Читать книгу Ära lase mul minna - Kazuo Ishiguro - Страница 3

Mu nimi on Kathy H. Ma olen kolmekümne ühe aastane ja töötanud hooldajana nüüd juba üle üheteistkümne aasta. See tundub olevat päris kaua, ma tean küll, kuid tegelikult tahetakse, et ma jätkaksin veel kaheksa kuud, käesoleva aasta lõpuni. Siis on seda aega peaaegu täpselt kaksteist aastat. Muidugi, ma tean, et ma pole nii kaua hooldaja tingimata sellepärast, et mu tööd peetakse suurepäraseks. Mõnel tõesti heal hooldajal on kästud lõpetada pärast paari-kolme aastat. Ja mul on meeles vähemalt üks hooldaja, kes püsis tööl koguni neliteist aastat, muutumata pelgalt kohatäitjaks. Seepärast ei püüa ma kiidelda. Aga ma tean ka kindlalt, et minu tööga ollakse rahul ja ma ise olen üldiselt ka. Minu doonorid on alati tulnud toime paremini, kui oodati. Nad on paranenud märkimisväärselt lühikese ajaga ja peaaegu mitte ühtki neist pole liigitatud „ärevate” hulka isegi enne neljandat elundiloovutust. Olgu, võib-olla ma nüüd tõesti kiitlen. Aga mulle on väga tähtis, et suudan oma tööd teha hästi, eriti seda, mis puutub mu doonorite „rahulikuks” jäämisse. Mul on arenenud doonorite suhtes sisemine vaist. Ma tean, millal olla rohkem nende läheduses ja neid lohutada, millal jätta nad omaette; millal kuulata kõike, mida neil öelda on ja millal kehitada õlgu ning kästa see neil peast visata.

Igatahes ei pea ma end millekski eriliseks. Ma tunnen praegu töötavaid hooldajaid, kes on sama head, kuid keda ei tunnustata pooltki nii palju. Kui olete üks nendest, siis mõistan, kui nördinud võite olla – mu toakese, mu auto ja eeskätt selle pärast, kuidas mul on võimalik hooldatavaid valida. Ning ma õppisin Hailshamis – juba see ajab inimesi mõnikord turri. Kathy H., ütlevad nad, tema tohib inimesi valida ja ta valib alati omasuguseid: Hailshamis või mõnes teises privilegeeritud õppeasutuses kasvanuid. Pole ime, et tal on head tulemused. Ma olen sageli kuulnud nõnda öeldavat, sellepärast olen kindel, et teie olete seda kuulnud veel sagedamini ja võib-olla on selles ka tõetera. Aga ma ei ole esimene, kellel lubatakse valida ja ma kahtlen, et jään viimaseks. Ning niikuinii olen ma tublisti hoolt kandnud ka igal pool mujal kasvatatud doonorite eest. Pidage meeles, et töö lõpetamise ajaks koguneb mul kaksteist tööaastat ja mul on lubatud valida ainult kuuel viimasel.

Ja miks ei peaks seda lubama? Hooldajad ei ole masinad. Sa püüad teha oma parima iga doonoriga, kuid lõpuks kurnab see su ära. Sul ei jätku piiramatult kannatust ega energiat. Seepärast valid sa võimaluse korral omasuguseid. See on loomulik. Ma ei oleks mingil juhul suutnud jätkata nii kaua, nagu olen teinud, kui ma poleks oma doonoreile igal nende sammul kaasa tundnud. Ja igal juhul, kui ma poleks hakanud valima, kuidas ma oleksin saanud pärast nii paljusid aastaid uuesti lähedaseks Ruthi ja Tommyga?

Aga viimasel ajal on muidugi jäänud järele aina vähem doonoreid, keda ma mäletan, ja sellepärast ei olegi ma tegelikult nii palju valinud. Nagu ma ütlen, läheb töö palju vaevalisemalt, kui sul ei ole doonoriga sügavamat sidet ja kuigi ma hakkan hooldajatööst puudust tundma, tundub olevat õige, et ma aasta lõpul sellest loobun.

Ruth oli muide alles kolmas või neljas doonor, kelle sain valida. Talle oli sel ajal hooldaja juba määratud ja ma mäletan, et see nõudis minu poolt kenakesti julgust. Aga lõpuks tulin sellega toime ja samal hetkel, kui nägin teda jälle, selles Doveri taastuskeskuses, tundusid kõik meie lahkarvamused – kuigi need ei kadunud täiesti – märksa tähtsusetumana kõigist muudest asjadest, näiteks sellest, et me olime Hailshamis koos üles kasvanud. Sellest peale hakkasingi vist otsima oma doonoreiks inimesi minevikust ja võimaluse korral Hailshami inimesi.

Aastate jooksul on olnud aegu, mil ma olen püüdnud jätta Hailshami seljataha, mil olen endale öelnud, et ma ei peaks nii palju tagasi vaatama. Aga siis jõudsin punkti, kus mu vastupanu lakkas. See oli seotud ühe doonoriga, kes mul kolmandal hooldajatöö aastal oli; põhjuseks tema reageering sellele, kui ma nimetasin, et õppisin Hailshamis. Mees oli just teinud läbi kolmanda elundiloovutuse, see ei läinud hästi ja ta kindlasti teadis, et ei parane enam. Ta hingas vaevu, kuid vaatas mulle otsa ja ütles: „Hailsham. Vean kihla, et see oli ilus koht.” Kui vestlesin temaga järgmisel hommikul, et ta mõtteid mujale juhtida, ja küsisin, kus tema üles kasvas, nimetas ta mingit kohta Dorsetis ja ta nägu tõmbus laikude all täiesti teistsugusesse grimassi. Siis mõistsin, kui pööraselt ta ei tahtnud, et talle seda meenutatakse. Selle asemel tahtis ta kuulda Hailshamist.

Nii rääkisin talle järgmise viie või kuue päeva kestel kõike, mida ta teada tahtis ja ta lamas seal kaasakistult, leebe naeratus näol. Ta küsis suurte ja väikeste asjade kohta. Meie valvurite kohta, selle kohta, kuidas igaühel olid voodi all oma kollektsioonikastid, jalgpalli ja kurikamängu, jalgraja kohta, mis kulges ümber peamaja ning selle nurkade ja soppide, parditiigi, toidu, kunstiklassist udusel hommikul üle väljade avaneva vaate kohta. Mõnikord laskis ta mul samu asju ikka ja jälle korrata; alles eile jutustatud asjade kohta esitas ta niisuguseid küsimusi, nagu poleks ma neist kunagi rääkinud. „Kas teil oli spordipaviljon?” „Milline kasvataja oli teie lemmik?” Algul arvasin ma, et ta on valuvaigistite mõju all, kuid siis taipasin, et ta mõistus oli selge. Tema soov oli mitte ainult kuulata lugusid Hailshamist, vaid Hailshami mäletada, nagu oleks ka tema lapsepõlv seal kulgenud. Ta teadis, et ta elu jõuab varsti lõpule ja seepärast laskis ta mul kirjeldada asju nõnda, et need sööbiksid talle meelde, nii et unetutel öödel ähmastuks minu ja tema mälestuste piir rohtude, valu ja kurnatuse tõttu. Siis saingi ma esimest korda aru, päriselt aru, kui väga meil oli vedanud – Tommyl, Ruthil, minul, meil kõigil.

Nüüd autoga mööda maad ringi sõites näen ma ikka veel asju, mis meenutavad mulle Hailshami. Ma sõidan mööda uduse niidu nurgast või näen orgu pöörates eemal osa mingist suurest majast, isegi tuttavaid mäenõlvale istutatud papleid ja ma mõtlen: „Võib-olla siin ongi õige koht! Ma leidsin selle! See ongi päris Hailsham!” Siis mõistan, et see on võimatu ja sõidan edasi, mõtted mujale suundunud. Eriti köidavad mu tähelepanu paviljonid. Ma näen neid kõikjal kogu maal, spordiväljakute kaugemas servas, väikesi valgeid paneelmaju, mille aknarida on ebaloomulikult kõrgel, peaaegu katuseserva all. Ma arvan, et neid ehitati viiekümnendail ja kuuekümnendail aastail palju, samal ajal püstitati ilmselt ka meie kooli oma. Kui ma sõidan mõnest mööda, siis vaatan seda nii kaua kui võimalik, riskides nii võimalusega teha ühel päeval avarii, kuid ma ei loobu sellest. Võrdlemisi hiljuti sõitsin Worcestershire’is tühjal teelõigul ja nägin kriketiväljaku kõrval hoonet, mis oli nii väga meie Hailshami spordipaviljoni moodi, et pöörasin auto ümber ja sõitsin tagasi veel kord vaatama.

Me armastasime oma spordipaviljoni, võib-olla sellepärast, et see meenutas meile neid armsaid väikesi majakesi, kus elasid alati pildiraamatute tegelased, kui olime väikesed. Ma mäletan, kuidas palusime kasvatajat, kui olime alles juuniorid, et järgmine tund peetaks paviljonis, mitte harilikus klassitoas. Ajaks, mil olime juba seenior 2 astmes – kui olime kaheteistkümnesed ja käisime kolmeteistkümnendat eluaastat –, oli paviljonist saanud koht, kuhu peituda lähemate sõpradega, kui taheti ülejäänud Hailshamist kuhugi omaette pääseda.

Paviljon oli nii suur, et sinna mahtus kaks seltskonda teineteist segamata – suvel võis veel kolmaski verandale koguneda. Aga ideaaljuhul tahtsime koos oma sõpradega tervet maja ainult endale, nii et sageli tuli ette õiendamist ja vaidlemist. Kasvatajad rääkisid meile alati, et lepiksime viisakalt kokku, aga tegelikult läks rühmas vaja mõningaid tugevaid isiksusi, et saada paviljon kas vahetunniks või pikemaks vabaks ajaks enda kätte. Mina ise ei olnud teisi araks lööv tüüp, aga ma arvan, et Ruthi tõttu pääsesime sinna alati, kui seal käisime.

Harilikult seadsime end sisse toolidel ja pinkidel – olime viiekesi, vahel kui Jenny B. tuli kaasa, ka kuuekesi – ja lõksutasime keelt. Teatud jutte räägiti ainult siis, kui sai paviljoni peituda, vahel arutasime midagi, mis meile muret tegi või kiljusime lõpuks naerda või läksime kohutavalt riidu. Enamasti tähendas see võimalust lähimate sõprade seltsis veidi lõõgastuda.

Pärastlõunal, millele ma praegu mõtlen, seisime taburettidel ja pinkidel püsti, et vaadata kõrgeist aknaist välja. Nii avanes meile hea vaade põhjastaadionile, kus tosin poissi meie ja seenior 3 aastakäigust jalgpalli mängis. Päike paistis heledasti, aga samal päeval oli ilmselt ka sadanud, sest ma mäletan, kuidas päike peegeldus muruplatsil olevates lompides.

Keegi ütles, et me ei tohiks nii silmatorkavalt piiluda, kuid me ei tõmbunud akende juurest eemale. Siis ütles Ruth: „Ta ei aima midagi. Vaadake teda. Ta ei kahtlusta tõepoolest midagi.”

Kui ta seda ütles, silmitsesin teda ja otsisin märke laitvast suhtumisest selle suhtes, mida poisid Tommyga ette võtsid. Kuid järgmisel hetkel puhkes Ruth korraks naerma ja sõnas: „Küll on idioot!”

Siis mõistsin, et Ruthile ja teistele jäi kõik, mida poisid otsustasid teha, meist kaugeks; polnud oluline, kas me kiitsime selle heaks või mitte. Me ei kogunenud sel hetkel akende juurde nautima võimalust näha Tommy järjekordset alandamist, vaid ainult sellepärast, et olime kuulnud uusimast vandenõust ning tundsime pisut uudishimu, kuidas kõik areneb. Ma ei usu, et tol ajal läks see, mis poisid omavahel tegid, palju kaugemale kui seekord. Ruth ja teised olid selle suhtes erapooletud ja võib-olla mina niisamuti.

Aga ma võin ka valesti mäletada. Võib-olla tundsin ma juba tookord, kui nägin Tommyt mänguväljakul ringi tormamas, näol varjamatu rõõm, et ta on jälle kampa tagasi võetud, et ta saab mängida mängu, milles on nii osav – võib-olla tundsin ma väikest valutorget. Selgesti on mul meeles, et Tommy kandis helesinist polosärki, mille ta eelmise kuu müügipäeval ostis – särki, mille üle ta nii uhke oli. Ma mäletan, et mõtlesin: „Ta on tõesti rumal, et mängib sellega jalgpalli. Kui särk on rikutud, mis tunne tal siis on?” Valjusti laususin, pöördumata konkreetselt kellegi poole: „Tommyl on see särk seljas. Ta lemmikpolosärk.”

Keegi vist ei kuulnudki mind, sest kõik naersid Laura vigureid – meie rühma kloun tegi järele kõiki Tommy järjestikuseid näoilmeid, kui ta jooksis, lehvitas, hõikas, tõukles. Kõik teised poisid liikusid väljakul veidi lõdvemas tempos nagu soojenduse ajal, aga elevil Tommy näis põrutavat täie hooga. Ütlesin nüüd juba valjemini: „Ta jääb nii norgu, kui selle särgi ära rikub.” Seekord Ruth kuulis mind, kuid arvas, et ma tahtsin nalja visata, sest ta naeris leigelt ja lausus siis ise ühe teravmeelsuse.

Nüüd olid poisid lõpetanud palli tagumise. Nad seisid kambakesi mudasel väljakul, kõigil rind kergelt tõusmas ja vajumas, ning ootasid, et algaks mängijate valimine. Kaks ette astunud kaptenit olid seenior 3-st, kuid igaüks teadis, et Tommy oli sel aastal parem mängija kui keegi teine. Nad viskasid liisku esimesena valimise õiguse peale ja siis hakkas võitja poisterühma silmitsema.

„Vaadake teda,” ütles keegi mu selja taga. „Ta on täiesti veendunud, et tema valitakse esimesena. Te ainult vaadake!”

Tommys oli sel hetkel tõesti midagi naljakat, midagi niisugust, mis pani mõtlema: noh, kui ta nii napakas on, siis on ta ära teeninud selle, mis kohe järgneb. Teised poisid teesklesid kõik, et nad ei tee valikukäigust väljagi, et neil on ükskõik, mitmendaks nad jäävad. Mõned ajasid omavahel rahulikult juttu, mõni sidus saapapaelu, mõni vahtis lihtsalt jalge ette maha ja tammus mudas. Aga Tommy vaatas innukalt seenior 3 poisile otsa, just nagu oleks ta nime juba hõigatud.

Laura jätkas oma etendust kogu valimisprotseduuri ajal, tehes järele kõiki ilmeid, mis Tommy näol vaheldusid: algus rõõmus ja innukas, siis hämmeldunud ja murelik, kui juba neli korda oli keegi välja valitud, aga teda ikka veel mitte nimetatud; haavumine ja paanika, kui ta hakkas aimama, mis tegelikult toimub. Ma ei heitnud Laurale pilke, sest jälgisin Tommyt; teadsin, mida Laura teeb, ainult teiste lakkamatu naeru ja ässitamise järgi. Siis, kui Tommy oli üksi seisma jäetud ja kõik poisid turtsusid naerda, kuulsin, kuidas Ruth ütles:

„Läheb lahti. Olge vakka. Seitse sekundit. Seitse, kuus, viis…” Ta ei jõudnud lõpuni lugeda. Tommy suust kostis äge kisa ja poisid, kes naersid nüüd avalikult, hakkasid lõunaväljaku poole jooksma. Tommy sööstis mõne sammu nende kannul – ei saanud hästi aru, kas instinkt käskis tal neid vihaselt jälitada või sattus ta mahajätmisest paanikasse. Igatahes peatus ta varsti ja jäi seisma, põrnitsedes teistele järele, näost tulipunane. Siis hakkas ta kriiskama ja karjuma, ta suust purskus seosetuid vandesõnu ja solvanguid.

Me kõik olime näinud selleks ajaks palju Tommy märatsushoogusid, sellepärast ronisime pinkidelt alla ja võtsime ümber toa istet. Tahtsime teha jutu millestki muust, aga Tommy lõugas aina edasi ja kuigi me algul pööritasime silmi ning püüdsime mitte välja teha, siis lõpuks – võib-olla kümne minuti pärast – ronisime jälle aknast välja vaatama.

Teisi poisse ei olnud enam üldse näha ja Tommy ei püüdnud oma ütlusi mingisse kindlasse ilmakaarde suunata. Ta lihtsalt märatses, vehkides jäsemetega taeva, tuule või lähima väravaposti poole. Laura ütles, et ta võib-olla „harjutab õppida antud Shakespeare’i rolli”. Keegi teine juhtis tähelepanu, et iga kord, kui ta midagi kisendab, tõstab ta ühe jala maast ja sirutab väljapoole, „nagu koer pissib”. Ma olin tõesti ka ise seda jalaliigutust märganud, kuid mulle torkas silma, et iga kord, kui ta jala jälle vastu maad lõi, lendasid ta säärte ümber poripritsmed. Mõtlesin jälle ta armsale särgile, kuid ta oli minust nii kaugel, et ma ei näinud, kas särk on väga porine.

„Minu arvates on veidi julm, et nad ta alati niimoodi üles keeravad,” tähendas Ruth. „Aga oma süü. Kui ta õpiks rahulikuks jääma, jätaksid nad ta rahule.”

„Nad kiusaksid teda ikkagi,” ütles Hannah. „Graham K. ägestub sama kergesti, aga temaga käituvad nad seda ettevaatlikumalt. Tommyt mõnitavad nad sellepärast, et ta on hädapätakas.”

Siis hakkasid kõik korraga kõnelema sellest, kuidas Tommy ei teinud katsetki olla loov, kuidas ta ei olnud kunagi esitanud oma kunstiteoseid isegi kevadbörsile. Ma arvan, et siis soovisime kõik juba salamisi, et mõni kasvataja tuleks majast välja ja viiks ta minema. Ja kuigi meie ei etendanud selles viimases Tommy õrritamise plaanis mingit osa, olime siiski kõik tulnud healt positsioonilt vahtima ja meis tekkis nüüd süütunne. Aga kuna kasvatajaid polnud näha, jätkasime põhjuste väljamõtlemist, miks Tommy oli kõik oma hädad ise ära teeninud. Kui Ruth lõpuks kella vaatas ja ütles, et aega veel on, kuid peaksime peamajja tagasi minema, ei vaielnud keegi vastu.

Tommy elas end ikka veel välja, kui me paviljonist õue tulime. Maja jäi meist vasakule ja kuna Tommy oli palliväljakul otse meie ees, ei olnud meil vaja tema lähedale minna, igatahes vaatas ta teisele poole ega paistnud meid üldse märkavat. Ometi hakkasin ma tema poole nihkuma, kui sõbrad üle väljaku nurga läksid. Ma teadsin, et see hämmastab teisi, kuid läksin edasi – kuigi kuulsin Ruthi käskivalt sosistamas, et ma tagasi tuleksin.

Tommy ei olnud vist harjunud, et ta raevuhooge segatakse, sest ta esimene reageering oli mind hetke vältel jõllitada ja siis endist viisi jätkata. See nägi tõesti välja, nagu mängiks ta Shakespeare’i ja mina oleksin tulnud etenduse ajal lavale. Isegi kui ma ütlesin: „Tommy, su ilus särk. Sa määrid selle ära,” ei näidanud ta, et oleks mind kuulnud.

Seepärast sirutasin käe ja panin talle õlale. Pärast selgus, et teiste arvates tegi ta seda meelega, kuid ma olin päris kindel, et see ei olnud kavatsetud. Ta vehkis ikka kätega ega teadnud, et mina oma käe sirutan. Igatahes lükkas ta kätt tõstes minu käsivarre kõrvale ja lõi mulle vastu nägu. See ei teinud üldse haiget, aga ma ahhetasin ja suurem osa mu taga tulevaist tüdrukuist niisamuti.

Alles siis näis Tommy teadvustavat mind, teisi tüdrukuid, iseennast, asjaolu, et ta on mänguväljakul ja käitub nii, nagu oli teinud ning ta jäi mind veidi rumala näoga vaatama.

„Tommy,” ütlesin ma päris rangelt. „Su särk on üleni porine.”

„Mis sellest?” pomises ta. Aga juba nende sõnade lausumise ajal vaatas ta allapoole, märkas pruune plekke ja lõpetas alles siis röökimise. Seejärel nägin ma ta näol imestust, et ma teadsin, kui armas see polosärk talle oli.

„Ei maksa muretseda,” sõnasin, enne kui vaikus talle alandavaks muutus. „See tuleb maha. Kui sa ei saa ise plekke välja, vii särk preili Jody kätte.”

Ta uuris särki edasi ja ütles siis torisevalt: „Sinusse see niikuinii ei puutu.”

Kohe näis ta viimast lauset kahetsevat ja vaatas mind kohmetult, nagu ootaks, et ütlen talle midagi lohutavat. Aga mul oli nüüd temast villand, eriti kuna tüdrukud vahtisid – ja ma arvasin, et veel paljud suure maja aknaist. Seepärast pöörasin õlgu kehitades talle selja ja läksin sõbrannade juurde tagasi.

Ruth pani mulle käe ümber õlgade, kui me eemaldusime. „Vähemalt tegid ta kisale lõpu,” arvas ta. „Kuidas su tuju on? Hull elajas.”