Читать книгу Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist - Kerli Nõu - Страница 2

9.–20. detsember 2008

Mis mõttes on võimalik, et sulle ei saa kümme päeva helistada? Kümme? Antarktikasse lähed või?” pinnivad umbusklikud kliendid. Kinnitusest üksinda ei piisa, seletust ja aru tuleb anda pikemalt.

„Põnev! Ei teadnudki, et sinna tavalisi turiste tassitakse. Räägi lähemalt!” Mahajääjaid huvitavad kõik valdkonnad alates logistikast, rahast ja lõpetades reisikavaga. Detsembri teisel nädalal, lõuna-poolkera suveperioodil on aga Ushuaiasse, Lõuna-Ameerika mandri tipus asuva saarekese hotellifuajeesse kogunenud sadakonna inimesega teistmoodi lood. Sinise kaelapaela külge kinnitatud nimesiltidelt kaasreisija päritolumaa välja selgitatud, küsitakse üksteiselt 90 protsendi ulatuses sama soojendusküsimus: miks just Antarktika? Statistiline tõde motivatsioonikimbust selgub õige pea. Mõne tunni pärast on Vene jäälõhkuja Ljubov Orlova kinosaali sinised pöördtoolid rahvast tulvil. Ülienergiline ekspeditsiooniliider Cheli Larsen, kelle huumorisoon annab silmad ette mis tahes New Yorgi koomikule, küsib nõudlikul häälel: „Kui paljude siinolijate jaoks tähendab randumine Antakrika sadamas oma jalaga puudutatud seitsmendat kontinenti?” Kätemeri varjab sekunditeks viienda deki kinosaali lae. Ometi ei ole viimase linnukese kirja saamine kõigi jaoks eesmärk omaette.

Lõunalauas istub minu kõrval turbaniga hindu. Kõikidest maailma riikidest on tal veel külastamata jäänud vaid paarkümmend. Tema oli üks käetõstjatest. Teen enda arvates nalja ja küsin, kas nüüd, kus tõepoolest kõik nähtud saab, on Richard Brandsoni kosmoselennule koht broneeritud. „Olen järjekorras kümnes. Ootan põnevusega.” Niipalju siis naljast.

Oli ka neid, kelle käed alla jäid. 28aastane Taani medõde otsustas Amudsen-Scotti võistlustandrit väisata loodussaadete ajendil. Kui juba Argentiinasse tulla, miks mitte siis möödaminnes ka juba Antaktikasse põigata? 40. pulma-aastapäeva tähistav abielupaar Lõuna-Aafrika Vabariigist tuli aga teoks tegema naispoole lapsepõlveunistust – näha sedasama oma silmaga, mida Discovery kanali filmimees.

Mida Antaktikal näha saab? Albatrosse, pingviine, vaalu ja hülgeid. Lisaks tuleb kuulata helget kõrvulukustavat vaikust. Tunnetada lummavalt liikumatuid valge vatiga kaetud ürgmägesid. Endasse ammutada maailmalõpu tunnet. Kogeda ümberringi puudumatut tsivilisatsiooni …

KIRJU KONTINGENT

Karget laadi eksootilise kogemuse järele on kätt sirutamas huvitav läbilõige turistipirukast. Meeskonna andmetel purjetab Ljubov Orloval 25 eri rahvuse esindajat. Oma osa on tulnud saama nii keskealised abielupaarid, nooremapoolsed seiklejatest üksiküritajad, pensionärid kui ka lastega pered. Nimesiltide viimasel real figureerivad valdavalt USA, Kanada, Austraalia ja Lõuna-Aafrika. Mida rohkem rahvusi, ameteid, lugusid ja taustu, seda paremaks ja värvikamaks kujuneb kruiisigurude sõnul kogu reisikogemus. Oma panuse annavad suhete sõlmimisel nii kinosaal, arvukad söögikorrad suurte ühislaudade taga kui ka raamatukogu. Loengud ja filmiõhtud kaasa arvatud. Baarist ma ei räägigi.

Pärin meeskonnalt eestlaste kohta. 30. eluaastates mehaanik Vladimir nõjatub heatujuliselt valgele käsipuule laeva välisdekil ja vajub mõttesse. Pärit on ta väikesest külast Moskva lähedalt, novembrist märtsini töötab ta Antarktika kruiisilaevadel. Tüdimusest või rutiinist ei maksa isegi juttu teha – igas külastuses on midagi uut. Tuul sasib tema blondiks värvitud juukseid, kuid see umbakaudu sajal korral tööasjus maailma kõrgeimat mannert vaatamas käinud meest ei häiri. „Pole ausalt öeldes veel ühtegi ette tulnud,” tunnistab Vladimir aupaklikult eestlaste küsimuse kohta. Püüan oma erandlikust staatusest mitte tähtsaks muutuda. Lappan peas kõiki teisi mulle teadaolevaid Antarktikat külastanud eestlasi ning jõuan järeldusele, et ju olid nad lihtsalt mõnel teisel laeval. Vaevalt jõuan oma mõttega lõpule jõuda, kui Walesi päritolu geoloogi rollis meeskonnaliige James minu nimesilti vaadates hämmingusse satub: „Juba teine eestlane!” Mis? Kus? Ei lähe palju aega, kui Tallinnast pärit 60. eluaastates Paveliga tervituseks kätt surume. Beeži värvi kahtlaselt suure Hugo Bossi logoga sulejope alt paistab tumelillade triipudega fliissärk, karvase sisuga läkiläki tuule käes lehvimas, haarab mees taskust tehnika järele. „Siin me nüüd oleme. Kaks eestlast, kes Tallinnas kunagi kokkugi ei satuks, Antarktikas!” esineb tugevas vene aktsendis kruiisivälises elus telekaparandajana leiba teeniv Pavel südamlikult pidulikul toonil taskust välja võetud videokaamerale. Koos lendudega üle 6400 euro maksnud reisile tõi rännupisikuga mehe väliseesti sugulaselt saadud pärandus. „Nüüd saab kõik nähtud, igal pool käidud. Järgmine peatus on taevas!” deklameerib Pavel heatujuliselt. Elueesmärk, kauge unistus kõik seitse mannert läbi proovida, on kohe kohe kirjas!

Esimesed tunnid laevas mööduvad kiiresti. Argentiina lõunaosa saared kaovad silmist. Laine tõuseb. Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikutes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake’i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake’i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng tühi-tähi. Kajutis ringi veerevad veepudelid ja muu merejumala valitsuse alla kuuluv kraam – paar klaasi ja taldrikutevirn köögipoolel – jäävad pärast uhke klirina saatel puruks kukkumist siiski eriarvamusele.

EMOTSIOONID

Kell on seitse hommikul. Torm on läbi. Abikaasa kargab voodist püsti ja lükkab kajutikardina eest. Sillerdavast veest peegelduvad lumised, 2800–4000 meetri kõrgused kaljurahnud. „See on maailma kõige ilusam, kõige muljetavaldavam vaatepilt, mida iial näinud olen,” tunnistab muidu põhjamaalasele omaselt meeldib-ei meeldi-on kah-skaalal tundeid väjendav meeshing. Laeva ümber ujuvad pingviinid, mööduvad vaalade karjad, jahti pidavad hülged või keset ulgumerd lendavad kolmemeetrise tiivaulatusega albatrossid panevad uudishimust ja vahetust kogemusest parema foto jahil mööda dekki jooksma nii suuremate kui ka väiksemate objektiividega fotokaamera omanikud.

Fotograafiast saab kogu reisi võtmesõna. Kohvinurgas võrreldakse kaameraid, objektiive, pilte, tulemusi. Vahetatakse kontakte, et paremaid klõpse lauanaabrile läkitada. Räägitakse sellest, millise programmiga ja kuidas pilte töödelda. Veel pole toimunud ühtegi randumist, aga mõnel äkilisemal fotohuvilisel on mälukaardil juba 300 pilti. Tahes-tahtmata meenub anektoot hullumaja basseini ääres tehtud reportaažist, kus energilisemad patsiendid heas tujus sisse-välja kargavad. „Äge! Super! Ja mis veel homme saab, kui vesi ka sisse lastakse!” Ekspeditsioonijuhi sõnul on pettumus välistatud, sest erinevalt teistest ekspeditsioonidest ei tule inimesed maailma salapäraseimat mandrit uudistama konkreetse ootuste nimekirjaga. Suurima emotsioonide tulva loobki tervikpilt, elamus kui niisugune. Ta ei valeta.

Privaatsus ja maailmalõpu tunne on paar head argumenti, mis igal aastal umbes 40 000 uudistajat kõige hüljatumale mandrile 2000–30 000 eurot maksva reisipaketi kaudu kokku toovad.

Antarktika vetes kehtib ka vastavasisuline etikett – üksteise vaatevälja laevad ei trügi. Jääolude, tuulte ja tormi suhtes peavad suveperioodil umbes 20 sõitva laeva kaptenid omavahel kõnetunde aga raadio teel.

LAEVALT MANDRILE

„Mitte läheneda pingviinile rohkem kui viis meetrit. Kui teele satub pingviin, peatu ja anna teed. Ära häiri linde ega loomi. Käi tasa ja ole vagusi. Ära topi mandril olles taskusse mitte midagi, sh isegi mitte väikest kivikest. Esimese rikkumise korral hoiatus. Teise korral maadrile pääsemise keeld ja reisiraha tagasi.” Nõustume tingimustega. Olukorra tõsiduse teavustamist kinnitame vastavasisulisel blanketil allkirjaga.

„Armsad reisijad, mootoriga kummipaadid saartele minekuks on valmis!” kuulutab laeva raadio. Sooja pesu esimene kiht, teine kiht, veekindlad talveriided, müts, kindad ja kummikud … Meid ootav temperatuur kiigub miinus kolmest pluss kaheni. Raskesti etteennustatavat tuulefaktorit arvestades on riiete valik siiski täppi läinud. Antarktika, siit me tuleme! Pingiinimeri ulatub sama kaugele, kui silm seletab. Õhus tiirlevad kajakad. Kaamerad sähvivad. Tore on üle paari päeva kahe jalaga maa peal olla.

Kuuest randumiskorrast esimest võib sensatsiooni poolest võrrelda kauaoodatud esiklapsega. Keegi ei nurise isegi ninna tungiva vänge pingviiniheidete lõhna üle. Vaimustus on liiga suur. Olgugi, et jäämägi jääb jäämäeks ja pingviin pingviiniks, on igas kümne päeva jooksul planeeritud randumises isemoodi energiat. Mida rohkem lõuna poole, seda lumisem maastik ja rohkem jäämägesid. Saartevahelised merekanalid, päikesekiired ja vee sillerdamine on omaette looduspilt.

Teise randumiskorra kulminatsiooniks kujunes karge kümblus. Suurema osa uljaspeade jaoks kestis antarktiline ujumisseiklus kolmest viie sekundini. Jäämägede taustal tehtud ujumiskaadrid olid aga seda väärt, et märjaks saada. Antarktiline ujumisseiklus on osa Quarck Expeditionsi reisifirma nädalakavast. Niisamuti nagu ka õhtul laevadekil peetav väligrillipidu. Muusika, külluslik söök, külluslikult toitu, toiduküllus, hõõgvein.

MILJONIKASUMIGA SUVENIIRIPOOD

Antarktika, pingviinipoeg Lolo seiklused, tuisk ja torm, uurimisbaasid ja muu teadustöö on kohaliku elu kontekstis igapäevane ja sellega tegelikult kedagi jalust ei raba. Punane kirss valgel üllatuste tordil on hoopis brittide sisse seatud suveniiripood ja postkontor Port Lockroy. Kui siinkohal pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis britid pandi kümmekond aastat tagasi fakti ette – koristate oma kunagise uurimisbaasi kola ära või teete korda ja kasutate edasi. Odavam oli korda teha.

Ljubov Orlova kinosaal on taas rahvast täis. Nimelt peab enne randumist Briti saare meesvalitseja Rick, kuuendat aastat suveniiripoe boss, kena loengu: kes, miks, kus ja millal. Kiidab nänni ja 2009. aasta kalendrit. See sisaldab ilusaid võtted kohalikust loodusest, otse loomulikult on seal palju pingviine. „Oh, Rick, me teame küll neid kalendreid. Sina paljalt lume peal, pingviinid strateegiliste kohtade ette sätitud. Igavaks läheb juba,” ei suuda Cheli oma nalju endale hoida. Rahvas müristab naerda. Kummikud jalas, paadisõit seljatatud, jõuamegi kauaoodatud „tsivilisatsiooni” nimega Port Lockroy.

Pressin end Rickile lähemale, et temalt neli kuud kestvast maailmalõpuolekust paremat aimu saada – tähendab see ekstreemsusi, igavust, sind ja nelja noort neidu? „Igav? Oleks see vaid nii. Me oleme olnud siin poolteist kuud, mina olen selle aja jooksul läbi jõudnud lugeda pool raamatut, tüdrukud mitte ühtegi. Sajad postkaardid vajavad marke, margid omakorda templeid, siis on vaja kogu krempel kokku pakkida ja esimese ettejuhtuva laevaga Falklandi saarele saata. Sealt omakorda rändab post Suurbritanniasse, kust see juba emakese maa peal laiali pudeneb.” „Aga mõni põnevam lugu, midagi erakordset, raputavat? Ehk tuleb meelde?” pinnin edasi. Samal ajal läheneb Rickile arglikult kolmekümnendates aastates meesterahvas, külma eest professionaalselt sisse pakitud, käes tilluke, päevinäinud luitunud roosade kõrvade ning mitte vähem kulunud kehaga tilluke vatti täis topitud mängueesel. „Väga vabandan, andke andeks. Kui te ei pahanda, see eesel on mul olnud lapsepõlvest saati, nüüdseks läbi reisinud kõik seitse maailmajagu ning lugematul arvul riike. Kas ma võiksin teid koos eesliga pildistada?” „Ihii, loomulikult. Palun, siit ka erakordne näide!”

Räägime rahast. „Kuidas äri läheb? Jääte plussi või maksate peale?” Rick muheleb Tundub, nagu ei tahaks ta vastata. Numbrite asemel peab mees loengu sellest, kuidas kogu kasum taaskord baasi ülevalpidamise katlasse tagasi neelatakse. Neli inimest Antarktikas, nende transport, toit, side, ja kaks Suurbritannias, kes poe ees varustaja rolli kannavad, nõuavad ju oma osa. Ja üleüldse, elu ja äri sellistes tingimustes on riskipiiril mängimine. Sõltub ju edu või edutus eelkõige ilmast, sellest, kui palju turiste uksest sisse astub ja postkaarti tahab saata. Lõpuks võtab poepidaja julguse kokku ja avaldab ka kasuminumbri: eelmisel aastal olnud see 100 000 naela. Kulu miinus tulu andis kasumiks umbkaudu 128 000 eurot. „Ega sa nüüd kõrvaltänavasse oma äri ei plaani püsti panna?” vaatab mees kavala pilguga ümberringi kivikuhjadesse kokku kogunenud pingviinide ümber. „Jaa, minu pood tuleb ümber nurga, McDonaldsi ja bensiinijaama vahele.” Lagistame naerda ja lahkume sõpradena.

SEITSMES KONTINENT

Viimaseks randumise päevaks, kui jalg esimest korda Antarktika mandri külge kuuluvat maismaad puudutab, on esimestel päevadel reliikviana kaelas rippunud nimesildid kajutite tormikindlates sahtlites. Kõik tunnevad kõiki. Ekspeditsioonirühma eestvedajad kütavad tervituseks randa saabujaid üles. „Kõik, kelle jaoks see on seitsmes kontingent – palun hüpata, kiljuda ja rõõmu tunda. Selle poolsaare pingviinid on siin ovatsioonidega harjunud,” julgustab Cheli turiste. Kaks korda pole vaja utsitada. Kindad lendavad käest, ühel käel viis, teisel kaks sõrme püsti, poseeritakse nii enda kui ka võõraste fotosilmadele. Heledast nahast saapaid jalga sikutades tunnistab 56aastane Chicago finantskonsultant Garry vennapojale: „Nüüd on need saapad oma taldadega kõigil mandritel ära käinud!”

Hirm, et jää- või ilmastikuolud reisijaid maismaale ei lubagi, on selja taga. Tegelikkusel põhinevad õudusteooriad, kuidas halbade ilmastikuolude tõttu mõnel turismigrupil oma jalaga Antarktika mandriosa üldse puudutamata jäi, sellel korral tõeks ei saanud. Kummipaadireis triivivate jäämägede, tiigerhüljeste ja pingviinide vahel möödub rahulikumatel pööretel. „Arvan, et kui ma elu lõpuni enam mitte ühtegi pingviini ei näe, olen ka rahul,” teevad reisisellid külma maa võrdlemisi tagasihoidliku fauna üle nalja. Parimad muljed ja kõige eriskummalisemad kogemused on paljunäinud reisisellid oma elamuste kohvrisse pakkinud just kõige külmemalt, kõrgemalt ja mahajäätumalt mandrilt – Antarktikast.