Читать книгу Okultismiklubi - Kersti Kivirüüt - Страница 6

Õpetaja Erika seisatas teelahkmel, et mitte liiga kergemeelselt astuda sammu, mida ta juba ammu oli igatsenud teha. Töötades juba üle aasta Vana-Kuuste põhikoolis ajaloo- ning ühiskonnaõpetuse õpetajana, oli ta korduvalt jalutanud mööda Vana-Kuuste ja Sipe vahelist kruusateed. Mitte seepärast, et see oleks ilmtingimata vajalik olnud punktist A punkti B jõudmisel, vaid hoopis teelt avanevate hingematvate vaadete pärast. Tee lookles pärast Vana-Kuuste asulast väljumist ja vana Võru maanteelt ärapööramist pisut ülesmäge, misjärel võis rändaja saada muinasjutulise laiekraanpildi Lõuna-Eesti vaheldusrikkast kultuurmaastikust koos põllulappide, metsasalude, hajali asuvate talumajade ja silmapiiril valendava kirikutorniga. Isegi Rebase küla nõukogudeaegsed hiigellaudakompleksid mõjusid selles kontekstis idüllilistena. Vaate muutis aga kordumatuks Vana-Kuuste – Sipe maanteelt umbes poole versta kaugusele põhja jääv tsaarideaegne lehise-vahtraallee. Mitte miski, mis inimkäte poolt rajatud või looduse poolt külvatud, ei rikkunud vaadet aukartustäratavale, ent samas lummavale hiigelpuude rivile, mis veel oktoobris oli olnud säravkuldsem kui Vana-Kuuste mõisapark, aga nüüd, novembris, mõjusid raagus okstega vanad puud sombuse taeva taustal tontlikumana kui iialgi varem.

Vana-Kuuste – Sipe kruusateel puudusid kuni Rebase küla ristini kõrvalteeharud, kui mitte arvestada põikeid taluhoovidesse. Ent vahetult enne Rebase risti pööras kruusateelt lõunasse väiksem teeharu, mille otsas nüüd õpetaja Erika seisiski. Tee oli nagu põlluveereteed ikka – sügiseste künnitööde järel olid kohvipruuni mulda sõidetud sügavad traktorirööpad, mis nüüd öökülmadega olid tahkunud ja õrna härmakorra all. Ent natuke edasi kohast, kus traktori jäetud jäljed põllule pöörasid, kõrgus võsastunud kiviküngas kahe iidvana kasega. Loomulikult õpetaja Erika teadis, et tegemist on kivikalmega. Pealegi paistis kruusateele ära posti otsa naelutatud plekist silt, mis ilmselt viitas arheoloogiamuistisele. Kivikalme suunas õpetaja Erika nüüd ammuigatsetud sammud seadiski. Siiani oli ta kivikalme teelahkmelt kahjutundega mööda kiirustanud, et mitte maha jääda Sipel peatuvast liinibussist. Seekord aga lükkas õpetaja Erika nii mõnedki tänased toimetused homse varna, et pühendada vähemalt pool tundigi muistsete kuustekate matmispaigas tuulamisele. Ajalooõpetajana tundis ta ka moraalset kohustust kivikalmega lähemalt tutvust teha.

„Arheoloogiamälestis. Kivikalme „Kõivussaar”. I aastatuhande lõpp – II aastatuhande algus.” Õnneks vastas kaugelt nähtud silt ootustele, mitte aga ei teavitanud näiteks kaevetööde keelust maa-aluse elektrikaabli tõttu. Enamgi veel, sildilt loetu tekitas õpetaja Erika ajukäärudes terve mõistuse raamidest väljuva fantaasiatsunami. I aastatuhande lõpp ja II aastatuhande algus – see oli ju aeg, mil olid välja kujunenud muinasmaakonnad, tegutsesid viikingid ja Ugandi sõjamehed pidid rammu katsuma vürstide Jaroslav Targa ja Izjaslavi ründevägedega. Ehk on siinne maapõu Kiievi-Vene aardeid täis! Sellised lapsikud kujutelmad ajasid õpetajat ennastki muigama. Pikki koltunud rohukõrsi murdes ja kokkukuhjatud munakivide vahel paremat astumispinnast otsides liikus ajalooõpetaja kahe suure kase suunas, mis kivikalmet vallutada üritavast võsastikust üleolevalt kõrgustesse eraldusid. Kaskede all oli, erinevalt muust kivikalmest, madal, justkui niidetud rohi. Küllap olid põllumehed varasuvel kaskede all lõunapause pidanud ja muru kasvu oma kogukate keredega pärssinud. Õpetaja Erika kiskus hammastega sõrmiku käest ja silitas läänepoolsema kase tüve. Neitsilikult valgest kasetohust ei olnud jälgegi, tüvi oli kaetud paksu mustja sammaldunud koorega, milles nii mõnedki vaod näisid olevat tollisügavused. Õpetaja ajas pea kuklasse, et silmata kase ülemisi oksi. Huvitav, kui vanad need kaks kaske võisid olla? Ja kas just need kased on ka „süüdlased” kivikalme nimevaliku osas? Kõivussaar – kasesaar. Õpetaja põimis käed ümber kase, ent sõrmedel ei olnud vähimatki lootust teispool tüve kohtuda. Need kaks puud olid oma mõõtmete poolest igati võrreldavad laialeheliste hiiglastega.

Idapoolsema kase läheduses torkas õpetaja Erika silma ebahariliku kujuga kivi. Justkui väiksemat sorti rändrahn oleks pooleks saetud ja seeläbi loodud Kõivussaare esivanematele väärikas peolaud. Erika toksis varbaninaga külmunud sambla kivi pinnaselt lahti ja astus siis otsustavalt kivile. Paeplaati meenutav samblane kivilahmakas lisas Kõivussaarele pisut põhjaeestilikku miljööd, mida ilmestas veelgi kivi kõrval kasvav karjapoisikõrgune kadakas. Lamedat kivi oleks edukalt saanud kasutada ka altarina, ent kuna kivil puudusid ohvrikivile omased lohud, ei pidanud Erika tõenäoliseks hetkel tallatava kivi kasutamist rituaalsetel eesmärkidel. Leidub ju looduses igasuguse veidra vormiga kive.

Süvenev hämarus andis märku, et peagi on aeg siirduda edasi. Kindluse mõttes varruka varjust käekella kiigates ja turvalisuse mõttes helkurit taskust välja koukides käis Erika peast läbi mõte, et Kõivussaarele võiks veel tagasi tulla. Ja mitte üksi, vaid koos mõne ajaloohuvilise õpilasega. Ehk kevadel, kui vanad kased on hiirekõrvul? Ikka veel kivil seistes heitis Erika vanadele kaskedele lugupidava pilgu ja endalegi ootamatult hakkas ta äkki valjuhäälselt laulma ei tea kust ajusopist esile kerkinud Iiri rahvalaulu: „Oro se do bheatha bhaile, oro se do bheatha bhaile ...” Sõnad olid õpetaja Erikale kuulmise järgi meelde jäänud, kui ta oli kunagi seda sõjakat keltide traditsionaali Sinead O´Connori suurepärases esituses väsimatult plaadi pealt leierdanud. „... oro se do bheatha bhaile! Anois ar theacht an tsamhraidh ...” KÄÄÄKS......!!!!

Jah, vanad puud teevad vahel sellist häält. Ent ometigi hakkas õpetaja Erikal kõhe, kui kivile lähemal olev kask nõnda ebaviisakal kombel tema laulusse sekkus. Järjekindlalt ja sügiseselt kiiresti pealetungiv öö oli tunduvalt ahendanud õpetaja nägemisulatust, ent seda teravamaks oli muutunud kuulmismeel. Just kõrvade abil sai õpetaja Erika aimu, et tuul oli tema kivikalmel viibimise ajal tõusnud – kuivanud rohukõrred sahisesid üksteise vastu. Kõhetustundest ajendatuna kuulatas Erika, ega rohukõrte sahinas pole tabatav sammude seaduspärasus. Ei, õnneks oli see siiski vaid äkitselt valla pääsenud jäine tuul, mis ilma igasuguse seaduspärasuseta sasis kuivanud kulu. Keegi lendas raskete tiivalöökide rassides kaselatvade kõrguselt üle Erika pea. Öökull? Mardus? Kivikalmet ümbritsevad põllud, mis valgel ajal tekitasid avarate väljadena magusat kauguseigatsuse tunnet, mõjusid pimedusse mattununa ahistavalt. Ei, minema siit! Äärmiselt vastumeelselt astus Erika, antud situatsioonis juba pelgupaigana tundunud kivilt, sahisevasse rohukõrte ja madala võsa rägastikku. Olles suunanud kogu tähelepanu sünkjale pimedusele ja mõeldes hirmuga äkilistele oksaraksatustele, mis võisid kohe-kohe ligiduses kuuldavale tulla, ei jälginud Erika oma jalgeesist. Takerdudes vasaku jalaga kahe maakivi vahelisse prakku, kaotas Erika tasakaalu ning matsatas selili, peaga vastu lamedat „altarit”. Silme ees sähvatas ere välgatus ja uimastav peavalu kiirgas selgroogu mööda nimmepiirkonda. Vaid villane müts oli päästnud Erika põhjalikumast põrutusest. Õnneks ei olnud kere alla Kõivussaarel külluses olevaid kive jagunud. Kohmakas astumine ning põrutavast löögist toibumine leevendas pisut organismi haaranud hirmuagooniat, ent seda ajutiselt. Ikka veel selili lebades tundis Erika äkitselt rohukõrte sahinas ära inimkeele: „Is é do bheatha.” Deemonlik sosin oli nii selge, et õpetaja Erika oli päris kindel, et see ei olnud peapõrutusest tingitud hallutsinatsioon. Vaimusilmas hakkas kummitama keldi rahvajuttudest pärinev stseen, kuidas kivide vahelt ilmuvad kuivetunud käed, mis kisuvad naise endaga maapõue rüppe koolnute riiki. Unustades peavalu, kobistas Erika end kiiresti jalgele. Keskendudes ainult sammudele, mis viisid lähemale päästvale kruusateele, üritas ta tõrjuda mõtteid koolnutest, kuivetunud kätest ja veel nii mõnestki võikast nähtusest, millele ta nimegi ei suutnud anda, ent mida ta uskus nüüd kivikalmel pead tõstnud olevat. Põlluveereteele jõudes Erika juba jooksis, julgemata selja taha vaadata, sest ta TUNDIS, et ta ei lahkunud kivikalmelt üksi. „Päikeseratas, päikeseratas – taeva tuline kera ...,” Erika sai isegi aru, kui tobe võis ta kõrvaltvaatajale näida, ent selle Ehala ja Üdi üdini positiivse lastelaulu ümisemine näis teda jälitavaid ähvardavaid jõude kaugemale peletavat.

Kruusateele jõudes ängistustunne kadus. Läheduses asuva taluõue prožektori sära valgustas osaliselt ka teed. Tsivilisatsiooni turvatunne sulges meeltele värava teispoolsuse maailma. Heites veel pilgu pimedusse uppunud kivikalme suunas ja tundes pisut piinlikust selle üle, et tema, täiskasvanud naine, oli hakanud pimedusekartuses totrusi ette kujutama, kiirustas õpetaja Erika bussi peale.