Читать книгу Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist - Kerli Nõu - Страница 3
REISIKIRI
TRANS-SIBERI RONGISÕIT HIINAST LÄBI MONGOOLIA VENEMAALE
Оглавление18.05–01.06.2014
15 päevane retk läbi Venemaa kõlab põnevamalt kui sisu.
Siiraks ahhetamiseks on pilt eestlase jaoks võrdlemisi üksluine
Mäekõrgusteks vapustusteks üles köetud muljete laviin maailma kõige pikemale raudteeliinile Vladivostokist Moskvasse variseb kokku niipea, kui lõputud metsad, põllud ja kokkukukkumise äärel luitunud puulobudikud mitmendat päeva jutti vaatevälja ilmuvad. Ameeriklasi paneb kõik see ahhetusest kiljuma. Nõukogude arhitektuur, sõjaväebarakid, kolhooside-sovhooside karkassid ja Venemaale omased tänavkülad on neile täiesti uued. Eestlast aga Trans-Siberi raudtee jalust ei raba. Kui n-ö vägivaldselt reisielamust üldistada, paelub neid turiste, kes ööpäev läbi viinaklaasi taga ei sotsialiseeru, reisi sisemine ilu, võimalus pikkadeks loodusest inspireeritud sisekaemusteks. Aeg iseendaga? Nii oli vähemalt minuga.
Meie reis toimus kruiisilaeva põhimõttel toimiva luksusrongiga. Vahetevahel tegime päevaks-paariks peatuseid. Ööbisime hotellides ja käisime pikematel väljasõitudel.
Selline formaat ei ole tavapärane. Üldjuhul jääb iga rätsep oma liistude juurde: rongifirma müüb pileteid, hotellid pakuvad majutust, ekskursioone teeb keegi kolmas. Abitu turist sipleb kõige keskel omapäi. Kuna reisi planeerimine osutus suureks peavaluks, otsustasimegi puust ja punaseks valmis tehtu kasuks. Kui reklaamis lubati luksusrongi, siis tegelikkuses sõidutas meid lihtlabane Vene vagunitega Saksa reisifirma logodega liikur. Reisiseltskonnaks – üllatus-üllatus – peaasjalikult pensionieas sakslased. 19liikmelisse inglise keelt kõnelevasse rühma kuulusid hollandlased, käputäis ameeriklasi, paar belglast ja noor venelanna.
VÄLGUKIIRUSEL ARENEV PEKING
Olgugi, et minu Pekingi esmakülastusest oli möödas vaid viis aastaringi, võinuks Hiina pealinna arengut kirjeldades nähtu ette lisada vaid kaks sõna: veelgi enam. Rahvamasside, kõikvõimalikest ajastutest pärit arhitektuuri, kaubavaliku ja kultuuri poolest teeb 21,15 miljoni elanikuga suurlinn silmad ette paljudele riikidele, linnadest rääkimata.
Pekingi esmakülastajatel läheb aur enamasti Keelatud Linna, Taevatempli, Hiina müüri, Tiananmeni väljaku ja Mao Zedongi mausoleumi külastuse peale. Teisel korral on suurem tõenäosus saada kohaliku igapäevaelu lainetest läbi loksutatud. Just siis, kui kohustuslikud turismiatraktsioonid käidud-nähtud saavad, avanevad silmad kohaliku elu vastuvõtlikkuse suhtes justkui kaevuluuk. Kui linn oleks raamat, siis järsku loed sellest hoopis teisi peatükke. Tuiasin kohtades, kus turist ei käi. Sõin ja poodlesin paikades, kuhu ränduri jalg ei satu. Võrreldes võrreldamatut, on tänapäevane Peking nagu New York, aga veelgi glamuursem, modernsem, puhtam, rohelisem, külluslikum. Seda kõike küll oma agadega …
KIIRÕPPETUNNID
Kuidas Hiinas aru sain, et väliselt vahva pealispinna all on inimõigused veel vaeslapse rollis? Youtube’i ja Facebooki lehed Hiinas ei avanenud. Kuidas Pekingis ära tundsin, et olen turistikohas? Keegigi rääkis viimaks inglise keelt! Kuidas aru sain, et midagi kahtlast toimub? 40aastane soravat inglise keelt kõnelev hiinlasest „tudeng” uuris, kas olen üksi ja võiksin temaga kohvikusse minna. See on tavaline turisti petmine – hirmkallites teemajades arve kruttida ja välismaalane maksma jätta … Kuidas aru sain, et taksojuht tahtis mind haneks tõmmata? Teeskles, et sai minult valeraha. Nõudis agaralt sadat jüääni, et siis mulle juba tegelikku valeraha tagasi anda. Väljusin pooleldi autost, pistsin täiest kõrist inglise keeles abi ja tõlki karjuma. Taksojuht ehmatas kaameks. Karjus minu rahustamiseks: „Ok! Ok! Ok!,” Võttis nobedalt vastu pakutud summa, mille ta esialgu valeraha pähe ära oli põlanud, ja käratas: „Fuck you!”. Selleks ajaks olin taksoukse enda järelt juba kinni saanud. Kuidas aru sain, et Hiinal selgelt juba liiga hästi läheb? Überluksuslikus juveelipoes keeldus müüja sõrmust vitriinist minu jaoks välja võtmast. Mõmises: „Too expensive” – „Liiga kallis!” Kuidas omal nahal tunda sain, et Hiina ajab nii poliitikas kui ka äris selgelt oma joont? Enamikes moodsates kaubanduskeskustes ei tunnistatud ei Visat ega ka Mastercardi. Müüjad pööritasid silmi. Küsisid kohalikke kaarte või sularaha.
JURTAD JA KÕRBEKUUMUS
Kaks Pekingi päeva selja taga, kupatati meid rongi. Rööbastel seiklus võis alata. Betoondžunglist oli hommikul ärgates saanud liivamägede ja küngastega kõrb. Aknast vilksatasid eeslid, mõni üksik hobune üritas aasa meenutavate rohututtide vahelt kehakinnitust leida. Vahetevahel jäid silma kariloomad. Maastiku vallutanud hiigelrohututtide vahelt paistsid üksikud savimajad. Mida lähemale kahe riigi piirile jõudsime, seda rohkem märkasime rändhõimudele omaseid telkmaju, jurtasid. Teekonna täpse jälgimiseta GPSilt olnuks raske öelda, kas asume Hiinas või Mongoolias. Fakti, et kogu reis toimub 21. sajandil, tuletasid meelde vaid lõputud elektriliinid. Tõsi, märkamatuks ei jäänud ka keset tühermaad üles tõmmatud mobiilsidemastid. Tiibu pööritasid võimsad tuulepargi tiivikud. Maha ei saa salata raudtee äärde loobitud prügi ja põõsastesse kinni jäänud kilekotte.
Aknast välja põrnitsemine lõppes keskpäeva paiku. Olime jõudnud piirilinna Erliani. Ees ootas lõuna ja kogu reisi esimene ja viimane rongivahetus. Põhjuseks omavahel sobimatud Aasia ja Venemaa raudteerööbaste mõõdud. Kotid kuulekalt kokku pakkinud, asusime teele. Restoran ootas poole kilomeetri kaugusel. Vahemaast polnuks ehk suurt lugugi, kuid väljas ootas meid lõõskav päike ja 33kraadine kõrbekuumus. Ometi olid õiged vintsutused alles ees. Hiinapärastest roogadest lookas laua taga seitset käiku kugistades ei tulnud meile pähegi, et programmis välja reklaamitud rongide vahetus plaanipäraselt ei pruugi sujuda. Teadmata põhjustel olevat Moskvast Mongooliasse sõitnud Zarengoldi rong rajalt maha tõmmatud. Vastutava pardadirektori naeratuse taga paistis sulaselge ärevus. Tunnid möödusid. Eakate kaasreisijate näole ei toonud naeratust isegi mitte 25minutine Mongoolia muusikute raudteejaama perroonil spetsiaalselt meile esitatud välkkontsert. Mõnevõrra aitasid pettunud rahvamassil auru välja lasta reisifirma kulul pakutud karastusjoogid ja õlu. Kogu rongitäis pisikese rongijaama konditsioneeriga
VIP-ruumi ei mahtunud. Kolmest suveniiride- ja pudi-padi-leti imetlemisest sai samuti kiirelt villand. Valitses tülpimus.
Umbes kella seitsme ajal õhtul veeres sõna otseses mõttes meie õuele õnn, sedapuhku kauaoodatud rongi kujul. Kottide rongi laadimine oli jäätud kohaliku kaitseväe hooleks. „Dušši!” karjus mulle kogu päeva higistanud keha ja lahtiste kingade kandmiseks tolmuvärvi muutunud varvaste vahed. Ei läinud kaua, kui puhta moega rongi õhtusöögilauas istet võtsime. Saabus öö. Vaguniga samas taktis rööbaste vahel õõtsudes tekkis tunne, nagu oleksin uinunud hiiglaslikus titekärus.
REOSTATUD ÕHUGA LIIKLUSKAOS – ULAN BATOR
Hommikul kupee aknakatet kergitades kiirgas väljas ere päike. Zarengoldi logodega bussid olid Mongoolia pealinna Ulan-Batori rongijaama esise kenasti umbe tõmmanud. „Kas teate, miks Ulan-Batori liiklus läänest tulnud inimestel juhtme kokku ajab?” uuris kohalik giid läbi bussimikrofoni. Vaikus. „Sest autot juhitakse siin maal nagu hobust!” Naerupahvakas. Tegelikult ei teinud giid üldse mitte nalja – täpselt nii oligi.
Maavarade poolest rikkas Mongoolias on kapitalismi lipu all riiki purjetanud ka moodsa ühiskonna pahupool: meeletu tarbimise tulemusel tekkinud jäätmete probleem, linnastumine, ummikud, triiki täis autobussid. Kõike seda kroonib eriti saastunud õhk, mis mäeahelike vahele pidevalt kinni jääb. Kesklinnas ilutsevad naljakad reklaamsildid: Volkswageneid ja Sierrasid teenindav Vip Autopesula, restoran Authentic American Pizza, Rich Korean restoran, L. A. SPA.
Linnaekskursiooni käigus näeme raudteemuuseumi, tuvidaamiga Choijin Laama templit, veel üht templit ja mõistagi keskväljakul asuva Tšingis-khaani kuju. Mongoolia pealinnast kustumatut muljet ei jäänud.
JURTA JA KIVIHUNNIKUD
Päev kogus mõnusamad tuurid üles õhtu eel. 90minutine bussireis Mongoolia Alpidele, lähimasse rahvusparki, jäi meelde mitme kandi pealt. Pildistasime üles nii jakke kui ka kõrgeid kivihunnikuid. Viimastega on Mongoolias üldse omaette lood: iga kord, kui kultuurist lugupidav pärismaalane teekonnale asub, käib ta kolm korda ümber kivihunniku, igal ringil ise ühe kivi juurde lisades. Nii tulevat rikkus, reisiõnn kui ka üldine heaolu. Seal, kus olemasolevat hunnikut parasjagu ees ei leita, alustatakse uue kasvatamist.
Muinasjutuslikest rahnudest ümbritsetud mäenõlvale jõudsime paar tundi enne päikeseloojangut. Silmitsesin loodust nii, nagu oleksin seda näinud esimest korda. Ronisin kõrgema mäeaheliku jalamile loodushääli kuulama. Kauguses virvendas loomakari, keda koerte haugatuste saatel ööpimeduse eest varju aeti. Rohelisel aasal värvi andvad ohtrad põllulilled olid selleks päevaks õied kokku tõmmanud. Maad hakkas võtma pimedus. Sipelgatena jurtade vahel ringi sagivad turistidki näisid maha rahunevat. Laagriplatsile saabus rahu.
Siin-seal paistis jurtade pikkade plekkahjude korstendest suitsujugasid – laagrikorraldajate organiseeritud kütjapoisid olid lõpuks jalad alla võtnud. Kütmisega olid üldse naljakad lood: 18st jurtast pooled said sooja sisse alles pärast keskööd ning sedagi vaid paariks tunniks. Vaatamata laagriplatsi korraldusmeeskonna lubadusele ka öösiti vaikselt tulekohendamist organiseerida jäi esimene kütmiskord viimaseks. Kevadöös tähendab see külma tuba. Kui talveriideid käepärast pole, mida selga tõmmata, siis väga külma tuba. Betoonalusele rajatud jurtade vahel ja hüttides sees oli tunda iga tugevam tuuleiil. 30. aastates jänkist naljahammas John pajatas hommikul, et pidi omaalgatuslikuks sooja saamiseks tule alustamiseks ohvriks tooma kõik seljakotis leidunud armastuskirjad. Romantiline unelm nomaadide eluviisiga tutvust teha sai selleks korraks täidetud.
NAADAM JA SUREVAD RÄNDRAHVAD
Järgmisel päeval toodi jurtadega täidetud turismikülasse kõik ülejäänud rongireisijad, kes eelmisel ööl pealinnas mõnusates hotellides olid pikutanud. Turistide seas nurinat tekitanud Mongooliapärasele lõunasöögile järgnes programmis kohalike vibu-, maadlus- ja ratsutamisoskuste demonstratsioon, peenema nimega Naadam. Selle nn täisversiooni võiks kuulsuse ja mastaabi poolest võrrelda eestlaste laulupeoga. Suurürituse ajal kulmineerub nii turistide hulk kui ka kohalike elevus. Meile esitati kuulsa ürituse miniversiooni. Aimu saamiseks piisas sellestki.
Enim jäi aga sellest päevast meelde külastus jurtasse. Ilmselgelt ei olnud tegemist esimese korraga, kui turismiküla lähedal asuvatesse päriskodudesse 18liikmelise rühmaga „külla” minnakse. Välimuse järgi otsustades 70. aastates perenaine viskas nobedalt piimatee soojendamiseks mõeldud plekk-kannu sõna otseses mõttes tulele – plekkahi oli juba kuum – ja kukkus kapist tasse otsima.
Jurta-kodu rääkis loo iseenda eest. Nurgas jõrises generaatori peal töötav külmkapp, teise seina ääres asetses pisike televiisor. Sängiservale laotud tekikuhila peal troonis mobiiltelefon. Seinu ilustasid vaheldumisi Tšingis-khaani ja lastelaste pildid ja sinna riputatud kirjud seinavaibad. Läikivate Hiinast pärit nipsasjakeste hulk pannuks punastama ka kõige edevama nännikogujast kollektsionääri.
Giidi vahendusel saime teada, mida isegi võisime arvata: maale on jäänud vaid vanad. Noored kolisid linna niipea, kui võimalus tekkis. Tagasi ei vaadata. Kolmemiljonilisest rahvastikust on nomaadide eluviisi viljelejaid kõigest 30 protsenti. Vanema generatsiooni mongolid enam telke ei paki ja ringi ei rända. Tulevad ots-otsaga kokku turismi abil.
Kuskilt ilmus nähtavale kauss isetehtud küpsistega. Turistid vahetasid ebalevalt pilke, kuid keelduda ei julgenud keegi. Isegi imeliku maitsega piimatee jõid kõik lõpuni. Kui jurtas sees oldi piltide klõpsimisega liigset pealetükkimist kartes pigem tagasihoidlikud, siis väljas välgutati kõik tegemata jäänud fotod takkajärgi. Turiste hämmastas mongolite nutikus eimillestki miski välja võluda – omadus, mis meenutab Nõukogude Eestit. Kaameratesse klõpsiti klaaspurgist tehtud lambipirni kate, traktorikummist loomade jooginõu, kasutatud autorehvidest lillepotid. Oma osa tähelepanust said ka lääbakil sigala ning hobusetall ja kõigi lemmik – nädalavahetuseks vanavanemate hoolde usaldatud määrdunud näoga poisiklutt.
Looduse rüpest tagasi linnakärasse naasemise päev sattus reedele. Suured kallid maasturid, mis 1,3 miljoni elanikuga pealinnast lahkudes tänavaid ummistasid, üritasid nüüd endale grüünes uusi parkimiskohti leida. Mõni suisa jões või vähemalt jõe ääres. Uksed aknad lahti, muusika üürgamas, pereisa tähtsalt lapiga autot poleerimas, ema last plutitamas või piknikutekki kohendamas. Pärast riukalikke manöövreid nädalavahetuse-eelses linnaliikluses jõudsime elu ja tervisega tagasi rongi. Järgmine peatus: Burjaatia, Venemaa!
ULAN-UDE JA SUURIM LENINI PEA
Ulan-Ude on ilmetu linn. Laiub sovjetiaegne arhitektuur. Peatänavaäärses pargis mängib kevadest suve lõpuni igal laupäeval mitmekümnepealine orkester.
Meie saabumine 25. mail sattus esimesele laupäevale, mil linnaelanikud üle pika aja tasuta muusikat said tulla kuulama. Pilti tehti maailma suurimast Lenini peast. Purskkaevudega ümbritsetud platsil olid tantsuhoos nii vanad kui ka noored. All-linnas esitasid üürgava maki saatel akrobaatilist tänavatantsu paljaste ülakehadega musklis poisid. Veel paarsada meetrit edasi oli koha sisse võtnud tsirkus, müüdi suhkruvatti. Väiksemad lapsed kiikasid igatseval pilgul ponisõidu telgi poole. Elu muidu süngevõitu linnas oli täies hoos.
Käed rüpes ei istutud ka maapiirkondades. Päikeseline soe ilm tõukas utsitas aiatöödele. Lõpututel pisikestel joonlauaga mõõdetud maatükkidel askeldas, tagumik püsti, mitu põlvkonda. Pandi kartulit. Köeti sauna. Siin-seal püüdsid esimesi sooje päikesekiiri trussikutes suurte õllekõhtudega vanamehed.
IMELINE BAIKAL
Rong muudkui vuras edasi. Enne päikeseloojangut vilksatas aknast ka Baikali järv. Punetava taeva taustal mõjus 30 miljonit aastat vana järv maagiliselt. Tunde loomisele aitasid kaasa kevadiselt rohetavad mäekünkad, männimetsad ja soistel aladel kasvavad vibukujulised kased. Austuse märgiks kutsuvad kohalikud sisemaal asuvat Baikalit mereks. Järv, mis on 1650 meetrit sügav ja paistab läbi kohati kuni 60 meetrit, pakub kodu nii mõnelegi eksootilisele liigile alates valgetest hüljestest ja lõpetades omoli kalaga.
Lähemat tutvust tegin veekoguga hommikul. Õhk 14, vesi 3 kraadi, libisesin talisuplejana muretult lainetesse. Poolest minutist piisas, et tagasi kaldale ukerdada. Suitsupausile kogunenud neljaliikmeline vagunisaatjate seltskond vaatas tunnustavalt pealt ja hüüdis venekeelseid kiidusõnu.
Eriloaga Baikali kaldaid pidi looklevale vanale raudteele lubatud Zarengoldi rong peatus suurimast kohalikust turismikeskusest, Listvjanka külast paari kilomeetri kaugusel asuvas sadamas. Külasse viidi rongitäis turiste laevaga. Järv oli peegelsile. Vees vigurdasid hülged. Kohalike oludega kursis olevad giidid lõid imestust kahte kätt kokku. Aastaid gruppe juhatanud Tatjana kutsus 26. maid 2014. aasta imeks. Niivõrd selget, sooja ja tuulevaba kevadilma nägevat tema silmad Baikalil korra 20 aasta jooksul.
Baikal on maailma sügavaim ja läbipaistvuselt maailmas teisel kohal olev järv kogu maailmas. Jäise vee poolest tuntud veekogus tõusvat teatud osades augustikuus veesoojus hea õnne korral koguni 25 kraadini. Head kalastusvõimalused ja kaunis ümbrus meelitavad lähedalasuva suurlinna Irkutski elanike kui kärbseid meepoti ligi. Jõukamad ehitavad järve kaldale suvila, vaesemad lepivad päevareisidega.
LISTVJANKA JA KULDKETID
Listvjanka turismiküla peatänav jättis oma palkmajadest uusehitistega korrapäratu mulje. Arhitektuurilises mõttes valitses anarhia. Kivisel rannaribal suitsesid kala ja šašlõkk, mürtsus vali venekeelne popmuusika. Kai pealt viidi soovijaid järvele Ferrari logodega kaunistatud paadiga lõbusõitu tegema. I-le lisas täpi tühja tänava keskele pargitud tuttuus Land Roveri maastur. Peamiselt suitsetatud kalas ja kohalike suveniiridega kaubitseva turu müüjad laotasid aeglases tempos kaupu lettidele. Suurem osa kevadpäeva nautlejatest polnud poole üheteistkümneks veel järvekaldale kohale jõudnud.
Lahkusime. Teekond viis Baikali lähedase suurima kultuuriväärtuse juurde: sajanditetagusele elamumessile. Sinna oli kokku transporditud erinevaid puuelamud, kirikud ja abihooned üle kogu Siberi. Koolilaste, giidide ja turistide suureks rõõmuks oli kogu krempel üheks linnakuks kokku ehitatud. Iga sektsiooni juurest leidis selgitava teksti, kus täpselt konkreetne ehitis ilmavalgust nägi ja millal see lahtivõetuna ning siis taas kokkupanduna Baikali järve äärsesse muuseumi sattus. Lahtiste seintega abihoonete sisse kiigates võis märgata kõikvõimalikke põllutööriistu ja kalastustarbeid, ikka vastavalt paikkonna iseärasustele.
Lisaks ajaloolistele hõrgutistele olid omamoodi vaatamisväärsuseks kauni kevadpäeva puhul parki juttu puhuma kogunenud lakk-kingade, valgete pikalt lahti nööbitud triiksärkide ja jämedate kullast või vähemalt kullatud kaelakettidega bussijuhid. Neist paljudel ka rist keti küljes rippumas. Religiooni tähtsust Venemaal ei saa alahinnata. Igaks juhuks olgu mainitud, et Venemaal elab kokku üle saja rahvuse ning valitseva religiooni osas võib pilt piirkonniti erineda, kuid kõige mõjukam on ikkagi ortodoksi kirik. Isegi suurlinnades tuli tikutulega otsida masinaid, mille armatuurlaualt mõnda ikooni ei oleks leidunud. Seda kusjuures margist, mudelist ja aastaarvust sõltumata.
Novosibirski giid rääkis vallatuid nalju kohalikest teada-tuntud maffiabossidest, kes igal pühapäeval kirikus ainult kõige jämedamaid küünlaid käivad põletamas. Religioossest taustast lähtuvalt ei pea mitu korda mõistama, miks ka suurimateks turismimagnetiteks on just nimelt kirikud: vanad, uued, tähtsamad ja vähemtähtsad. Kaugetelt maadelt külla tulnud uudishimulikke ju kaevandustesse, karusnahaloomade kasvatustesse ja jahile üldjuhul ei viida, rääkimata Irkutski lähedal veel tänapäevalgi eksisteerivatest vangide töölaagritest. Vaatamata kogu riiki valdavast usklikkusest, venelaste näiliselt sügavast hinge-elust, aariatest armastusele, põllulilledele ja kõigele muule, mis elus püha ja kaunis, ei ole ma üheski teises riigis kohanud nii palju siniseks pekstud silmadega naisi, käestlastud maju, prügihunnikud ja okastraati.
SIBERI SÜDA IRKUTSK
Baikali järve äärest liikusime uuel päeval rongiga 44kraadiste külmadega talvede ja 31soojakraadiste suvede poolest tuntud Irkutskisse. Mööda 25. oktoobri ja Karl Marxi tänavat Irkustski hotelli poole suundudes jäi silma pronkskujusid, mille esiseid kaunistasid värsked nelgid. Piki Angara jõe kaldaid jalutasid noorpaarid, neiul peaaegu alati kingiks saadud lilleke näpus. Ringi vurasid Georgi lintidega autod. Lillepoode jagus vähemalt kesklinnas jalutades igale nurgapealsele. Kaubanduskeskuste valiku üle otseselt nuriseda ei saanud, kuigi hinnad niidaks jalust võibolla ka norraka. Linn tervitas meid nõukaaegse arhitektuuri, vürstipere Volkonski majamuuseumi ja koduse lõunasöögiga ühes paljudest suvilast ümber ehitatud alalistes kodus. Meiega samal reisil viibinud noor venelanna viskas traditsioonilisse suvekodusse saabudes nalja, et „daatša” oli see maja ehk siis, kui turistid veel kohale polnud jõudnud. Kokast isa ja sekretärist pereema ponnistuste tulemusena teenitud palgatööst ilmselt meile näidatud häärberit püsti ei oleks visatud.
Maja oli uhke. Ikkagi oma kätega ehitatud. Ameeriklased ahhetasid ja pildistasid. „Te ei taha teada, kui palju selline majake USAs väärt oleks,” ahmisid õhku ja küsisid mitu korda üle, mis ameteid peres keegi pidas. Läikiv ja viimase malli järgi tehtud näidiskodu jättis aga suuremale osale rühmast, võrreldes Venemaa suvilate tegeliku pildiga, liigtoretseva mulje. Tühja sellest.
Kolm käiku koduseid roogi viisid keele alla. Vahele joodi viinapits võõrustaja hea õnne eest, seejärel joojate heaks terviseks. Kolmas pits kummutati kõigi meeste terviseks, et need 95aastaselt voodis armukadeda abikaasa püstolilasu läbi sureksid.
Kuulsime sellest, kuidas iga vene naine, kellel kaks kätt küljes, oma moosid ise keedab. Retsept ja koostisosad olevat sealjuures kaitstud paremini kui riigisaladus. Sõltumata lõpptulemuse tegelikust kvaliteedist pidi iga naine oma kulinaariaalaste saavutuste üle suurt uhkust tundma. Teine fakt Siberi elust ja toidust puudutab kartulisaaki: isegi siis, kui perekonna sahvris jagub vaid kartulit, saab pere toidetud.
TEEL OLEMISE VÕLUD
Järgmisel päeval rongiga Irkutski türkiisrohelise jaamahoone perroonilt Novosibirski poole suundudes ootas meid ees kogu rongireisi pikim peatusteta vahemaa. Lokaalsest raadiost kuuldus mitu loengut Siberist, Gulagi vangidest, korraldati viina ja kaaviari maitsmise sõuüritus: toostid, naljad, kolm erinevat viinasorti. Erinevalt teistest laudadest lõppes meie neljapealisel, enamasti karsklastest koosneval seltskonnal pliinidest, kaaviarist, hapukurgist ja oliividest koosnev sakuska oluliselt kiiremini otsa kui viin. Juurde polnud aga nõuda kusagilt. Vaatamata luksusreisina välja reklaamitud paketile saime tegelikkuses kõike ikkagi võrdlemisi kaalu ja mõõdu järgi. Mõningast nurinat hinna ja kvaliteedi suhte üle võis kuulda nii ühelt kui ka teiselt. Pärast mõningast arutelu jõuti aga välja siiski ühe ja sama järelduseni: parim, mida reisi nautimiseks teha sai, oli keskenduda positiivsele.
Navitrollalikud maastikud vahetusid pidevalt uute stseenidega. Äike, päike, vihm, loojang ja öö vaheldusid asustatud ja plankudega kinni löödud akendega asustamata külade vahel. Pitsiliste puitnikerdustega kaunistatud vanade majade esistel elektriliinidel säutsusid rõõmsalt varblased. Vahetevahel võis aknast märgata sadu tanke, mida käsu korral operatiivelt raudtee peal liigutada saab. Lagunenud püstlattaedade vahelt piilusid möödavuhisevaid vaguneid väikesed lapsed. Üsna raudtee lähedale rajatud surnuaedade hauaküngastelt paistsid plastikust pärjad ja sünteetilised lillepundid, valgete liiliate õievärv ammu halliks tuhmunud. Raudtee äärde istutatud kuusehekkide tagant vilksatas kulupõlenguid. Päevinäinud mootorpaadid kündsid kuldsete kuplitega kirikute taustal jõelaineid. Kallastel andsid tooni porised, veepiirini vajutatud kärurataste vaod.
NOVOSIBIRSK
Novosibirski jõukas ja liiklusest umbes tänavapildis saime veelkord kinnitust, et Venemaa raha, rikkus, võim ei ole ainult Moskvas või Peterburis. Poolepäevase ekskursiooni käigus näidati meile suurt ja uhket sõjaväelaste ooperimaja ja erinevaid lahingute võitutega seotud ausambaid. Ühtlasi käisid giidi jutust läbi veel sõjaväelaste erihaigla, sõjaväelaste vabaajaklubid ja üleüldine vägeva Venemaa vaimustus. Ma ei imestaks, kui õpetajaameti kõrval giidina lisaotsakesi tegeva keskaealise proua koduseinalt ka palja ülakehaga Vladimir Putini plakati leiaksin.
Viimase atraktsioonina esitleti meile Obi jõe äärseid loodusvaateid ja uhket raudteesilda. Teisel pool jõekallast oli ohtralt kõrghoonete uusarendusi. Õhus oli tunda raha lõhna. Dressipükstes Audi Q7ga parkimisplatsile vuranud viis jõmmi keerasid masinast kostuvat diskot valjemaks. Mehed kõõritasid turistide poole. Turistid kõõritasid vastu. Elu Novosibirskis oli tõesti täies hoos.
JEKATERINBURG
Järjekordne päikeseline päev võttis meid vastu veelgi kapitalistlikumas ja rikkamas õli kaevandamise pealinnas Jekaterinburgis. Rikas suurlinn on tõeline välistööjõu tõmbenumber. 900 dollari (siin ja edaspidi on mõeldud USA dollareid) kanti jääva keskmise palga peale lendavad maialt kohale kõikide vaesemate vennasvabariikide kodanikud alates marsruuttaksode peal leiba teenivatest tadžikkidest ja usbekkidest, lõpetades narkokaubanduse kartelli valitsevate mustlastega Rumeeniaga.
Vaatamisväärtuste tipus troonib linna läbiv nähtamatu meridiaan. See lõikab Venemaa kaheks. Itta jääb Aasia, läände Euroopa. Moskvasse kulgeva kiirtee ääres sümboliseerib seda lõikumist koguni monument. Noorte abiellujate jaoks vaieldamatu kultuspaigana laineid lööv kahte kontinenti eraldaval piiril on seega palju sagimist. Mongoolia kombe kohaselt on puudesse seotud lehvivaid lindikesi, Vene kombe kohaselt aialippidele susatud graveeritud raudlukke.
Peatänaval vaatas meile vastu suur roheliste siltidega Stockmanni kaubamaja. Tänavapildis domineerisid aina paremad autod. Laiadel uulitsatel ilutsesid luksuskaupade poed. Peatänavalt plastikpudelisse ostetud lahtine kali maitses mõnusalt. Kevade saabumise puhul selga pandud seelikud läksid päev-päevalt lühemaks, kingakontsad seevastu aina kõrgemaks.
Liiklusummikute vahel osavalt navigeerides suutis bussijuht meie kuuetunnisesse peatusesse sisse mahutada kõik linna tähtsamad vaatamisväärsused. Kuulsaim neist Püha Vere kirik, kus bolševikud Romanovite dünastia tsaaripere viimase kui ühe liikme julmalt maha nottisid. Kuritöö toimumise ajal oli seal vaid tavaline maja, kuid praegu on samas paigas kirik, kus pearättidega noored ja vanad naised nukrail ilmeil küünlaid käivad panemas. Olustik mõjus rusuvalt.
KAZAN
Kirikute ja muude kohalike vaatamisväärsuste teemaline programm jätkus ka Venemaa suuruselt kolmandas linnas, Tatarstani pealinnana tuntud Kazanis. Sinna on püsti pandud kohalik Kreml. Olümpiamängude puhul uue kuue saanud paik ei olnudki justkui Venemaa: klantsitud tänavad, viimistletud detailid, moodne arhitektuur ning kaks laia, uhket jõge läbi linna voolamas olid Moskvale hea ettevalmistus. Nagu reisi vältel juba varemgi oli juhtunud, üllatati meid Kazani linnas kultuuriprogrammiga. Sedapuhku organiseeriti meile sissepääs eriti andekate laste muusikakooli. Kestvate lõpuovatsioonide järgi otsustades vastas reklaam sel korral tõepoolest tegelikkusele. Noored pianistid, viiuldajad ja kontrabassimängijad jätsid suu lahti ka kõige kogenenumatel muusikaarmastajatel. Muusikaga päev jätkus – lilledega kaunistatud peatänaval musitseerisid indiaani päritolu muusikud. Turistipoodide ette paigutatud hiigelmatrjoškadest jäid ülesvõtteid paljude reisijate digifotokatesse.
Õhtul Kazanist lahkudes silmi sulgedes oli raske uskuda, et olime rongiga sõitud läbi terve Venemaa. Aega oli selleks kulunud kaksteist päeva.
MOSKVA
Ettevalmistused pealinna jõudmiseks algasid kogu rongipersonalil samal hetkel, kui Kazanis rongi uksed meie jaoks viimast korda kinni läksid. Korduvad meeldetuletused viimane kui üks asi kupee arvukatest soppidest kokku otsida kõlasid nii õhtul kui ka hommikul. Terves rongis võttis maad teatav, lõpufinišisse jõudmisega võrreldav elevus.
Viimased kaks päeva bussidega Venemaa pealinnas ringi vurada tundus kogu läbitud reisi meenutades lihtne kui lapsemäng. Hommikul, kui vagunisaatjate abiga olid suuremad ja väiksemad reisikotid perroonile tõstetud ja sealt edasi bussidesse pakitud, ootas ees kõik see, mis üht Moskva külastajat kiirvisiidi raames oodata võib: mõistagi Kreml, Punane Väljak, Gumi kaubamaja ning kesklinnast veidi eemale jääv vaateplatvorm, kus kohalikud paremate riietega ennast näitamas ja teisi vaatamas armastavad käia. Õhtusest programmist ei puudunud ka sõit Moskva metroos.
Moskvast pärit giid Larissa tundis end bussijuhi kõrval esiistmel sama koduselt kui kala vees. Mikrofon käes, poleks teda aastaarvude ja muude igavavõitu faktide korrutamisest tagasi suutnud hoida ka kõige tugevamad loodusjõud. „Larissa, aitab küll kirikutest, läheme sinu poole koju, seal oleks palju põnevam!” hõikas naljanina John vahele, kui bussi kõlaritesse imekombel paarisekundiline vaikus tekkis. Rühmale paistis mõte meeldivat. Kiitvad hõiked rääkisid iseenda eest. Kimbatusse sattunud Larissa näis mõtet lühikeseks ajaks isegi kaaluvat. „Ma pole kodus olnud kuu aega. 17aastane poeg pole suurem koristaja. Ei taha teada, mis tuppa astudes ees võib oodata. Andke andeks, aga minu juurde me paraku ei lähe,” vuristas naine vastuseks.
Programm jätkus nii nagu ette nähtud. Õhtu kulmineerus piduliku õhtusöögiga. Giididele libistati solidaarselt jootrahaümbrikke. Etiketile kohaselt keegi selja taha jäänud reisi kohta halba sõna ei öelnud ega hinna-kvaliteedi suhte üle nokkima ei hakanud. Õnneks ei leidunud ka neid, kes kogemuse suhtes positiivses mõttes vinti üle oleks tahtnud keerata. Neutraalsete meeleoludega pidulauast lahkudes jäi üle vaid järgmist päeva ja kodulendu oodata.
KODUTEE
Reisifoorumites pooleldi läbi huumoriprisma räägitud turistide eluohtlikest seiklustest Moskva taksodes saime kinnitust järgmisel päeval kella kolme ajal, kui tutvuste kaudu leitud soodsa taksofirma päevinäinud välimusega logu meie viietärnihotelli ette keeras. Kuulduste kohaselt võtvat Šeremetjevo lennujaama jõudmine kesklinnast vähemalt tunni, halva õnne korral kaks kuni kaks pool. Põksuvate südametega kella vaadates kokkulepitud ajast pool tundi hiljaks jäänud taksosse istudes jagus ärevust rohkem kui rubla eest. Õnneks ei olnud pühapäevane liiklus kaugeltki hullemate seast, millega Moskva üllatada võib. Ometi küttis adrenaliinitaseme korralikult üles erinevate sõiduradade vahel sajakilomeetrise tunnikiirusega haake tegev taksojuht, kes samal ajal ennastunustavalt mobiilisõnumeid tippis ning aeg-ajalt teise käega Red Bulli purgi järele haaras. Taksos möirgas vali muusika ja pooleldi alla lastud akende vahel vilises tuul. Pisikese jässaka mongoliitsete joontega autojuhiga ma kliendi mugavuste teemal väitlusesse laskuda ei soovinud. Võtsime kogu hullumeelset rallit osana Trans-Siberi raudteel sooritatud reisi lõpuspurdist. (Ma ei mäleta, et iial varem pooletunnise sõidu jooksul viis korda turvavöö kinnitust oleksin kontrollinud.)
Trans-Siberi rongisõidu kohta on keeruline hoobilt musta või valget öelda. Võibolla kehtib just läbi Venemaa kulgeva rongireisi kohta kõige tabavamalt mõttetera: mida otsid, seda ka leiad. Üldjuhul paelub enamike reisijate jaoks askeetlik narivooditel mööda saadetav marsruut napi eelarvega seiklusjanulisi seljakotirändureid, kes pärast viiendat pitsi kõiki maailma keeli räägivad – otsitakse suhtlemist ning seiklusi ja seda ka leitakse. Veel minnakse maailma pikimale raudteeliinile otsima ka Venemaa hingeelu. Nuusutada saab rongiaknast või jaama platvormidelt sedagi. Üks, mis selge: punktist A punkti B pääsemiseks läbib otsast lõpuni selle vahemaa ainult turist. Juba ammu on lennusõit nii ajavõit kui ka rahakotti säästvam variant.
Soomes Vantaa lennuväljalt kodu poole sõites tundusid selja taha jäänud viimased päevad justkui unenägu. Olgugi, et Venemaa pealinn Moskva asub kaardilt vaatates kodu mõttes vaid kiviviske kaugusel, ei saa seda öelda muude külastatud paikade kohta. Ulan-Batori, Ulan-Ude, Irkutski, Novosibirski, Jekaterinburgi asukohta kodus olles kaardilt vaadates tundub aina uskumatum, et sellisesse kohta kunagi sattunud olen. Üks, mis selge: sadade eri rahvuste, mõtteviiside ja arusaamadega suurriigi hingeelust nägime 15 päeva jooksul vaid tolmukübemeid.