Читать книгу Ära lase mul minna - Kazuo Ishiguro - Страница 4

Kõik see juhtus väga ammu, nii et mul võib olla üht-teist ka valesti meeles; aga minu mälestuste järgi kuulus Tommy juurde minemine tol pärastlõunal minu tookordsesse arengujärku – ma seadsin endale kangekaelselt igasuguseid väljakutseid – ja ma olin selle enam-vähem unustanud, kui Tommy mu mõni päev hiljem peatas.

Ma ei tea, kuidas käisid asjad teie elukohas, aga Hailshamis oli meil peaaegu iga nädal mõni arstlik kontroll – harilikult 18. ruumis kõige ülemisel korrusel – range õe Trisha ehk Varesenäo juures, nagu me teda kutsusime. Sel päikesepaistelisel hommikul läksime hulgakesi mööda kesktreppi üles, et lasta tal end läbi vaadata, teine suur rühm, kellega ta oli äsja lõpetanud, tuli alla meile vastu. Seepärast kaikus trepikoda lärmist ja ma ronisin trepist kummargil üles, vaadates ainult eesmineja kandu, kui üks hääl ütles mu lähedal: „Kath!”

Tommy, kes tuli laskujate voolus, oli jäänud trepil seisma laia avameelse naeratusega, mis mind kohe ärritas. Me oleksime teinud niisuguse näo mitu aastat noorematena, kui kohtasime kedagi, keda meile meeldis näha. Aga siis olime kolmeteistkümnesed ja poiss kohtas tüdrukut väga rahvarohkes olukorras. Mul tuli tahtmine öelda: „Tommy, miks sa ometi suureks ei kasva?” Ent ma sain endal sõnasabast kinni ja laususin hoopis: „Tommy, sa oled kõigil ees. Mina niisamuti.”

Ta vaatas ülespoole ja tõesti, ülemisel trepijärgul tulijad juba seisatasid. Hetkeks läks ta paanikasse, kuid siis surus end minu kõrvale vastu seina, et teised saaksid mööduda. Seejärel sõnas ta:

„Kath, ma olen sind igalt poolt otsinud. Tahtsin andeks paluda. Mul on tõesti väga, väga kahju. Ma ei tahtnud sind tol päeval lüüa. Mul ei tuleks uneski pähe tüdrukut lüüa ja kui ma seda teeksingi, siis ei tahaks ma kunagi lüüa sind. Mul on väga, väga kahju.”

„Kõik on korras. See oli õnnetu juhus.” Noogutasin talle ja tahtsin edasi minna. Aga Tommy ütles rõõmsalt:

„Särk on täiesti korras. Pori tuli pestes välja.”

„Tore.”

„Ega sa haiget ei saanud? Kui ma sind lõin?”

„Muidugi sain. Koljumõra. Ajupõrutus ja mis kõik veel. Isegi Varesenägu paneb tähele. Kui ma üldse sinna üles jõuan.”

„Ei, tõsiselt, Kath. Sa ei ole mulle kuri? Ma palun väga-väga andeks. Ausalt.”

Lõpuks naeratasin talle ja ütlesin ilma irooniata: „Kuule, Tommy, see oli õnnetu juhus ja on nüüd sada protsenti unustatud. Ma ei pea su vastu kübetki vimma.”

Ta paistis ikka kõhklevat, kuid nüüd tõukasid teda selja tagant paar vanemat õpilast ja käskisid edasi liikuda. Ta naeratas mulle kähku ja patsutas õlale, nagu oleksin mõni väiksem poiss, siis läks ta koos teistega edasi. Kui hakkasin jälle ülespoole astuma, kuulsin teda alt hõikavat: „Nägemiseni, Kath!”

Kogu lugu oli minu meelest natuke piinlik, aga sellele ei järgnenud nokkimist ega keelepeksu ja ma pean tunnistama, et ilma selle vahejuhtumita trepil ei oleks ma tundnud Tommy probleemide vastu mitmel järgmisel nädalal nii palju huvi, kui ma tundsin.

Mõnda intsidenti nägin ise pealt. Aga enamasti kuulsin neist ja siis küsitlesin inimesi, kuni mul oli enam-vähem selge pilt. Juhtus veelgi ägestumisest tingitud märatsemisi, näiteks kord olevat Tommy lükanud 14. ruumis ümber kaks kirjutuslauda, nii et nende sisu lendas põrandale laiali, ülejäänud õpilased põgenesid trepimademele ja barrikadeerisid ukse, et ta välja ei pääseks. Ükskord pidi härra Christopher siduma ta käed selja taha kinni, et ta ei saaks jalgpallitrenni ajal Reggie D-le kallale minna. Igaüks võis näha ka seda, et kui seenior 2 poisid jooksid staadionil, oli Tommy ainus, kel polnud jooksupartnerit. Ta oli hea jooksja ja tegi kiiresti kümne-viieteistkümnemeetrise vahe teistega sisse, võib-olla arvates, et see maskeerib fakti, et keegi ei taha temaga koos joosta. Iga päev liikus kõlakaid vempudest, mida talle mängiti. Paljud neist olid harilikud – mõni imelik asi voodis, vihmauss pudru sees –, aga mõned kõlasid mõttetult vastikuina, näiteks kord puhastas keegi tema hambaharjaga tualetti, nii et harjased olid roojaga koos. Tema kasvu ja tugevuse – ning ma arvan, et ka ägeduse – tõttu ei üritanud keegi teda kehaliselt terroriseerida, kuid ma mäletan, et sedalaadi intsidendid jätkusid vähemalt paar kuud. Arvasin, et varem või hiljem ütleb keegi, et naljad on läinud liiga kaugele, aga kõik jätkus ja keegi ei öelnud midagi.

Üritasin sellest ükskord ise magamisruumis juttu teha, kui tuled olid kustutatud. Seeniorides magasime kuuekesi toas, nii oli koos ainult meie väike kamp ja me ajasime sageli enne uinumist pimedas juttu kõige intiimsematel teemadel. Tohtis rääkida asjadest, millest ei tulnud uneski pähe kõnelda kuskil mujal, isegi mitte paviljonis. Ühel õhtul võtsin jutuks Tommy. Ma ei kõnelenud palju. Võtsin vaid kokku, mis oli temaga juhtunud ja ütlesin, et see ei olnud kena. Kui lõpetasin, hõljus pimeduses kummaline vaikus ja ma taipasin, et kõik ootavad Ruthi vastust – nagu harilikult, kui juhtus mõni ebamugav hetk. Ootasin, siis kuulsin Ruthi poolt ohet ja ta lausus:

„Sul on õigus, Kathy. See ei ole kena. Aga kui ta tahab, et see lõpeks, peab ta oma suhtumist muutma. Tal ei olnud kevadbörsi jaoks ühtainsatki asja. Ja kas tal järgmiseks kuuks on? Vean kihla, et mitte.”

Pean siinkohal andma natuke seletusi Hailshami börside koha. Neli korda aastas – kevadel, suvel, sügisel ja talvel – korraldati meil suur näitusmüük kõigist asjadest, mis olime loonud viimase kolme kuu kestel pärast eelmist börsi. Maalid, joonistused, keraamika; igasugused „skulptuurid” parajasti moes olevatest asjadest – näiteks mõlkis plekktoosid või papile kleebitud pudelikaaned. Iga esitatud asja eest maksti börsi rahamärkides – kasvatajad otsustasid, kui palju su konkreetne meistriteos väärt oli – ja siis käisid börsipäeval oma rahamärkidega ringi ning „ostsid” seda, mis sulle meeldis. Reegel oli, et tohtis osta ainult sama vanuseaasta õpilaste töid, kuid ka see andis palju valikuvõimalusi, sest enamik meist olid kolmekuulisel perioodil üsna viljakad.

Nüüd tagasi vaadates saan aru, miks börsid meile nii tähtsad olid. Esiteks olid nad ainus abinõu peale müügipäevade – müügipäevad olid midagi muud, nendeni jõuan ma hiljem – endale kuuluvate asjade kollektsiooni koostamiseks. Kui soovisid näiteks kaunistada seina oma voodi juures või kanda midagi kotis kaasas ja asetada oma lauale igas ruumis, siis oli võimalik seda leida börsil. Ma näen nüüd ka seda, milline veel sügavam mõju börsil meile oli. Kui järele mõelda, siis omavaheline sõltuvus asjade hankimiseks, millest võivad saada su isiklikud aarded, mõjutab suhteid. Tommy lugu oli tüüpiline. Paljudel juhtudel sõltus see, kuidas sinusse Hailshamis suhtuti, kuidas sa teistele meeldisid ja kuidas sinust lugu peeti, sellest, kui tubli sa olid „loomingus”.

Ruth ja mina leidsime end neid asju meenutamas mõne aasta eest, kui hooldasin teda Doveri taastusravikeskuses.

„See on osa sellest, mis tegi Hailshami nii eriliseks,” ütles ta kord. „See, kuidas meid õhutati üksteise tööd väärtustama.”

„Tõsi,” vastasin. „Aga kui ma praegu börsist mõtlen, tundub seal mõnikord paljugi veidrana. Näiteks luuletused. Ma mäletan, et meil lubati esitada sinna joonistuste või maalide asemel luuletusi. Kummaline oli see, et meie kõigi arvates oli see kena, me pidasime seda mõttekaks.”

„Miks mitte? Luule on tähtis.”

„Aga me räägime üheksa-aastaste kirjatöödest, naljakatest väikestest salmidest täis õigekirjavigu, koolivihikuis. Me kulutasime oma rahamärgid koolivihikule, mis oli täis niisuguseid suleharjutusi, mitte tõeliselt ilusale asjale oma voodi juures hoidmiseks. Kui meid mõne inimese luuletused tõesti nii väga huvitasid, miks me ei laenanud raamatut, kirjutanud luuletusi mõnel õhtupoolikul ära? Aga sa mäletad, kuidas see käis. Tuli järgmine börs ja me seisime seal, kõheldes, kas võtta Susie K. luuletused või Jackie tehtud kaelkirjak.”

„Jackie kaelkirjakud,” meenutas Ruth naerdes. „Need olid nii kenad. Mul oli üks.”

Me vestlesime sellest ilusal suveõhtul, istudes Ruthi palati pisikesel rõdul. Tema esimesest elundiloovutusest oli möödas mitu kuud ja ta oli kõige hullemast taastunud. Ma ajastasin oma õhtused külaskäigud alati nõnda, et me saime pool tunnikest väljas istuda, vaadates päikese loojumist katuseharjade taha. Sealt paistis hulk antenne ja satelliiditaldrikuid ning me kõnelesime seal istudes kõigest, mis vaid pähe tuli. Keskus, kus Ruth tollal viibis, on üks mu lemmikuid ja mul ei oleks midagi oma elu lõpu seal veetmise vastu. Taastusravi palatid on väikesed, kuid hästi projekteeritud ja mugavad. Kõik – seinad ja põrand – on läikivatest valgetest kahhelplaatidest, mistõttu keskus on nii puhas, et kui lähed sinna esimest korda, on see peaaegu nagu peegelsaali sisenemine. Muidugi ei näe seal enda korduvat peegeldust, kuid tekib tunne, et peaaegu näedki. Kui tõstad käe või keegi tõuseb voodis istuma, tajud seda kahvatut, varjutaolist liigutust igal pool enda ümber kahhelplaatidel. Ruthi palatil selles keskuses olid veel suured klaasist lükandpaneelid, nii et ta nägi voodis lamades hõlpsasti ka õue. Isegi pead padjal hoides nägi ta suurt taevalaiku ja kui oli küllalt soe, sai ta nii palju värsket õhku kui vaja, astudes vaid välja rõdule. Mulle meeldis väga teda seal külastada, meeldisid meie uitlevad jutuajamised kogu suve ja varasügise vältel, istudes koos rõdul ja arutledes Hailshami, maamajade, kõige muu üle, mis meile vaid pähe tuli.

„Tahan öelda seda,” jätkasin, „et kui olime selles eas, nii umbes üheteistkümnesed, ei huvitanud meid üksteise luuletused tegelikult üldse. Aga kas mäletad näiteks Christyt? Christy luuletused olid ju kuulsad ja me kõik vaatasime teda seepärast lugupidavalt. Isegi sina, Ruth, ei julgenud Christyt kamandada. Just seepärast, et me arvasime, et ta kirjutab häid luuletusi. Aga me ei teadnud luulest mitte midagi. Me ei hoolinudki sellest. Kas pole imelik?”

Kuid Ruth ei saanud mu jutu mõttest aru – või vältis seda meelega. Võib-olla oli ta otsustanud mäletada meid kõiki peenetundelisematena, kui me olime. Või tajus ta, kuhu ma oma jutuga sihtisin ega soovinud selles suunas jätkata. Igatahes ohkas ta pikalt ja sõnas:

„Me kõik pidasime Christy luuletusi väga headeks. Aga mind huvitab, mida me neist nüüd arvaksime. Soovin, et meil oleks praegu mõni siin, tahaksin hea meelega teada, mida me sellest mõtleme.” Siis naeris ta ja ütles: „Mul on veel alles paar Peter B. luuletust. Kuid need võtsin ma palju hiljem, kui olime juba seenior 4-s. Kindlasti ta meeldis mulle, miks ma muidu oleksin ta luuletusi ostnud. Need on ilgelt napakad. Ta võtab ennast nii tõsiselt. Aga Christy oli küll andekas, ma mäletan, et oli. Imelik, et ta lõpetas kohe luuletamise, kui hakkas maalima. Ja see ei õnnestunud tal pooltki nii hästi.”

Kuid ma jõuan oma jutuga jälle Tommy juurde tagasi. Ruthi sõnad meie magalas pärast tulede kustutamist, et Tommy on ise endale hädad kaela tõmmanud, võtsid kokku selle, mida suurem osa inimesi Hailshamis temast tollal mõtles. Ent just siis, kui ta seda ütles, tuli mulle voodis lamades mõte, et juba juunioride ajast korrutatakse arvamust, et ta meelega ei püüa. Ja mulle jõudis külmajudinaga pärale teadmine, et Tommy oli pidanud taluma kõike seda, mida tal tuli taluda, mitte nädalaid või kuid, vaid aastaid.

Me rääkisime sellest Tommyga alles hiljaaegu ja ta enda kirjeldus sellest, kuidas ta mured algasid, kinnitas seda, mida ma olin tol ööl mõelnud. Tema sõnul oli kõik alanud ühel pärastlõunal preili Geraldine’i kunstiklassis. Kuni selle päevani, seletas Tommy mulle, oli ta alati maalimisest mõnu tundnud. Aga sel päeval preili Geraldine’i tunnis maalis Tommy ühe akvarelli – kõrges rohus seisva elevandi – ja sellest hakkaski kõik pihta. Ta väitis, et tegi selle pildi nalja pärast. Küsitlesin teda põhjalikult ja tõde on minu arust see, et selle pildiga oli nagu paljude asjadega tolles eas: sul ei ole kindlat põhjust, sa lihtsalt teed seda. Sa teed, sest arvad, et teised saavad nalja või et sa tahad näha, kas see põhjustab elevust. Ja kui sind pärast kästakse seletada, siis ei tundu sel olevat mingit mõtet. Me oleme kõik niisuguseid asju teinud. Tommy ei sõnastanud seda päris niimoodi, aga ma olen kindel, et just nõnda kõik käis.

Nii või teisiti maalis ta elevandi, just niisuguste piltide moodi, mida võinuksid teha kolm aastat nooremad lapsed. Tal kulus selleks ainult kakskümmend minutit ja see ajas teised lapsed tõepoolest naerma, kuid mitte nii, nagu ta oli oodanud. Ometi poleks sel olnud mingeid tagajärgi – ja selles peitub suur iroonia –, kui tundi poleks tol päeval andnud preili Geraldine.

Preili Geraldine oli meie kõigi lemmikõpetaja, kui olime selles eas. Ta oli leebe loomu ja maheda jutuga ning lohutas sind alati, kui sul seda vaja oli, isegi kui sa olid teinud midagi halba või saanud mõnelt teiselt kasvatajalt noomida. Kui ta ise pidi sind vahel noomima, siis pööras ta sulle pärast päevade kaupa suuremat tähelepanu, nagu võlgneks sulle midagi. Tommyl ei vedanud, et sel päeval andis kunstitundi preili Geraldine ja mitte näiteks härra Robert või preili Emily – ülemkasvataja – ise, kes kunstitunde sageli andis. Oleks tunnis olnud emb-kumb neist, siis oleks Tommy saanud veidi laita ja kõige halvemal juhul oleksid teised arvanud, et ta nali kukkus magedalt välja. Mõned õpilased oleksid teda ehk pidanud parajaks tsirkusetolaks. Aga kuna preili Geraldine oli preili Geraldine, siis ei läinud lugu nõnda edasi. Tema püüdis vaadata pilti lahkelt ja mõistvalt. Arvatavasti kartis ta, et Tommy võib teistelt nina pihta saada ning läks liiga kaugele vastassuunas, otsides, mida pildi juures kiita, ja juhtides selle klassi tähelepanu. Nii tekkiski nördimus. „Kui klassiruumist lahkusime,” meenutas Tommy, „siis kuulsingi neid esimest korda rääkimas. Nad ei hoolinud, et ma kuulen.”

Ma oletan, et juba mõnda aega enne elevandipildi tegemist tajus Tommy, et ta ei pea teistega sammu, et eriti tema maalid on nagu palju pisemate laste tehtud ja ta varjas seda, maalides meelega lapsikuid pilte. Aga pärast elevandipilti tuli kõik avalikuks ja nüüd jälgisid kõik, mida ta järgmiseks teeb. Mõnd aega ta püüdis, aga niipea, kui ta mõnd pilti alustas, hakkas igalt poolt kostma irvitamist ja itsitamist. Mida rohkem ta püüdis, seda naeruväärsemat tulemust ta pingutused kandsid. Nii jõudiski Tommy üsna ruttu tagasi esialgse kaitse juurde, maalides sihilikult lapsikutena näivaid pilte, töid, mis ütlesid, et ta ei hooli tulemusest põrmugi. Sellest peale konflikt aina süvenes.

Algul tuli tal kannatada ainult kunstitundide ajal – ka seda juhtus üsna tihti, sest juunioriaastail oli meil palju kunstitunde. Aga siis kasvasid probleemid suuremaks. Ta jäeti mängudest välja, poisid keeldusid lõunalauas ta kõrvale istumast või teesklesid, et ei kuule, mida ta oma magalas pärast tulede kustutamist ütles. Algul ei olnud see nii halastamatu. Võis mööduda mitu kuud ilma ainsagi intsidendita ja ta mõtles, et kõik on jäänud seljataha, siis lükkas miski, mida ta tegi – või mõni ta vaenlane, näiteks Arthur H. – kõik jälle käima.

Ma ei ole kindel, millal algasid suured märatsushood. Mu enda mälestuste järgi oli Tommy alati tuntud kui hirmus ägestuja, isegi mudilaste rühmas, kuid mulle väitis ta, et need pöörasused algasid alles siis, kui kiusamine läks hulluks. Just märatsemised andsidki teistele hoogu, eskaleerisid kõike ja ajal, millest ma räägin – meie seenior 2 suvel, kui olime kolmeteistkümnesed –, jõudis tagakiusamine haripunkti.

Siis lõppes kõik, mitte üleöö, kuid üsna kiiresti. Nagu ma olen öelnud, jälgisin ma siis olukorda üsna järjekindlalt, sellepärast nägin ma märke varem kui enamik teisi. See algas perioodiga – võib-olla kuu aega või rohkem –, kus vembud jätkusid pidevalt, kuid Tommy ei läinud endast välja. Mõnikord nägin, et ta oli sellele lähedal, kuid suutis end kontrollida, mõni teine kord kehitas õlgu või tegi näo, nagu poleks midagi märgand. Algul põhjustas niisugune reageerimine pettumust; võib-olla olid inimesed koguni pahased, nagu oleks ta neid alt vedanud. Siis hakati vähehaaval tüdinema ja vempe tehti loiumalt, kuni ma ühel päeval taipasin, et eelmisest oli möödas üle nädala.

See poleks iseenesest olnudki nii oluline, aga ma olin märganud ka teisi muutusi. Pisiasju, nagu näiteks Alexander J. ja Peter N. jalutamas temaga üle hoovi spordiväljakute poole, kõik kolm omavahel täiesti loomulikult vestlemas; vaevumärgatav, kuid selge toonimuutus inimeste hääles, kui öeldi tema nime. Siis ükskord, kui pärastlõunane puhkeaeg hakkas lõppema, istusime mitmekesi murul üsna lõunastaadioni lähedal, kus poisid mängisid jalgpalli nagu harilikult. Osalesin vestluses, kuid jälgisin silmanurgast Tommyt, sest märkasin, et ta oli mängu keskpunktis. Kord pandi talle jalg taha ja ta asetas pärast püsti tõusmist palli enda ette, et see ise uuesti mängu lüüa. Kui poisid hargnesid seda oodates laiali, nägin ma, et Arthur H. – üks tema suurimaid piinajaid – seisis mõni meeter Tommyst tagapool ja hakkas teda parodeerima, kujutades oma totakas versioonis, kuidas Tommy seisab palli juures, käed puusas. Jälgisin hoolega, aga keegi ei võtnud seda kui märguannet. Kõik kindlasti nägid, sest kõigi pilgud olid pööratud Tommyle, oodates ta lööki, ning Arthur seisis otse ta selja taga –, kuid see ei pakkunud kellelegi huvi. Tommy lennutas palli üle muru, mäng jätkus ja Arthur H. ei üritanud enam uuesti.

Mulle meeldisid need muutused, kuid need jäid mulle mõistatuseks. Tommy töö ei olnud paranenud – tema „loovust” peeti sama kehvaks kui varem. Ma mõistsin, et märatsushoogude lõppemisest oli palju abi, aga raskem oli näpuga näidata, mis etendas otsustavat osa. Midagi oli muutunud Tommys endas – tema käitumises, selles, kuidas ta vaatas inimestele otsa ja rääkis oma avameelsel, heasüdamlikul viisil – see erines varasemast ning oli omakorda muutnud kaaslaste suhtumist temasse. Aga mis selle esile kutsus, ei olnud mulle selge.

Olin nõutu ja otsustasin teda pinnida, kui saame järgmine kord segamatult kõnelda. Juhus tuli õige pea, kui seisin lõunasöögi sabas ja märkasin teda mõni koht eespool.

See võib kõlada kummaliselt, aga Hailshamis oli lõunasöögisaba üks paremaid kohti neljasilmavestluseks. Kuidagi oli see tingitud suure saali akustikast; üldise sumina ja kõrge lae tõttu võis olla päris kindel, et kui räägiti tasa, seisti teineteise ligidal ja jälgiti, et naabrid oleksid süvenenud oma jutuajamisse, ei kuulnud keegi teie juttu pealt. Igal juhul ei olnud meid valikuvõimalustega hellitatud. „Vaiksed” kohad olid sageli kõige halvemad, sest peaaegu alati möödus keegi kuuldekaugusel. Ja niipea, kui paistis, et püütakse salajutu rääkimiseks kuhugi hiilida, näis kogu maja seda mõne minuti pärast teadvat ja teile ei antud mingit võimalust.

Seepärast kutsusin Tommy käeviipega enda juurde, kui nägin teda mõne inimese võrra eespool seisvat – reegel oli, et sabas ettepoole minna ei tohtinud, aga tahapoole küll. Ta tuli rõõmsa naeratusega minu juurde ja me seisime hetke koos, lausumata eriti midagi – mitte kohmetusest, vaid me ootasime, et hääbuks huvi, mida võis tekitada Tommy tahapoole minek. Siis ütlesin talle:

„Sa paistad viimasel ajal palju rõõmsamana, Tommy. Su käsi käib vist hulga paremini.”

„Sina paned iga asja tähele, Kath.” Ta ütles seda täiesti ilma sarkasmita. „Jah, kõik on hästi. Mul läheb täitsa hästi.”

„Mis juhtus? Kas leidsid jumala või midagi niisugust?”

„Jumala?” Tommy sattus hetkeks segadusse. Siis puhkes ta naerma ja ütles: „Saan aru. Sa räägid sellest, et ma… ei vihasta enam nii väga?”

„Mitte ainult seda. Sa oled muutnud olukordi enda ümber. Ma olen silma peal hoidnud. Sellepärast ma küsingi.”

Tommy kehitas õlgu. „Küllap ma olen veidi täiskasvanumaks saanud. Ja kõik teised arvatavasti ka. Ei saa kogu aeg üht jama ajada. Tüütab ära.”

Ma ei lausunud midagi, kuid vaatasin talle silma, kuni ta jälle korraks naeratas ja sõnas: „Kath, sa oled kole uudishimulik. Olgu, ma arvan, et on üks põhjus. Midagi juhtus. Kui tahad, siis räägin sulle.”

„Lase käia.”

„Ma kõnelen sulle, Kath, aga ära levita seda juttu, ole hea. Paari kuu eest oli mul jutuajamine preili Lucyga. Pärast seda tundsin end palju paremini. Seda on raske seletada. Aga ta ütles midagi ja kõik hakkas tunduma hoopis parem.”

„Mida ta ütles?”

„Noh… See kõlab ehk imelikult. Mulle küll tundus algul imelik. Ta ütles, et kui ma ei taha olla loov, kui see ei tõmba mind, siis pole sellest midagi. Selles ei ole midagi halba, ütles ta.”

„Seda ta ütleski sulle?”

Tommy noogutas, aga ma pöördusin juba kõrvale.

„See on mula, Tommy. Kui sa tahad nõmedaid mänge mängida, siis mul pole selleks huvi.”

Ma oli tõesti kuri, sest arvasin, et ta luiskab mulle olukorras, kus väärisin tema usaldust. Märkasin üht tüdrukut minust veidi tagapool sabas seismas ja läksin tema juurde, jättes Tommy üksi seisma. Ma nägin, et ta hämmeldus, aga pärast mitut kuud tema pärast muretsemist tundsin end reedetuna ega hoolinud sellest, mis tunne temal on. Lobisesin sõbratariga – see oli vist Matilda – hästi rõõmsalt ega vaadanud sabasseismise lõpuni peaaegu üldse tema poole.

Aga kui läksin taldrikuga laudade poole, tuli Tommy mu selja taha ja ütles ruttu:

„Kath, ma ei tahtnud sind ninapidi vedada, kui sa seda arvad. Nii juhtus tõepoolest. Ma räägin sulle sellest, kui annad mulle natukegi võimalust.”

„Ära plära, Tommy.”

„Kath, ma räägin sulle sellest. Olen pärast lõunasööki all tiigi juures. Kui tuled sinna, siis räägin sulle.”

Saatsin talle etteheitva pilgu ja sammusin minema, kuid hakkasin vist kaaluma võimalust, et ta ei mõelnudki preili Lucy lugu välja. Ja kui istusin koos sõbrannadega lauda, nuputasin juba, kuidas saaksin pärast tiigi äärde hiilida, äratamata kõigis uudishimu.