Читать книгу Häda mehega triibulises ülikonnas - Kelly Hunter - Страница 5

„Preili Fletcher?” küsis vanaldane kortsus uksehoidja, kellel oli seljas kahkjas tuunika ja peas turban.

Mia noogutas ja pööras pilgu üles, silmitsedes lagunenud hotelli enda ees. Majesteetlikud marmorsambad, pudenev kipskrohv. Suurejooneline marmortrepp oli aja jooksul treppi mööda käinud jalgade mõjul tuhmiks muutunud.

Räsitud ja rohtu kasvanud aia segadik…

„Tere tulemast Oriendi Pärlisse – Penangi!” lausus mees suurejooneliselt. „Ja koloniaalse Georgetowni läiklevasse südamesse – hotelli Cornwallis.”

Hotell asus tõesti saare koloniaalosa südames, sel oli mingi mulluste aegade kulunud võlu, aga kas just läiklev…? Mia heitis uksehoidjale juhmi pilgu.

„Ma tean, mida te mõtlete,” sõnas mees. „Hotell on vana ja vajab kõvasti remonti. Aga kuuskümmend aastat tagasi, kui mina siin tööle hakkasin, oli hotell nii kuulus, et seda käidi kaugelt vaatamas.”

„Ma usun teid.”

Rajah’ – nii võis lugeda diskreetselt nimesildilt – nägu lõi särama. „See aeg võib tagasi tulla,” ütles ta. „Armastus suudab kõike.”

Armastus ja hulk raha.

„Niipea, kui needus on murtud.”

„Kas siin on mingi needus?”

„Muidugi. Kuidas muidu sai hotell nii ära laguneda?”

„Aastaid hooletusse jäetud?”

„Seda ka,” vastas mees. „Ma teatan härra Ethanile teie saabumisest. Ta on teid oodanud. Me kõik oleme.” Rajah lükkas ukse neiu ees lahti. „Palun, preili Fletcher.”

„Mia,” sõnas kõnetatu, imestades nüüd mõningase hilinemisega, kuidas mees teadis, kes ta on.

„Preili Mia,” sõnas mees vanade silmade särades. „Tere tulemast koju.”