui Axl kõnealusel pühapäeval pärast terve hommiku võtnud saabaste parandamist kevadisse päikesepaistesse väljus, tervitas teda vaatepilt kõigist naabritest, kes olid kärgküla ees laiali, mõned istusid laiguti kasvaval rohul, teised väikestel järidel või puupakkudel, ning vestlesid, naersid ja tegid tööd. Lapsed mängisid igal pool ning üks grupp oli kogunenud kahe mehe ümber, kes ehitasid rohu peal vankriratast. See oli selle aasta esimene pühapäev, mil ilm niisugust õues toimetamist võimaldas, ning õhkkond oli peaaegu pidulik. Sellegipoolest, kui Axl seisis seal küla sissepääsu juures ja vaatas külaelanikest kaugemale, sinna, kus maapind soode poole langes, nägi ta taas kerkivat udu ning oletas, et pärastlõunaks sajab kõikjal jälle halli uduvihma.

Ta oli seisnud seal natuke aega, kui ta hakkas märkama mingit segadust karjatara lähedal. Alguses ei huvitanud see teda eriti, aga siis kandis tuul ta kõrvu midagi, mis sundis teda ennast sirgu ajama. Sest kuigi Axli silmanägemine oli aastatega pahandavalt ähmaseks muutunud, oli ta kõrvakuulmine jäänud usaldusväärseks ning ta oli taraäärse rahvahulga segases karjumises Beatrice’i ahastuses kõrgendatud häält eristanud.

Teised jätsid ka oma toimetused pooleli ning pöördusid ja jäid vaatama. Nüüd aga kiirustas Axl nende vahelt läbi, äärepealt vältides ringikolavaid lapsi ja rohule jäetud asju. Enne kui ta väikese rüseleva inimgrupini jõudis, lagunes see aga äkitselt laiali ning selle keskmest ilmus välja Beatrice, kes surus midagi kahe käega vastu rinda. Tema ümber olevate inimeste näol oli enamasti muhelus, aga naisel, kes ilmus kiiresti Axli naise kõrvale – möödunud aastal palavikku surnud sepa lesel –, oli nägu raevust moondunud. Beatrice raputas oma piinaja maha, endal nägu kogu see aeg range, peaaegu ilmetu mask, aga kui ta nägi Axlit enda poole tulemas, andis ta tunnetele vaba voli.

Kui Axl nüüd sellest mõtles, tundus talle, et tema naise ilme oli tookord väljendanud eelkõige tohutut kergendust. Asi polnud selles, nagu oleks Beatrice arvanud, et nüüd, kus Axl on seal, on kõik hästi, kuid tema juuresolek oli talle väga tähtis. Ta oli vaadanud meest mitte lihtsalt kergendusega, vaid ka peaaegu anuvalt, ning sirutanud tema poole selle, mida ta oli nii kiivalt kaitsnud.

„See on meie oma, Axl! Me ei istu enam pimedas. Võta kiiresti, abikaasa, see on meie oma!”

Ta sirutas Axli poole töntsaka, pisut moondunud kujuga küünla. Sepa lesk üritas seda jälle tal käest napsata, aga Beatrice lõi tema ähvardava käe kõrvale.

„Võta, abikaasa! See laps siin, väike Nora, tõi selle mulle täna hommikul, pärast seda kui ta oli selle oma kätega teinud, sest ta arvas, et me oleme tüdinud veetmast õhtuid nii, nagu me seda teeme.”

See kutsus esile uue kisa ja ka natuke naeru. Aga Beatrice vaatas edasi Axlit, ilmes usaldus ja palve, ning just naise nägu tol hetkel oligi kõigepealt meenunud Axlile sel hommikul väljas pingil istudes, kui ta ootas koidiku saabumist. Kuidas ometi oli ta selle juhtumi unustanud, kui see võis olla toimunud kõigest kolme nädala eest? Kuidas ometi ei olnud ta mõelnud sellest uuesti enne tänast päeva?

Kuigi Axl oli käe välja sirutanud, ei olnud ta saanud küünalt võtta – rahvas oli teda parajasti käeulatusest väljas hoidnud – ning ta oli öelnud valjusti ja mõningase veendumusega: „Ära muretse, printsess. Ära sa muretse.” Juba seda öeldes mõistis ta, kui tühjad on ta sõnad, nii et ta üllatus, kui inimesed rahunesid ja isegi sepa lesk sammu tagasi astus. Alles siis sai ta aru, et nad ei olnud reageerinud mitte tema sõnadele, vaid sellele, et tema selja taga tuli lähemale pastor.

„Mis kombed need ometi on Issanda päeval?” Pastor sammus Axlist mööda ja vahtis vihaselt nüüd vaikivat inimgruppi. „Noh?”

„Asi on emand Beatrice’is,” ütles sepa lesk. „Ta sai endale küünla.”

Beatrice’i nägu oli taas pingul mask, aga kui pastori pilk temale peatuma jäi, ei vältinud ta seda.

„Ma näen ise, et see vastab tõele, emand Beatrice,” ütles pastor. „Ega sa ei ole ometi unustanud nõukogu korraldust, et sul ja sinu mehel ei ole lubatud kambris küünalt süüdata.”

„Kumbki meist ei ole elus kordagi küünalt ümber ajanud. Me ei kavatse istuda ühe õhtu teise järel pimedas.”

„Otsus on tehtud ning te peate sellele alluma, kuni nõukogu selle ära muudab.”

Axl nägi, kuidas Beatrice’i pilgus lahvatas viha. „See pole midagi muud kui pahatahtlikkus. Ainult seda see on.” Beatrice ütles seda vaikselt, peaaegu endamisi, kuid vaatas ise otse pastorile otsa.

„Võtke talt küünal ära,” ütles pastor. „Tehke, nagu ma ütlen. Võtke see talt ära.”

Kui mitu kätt Beatrice’i poole sirutusid, näis Axlile, et naine ei olnud pastori sõnadest päriselt aru saanud. Sest ta seisis keset tõuklemist, näol nõutu ilme, ning hoidis otsekui mingi ununenud vaistu sunnil küünalt endiselt kõvasti pihus. Siis tundus, et teda valdas paanika ja kui ta oli juba tõukavate käte tõttu tasakaalu kaotanud, sirutas ta küünla jälle Axli poole. Ta ei kukkunud, sest rüselevad inimesed olid nii lähedal, kuid tasakaalu tagasi saades sirutas ta küünla taas kord oma mehe poole. Axl püüdis seda võtta, kuid üks teine käsi krahmas küünla ära ning siis kõmises jälle pastori hääl:

„Aitab! Jätke emand Beatrice rahule ja ärgu keegi teist öelgu talle midagi pahatahtlikult. Ta on vana naine, kes ei anna endale kõigist oma tegudest aru. Aitab küll, ütlen ma! See pole Issanda päevale sobilik käitumine.”

Lõpuks Beatrice’i juurde jõudnud Axl võttis tal ümbert kinni ning rahvahulk vajus laiali. Kui ta hiljem seda hetke meenutas, tundus talle, et nad jäid kauaks nõnda lähestikku seisma, Beatrice’i pea puhkamas tema rinnal just niisamuti nagu selle võõra naise külaskäigupäeval, otsekui ta oleks üksnes väsinud ja sooviks hinge tõmmata. Axl hoidis tal endiselt ümbert kinni, kui pastor hõikas jälle, et rahvas laiali läheks. Kui nad lõpuks teineteisest eemale tõmbusid ja ringi vaatasid, leidsid nad ennast üksi lehmade karjamaa ja selle suletud puitvärava juurest.

„Mis tähtsust sel on, printsess?” küsis Axl. „Milleks on meil küünalt vaja? Me oleme täiesti harjunud ka ilma selleta toas ringi liikuma. Ja kas me ei lõbusta ennast küllalt hästi juttu ajades, olgu siis toas küünal või ärgu olgu?”

Ta silmitses naist tähelepanelikult. Tundus, et ta on unelev ja mitte eriti häiritud.

„Anna andeks, Axl,” ütles Beatrice. „Küünal on läinud. Ma oleksin pidanud selle meie saladuseks jätma. Ma olin aga rõõmust joovastunud, kui see tüdruk küünla mulle andis, ning ta oli teinud selle ise just meie jaoks. Nüüd on see läinud. Olgu peale.”

„Olgu peale, printsess.”

„Meid peetakse rumalavõitu paariks, Axl.”

Beatrice astus sammu mehe poole ja pani pea taas tema rinnale. Ja siis ta ütleski seda, hääl summutatud, nii et Axl arvas alguses, et ta oli valesti kuulnud:

„Meie poeg, Axl. Kas sa mäletad meie poega? Kui mind siin äsja tõugati, meenus mulle just meie poeg. Tore, tugev ja ausameelne mees. Mispärast me peaksime siia jääma? Lähme hoopis oma poja külasse. Ta kaitseb meid ja hoolitseb selle eest, et keegi meid halvasti ei kohtleks. Kas sa ei muuda oma meelt, Axl, kui kõik need aastad on ometi mööda läinud? Kas sa ütled ikka veel, et me ei saa tema juurde minna?”

Kui Beatrice vaikselt Axli rinna vastas seda ütles, nügisid Axli meelt paljud mälukillud, nii et teda peaaegu valdas nõrkus. Ta lõdvendas naist hoidvat haaret ja astus tagasi, kartes, et kõikuma lüües võib ta panna tasakaalu kaotama ka naise.

„Mis see on, mida sa ütled, printsess? Kas siis mina olin see, kes ei lasknud meil meie poja külasse rännata?”

„Aga kindlasti olid see sina, Axl. Kindlasti olid see sina.”

„Millal ma sellise rännaku maha laitsin, printsess?”

„Ma mõtlesin ikka, et sa seda tegid, abikaasa. Kuid oh, Axl, nüüd kus sa selle kahtluse alla sead, ei mäleta ma enam selgelt. Ja miks me seisame siin väljas, olgugi et ilm on ilus?”

Näis, et Beatrice on jälle segaduses. Ta vaatas Axlile otsa, siis aga enda ümber, meeldivat päikesepaistet ja naabreid, kes nüüd taas oma toimetustele tähelepanu pöörasid.

„Lähme ja istume oma kambris,” ütles ta natukese aja pärast. „Oleme natuke aega ainult kahekesi. Päev on tõesti ilus, aga ma olen puruväsinud. Lähme tuppa.”

„Õige, printsess. Istu ja puhka natuke, sellest päikesepaistest eemal. Sul hakkab varsti parem.”

Nüüd oli kõikjal külas juba teisigi ärkvel. Ilmselt olid karjased juba mõne aja eest välja läinud, aga Axl oli nii mõttesse vajunud, et ei olnud nende lahkumist kuulnudki. Toa teises otsas ümises Beatrice midagi, nagu valmistuks ta laulma hakkama, ja pööras end siis tekkide all. Et Axl tundis need märgid ära, läks ta vaikides voodi juurde, istus ettevaatlikult selle veerele ja jäi ootama.

Beatrice nihutas end selili, avas silmad poikvele ja vaatas Axlit.

„Tere hommikust, abikaasa,” ütles ta lõpuks. „Ma rõõmustan, nähes, et vaimud ei viinudki sind minema sel ajal, kui ma magasin.”

„Printsess, ma tahan sinuga ühest asjast rääkida.”

Beatrice vaatas teda ikka edasi, silmad ainult poolavatud. Siis ajas ta end istuli ja ta nägu liikus läbi valguskiire, mis oli varem valgustanud ämblikku. Naise kinni sidumata ja pulstunud juukselakk rippus jäigalt ta seljal, aga Axl tundis siiski, kuidas õnnetunne temas liigatas, kui ta naist ses hommikuvalguses nägi.

„Mis see on, mida sul öelda on, Axl, ja veel enne, kui ma olen jõudnud une silmist hõõruda?”

„Printsess, me rääkisime enne reisist, mille me ehk võime ette võtta. Noh, nüüd on kevad käes ning võib-olla on meil aeg teele asuda.”

„Teele asuda, Axl? Millal teele asuda?”

„Niipea, kui me oleme suutelised. Meil on vaja ära olla kõigest mõni päev. Küla saab ilma meieta hakkama. Me räägime pastoriga.”

„Ja kas me läheme oma poega vaatama, Axl?”

„Just sinna me lähemegi. Oma poega vaatama.”

Väljas kõlas nüüd juba linnukoori laul. Beatrice pööras pilgu aknale ning ukseriidest mööda pääsenud päike rippus akna kohal.

„Mõnel päeval mäletan ma teda küllalt selgesti,” ütles Beatrice. „Järgmisel päeval oleks aga mälestus temast otsekui looriga kattunud. Ma tean siiski kindlalt, et meie poeg on tore ja tubli mees.”

„Miks ei ole ta nüüd siin meie juures, printsess?”

„Ma ei tea, Axl. Võib-olla läks ta vanematega tülli ja pidi lahkuma. Ma olen ühelt ja teiselt küsinud, aga siin ei mäleta teda keegi. Ma tean aga kindlalt, et ta ei oleks teinud midagi, mis tema peale häbi oleks toonud. Kas sa ise ei mäleta sellest midagi, Axl?”

„Kui ma olin just äsja väljas ja pingutasin, et meenutada selles vaikuses kõike, mida suutsin, meenusidki mulle paljud asjad. Ma ei suuda aga meenutada meie poega, ei tema nägu ega häält, kuigi mõnikord arvan ma, et näen teda väikese poisina, kui ma viin teda kättpidi mööda jõekallast või kui ta ühel korral nuttis ja ma sirutasin tema poole käed, et teda lohutada. Ma ei mäleta aga sugugi seda, milline ta praegu välja näeb, kus ta elab või kas tal on endal poeg. Ma lootsin, et sina mäletad rohkem, printsess.”

„Ta on meie poeg,” ütles Beatrice. „Nii et tema puhul ma tunnen, isegi kui ma selgesti ei mäleta. Ja ma tean, et ta ihkab, et me siit lahkuksime ja koos temaga tema kaitse all elaksime.”

„Ta on meie liha ja veri, nii et miks ei peaks ta tahtma, et me tema juurde elama läheksime?”

„Sellegipoolest hakkan ma seda paika taga igatsema, Axl. Seda väikest kambrit ja seda küla. Pole sugugi kerge jätta maha paik, mida sa oled tundnud kogu oma elu.”

„Keegi ei palu meil teha seda pikemalt mõtlemata, printsess. Kui ma just äsja ootasin, et päike tõuseks, mõtlesin ma, et meil on vaja ette võtta see retk poja külasse ja temaga rääkida. Sest kuigi me oleme tema ema ja isa, ei saa me ühel ilusal päeval lihtsalt kohale ilmuda ja nõuda, et meil lastaks sealses külas elada.”

„Sul on õigus, abikaasa.”

„Mulle teeb muret veel üks asi, printsess. See küla võib ju olla ainult mõne päeva tee kaugusel, nagu sa ütled. Kuidas me aga teame, kuskohast seda leida?”

Beatrice jäi vait ja vahtis enda ette tühjusse, õlad hingamise rütmis kergelt õõtsumas. „Ma usun, et me leiame tee üsna hästi, Axl,” ütles ta lõpuks. „Isegi kui me ei tea veel täpset küla, olen ma käinud küllalt sageli koos teiste naistega naaberkülades meie mee ja tinaga kauplemas. Ma tean ka seotud silmadega teed Suurele tasandikule ja selle taga asuvasse saksi külasse, kus me oleme sageli puhanud. Meie poja küla saab olla ainult natuke kaugemal, nii et me leiame selle vähese vaevaga. Axl, kas me tõesti hakkame varsti minema?”

„Jah, printsess. Me hakkame selleks valmistuma juba täna.”