Читать книгу Maetud hiiglane - Kazuo Ishiguro - Страница 3

Enne kui nad aga teele asuda said, tuli neil hoolt kanda paljude asjade eest. Säärases külas olid mitmed nende retkeks vajalikud asjad – tekid, veepudelid, tuletael – ühises omanduses ning nende kasutamise kindlustamine nõudis ohtrat kauplemist naabritega. Pealegi oli Axlil ja Beatrice’il nende kõrgest east hoolimata oma igapäevaste kohustuste koorem ning nad ei saanud ilma kogukonna nõusolekuta lihtsalt minema minna. Ja isegi kui nad olid lõpuks valmis lahkuma, sundis ilmamuutus neid veel viivitama. Sest mis mõtet oli riskida udu, vihma ja külma ohtudega, kui päikesepaiste oli kindlasti kohe tulemas?

Lõpuks asusid nad, kepp käes ja kompsud seljas, siiski teele selgel hommikul, kui taevas olid valged pilvetuustid ja puhus tugev tuul. Axl oli soovinud teele minna koiduvalgel – talle oli selge, et tuleb ilus ilm –, aga Beatrice oli nõudnud, et nad ootaksid, kuni päike on kõrgemal. Ta väitis, et see saksi küla, kus nad esimesel ööl peavarju leiavad, on lahedalt päevateekonna kaugusel ning kindlasti on neile kõige tähtsam ületada Suure tasandiku nurk võimalikult keskpäeva lähedal, mil selle paiga tumedad jõud kõige tõenäolisemalt uinuvad.

Nad polnud enam hulk aega pikemalt koos kõndinud ning Axl oli muretsenud, kas ta naine ikka peab vastu. Tunni aja pärast aga tema kartused hajusid, sest kuigi Beatrice’i samm oli aeglane – ta märkas naise kõnnakus jälle kerget vildakust, nagu püüaks see mingit valu leevendada –, kõndis Beatrice ühtesoodu edasi, pea lagedal maal vastu tuult langetatud ja laskmata ohakatel ja võsal end heidutada. Mäest üles minnes või nii porisel maastikul, kus ühe jala teise järel porist väljatõmbamine pingutust nõudis, aeglustas ta veelgi sammu, kuid rühkis edasi.

Enne retke algust uskus Beatrice üha kindlamini, et ta mäletab teed vähemasti saksi külani, kus ta oli aastate jooksul koos teiste naistega korrapäraselt käinud. Kui aga rünklikud künkad nende asula kohal silmist kadusid ning nad olid läbi soo taga paikneva oru läinud, ei olnud ta enam nii kindel. Teeristil või tuulist välja vaadates võis ta seisma jääda ja seista kaua, paanika hiilimas pilku, mis kammis tema ees laiuvat maastikku.

„Ära muretse, printsess,” ütles Axl niisugustel puhkudel. „Ära muretse ja ära üldse kiirusta.”

„Aga, Axl,” vastas Beatrice tema poole pöördudes, „meil ei ole aega. Me peame ületama Suure tasandiku keskpäeval, kui me tahame seda turvaliselt teha.”

„Me jõuame sinna varakult, printsess. Sina ära kiirusta kuhugi.”

Ma võiksin siinkohal juhtida tähelepanu asjaolule, et tee leidmine lagedal maastikul oli noil päevil palju raskem ning mitte üksnes seepärast, et polnud olemas usaldusväärseid kompasse ega kaarte. Meil ei olnud veel hekke, mis tänapäeval jagavad maastiku nii meeldivalt põlluks, teeks ja aasaks. Tolleaegne rändaja leidis ennast enamasti ilma eriliste tähisteta maastikult, kus talle avanes peaaegu täpselt ühesugune vaade, ükskõik millisesse suunda ta pöördus. Teed sai kaardistada üksnes sääraste juhtmärkide abil nagu menhiiride rida kaugel silmapiiril, jõekäänak ning oru iseäralik tõus või langus. Ja vale pöörde tagajärjed võisid sageli osutuda saatuslikuks. Jättes kõrvale võimalused halva ilma tõttu hukka saada, tähendas kursilt kõrvalekaldumine seda, et oli palju rohkem võimalusi langeda saagiks ründajatele – inimestele, loomadele või üleloomulikele olenditele –, kes varitsesid sissetallatud radadest eemal.

Te võib-olla imestaksite, kui vähe vestles kõndides omavahel see abielupaar, kes oli tavaliselt nii tulvil kõike, mida teineteisele öelda. Kuid ajal, mil murtud pahkluu või põletikuliseks läinud kriimustus võis elu ohustada, saadi aru, et keskendumine on soovitav iga viimase kui sammu puhul. Võib-olla panite ka tähele, et iga kord, kui tee ahenes nii, et kõrvuti kõndida ei saanud, läks ees alati Beatrice ja mitte Axl. Ka see võib teid imestama panna, sest loomulikum oleks tundunud, et mees läheb esimesena võimalik et ohtlikule alale, ning tõepoolest, metsas või seal, kus võisid olla hundid või karud, vahetasid nad sõnagi lausumata kohad. Aga suurema osa ajast kandis Axl hoolt, et ta naine käiks ees seepärast, et nagu oli üldiselt teada, ründasid peaaegu kõik põrgulised või kurivaimud, kellega nad võisid kokku puutuda, oma saaki tagant – küllap üsna samamoodi nagu hiilib suur kaslane ligi karja tagumises osas olevale antiloobile. Nii mitmelgi korral vaatas rändaja üle õla tema taga kõndiva kaaslase poole ja leidis vaid, et see oli jäljetult kadunud. Just kartus, et midagi säärast juhtuda võib, sundis Beatrice’i käigu pealt vahetevahel küsima: „Kas sa oled ikka veel seal, Axl?” Selle peale vastas mees tavapäraselt: „Ikka veel siin, printsess.”

Nad jõudsid Suure tasandiku serva hilishommikul. Axl pani ette edasi rühkida ja ohud seljataha jätta, aga Beatrice nõudis järeleandmatult, et nad peaksid ootama lõunani. Nad võtsid istet ühel kivil alla tasandikule viiva künkanõlva harjal ning jälgisid hoolikalt nende ees maasse torgatud keppide lühenevaid varje.

„Taevas võib olla lahke, Axl,” ütles Beatrice. „Ja ma ei ole kuulnud, et tasandiku selles nurgas oleks mõne inimesega midagi kurja sündinud. Sellegipoolest, ootame parem lõuna ära, sest siis ei viitsi ükski deemon isegi välja piiluda, et näha, kuidas me mööda läheme.”

„Me ootame just nii, nagu sa ütled, printsess. Ja sul on õigus, see on ju ikkagi Suur tasandik, kuigi siin on tegu selle ohutu nurgaga.”

Nad istusid seal nõnda natuke aega ja vaatasid peaaegu sõnagi lausumata nende all laiuvat maad. Mingil hetkel ütles Beatrice:

„Kui me oma pojaga kokku saame, Axl, käib ta meile kindlasti peale, et me tema külas elama hakkaksime. Eks ole ju imelik jätta pärast kõiki neid aastaid maha naabrid, isegi kui nad mõnikord meie halle juukseid pilkasid?”

„Midagi pole veel otsustatud, printsess. Me räägime kõik pojaga läbi, kui me teda näeme.” Axl vaatas edasi Suurt tasandikku. Siis raputas ta pead ja lausus vaikselt: „See on kummaline, kuidas ma teda praegu kohe üldse meenutada ei suuda.”

„Ma arvan, et nägin teda möödunud öösel unes,” ütles Beatrice. „Ta seisis kaevu juures, pöördus õige pisut ühele poole ja hõikas kedagi. See, mis juhtus enne ja pärast, on nüüd meelest läinud.”

„Sa vähemalt nägid teda, printsess, kas või unenäos. Kuidas ta välja nägi?”

„Tugeva ja ilusa näoga, niipalju ma mäletan. Mul pole aga mingit mälestust tema silmade värvist ega põsejoonest.”

„Ma ei mäleta üldse tema nägu,” kostis Axl. „Küllap see kõik on selle udu süü. Paljudel asjadel laseksin ma rõõmsalt sellesse kaduda, aga on julm, kui me ei suuda mäletada nii kallist asja nagu see.”

Beatrice nihkus talle lähemale ja laskis peal tema õlale vajuda. Tuul vemmeldas neid nüüd kõvasti ja Beatrice’i keep oli osalt lahti pääsenud. Axl pani käe talle ümber, püüdis keebi kinni ja hoidis seda tihedalt tema vastas.

„Noh, ma ütleksin, et ükskõik kummale meist tuleb see üsna pea meelde,” lausus ta.

„Üritame, Axl. Üritame mõlemad. Me oleksime nagu mõne kalliskivi ära kaotanud. Aga kindlasti leiame selle uuesti üles, kui me mõlemad üritame.”

„Kindlasti leiame, printsess. Aga vaata, varjud on peaaegu kadunud. Meil on aeg alla minna.”

Beatrice ajas end sirgu ja hakkas oma pambus sorima. „Võta, me kanname neid.”

Ta ulatas mehele esmapilgul kaks siledat kivikest, aga kui mees neid uuris, nägi ta kummagi pinda lõigatud keerulisi mustreid.

„Pane need oma vöö vahele, Axl, ja vaata, et märgid oleksid väljapoole. See aitab Jeesusel Kristusel meid kaitsta. Ma võtan endale need teised.”

„Mulle aitab ühestainsastki, printsess.”

„Ei, Axl, me jagame need võrdselt ära. Nõnda, ma mäletan, et alla viib rada ning kui just vihm pole seda ära uhtunud, on kõndimine seal kergem, kui meil seni suuremalt jaolt on olnud. Ühe koha peal aga peame ette vaatama. Axl, kas sa kuulad, mida ma ütlen? See on koht, kus rada läheb üle hiiglase matmispaiga. Sellele, kes seda ei tea, on tegu tavalise künkaga, aga ma annan sulle märku ning kui sa mind näed, pead sa rajalt kõrvale pöörama ja ümber künka minema, kuni me samale alla viivale rajale tagasi jõuame. Üle sellise kalmu minemine ei tõota meile midagi head, olgu pealegi lõunaaeg. Kas sa saad minust päriselt aru, Axl?”

„Ära muretse, printsess, ma saan sinust väga hästi aru.”

„Ja ma ei pea sulle meelde tuletama. Kui me näeme oma rajal võõrast või hõikab ta meid kusagilt lähedalt või on mõni vaene loom jäänud lõksu või on vigastatult kraavis või paned sa tähele midagi muud säärast, siis ära lausu sõnagi ega aeglusta sammu.”

„Ega ma rumal ei ole, printsess.”

„No nii siis, Axl, meil on aeg minna.”

Nagu Beatrice oli kinnitanud, pidid nad üksnes natuke maad Suurel tasandikul kõndima. Nende rada, küll ajuti porine, oli kogu aeg selgete piirjoontega ja ei viinud neid kordagi päikesepaistest eemale. Pärast algset langust tõusis see pidevalt, kuni nad avastasid end kõndimas mööda kõrget mäeseljakut, mõlemal pool laiumas nõmm. Tuul oli raevukas, kuid see oli isegi teretulnud vastutoime lõunapäikesele. Maapind oli kõikjal kaetud kanarbiku ja astelhernepõõsastega, mis polnud kunagi enam kui põlvekõrgused ning üksnes vahetevahel ilmus nähtavale mõni puu – üksildane isend, mis oli lõputute tormituulte käes kookus nagu vanaeit. Siis ilmus paremat kätt nähtavale org, mis tuletas neile meelde Suure tasandiku väge ja saladuslikkust ning seda, et nad kõnnivad praegu üksnes väikesel nurgakesel selle keelatud pinnast.

Nad kõndisid lähestikku, Axl astus peaaegu naise kandadele. Sellegipoolest leelotas Beatrice kogu selle tee iga viie või kuue sammu tagant otsekui litaaniat ikka sedasama küsimust: „Kas sa oled ikka veel seal, Axl?”, millele Axl vastas: „Ikka veel siin, printsess.” Peale selle rituaalse küsimuse ja vastuse ei öelnud nad midagi. Isegi kui nad jõudsid hiiglase kalme juurde ja Beatrice andis kärsitult märku, et nad peavad rajalt kanarbikku pöörduma, jätkasid nad tasakaalukalt küsimist ja vastamist, otsekui soovides petta neid juhtumisi kuulvaid deemoneid nende kavatsuste osas. Kogu selle aja jälgis Axl, ega ei teki järsku kiiresti liikuvat udu või ei tumene äkitselt taevas, aga kummastki polnud jälgegi, ning siis olid nad Suure tasandiku seljataha jätnud. Kui nad ronisid läbi laululinde täis metsatuka, ei lausunud Beatrice küll midagi, aga Axl nägi, et kogu tema kehahoiak lõtvus ja ta refrään lõppes.

Nad puhkasid ojakese kaldal, uhtusid veega jalgu, sõid leiba ja täitsid uuesti pudelid. Sellest kohast alates kulges nende retk mööda pikka ja vajunud Rooma aegadest pärit teed, mida ääristasid tammed ja jalakad, ning seal oli palju kergem kõndida, kuigi tuli valvas olla teiste teekäijate osas, keda nad võisid kohata. Ja tõepoolest, esimese tunni jooksul nägid nad vastassuunast tulemas kahe lapsega naist, eesleid ajavat poissi ja kaht rändnäitlejat, kes tõttasid uuesti oma trupiga ühinema. Iga kord nad peatusid ja vahetasid viisakusi, aga ühel teisel korral, kuuldes lähenevat kapjade või rataste klobinat, peitsid nad ennast kraavi. Ka see tulija osutus ohutuks – üks saksi farmer hobuse ja vankriga, mis oli kuhjaga täis küttepuid.

Õhtupooliku keskpaiga poole hakkas taevas pilve tõmbuma, nagu oleks torm tulekul. Nad olid puhanud suure tamme all, selg tee poole ja ise peidus möödujate eest. Neile avanes avar vaade, nii et nad märkasid lähenevat muutust otsekohe.

„Ära muretse, printsess,” ütles Axl. „Me jääme selle puu all kuivaks, kuni päike jälle välja tuleb.”

Aga Beatrice oli juba jalul ja kummardus ettepoole, käsi silmi päikese eest varjamas. „Ma näen, kuidas tee seal kaugemal käänaku teeb, Axl. Ja ma näen, et vana villa ei ole kaugel. Ma otsisin seal varju juba ükskord enne, kui ma koos naistega siia tulin. See on varemeis, aga katus oli siis veel terve.”

„Kas me jõuaksime sinna enne, kui torm puhkeb, printsess?”

„Jõuame, kui me kohe läheme.”

„Teeme siis kiiresti. Pole mingit vajadust läbimärjaks saada ja külmetada. Ja kui ma nüüd uuesti vaatan, on selle puu lehestik täis auke, sest ma näen suuremat osa taevast pea kohal.”

+ + +

Varemeis villa oli teest kaugemal, kui Beatrice mäletas. Kui esimesed vihmapiisad langesid ja taevas nende kohal tumedaks tõmbus, leidsid nad end rühkimas mööda pikka kitsast rada, mis viis läbi vöökõrguste nõgeste, mida nad pidid keppidega kõrvale peksma. Kuigi varemed olid olnud suuremalt teelt selgesti näha, varjasid neid lähemal enamasti puud ja lehestik, nii et rändajad avastasid ennast äkitselt nii võpatades kui ka kergendusega nende eest.

Villa oli Rooma ajal ilmselt üsna uhke olnud, kuid nüüd oli püsti veel üksnes väike osa. Kunagised toredad põrandad olid loodusjõudude meelevallas ning neid rikkusid seiskunud veelombid ja luitunud plaatidest läbi kasvav umbrohi ja rohttaimed. Seinte jäänused, mis ulatusid kohati vaevu pahkluudeni, näitasid ruumide kunagist paiknemist. Kivivõlvi alt pääses hoone säilinud ossa ning Axl ja Beatrice liikusid nüüd aeglaselt sinnapoole, peatudes lävel, et kuulatada. Lõpuks hõikas Axl: „Kas siin on kedagi?” Ja kui vastust ei tulnud, lisas ta: „Me oleme kaks eakat britti, kes otsivad tormivarju. Me tuleme rahus.”

Endiselt valitses vaikus ning nad läksid võlvkaare alt sisse hämarusse, kus oli kunagi ilmselt olnud koridor. Nad jõudsid avara ruumi halli valgusse, kuigi ka siin oli üks terve sein kokku varisenud. Selle kõrval olev ruum oli täielikult kadunud ning igihaljad taimed trügisid pealetükkivalt päris põrandaserva. Kolm püsti olevat seina aga moodustasid koos tugeva katusega varjualuse. Siin, vastu määrdunud müüritist, mis oli kunagi olnud lubjatud sein, paistis kaks teineteisest eemal paiknevat tumedat kogu, üks seisis ja teine istus.

Maha varisenud seinatüki peal istus pisike linnu moodi vana naine – vanem kui olid Axl ja Beatrice –, tume ürp seljas ning kapuuts nii kaugele taha lükatud, et näha olid ta nahksed näojooned. Ta silmad olid nii sügavale koobastesse vajunud, et need peaaegu ei paistnudki. Küürus selg ei puudutanud päriselt seina, mille ääres ta istus. Tema süles liikus keegi ning Axl nägi, et see oli küülik, keda naine kõvasti oma kondiste kätega kinni hoidis.