Читать книгу Okultismiklubi - Kersti Kivirüüt - Страница 7

„Erika, kas sa tundi ei pea minema?”

„Jah, juba lähen!” Õppealajuhataja leebe märkus oli täiesti asjakohane, sest Erika oli oma töölaual kõrguvas sassis-pussis paberite kultuurikihis vajalikke õppematerjale otsides hilinenud kaheksanda klassi ajalootundi juba viis minutit. Kiirestikiiresti vihikud, õpikud, päevikud kaenlasse ja treppidest alla esimesele korrusele ajalooklassi!

Prrr... Kuigi radiaatorid olid kohati nii kuumad, et nende peal oleks võinud kas või muna praadida, oli koolimaja jahedavõitu. Viie meetri kõrguste lagedega vana mõisamaja soojaks kütmine polnud just kõige kergem ülesanne.

18. sajandi lõpul oli Ungern-Sternbergi aadliperekond ehitanud endise vanabalti mõisamaja asemele uue, tollele ajale iseloomulikus uusklassitsistlikus stiilis häärberi. Lisaks Ungern-Sternbergidele oli mõis olnud veel teistegi aadliperekondade – Zoegede, Liphardtide ja Sieversite omanduses. 20. sajandi vintsutused olid küll mõisasüdamele oma jälje jätnud, ent endisaegsest hiilgusest oli veel üht-teist järel. Hetkel tegutses endises rüütlimõisas põhikool, mis pidi õpilaste vähesuse tõttu taluma ikka ja jälle mõtteavaldusi kooli sulgemise asjus. Seda enam, et hiljuti oli napilt seitsme kilomeetri kaugusel asuvas valla keskuses avatud uhke, kõikidele eurostandarditele vastav uhiuus koolimaja. Ent õpetaja Erika poleks vana rüütlimõisa aristokraatset väärikust mitte mingisuguste privileegide eest hunniku kipsplaadi vastu vahetanud.

„Tervitus golubtšikud-musirultšikud!”

„Oleks sa veel natuke hilinenud, oleks me laiali läinud!”

Kuuste koolis oli familiaarsus aktsepteeritud suhtlemisvorm.

Kaheksandas klassis õppis kuus õpilast – kaks poissi, neli tüdrukut. Provotseeriv teadaanne laialimineku kohta tuli laual platseeruva heledapäise ja sinisilmse Viktori-nimelise noormehe suust.

„... ja minu maha jätnud. Oh teid nurjatuid! Viktor, palun kobi laualt maha!”

„Viktor! Tõesõna!” Abiõpetaja tänuväärsesse rolli astus Veronika – tütarlaps kelle südikus ja vastutustundlik töössesuhtumine oli õpetaja Erika meelest eeskujuks nii mõnelegi täiskasvanule, kaasa arvatud ajalooõpetajale endale. Veronika ilmutas vaatamata oma noorele eale ka silmapaistvaid liidrivõimeid – enamik kooli ametlikest ja mitteametlikest ühisüritusest võlgnesid oma teostumisedu just Veronika autoriteedile. Ka nüüd ei vaidlustanud Viktor Veronika korraldust. Erika oli üsna veendunud, et temaga oleks Viktor veel noore isase kombel võimuvõitlust pidanud. Ent naine ei pannud Viktorile tema tempe pahaks. Peale selle, et Viktor oskas oma viguritega piiri pidada, oli ta klassi, kui mitte kogu kooli, kõige hiilgavamate võimetega õpilane. Keegi ei olnud täheldanud Viktorit süvenenult õpitööga tegelemas, ent ometi valdas ta mängeldes kadestamisväärt faktiteadmisi kõige erinevamates ainevaldkondades. Eelöeldule lisaks oli Viktor ka kooli sporditäht. Erika, kes oli Viktorist pelgalt üheksa aastat vanem, ei tundnud ei inimlikku ega professionaalset vajadust hakata kantseldama poissi, kes oli isekasvatuse teel jõudnud neljateistkümnendaks eluaastaks niivõrd suurepärase tulemuseni isiksuse arengu valdkonnas.

Viktorile vastandus nii välimuselt kui ka iseloomult klassivend Tristan. Viimane näis tihti melanhoolne ja mõtlik ning oli õppetöös tihtipeale hädas mitterahuldavate hinnetega. Ent vaatamata oma raskemeelsusele mõjus tumedapäine Tristan kooliõdedele silmnähtavalt atraktiivsemana kui vallatlev Viktor.

Ka klassiõed Renate, Fränki ja Annabel olid kõik omaette värvikad isiksused. Blondi hobusesabasoenguga hallisilmne Renate ilmutas klassiõdedega võrreldes kõige tugevamalt arenenud emainstinkti. Vahetunnis võis näha teda tihti algklasside õpilastega tegelemas. Matkadel valis Renate endale vabatahtlikult alati köögitoimkonna kohustuse ja et tüdrukul avaldus loomupärane kulinaarne anne, siis polnud kellelgi kunagi midagi selle vastu.

Hapra kehaehitusega ja nukulike näojoontega Annabel oli jällegi murdnud nii mõnegi külapoisi südame, ent ometigi jätkus sel piigal andunud austajaid, kes igaüks lootis, et just tema on see, kelle imekaunis Annabel oma ainsaks sümpaatiaks kuulutab.

Klassiõde Fränki oli seevastu tüdruk, keda lääne popkultuuriruumis iseloomustataks määratlusega goth – tumevioletseks värvitud juuksepahmakaga ning tumedat kontuuri rõhutava silmameigiga mõjus Fränki õpetaja Erikale kui Morgan le Fay – legendaarse kuningas Arturi arbujast õde. Kuni neljanda klassini kutsuti Fränkit tema sünnitunnistusele märgitud nimega – Merle. Kolmanda klassi suvisel kooliekskursioonil sõnastas aga Fränki Mustvee Statoili bensiinijaamas saatuslikuks saanud ostusoovi: „Palun mulle üks hot-dog fränkiga!” Kuna müüjanna kohe ei taibanud, et frankfurterit võib ka nii vallatu nimega kutsuda, tekitas hetkeline arusaamatus Merle klassikaaslastes teatavat elevust. Kõigepealt hakkas Merlet Fränkiks kutsuma Viktor, seejärel järk-järgult ka ülejäänud koolikaaslased ja nüüd kutsusid teda Fränkiks ka tema vanemad.

Fränkiga sidus õpetaja Erikat hetkel üks saladus. Nimelt oli Erika eelmisel päeval juhuslikult peale sattunud, kui Fränki koridori peeglist oma käsivarrel paiknevat vasttehtud tätoveeringut imetles. Tätoveeringul oli kujutatud keldipärane triskele, mille harud lõppesid stiliseeritud koerapeadega. Pärast mõneminutilist loengut emotsionaalsest ebaküpsusest ja selle mõjul tehtud otsustest asendus pedagoog Erika aga ajaloolase Erikaga, keda hakkas huvitama omapärase keldi ornamendi päritolu. Fränki lubaski võtta järgmisel päeval kaasa raamatu, kust ta kõnealuse tätoveeringu idee oli saanud.

Veel enne, kui õpetaja Erika jõudis Fränkile küsiva pilgu heita, oli viimane mustast teksariidest õmmeldud koolikotist välja kiskunud raske suureformaadilise ingliskeelse kunstientsüklopeedia. „Näh! Siin see on!” sõnas ta kunstiraamatust õiget kohta välja lapates ning mustaks lakitud küünega lehekülje ülakolmandikus laiuvale illustratsioonile osutades.

Erika võttis tooli, sättis end Fränki laua juurde istuma ning vaatas hindavalt kvaliteettrükis raamatus ilmunud triskele originaalpilti. Leheküljel, mille Fränki Erika jaoks välja otsis, oli kujutatud väljavõtet kõrgkeskaegsest ladinakeelsest käsikirjast. Tundmatu iiri munk oli fragmentaarse täpsusega, eranditult kollakaid ja punakaid toone kasutades, joonistanud lummava triskelefiguuri. Irevil lõugadega koerte pead triskele harudes olid kui elavad tulekeeled. Erikale tundus suisa, et pildi kohal võib edukalt taaselustada külmast kohmetunud sõrmede vereringet.

„Noh, on ju äge,” usutles Fränki võidukal toonil õpetajat. „Mul tuli kohe mingi eriline tunne peale, kui seda pilti vaatasin. Ma kohe pidin selle endale ka teha laskma.”

„Mida sa lasid endale teha?” isegi hääletämber oli Annabelil magus nagu marmelaadikompvek.

„Ma tegin endale tätoveeringu selle pildi järgi.”

„Näita tätoveeringut!” hüüdsid Renate, Annabel, Veronika ja Viktor justkui ühest suust. Ka Tristan keeras end hetkeks seltskondliku melu suunas, ent nähes lahtiriietuvat Fränkit, pööras ta pea diskreetselt kõrvale.

„Kuule, ära nüüd nii alasti ka end võta – külm on ju,” noomis Erika emalikult liba-Morganit.

„Ära paanitse, ma ei karda külma! Vaadake siis!” Fränki keris trikotaažpluusi varruka kõrgemale ning demonstreeris klassikaaslastele oma käel asuvat kunstiteost.

„Väkk, miks ta nii krobeline on?”

„Sest tal on alles koorik peal.”

„Ma oleks seda nagu kusagil näinud.”

Fränki vaatas üleoleva muigega Annabelile otsa: „Ma tõesti kahtlen, et sa seda kusagil näinud oled. Aga mida see märk üldse tähendab?” Viimane küsimus oli suunatud õpetaja Erikale, kes uudistas ikka veel lummatult raamatus olevat kolmjalga.

„Siia pildi alla pole kirjutatud rohkem kui „Illustratsioon Clonmacnoise’i kloostrist pärinevast käsikirjast, 11. sajand.””

„Seda ma juba tean. Räägi midagi uut.”

Õpetaja Erika silitas mõtlikult kallihinnalise raamatu läikivat paberit ja sõnas siis kahtlevalt kulmu kortsutades: „Triskele on ju iseenesest päikesesümbol ... ja koertel on keldi mütoloogias tõrjemaagiline roll.”

„Äge! Maagia! Mulle see meeldib!” Fränki oli õpetaja Erika mõtiskelust välja sõelunud just talle meelepärase sõna. „Koolis võiks ka maagiatunnid olla!”

„Kas sulle siis sellest ei piisa, et pedagoogid on nõiad,” oli Erika sõbralikult sarkastiline.

„Ah, sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Ma tahan, et oleks nagu Harry Potteri Sigatüüka koolis.”

Erika sulges entsüklopeedia, tagastas selle Fränkile ja suundus tagasi oma tööpositsioonile klassi ette. Ta otsustas Harry Potteri kultust oma ainevaldkonna huvides ära kasutada: „Muideks, siis kui meie esivanemad veel suitsutaredes elasid ja alatasa kerge vingumürgituse mõju all viibisid, oli maagiat ja üleloomulikke olendeid eestlaste igapäevaelus kümneid kordi rohkem kui Sigatüüka koolis. Ja natuke järele mõeldes, siis võiks ju mõnel rahvakalendri tähtpäeval ühe rahvaluuleõhtu teha.”

„Ülehomme on mardipäev!”

„Õige jah! Kas te lähete marti ka jooksma?”

„Me oleme liiga vanad juba selle asja jaoks.”

„Oh teid vanureid ...”

„Aga me võiks selle asemel tõesti koolimajas ühe rahvaluuleteemalise hariva õhtu teha, kui sa nõus oled.”

Õpetaja Erika vaatas Veronikale otsa ja püüdis aimata, kas „tõesti-ühe-rahvaluuleteemalise-hariva-õhtu-teha” oli mõeldud õpetaja moosimiseks või mõtles tüdruk neid sõnu tõsiselt.

„Peaasi, et teie vanemad on nõus teid õhtul kooli lubama.”

„Kas me ööseks võiksime kooli jääda?”

„Ööseks kooli!? See on pisut ebatraditsiooniline ju ... Ma pean seda direktsiooniga arutama. Ja veel kord, teie vanemate luba on peamine eeldus ürituse läbiviimiseks.” Seda öeldes peatus õpetaja Erika pilk Tristanil, kes oli kas meeltesegadushoos või puhtast igavusest avanud õpiku peatüki kohalt, mis puudutas tööstuslikku revolutsiooni uusaegses Euroopas.

„Tubli Tristan,” märkis õpetaja. „Õnneks on siin klassis vähemalt üks inimene, kes teab, mis eesmärgil me tegelikult siin ruumis kohtume. Niisiis, järgnev pooltund on pühendatud tööstuslikule revolutsioonile. Avage palun oma õpikud leheküljel kolmkümmend kaks.”

/.../

„Veronika, magamiskott on koridori kapis kõige alumises sahtlis.”

„Juba võtsin.”

„Mis kell sa homme koju jõuad? Ja kes üldse täna teie niinimetatud folklooriõhtule tulevad?”

„Ma arvan, et hommikul kümne-üheteistkümne ajal ja üritusele tuleb terve meie klass. Isegi Tristan!” raporteeris tüdruk peegli ees oma tumepruuni juuksepahmakat harjates. „Oi ema! Unustasin eile sulle uudist rääkida! Fränki tegi endale tätoveeringu!”

Õmblusmasina sirin katkes dramaatiliselt.

„Ikka täitsa pöörane tüdruk! Ja mida Karmen asjast arvas?”

„Ma arvan, et Fränki pole julgenud seda veel emale rääkidagi.”

„Pole imestada! Mina paneks oma tütre selle eest koduaresti.”

„Ema, ära vaata mind sellise näoga. Ma ei kavatse endale mitte iialgi tätoveeringut teha.”

„Tore.”Emalikvalvsusvõissaadapuhkustjaõmblusmasinanõel jätkas taas püksilõigete kokkuliitmist. „Ärge siis tervet ööd ka üleval passige!” Viimane manitsus läks Veronika jaoks kaotsi, sest tüdruk marssis juba kiirkõnnil koolimaja suunas.

Viimase ööpäeva jooksul oli pilvkate märgatavalt hõrenenud. Armetu tumehall pilveräbal liugles pikaldaselt üle kitsa noorkuusirbi. „Tere, tere noorkuu! Mina nooreks, sina vanaks!” Veronika oli folklooriõhtut tõsiselt võtnud ja ennast eesti rahvaluulega nii palju kurssi viinud, kui internet seda võimaldas.

Eile oli õpetaja Erika ka koolidirektorit teavitanud ideest korraldada koos kaheksanda klassiga koolis folklooriõhtu. Õigemini folklooriöö. Pärast mõningast arutelu oli direktor ideega nõustunud, tingimusel, et lastel on koolimajja ööseks jäämiseks olemas vanemate kirjalik luba. Loomulikult oli terve rida koolikaaslasi, nii õpilaste kui ka õpetajate seas, kes nimetissõrmega meelekohale toksisid ja imestasid, et on veidrikke, kes ei saa öösiti rahus kodus viibida. Ent oli ka kadedaid ja igatsevaid pilke, eriti nooremate klasside õpilaste seas, kellel veel seiklushimu arterites suuremates kontsentratsioonides ringles.