Читать книгу Häda mehega triibulises ülikonnas - Kelly Hunter - Страница 6

See polnud kodu.

See hotell polnud kunagi olnud Mia kodu, ükskõik millele uksehoidja poleks vihjanud. Ta oli üles kasvanud Sydneys ja seal ka koolis käinud. Ta elas seal… klantsitud eliitkorteris, kust avanes vaade Harbour Bridge’ile. Ta valis korteri suurejooneliste sadamavaadete pärast, lisaks asus see kahe tänavavahe kaugusel Fletcheri korporatsiooni peakorterist, kus Mia veetis suurema osa ajast. See oli tema kodu. Mitte allakäinud koloniaalhotell linnas, mis asus poole maailma kaugusel tema kodust.

Kuigi selle oli talle äsja pärandanud ema, kellest ta midagi ei teadnud.

Vana uksehoidja ootas neiu sisenemist, silmad heatahtlikud ja külalislahked. Kodu või mitte, aga nüüd kuulus see koht Miale ja ta pidi oma kohust täitma.

Mia oli Richard Fletcheri tütar – tema ainus laps – ja märkimisväärse varanduse pärija. Ta teadis oma kohustusi.

Ta suudab seda teha. Suudab.

Kui raske on astuda ellu, millest ta midagi ei tea?

Raske.

Aga Mia oli ka sellega harjunud. Mia naeratas kiiresti Rajah’le, hingas sügavalt sisse, ajas selja sirgeks ja astus sisse.

Mia oli oma ema koopia. Samasugune peen kehaehitus ja painavalt võluv nägu nagu Lilyl.

Ethan Hamilton seisis laia trepi ülemisel mademel ja vaatas naist, kelle Rajah sisse juhatas. Ta oli rahul, et saab oma asukoha eelise ära kasutada ja teda ei nähta, ning jälgis, kuidas naine uudishimulikult fuajeed uuris, tõstis siis pilgu üles nagu kõik, kes siia majja sisenesid, ja silmitses laest alla rippuvat antiikset kandelaabrit. Selle kuus tuhat käsitsi lihvitud kristallripatsit olid uhked, ehkki lühter polnud aastaid tuledes säranud. Naise huuled kaardusid, ta naeratus oli pigem imetleva lapse kui kalkuleeriva pärijanna oma ja Ethan tundis, kuidas ta süda hakkas värisema.

Ta vaatas, kuidas hotelli vanaldane administraator kiirustas Miat tervitama. Kui Lily tütar sirutas tervituseks käe, haaras Ayah sellest kinni ja surus käe oma kortsulise põse vastu. Seda polnud Mia oodanud ja see ei meeldinud talle, kuigi ta varjas oma ebamugavust üsna hästi. Ayah ütles midagi ja Mia raputas pead, näol veidi nukker ilme. Vastus oli ei, mida ka poleks küsitud. Naine tõmbas käe ära, lükkas õlgadeni ulatavate säravate tumedate juuste pahmaka kõrva taha ja vaatas uuesti ringi.

„Kas ta märkab, milline meistritöö on roosipuust välja lõigatud keeruka mustriga rinnatis, mis piirab laia paraadtreppi? Kas näeb kulunud Pärsia vaiba all vaimustavaid marmorastmeid? Kas mõistab selle hoone maagiat?” mõtles mees. „Või tajub ainult väsimust ja allakäiku?”

Mia vaatas Ethanile otsa.

Pärast pikka pausi hakkas ta trepist üles tulema. Mees oleks pidanud tervituseks allapoole astuma ja käituma džentelmenina, mitte kujuna, aga naise üksainus pilk sundis kõik unustama. Kui Mia jõudis Ethani juurde, sirutas ta käe ette ja naeratas ettevaatlikult ning neutraalselt.

„Härra Hamilton,” ütles ta. „Mina olen Mia Fletcher.”

„Tean.” Mees võttis naise väikese sooja käe ja pingutas kõvasti, et tagasi suruda kirepalangut, mis läbis teda nagu noatera. Sellist asja oli ka varem juhtunud ja ta püüdis end kontrolli all hoida. Ta lasi naise käe järsult lahti – põrgusse viisakus –, aga mälestus puudutusest jäi püsima.

„Kust te teate, kes ma olen?” küsis naine. „Kust Rajah teab?”

„Te olete oma ema moodi.” Välja arvatud silmad. Lilyl olid suured soojad pruunid silmad. Tütrel aga hallid nagu talvine taevas. Jahedad ettevaatlikud silmad kaalusid ja hindasid meest hoolikalt, see oleks mehele meeldinud, kui silmad poleks just teda lahanud. Isa silmad, mõtles Ethan, meenutades ähmaselt ranget tumedajuukselist vesihallide silmadega meest. Sellepärast olidki Mia silmad nii tuttavad.

„Te pole näinud ühtegi pilti temast, eks ole?”

„Ei.” Painavalt hallid silmad muutusid tumedamaks. „Härra Hamilton, ma tean oma emast väga vähe. Kolm päeva tagasi, enne teie juriskonsultandi telefonikõnet, oleksin ma öelnud, et mu ema oli orb, kes abiellus isaga, sünnitas minu ja suri varsti pärast seda.”

„Te arvasite, et ta on surnud?” Ethan oli vapustatud.

„Nüüd räägib isa, et ema jättis meid pärast minu sündi maha. Ta oli armunud teisesse mehesse. See oli leskmees, kellel oli väike poeg.”

Ethan noogutas.

„See poeg olete teie, eks?”

„Jah.” Sellele polnud midagi lisada.

Mia tõmbas pea õlgade vahele, justkui püüdes lööki tõrjuda. „Ma olen mõelnud… kas ta jäi teie… ja teie isa juurde?”

„Jah,” vastas mees vaikselt, kujutledes mingil määral mõtteid, mis võisid naise peast läbi käia. „Ta suri mu isa käte vahel kuus päeva tagasi.”

Mia noogutas ja vaatas kõrvale, justkui oleks tal valus vestluskaaslasele silma vaadata. „Minu kaastunne kaotuse puhul.”

Ethani kaotuse. Mitte Mia oma. „See on kõik?”

Naine kergitas vaevumärgatavalt õlgu, väljendades sellega pigem segadust kui ükskõiksust. „Ma ei tunne teid. Ma pole kordagi kohtunud oma emaga. Ma ei tea, miks ta ei püüdnud minuga kordagi ühendust võtta, ma ei tea ka seda, miks ta jättis mulle selle hotelli.” Naine silmitses kandelaabrit. „Mul pole aimugi, mida sellega ette võtta.”

„See on täielikult teie otsustada,” sõnas Ethan, püüdes end mitte lasta naise ebakindlusest mõjutada. Kui Mia tahab hotelli restaureerida, siis ta aitab naist. Kui tahab selle maani maha põletada või lausa maha müüa, ka siis aitab Ethan teda. Ta oli seda Lilyle lubanud. „Ma panin teie jaoks kokku hotelli viimase kolme aasta finantsaruanded.” Ta osutas tüsedale mustale mapile, mis asus sealsamas laual. „Hotell on kahjumis, on alati olnud. Hotelli ja selle all oleva maa hinna leiate tagantpoolt.”

„Arvatavasti pole teil käepärast mingeid renoveerimiskalkulatsioone?” küsis Mia pärast väikest pausi.

„Kõik on olemas. Võib-olla soovite maha istuda, enne kui hakkate paberitega tegelema. Juua klaasi jäävett ja võtta lehvik.”

„Oh,” naeratas naine kuivalt. „Nii palju.”

„Te peate kõik kalkulatsioonid ja hinnad ise üle vaatama, aga üldiselt on need usaldusväärsed. Ma leppisin kokku, et kohtume juriskonsultiga homme keskpäeval ja loeme teie ema testamendi läbi. Mina olen testamendi täitja. Mingeid üllatusi pole oodata. Hotell kuulub teile ja sellel pole võlgasid. Testamendis on mõned väikesed rahalised annakud hotelli töötajatele. See on kõik.”

Mia hingas sügavalt sisse ja siis aeglaselt välja.

„Võib-olla soovite kohtumisaega muuta?”

„Ei,” vastas naine nõrgalt. „Keskpäev sobib hästi.”

Ethan noogutas. „Hotelli töötajad seadsid teie jaoks sviidi valmis. Ka ülemise korruse põhjatiib on olemas. Seda pole küll aastaid kasutatud, aga kui te jääte pikemaks, siis ehk tahate seal olla.” Mees ei teadnud, kuidas öelda vähegi viisakalt seda, mida ta nüüd öelda tahtis, ja otsustas mitte keerutada. „Teie vanemad elasid seal.”

„Sviit tundub mugav,” vastas Mia viisakalt. „Tänan, et olete kõik ära korraldanud.”

Nüüd jäi Ethanil teha vaid viimane pakkumine, mille vastuvõtmine polnud sugugi kindel, arvestades seda, et veel kolm päeva tagasi ei teadnud Mia kõigest mitte midagi. Aga Ethan oli andnud lubaduse. „Minu isa esitab teile küllakutse. Tema kodu asub saare teises otsas.”

Mia vaatas teda vaikides.

„Te võite alati kasutada Hamiltoni Grupile kuuluvaid ruume, kui vajate. Meie firma lipulaev on siin Georgetownis asuv hotell, kus mina töötan, aga me oleme laienenud ka Kuala Lumpuri, Singapuri, Hongkongi ja Hiinasse.” Ethanile näis, et Mia on segaduses. Justkui ei saaks ta aru, mida talle pakutakse. „Meie isaga tahaksime, et oleksite osa meie perekonnast.”

Kõik tuli liiga kiiresti. Mees teadis seda tükk aega enne mõtte väljaütlemist.

„See on teist väga suuremeelne,” vastas naine jahedalt. „Tänan, ei.”

„Ei millele?”

„Ei kõigele. Härra Hamilton, mul on perekond olemas, selline, nagu see on. Mul on piisavalt raha. Ma ei vaja mitte midagi juurde.”

„Miks te siis tulite?”

„Sest ma pidin,” napsas Mia. „Mul oli ema, kellest ma ei teadnud mitte midagi. Minu isa keeldus temast rääkimast. Äkitselt on mulle kaela langenud see räämas hotell ja ma vajan vastuseid. Öelge mulle, härra Hamilton, mida teie teeksite?”

Lilyle oleks Mia meeldinud. Ethan naeratas mõtte peale. „Rääkige mu isaga. Tema oskab teie küsimustele vastata.”

„Ei!” Mia hingas sügavalt sisse, justkui püüdes end maha rahustada. „Praegu on mu hinges põlgus teie isa vastu, ükskõik kas see on õige või vale. Ma hindan tema külalislahkust, kahjuks ei tulnud see kakskümmend neli aastat tagasi, aga praegu ei soovi ma seda. Ma leian vastused ise.”

„Need ei pruugi teile meeldida,” hoiatas mees.

Naine vastas talle mõru naeratusega. „Ma tean.”

Esimene kohtumine Ethan Hamiltoniga oleks võinud kulgeda paremini, mõtles Mia, seistes hotellitoas, kohver kõrval maas. Ta oli valmistunud tasakaalukaks või vähemasti viisakaks ärikohtumiseks. Aga Ethani sihvakas kaunis keha ja öömustad silmad olid ta hüpnotiseerinud ning mehe puudutus oli ta nii tasakaalust välja viinud, et tal oli raskusi oma nime meenutamisega, rääkimata sellest, et ta ei teadnud, kuidas käituda.

Kui Ethan mainis, et Mia sarnaneb oma emaga, läks naine kaitsesse. Kui mees ilmutas külalislahkust ja pakkus perekonda, muutus okkaliseks. Tundeliseks. Kuigi leidis, et selleks oli põhjust.

Viimase kolme päeva jooksul oli Mia püüdnud toibuda teatest, et ema polnudki kõik need aastad surnud. Ta oli elus, elas kõik need kakskümmend neli aastat hästi ega võtnud temaga mitte kordagi ühendust, mitte ainsatki korda. Kui Mia tundis valu, siis sellepärast.

Oma emast ei teadnud ta mitte midagi. Hotelliärist polnud tal aimugi. Penangist teadis vaid marginaalseid fakte. Ta oli väsinud, segaduses ja mitte omas keskkonnas.

Ehk sellepärast ta ei suutnudki Ethan Hamiltoni käepigistust unustada.

Mia ohkas ja libistas käega selja tagant üle kaela, vaatas ruumis ringi ja ohkas uuesti. Peenelt krohvitud viieteistkümne jala kõrgusel asuv lagi oli aja jooksul pragunenud ja pudenes, roostes veetorud jooksid piki kahte seina üles, nende kõrval oli väga loominguliselt pandud elektrijuhe. Keegi oli tahtnud seinale panna lambi, õigemini viis lampi, aga polnud oma tööd lõpule viinud, arvas ta, kui vaatas seinast välja ulatuvaid elektrijuhtmete puntraid. Too isik oli jätnud asja pooleli ja loobunud.

Eeskujulikult üles tehtud laia voodi linad olid paberõhukesed, voodikate, mida kaunistasid tikitud kirsiõite motiivid, oli luitunud. Aga antiikne pronkslamp väikesel poolringikujulisel öökapil voodi kõrval oli imetlusväärne ning peegliraami võis pidada renessansiaja valesse kohta sattunud meistriteoseks.

Vannituba oli tõeliselt judisema panev: käterätid olid hallid, vann nii ebameeldivalt pruunikat tooni, et Mia poleks mitte mingi hinna eest nõus sinna sisse minema.

Vanni äärel oli paksus kristallvaasis üksik orhidee.

See ajas naerma. Koha ekstravagantsus ja tohutu potentsiaal. Kui välja jätta asjaolu, et hotelli renoveerimine polnud mõistlik lahendus, vähemalt mitte rahalises mõttes. Selle mõistmiseks polnud tarvis Ethani arve ja kalkulatsioone täis paksu musta mappi. Ent Mia sulges silmad ja lasi end unistustel edasi kanda.

Sellest saaks tema projekt, see poleks isa poolt soetatud hingetu vara.

Ainult tema oma.

Hetke pärast katkestas unistamise järsk koputus uksele. Jumal tänatud, see polnud torumees, keegi oli ukse taga. Mia väljus vannitoast ja sammus läbi naeruväärselt suure ruumi, meenutades kunstitunde, kus räägiti täiuslikest proportsioonidest, perspektiivist ja ruumilisest illusioonist.

Aga praegu polnud tegu meelepettega. See ruum lihtsalt tekitas mõttelennu, mis ei kadunud, ükskõik kui ratsionaalne Mia ei püüdnud olla. Ta vangutas pead ja avas toa ukse.

„Härra Ethan ütles, et laseksime teil puhata,” sõnas Rajah, ikka veel turbanis ja tuunikas. „Aga Ayah tahtis küsida, kas te tunnete end mugavalt. Kõige raskem on otsustada, kelle käsule alluda.”

Mia surus naeratuse tagasi. „Ja mida te otsustasite?”

„Ma pole härra Ethaniga abielus.”

„Ahaa,” sõnas Mia ja esitas ühe küsimuse, sest ei suutnud oma uudishimu maha suruda. „Kas härra Ethan on kellegagi abielus?”

„Ei, preili Mia. Tema truudusetu abikaasa on surnud. Ta suri oma pahelise armukese käte vahel, umbes kahesaja jardi kaugusel sellest kohast.”

Hea küll, siis on kõik teada.

„Kahjuks kummitab ta teda ikka veel.”

„Kujutan ette. Hmm… te vist tahtsite öelda, et mälestus abikaasast painab Ethanit, kas pole? Mitte tõeline kummitus?”

„Hotellis pole tema kuju kunagi nähtud. Ta on merega seotud.”

Oh, väga hea. Alice Imedemaal pole selle kohaga kuidagi seotud. „Kas see tähendab, et hotellil on ligipääs rannale?”

„Muidugi. Meil on oma rand. Kas te seda rõdult ei märganud?”

„Kas mul on rõdu?” Mia vaatas ringi. Toa ühte seina piirasid kolm puitraamis akent, kust avanes vaade elavale ja askeldavale linnale. Vastasseina taga, kus seisis Rajah, oli koridor. Ruumi kolmandas seinas olev uks viis vannituppa. Neljandat seina katsid puidust seinapaneelid. Aga rõdu…

„Elutoast,” sõnas mees, astus läbi ruumi ja lükkas kaks puittahvlit kõrvale, siis veel kaks ja veel, kuni kogu sein oli kõrvale lükatud ja Miale avanes päikeseküllane elutuba, mis oli magamistoast isegi suurem. Sealt avanes tõepoolest vaade rõdule, kitsale liivasele rannaribale ja väinale, mille taga oli Butterworth ja selle tagune.

„Ohoo.”

„Muidugi,” ütles Rajah. „Hotellil Cornwallis on suurepärane asukoht ja erilised vaated.”

Kui Mia siia kauemaks jääb, vajab ta kõnekunsti tunde hoolimata sellest, et inglise keel on ta emakeel. Ta astus elutuppa, täis valgust ja avarust, merelõhna ja meretuule puhangut, mis akendest sisse tulvas. „Ütle mulle, Rajah, kui kaua sa oled siin töötanud?”

„Kuuskümmend kolm suurepärast aastat, preili Mia.”

„Ja Ayah?”

„Kuuskümmend üks aastat.”

„Kui palju inimesi siin üldse töötab?”

„Kümme, viimasel ajal.”

Personali tuumik, kui sedagi. „Ja kui palju oli hotelli parimatel päevadel?”

„Seitsekümmend, sealhulgas elevandipidajad.”

„Ega meil… oh… ega meil ole praegu ühtegi elevanti?”

„Ei, preili Mia. Teie kadunud vanaisa, härra Fletcher seenior, saatis nad 1959. aastal loomaaeda.”

„Oh, väga hea.” Mu jumal. „Ma ei tea, Rajah, kas sa saad mind aidata, aga ma tahaksin saada vanu fotosid hotellist. Kas sa tuleksid koos Ayah’ga umbes poole tunni pärast siia, et pisut vestelda. Ma tahan teada, kuidas seda hotelli juhitakse. Kes mida teeb ja millal. Kes on praegused kliendid. Kes olid varem.” Mia naeratas, nähes, et vana mees paisus uhkusest ja millestki, mis näis lootusena. „Sulle vist meeldiks, kui see koht saaks tagasi oma endise hiilguse, kas pole?”

Rajah naeratas leebelt. „Kas teie siis ei tahaks?”

Järgmise päeva hommikupoolikuks teadis Mia kõige halvemat. Hotell oli kuulunud ta isa perekonnale üle saja aasta ja viimased viiskümmend aastat oli toimunud selle aeglane allakäik. Umbes kakskümmend viis aastat tagasi hakkas isa seda ellu äratama, aga Rajah’ sõnul kaotas ta südame. Siis, kui kaotas Lily. Viimaseid sõnu ei öeldud välja, aga Mia mõistis seda.

Mia sünni järel kinkis isa hotelli Lilyle ja läks elama Austraaliasse, võttes Mia endaga kaasa. Nüüd andis Lily hotelli tütrele, andes selle ka isale tagasi. Võlg oli tasutud. Mitte midagi enamat. Mia jaoks polnud see mitte midagi enamat kui kaja elust, mida ta ei tundnud. Ainult äri. Aga ta jätkas unistamist… kuidas võiks olla siis, kui ta ei sukelduks uuesti Fletcheri korporatsiooni äritegevusse. Mitte ükski mees polnud teda endale võitnud, mitte mingi kirg – muusika, kunst või soov valida mingit teist teed – polnud teda kõrvale kallutanud isa poolt määratud teelt. Talle oli alati meeldinud suure äriga seotud risk.

Aga see vana hotell… Soov oma emast rohkem teada saada… Need asjad kallutasid ta ohtlikult kõrvale ainsalt teelt, mida tundis.

Ja soov jääda siia veel veidikeseks.

Ta isa oleks leidnud sobiva lahenduse. Ta oleks oma rahuliku pehme häälega öelnud ühe muserdavalt lõikava lause, mis justkui nüliks naha maha. Isa ei lubanud endale selliseid sõnu sageli ja inimesed olid nii targad, et ei tõuganud teda tagant, aga kui Mia jääb siia kauemaks… ning ütleb isale, et tahab seda hotelli restaureerida ja ise juhtida… Jah, isa leiaks terava vastulause.

Võib-olla teab ta rohkem pärast seda, kui on ema testamenti lugenud. Ehk setitab see veidi mõtteid.

Alati peab lootma.

Kui Ethan ja juriskonsult keskpäeval Mia sviidi uksele koputasid, oli ta kohtumiseks valmis. Ta oli riietunud hoolikalt, tal oli seljas helesinine puuvillane T-särk, jalas beežid püksid ja sandaalid. Ta ei näinud välja nagu rikka mehe hellitatud tütar. Ka ei näinud ta välja nagu heidutav ärinaine, kes võib hambaid murda, jahtides kasumit ja positiivset bilanssi. Praegu polnud tarvis kumbagi olla. Ta võis olla lihtsalt Mia.

See oli tõeliselt vabastav.

„Härra Hamilton.”

Ethani huuled kaardusid. „Preili Fletcher.” Mees tutvustas Miat oma juriskonsultandile Bruce Tanile, kes noogutas ja sirutas käe.

Mia surus seda. Mehe käsi oli sama väike nagu naise enda oma, ta käepigistus oli sõbralik ning silmad soojad ja uudishimulikud. Mees meeldis Miale just sellepärast, et ta ei varjanud oma tundeid. „Ni hao,” sõnas naine. Kui ta oli sõnastikust õigesti aru saanud, siis tähendas see „tere”.

Ethani silmad tõmbusid pilukile. „Ma ei teadnud, et sa räägid mandariini keelt.”

„See oli minu esimene sõna.” Mia naeratas Ethanile ja Bruce Tanile. „Kui sa homme tagasi tuled, kuuled juba teist sõna.”

„Milleks oodata?” küsis Bruce Tan kavala naeratusega. „Xie, xie, preili Fletcher. See tähendab „tänan”. Paljud meie maad külastavad inimesed ei õpi mitte ühtegi sõna ära. Kas kavatsete Penangi kauemaks jääda?”

Hea küsimus. „Kui täiesti aus olla, siis pole mul aimugi. Plaanid võivad iga hetk muutuda. See kõik on mind rivist välja löönud. Tavaliselt olen ma rohkem…”

„Keskendunud?” küsis Ethan kerge naeratusega.

„Selgema sihiga,” pareeris Mia. „Keskendumine pole tavaliselt probleem, kui ma tean, mida tahan.” Ta astus sammu tagasi ja viipas mehed sisse. „Astuge edasi. Ma seadsin end sisse elutoas.”

Bruce Tan sisenes kohe, aga Ethan heitis toale kummalise otsiva pilgu, enne kui edasi tuli.

Mia pani Bruce’i istuma suurde tugitooli, ilmutades sellega austust, ise aga istus juriskonsultandist vasakule, Ethanile pakkus ta istet oma vasakul käel – nii sai advokaat kõnelda mõlemaga korraga, ilma et oleks pidanud end siia-sinna keerama. Ethani antud finantsaruanded lebasid sealsamas laual. Madalal kapil seisid veekarahvin ja alkohoolsete jookide pudelite rida, mille kõrval olid mõned klaasid.

„Kas sind alahindavad paljud inimesed?” küsis Ethan vaikselt, kui istus naise kõrvale.

„Kõik.” Mia kehitas õlgu. Inimeste õige paigutamine laua äärde oli üsna väike asi, aga kohtumised sujusid märksa paremini, kui ka väikestele asjadele pöörati tähelepanu. „Selle põhjuseks on mu hästi juhitud noorus.”

Mia kuulas vaikides notarit, kes luges ette ema testamendi. Kõik oli selge, nagu Ethan oli öelnud. Ta kuulas ja mõtles sellest vanast hotellist kui äriprojektist, aga osa temast protestis niisuguse mõtteviisi vastu, pidades hotelli millekski palju enamaks.

Kui notar kõnelemise lõpuks lõpetas, saabus vaikus. Nüüd oli Mia kord.

„Ethan andis mulle hotelli viimase kolme aasta finantsaruanded,” sõnas ta, tõmmates paberid endale lähemale. „Hotell on olnud igal aastal üsna suures kahjumis, aga selle peale pole võetud laenu ja sel pole mingeid võlgu.” Ta pööras pilgu notarilt Ethanile. „Kes siia raha sisse pani?”

„Lily tervis halvenes,” vastas Ethan napilt. „Polnud vaja, et ta muretseks hotelli pärast, ka poleks ta nõustunud minu isalt rahalist abi vastu võtma.”

„Sina tasusid võlad?”

Mees noogutas.

„Sel juhul võid oma raha hotelli näol tagasi nõuda.”

„Ei.” Mehe lõug tõmbus jäigaks. „Sa ei saa aru. Sina kuulsid minu isast, oma emast ja minust alles kolm päeva tagasi. Mina tean sind sestpeale, kui olin kuuene. Hotell on sinu oma. See on alati kuulunud sulle. Selline oli Lily soov.”

Kui Mia adus sõnade mõtet, jäi ta sõnatult istuma. Seda polnud ta oodanud. Ta ei teadnud, mida teha. „Tänan teid, härra Tan,” sõnas ta lõpuks. „Ma arvan, et me Ethaniga läheme nüüd ise edasi.”

„Oli rõõm teiega kohtuda, preili Fletcher. Loodetavasti naudite oma viibimist Penangis. Saadan dokumendid kulleriga.” Notar tõusis, noogutas Ethanile ja lahkus.

Seejärel tekkis pingeline vaikus. Kokkusaamise äripool oli lõpule jõudnud. Miat valdasid tunded, need rullusid ta ümber lainetena, mida ta ei suutnud kontrollida. Viha, kaotusevalu, segadus…

Lootus.

„Ma mõistan, et sul pole olnud õieti aega kõike kaaluda, aga oled sa siiski jõudnud mõelda, mida hotelliga peale hakata?” küsis Ethan lõpuks.

Mia teadis, et mõte on hullumeelne, aga see ei kadunud peast. Ehk oli aeg see valjusti välja öelda. „Mul tekkis hotelli restaureerimise mõte.”

„Kas sa arve oled vaadanud?”

„Jah.”

„Julge mõte.”

„Rumal,” parandas Mia meest. „Lase käia, ütle see välja. Kui vaadata hotelli ärilisest vaatevinklist, siis peaksin päästma selle osa sisustusest, mida päästa annab, ja hoone seejärel maa hinnaga maha müüma. Aga asi on selles, et ma näen seda maja oma silme ees,” ütles Mia vaikselt. „Ükskõik kuhu ma ei vaataks, näen, milline see vana hotell peaks olema.”

„Mida su isa ütleb, kui otsustad selle restaureerida?”

„Ma ei tea.” Mia tõusis, astus rõdule ja jäi silmitsema lahte. Isa polnud tahtnud, et ta siia tuleks. Ta oli soovitanud anda asjaajamine advokaatide kätte ja hotell maha müüa. Aga sel korral oli Mia isa ettepanekut eiranud. Ta vajas vastuseid, vajas hädasti. Ta otsustas need leida. „Ma arvan, et saan selle teada.”

Vaade oli uhke, aga mitte see ei köitnud Mia tähelepanu. Ethan köitis. Mia vaatas vaikides, kuidas mees astus madala kapi juurde, võttis kaks klaasi, valas neisse tubli sortsu viskit ja tõi rõdule.

„Ole hea. Sellest on abi.”

Mia võttis klaasi, mille mees ulatas, ega olnud mingil moel valmis selleks, mida ta tundis samal hetkel, kui nende sõrmeotsad kohtusid – see oli ootamatu kuumalaine, mis läbis kogu keha. Sama tundis ta eile, kui kätles mehega. Mia püüdis endale kinnitada, et see on vaid kuumast, väsimusest ja kurnatusest, lihtsalt ta keha vajab puhkust ja pärast korralikku öist und tunneb ta end normaalselt ka siis, kui Ethan Hamilton teda puudutab.

Ta oli eksinud.

Mia oli oodanud aastaid, et mõne mehe puudutus tekitaks temas sellise kiire kirehoo. Jah, nüüd ta tundis seda.

Mehe vastu, kelle isaga ema oli ära jooksnud.

Armas jumal… palun! Ainult mitte tema!

Mis sellest, et Ethan oli pikk, tumedate juuste ja erakordselt hea kehaehitusega. Kena pakend ei saa Miat meelitada, mitte kunagi polnud saanud.