Читать книгу Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid - Kerttu Rakke - Страница 2

Väljas oli mõnus talveilm. Külma oli vaid paar kraadi, tuult polnud, lumi värske ja valge. Cärolyn ronis taksost välja ja hingas sügavalt. Vanalinn oli vaikne, mitu kuud kestnud jõulutrall oli juba paar nädalat tagasi otsa saanud. Vaid mõned jõuluvanikud siin-seal särasid endiselt. Cärolyn kõndis aeglasel sammul – kiiret ju polnud, mis sest, et ta oli juba hilinenud. Mihkel oli küll soovinud, et ta õigeaegselt saabuks, kuna õhtusöögile tulevat tema jaoks kõige olulisemad ja tähtsamad inimesed. Sellegipoolest Cärolyn ei kiirustanud. Ilmselt oli külaliste tähtsustamine Mihkli järjekordne kunstipärane liialdus. Kõik teadsid, et Mihkli jaoks on kõige tähtsamad inimesed tema vanemad, aga need olid praegu hoopis Eestist ära. Mingi sisetunne ütles Cärolynile, et kiirustamiseks pole põhjust. See sisetunne oli juba mitu kuud talle head nõu andnud ja maailma üle naerda aidanud.

Nii astus Cärolyn rahulikult mööda tänavat, ilus ja kallis laia kraega avar kasukas seljas, karusnahkne sall peas, kõrgete tugevate kontsadega munakividel klõpsutades. Ta tundis, et on ikka päris õnnelik inimene. Tal oli oma kodu, elukaaslane ja peagi ka laps. Cärolyn ei mõelnud endast, Mihklist ja tulevasest lapsest nagu perekonnast. Ta isegi ei unistanud klassikalisest perekonnast. Mihkel poleks oma tuulepäisusega klassikaliseks pereisaks sobinudki ning Cärolyn ei kujutanud ette, et peaks hakkama emalikult ja asjalikult kodu, mehe ja lapse eest hoolitsema. Nii nad lihtsalt elasid koos, rahulikult, teineteist suuremat häirimata, kumbki pisut rohkem omaenda maailmas kinni kui enamik koos elavaid paare.

Loomulikult keeras ta esimese nurga pealt valesti! Cärolyn siunas ennast: kuidas ta küll vanalinna ämblikuvõrgu-taolist tänavarägastikku selgeks ei saa? Alati läks ta valesti! Isegi restorani, kus ta varem mitmeid kordi käinud oli, ei osanud ta minna! Cärolyn peatus ja mõtles hetke: targem oli tuldud teed tagasi minna ja õigest tänavanurgast ära pöörata, kui loota, et ehk viib järgmisest tänavanurgast pööramine ta õigesse kohta. Ta pöördus ringi ja põrkas kokku tema taga kõndinud noormehega.

Koera lõhn, tundis Cärolyn.

„Sorri!“ ütlesid nad kui ühest suust. Noormees vaatas Cärolyni pisut segaduses, siis naeratas üllatunult.

„Cärolyn?“ küsis noormees.

Cärolyn noogutas ja vaatas noormeest uurivalt. – Kusti! See oli Kusti, kutt, kes talle kunagi nii väga meeldinud oli! Nüüd oli poiss palju vanem, mehelikum. Ja veel kenam.

„Tsau, sind pole sada aastat näinud!“

„Kaheksa,“ täpsustas Cärolyn. „Tere, Kusti.“

„Su nime hääldatakse endiselt „tsärolin“ või oled „käroliniks“ hakanud?“

„Nii ja naa. Kuidas keegi kutsuda tahab.“ Hetke vaatasid nad teineteist naeratades. Tore oli kohtuda.

„Pole sind päris kaua näinud,“ ütles Kusti. „Muide, ma elasin vahepeal viis aastat Soomes, sügisel tulin tagasi – sellepärast siis ei olegi kohtunud.“

Nende viimasest kohtumisest oli Cärolyni mälu järgi möödunud peaaegu kaheksa aastat. Cärolynile meenus nende lahkuminek ja ta tõsines.

„Ju me siis ei liikunud samades seltskondades,“ ütles ta napilt. Nad olid hetke vait.

„Mis teed muidu? Läheks istuks kuskil, jooks midagi?“

„Ei, aitäh, ma pean minema – olengi juba hiljaks jäänud,“ ütles Cärolyn ja pöördus minekule.

„Võib, ma saadan sind?“ küsis Kusti. Cärolyn kehitas õlgu ja hakkas tuldud teed tagasi astuma. Kusti püsis tema kannul.

„Tegelikult ei ole naisterahval üldse turvaline õhtul üksinda linna vahel käia,“ rääkis Kusti. „Igasugu turistid liiguvad ringi ja tülitavad ja… – Võin ma siis sind pisut saata?“

„Sa juba saadadki ju,“ muigas Cärolyn. Tänavanurgale jõudes keeras ta nüüd õiges suunas.

„Cool! – Kuule, räägi siis, millega sa tegeled, kus elad ja nii edasi?“ päris Kusti.

„Miks see sind äkki nii huvitab? Kaheksa aastat ei ole huvitanud.“

„Sa ju ise ütlesid, et me ei käinud samades seltskondades.“

„Meiliaadress oli sul ju olemas. Ja Facebookis olen ma ka.“

„Nojaa… Aga sina ju ei tundnud ka minu vastu huvi?“

Cärolyn vaatas Kustile otsa. Mida ta öelda tahab? Et Cärolyn oleks pidanud, hoolimata nende lahkumineku põhjustest, ise temaga ühendust otsima?

„Jäämegi siia vaidlema, et kes kelle vastu vähem huvi tundis või?“ küsis ta.

„Vabandust… – Aga nüüd huvitab mind tõesti, millega sa tegeled. Sa… noh… Tundud huvitav. Olgu: ma räägin siis endast. – Tead…“

Cärolyn katkestas teda, sest nad olidki juba õige restorani ees.

„Mõni teine kord ehk räägime,“ ütles ta. „Mu mees ootab mind siin restoranis. Aga kui sind väga huvitab, siis – ma olen kodune, käin aeg-ajalt pidudel ja mõnikord reisidel, mul läheb hästi.“

„Rõõm kuulda,“ ütles Kusti, aga tema hääl polnud sugugi rõõmus. „Et siis… Teine kord?“

Cärolyn noogutas ja avas restorani ukse.

„Ma otsin su Facebookis üles!“ hüüdis Kusti Cärolynile järele.

Restoraniuksel oli tal vastas Norman, Mihkli sõber ja kannupoiss. Mihkel, nagu paljud kehva enesekindluse, ent kõrgete ambitsioonidega kutid, oli end ümbritsenud rumalate tüüpidega, kes teda nutikaks pealikuks pidasid. Oma osa mängis siin muidugi Mihkli isa rahakott, kust aeg-ajalt ka tüüpidele midagi pudenes.

Normani järel läks Cärolyn, restorani tagumisse saali, kus erapidusid peeti. Kuuest lauast olid viis tühjad, ühe taga istusid kaks umbes Cärolyni-vanust naist, üks blond ja teine brünett. Mihkel kõndis rahulikkust teeseldes mööda ruumi ringi ja näppis suuri toalilli, mis interjööri hubasemaks muutsid.

„Lõpuks sa tulid! Istu!“ hingas Mihkel Cärolyni nähes kergendatult.

Cärolyn võttis salli peast, tegi kasukanööbid eest lahti ja istus. Ta ei tahtnud kasukat seljast võtta, lahtised hõlmad varjasid hästi tema kõhtu. Ei olnud millegipärast tunnet, et peaks selles seltskonnas oma peatset emadust demonstreerima.

Mihkel köhatas tähtsalt. Cärolynile tuli teda vaadates naer peale.

„Nagu te teate, astusin ma hiljuti erakonda,“ ütles Mihkel uhkelt, näis, et ta kavatseb pidada pika kõne.

Cärolyn ei olnud Mihkli erakonda astumises midagi erilist või head näinud. Ta oli kuulnud ütlust „Astu parteisse, muidugi astu, ja astu sita sisse ka!“ See ammune, vanaemalt kuuldud kild, oli käinud küll kommunistliku partei kohta, aga suures plaanis sobis see Cärolyni arvates kõikide poliitiliste erakondade kohta. Pealegi ei räägitud uudistes poliitikaga tegelejatest midagi head. Või kui, siis ainult igavatel teemadel.

Aga Mihkel oli teist meelt.

„Varsti tulevad valimised,“ jätkas ta. „Ja ma olen otsustanud kandideerida.“ Norman noogutas, tüdrukud lauas naeratasid Mihklile tunnustavalt.

Kes need tüdrukud on, mõtles Cärolyn. Kah sellest erakonnast?

„Häälte saamisega mingit muret ei ole – ma olen uus nägu, minust tehakse häältemagnet noorte seas. Kõik on juba kokku lepitud! Lendan nii-öelda komeedina areenile!“ Mihkel vihistas loo ilmestamiseks käega läbi õhu ja jätkas siis tõsiselt: „Kandideerimiseks peab mul aga olema plekitu renomee,“ teatas Mihkel tähtsalt.

Cärolyn muigas: ilmselgelt oli Mihkel mingi jutumehega koos olnud. Tavaliselt ta ei rääkinud selliste sõnadega. Isegi mitte sellistel teemadelgi.

„Minusugusel mehel peab olema kõrval naine, keda ma täielikult usaldada saaksin, ja teisi naisi ma endale lubada ei saa,“ rääkis Mihkel. Cärolyn oli segaduses. Mis naised?

„Teie kõik olete viimasel ajal minuga rohkem või vähem koos olnud, aga nüüd ma pean valima. Üks teist kolmest jääb, teised aga – jääme sõpradeks.“

Cärolyn ja tüdrukud põrnitsesid üksteist. Ah siis niimoodi olid hoopis lood? Sellepärast siis Mihkel viimastel kuudel nii palju kodust ära oligi? Cärolyn polnud oma roosas mullis elades osanud Mihkli äraolekut kahtlaseks pidada. Tal oli olnud tegemist iseenda ja selle tegelasega, kes tema sees seda roosat mulli tekitas. Ta oli isegi rõõmus olnud, kui Mihkli koosolekud poole ööni venisid! – Ja nüüd siis peaks ta hakkama võistlema? Nende tüdrukutega siin?

Cärolyn vaatas Normani poole. See peitis oma pilku.

„Niisiis – kes tuleb minuga sellele kaunile reisile? Kõigepealt riigikogu, siis ministeerium, siis mine tea, mis. Uhketest pidudest ja ilusatest riietest puudust ei oleks.“ Mihkel vaatas ootavalt ringi.

„Ma ei näe siin mingit võistlust,“ ütles blondiin. „On ju selge, et mina sobin sinu kõrvale ideaalselt. Neil siin,“ viipas ta käega brüneti ja Cärolyni poole, „pole ju mingit stiili ega haridust! Seda on ju kaugelt näha! Kui sul on edukuseks naist vaja, siis kindlasti ju haritud naist, nagu mina! Sa ju ei taha häbisse jääda, kui keegi mõnel uhkel peol su kaaslasega vestlema hakkab?“

Mihkel noogutas kiitvalt ja vaatas siis ootavalt Cärolyni poole. Hetkeks meenus Cärolynile tema kooliaeg, kus ta ei julgenud klassi ees sõna võtta. Kui elu poleks teda täiskasvanuks saama sundinud, oleks ta praeguses situatsioonis end kehvasti tundnud, iga endale suunatud pilgu pärast pabistanud. Nüüd aga oli ta kui rahu ise.

„Mina ei kavatsegi võistelda mehe pärast, kes naisi enda pärast võistlema paneb,“ ütles Cärolyn ja tõusis.

„Mis selles võistlemises siis halba on?“ ei saanud Mihkel aru.

„Ta ei olegi nii loll, näe, taipas, et tema jaoks on see lootusetu võistlus,“ muigas blondiin. Brünett ei öelnud midagi. Ta istus blondiini ja Cärolyni vahel ja oli saabunud enne Cärolyni, nii et loogiliselt võttes oleks olnud hoopis tema kord vastata! Mihklit aga oli huvitanud Cärolyni vastus. Brünett silmitses Cärolyni solvunult.

„Mingi debiilse poliitika pärast?“ muigas Cärolyn põlglikult.

„No täielik maakas – võimust ei tea mitte midagi!“ ohkis blondiin. Cärolyn ei teinud temast väljagi.

„Te siin võistelge või tehke, mis tahate, mul on muudki teha kui teie lolle mänge kaasa mängida,“ ütles Cärolyn, kohendas kasukat enda ümber ja lükkas tooli, et endale minekuks ruumi teha.

„Istu tagasi!“ kamandas Mihkel.

Cärolyn raputas pead, ütles „head aega“ ja läks ukse poole.

„Tule tagasi! Kohe!“ karjus Mihkel talle järele. Norman vaatas ootavalt Mihkli poole, aga ilmselt ei pidanud see vajalikuks Cärolyni iga hinna eest kinni pidada. Norman jäi istuma.

„Las läheb, ongi parem,“ kuulis Cärolyn blondiini häält, enne kui uksest välja sai.

Uskumatu tüüp see Mihkel! Ta oli varemgi armastanud esineda ja kõiksugu mängusarnaseid asju välja mõelnud. Tavaliselt olid need vähemalt pisut naljakad, see siin aga ületas igasugused piirid. Kõigepealt tunnistada, et ta käib korraga kolme naisega, ja siis lasta neil ennast kiita ja tõestada? Ja siis karjub, nagu ta omaks Cärolyni!

Kui alandav!

Ja tema, Cärolyn, oli arvanud, et nad on peaaegu perekond!

Ta tahtis kohe sellest kellelegi rääkida. Kõige rohkem muidugi oma parimale sõbrannale Nellale, aga see oli juba mitu kuud Eestist eemal. Cärolyn otsustas talle hiljem, kui arvuti taha jõuab, netis oma õhtust muljetada. Kuigi telefonis olid suhtlusvõrgud olemas, eelistas Cärolyn alati oma läptoppi, sest sel oli suurem ekraan ja mugavam klaviatuur.

Uudised ja emotsioonid pulbitsesid Cärolynis. Kellelegi peaks kohe nüüd, praegu helistama! Ehk Laurale? Laura oli tema sõbranna olnud peaaegu kaks aastat, viimased pool aastat olid nad Nella eemal oleku tõttu lähedasemaks saanud. Laura kutt oli Mihkli sõber Norman. – Huvitav, kas Laura üldse teab, et Norman täna seal restoranis oli? Ja kas… – Cärolyn peatus. Laura sõnul rääkis Norman talle ju kõigest!

Kui Cärolyn Mihkli ja tema sõpradega tutvus, oli talle algul tundunud, et Laura tahab oma suhtega kelkida, seda usalduslikumaks valetada kui see tegelikult on. Õige pea aga sai ta aru, et Norman räägib tõesti Laurale päris palju. Mõnest Mihkli ammusest vembust saigi Cärolyn just Laura kaudu teada. Aga kuidas on uuema aja vempudega? Kas need kantakse samuti Laurale ette? – Sel juhul peaks Laura ju ammu kursis olema, et Mihkel paneb mitmel rindel! Aga miks pole Laura sellest temale, Cärolynile, rääkinud?

Nüüd oli Cärolynil põhjust Laurale helistada rohkemgi kui vajadus oma muljeid jagada.

Cärolyn valis telefonis Laura numbri ja astus edasi. Telefonist kostis kutsuv toon. Päris pikalt kutsus, siis hakkas rääkima automaatvastaja. Cärolyn lõpetas kõne.

Polnud vaja hakata end kiusama põhjustega, miks Laura telefoni vastu ei võtnud. Võib-olla ta ei kuulnud oma telefoni helinat? Oli näiteks kempsus või prügi välja viimas. Aga võib-olla ta vältis Cärolyni kõnesid, sest tal oli häbi, et polnud Cärolynile varem teistest tüdrukutest rääkinud? – Lõppude lõpuks polnud seal mingit vahet. Kui nad Mihkliga lahku lähevad, ei saa ta nagunii enam Lauraga sõbranna olla.

Kui nad Mihkliga lahku lähevad… See mõte kõlas tema peas kummaliselt, nagu oleks öeldud mingis teises keeles. Nii võõras oli see. Cärolyn pani klapid kõrva ja keeras telefonist muusika valjuks. Ta oli oma jalutamisega vanalinnast välja jõudnud. Üks takso peatus tema lähedal, klient väljus. Cärolyn viipas käega ja püüdis kiiremalt kõndida. See oli üsna keeruline. Lisakilod, mida tema pikkuse juures võõrale silmale nähagi polnud, tegid ta kohmakaks. Taksojuht oli Cärolyni viibet märganud ja ootas rahulikult.

Kui Cärolyn koju jõudis, oli tal juba kahjugi, et nii kiiresti restoranist ära oli tulnud. Täiesti mõtlematu tegu ju! Oleks võinud seal istuda ja vaatemängu jälgida, saada pihta, mis tegelikult toimub, enne kui kõik pikalt saata. Telefon oli tühjaks saanud. Cärolyn otsustas saata sõnumi Nellale hiljem, kui telefon laadinud ja ta ise oma olukorrast sotti on saanud.

Saapaid jalast võttes taipas ta, et tema bravuurikus võis end karmilt kätte maksta: mis nüüd edasi saab? Korter, mida Cärolyn juba kaks aastat enda koduks oli pidanud, oli ju Mihkli oma! Kas nad lähevadki nüüd lahku? – See mõte kõlas endiselt võõralt.

Olgu, Mihkel oli teda petnud, aga ta oli siiski olemas. Cärolyn ei armastanud Mihklit, aga ta polnud ka kaugeltki ükskõikne. Mõnikord meeldis Mihkel talle lausa väga. See, kuidas Mihkel pidevalt oma utoopilistest plaanidest rääkis, oli ju omamoodi armaski. Ja mõte sellest, et Mihkliga koos elades saaks Cärolyn oma lapsele anda täpselt sellise hariduse ja elu, nagu ta tahaks, sellise, nagu tal endal polnud olnud… Mihkli vanemad olid lugupeetud ja jõukad inimesed.

Cärolyn ohkas. Olla üksikema, nagu tema emagi? Ta teadis omast käest, et isa puudumine ei ole tore. Kurvalt keetis ta endale tassi nõmmeliivateed ja istus teleka ette. Mitte midagi huvitavat sealt ei tulnud. Mitte midagi, rohkem kui sajalt kanalilt! Cärolyn klõpsutas laisalt pulti.

Umbes tunni aja pärast tuli Mihkel. Cärolyn oli tema tuleku üle rõõmus: järelikult tuli ikka minu juurde? Siis aga tõsines: see oli ju Mihkli korter, kuhu mujale olekski ta pidanud minema?

Cärolyn otsustas, et kui näeb võimalust, püüab Mihkliga suhted taastada – lapse pärast – aga ise ta Mihklit paluma ei hakka.

„Mis sina siin teed? Sa peaksid praegu võitja lauas istuma,“ ütles ta kerge irooniaga.

„Ma tahtsin sinu juurde tulla,“ ütles Mihkel ja istus Cärolyni kõrvale.

„Nii armas,“ ütles Cärolyn. Ta oli tahtnud kõlada rõõmsalt, aga hääles oli ikkagi kerge iroonia-noot. Mõnikord lihtsalt ei tulnud tal see teesklev ninnu-nännu välja, mida meestega suhtlemisel vaja oli!

„Sulle nagu üldse ei lähe su enda saatus korda?“ küsis Mihkel.

„Mis mõttes? – Muidugi läheb! Aga ma ei hakka kellegi pärast võitlema. Ma olen ju naine. Mees peab olema kütt, muidu on suhte energia paigast ära.“

Cärolin ütles seda meelega. Varem oli Mihklile see ütlus meeldinud, see andis talle põhjust enda kui mehe ja potentsiaalse küti üle uhke olla.

„Aga sa sellele üldse ei mõtle, et sa oled rase?“

„Tundub, et sina ei mõtle – muidu poleks sa ju mingit taolist istumist korraldanud! Uhkeldada sellega, et sul on raseda naise kõrvalt kaks litsi?“

Mihkel oli mitukümmend sekundit vait. Cärolyn jõudis juba kahetsema hakata, et restoranis kohatud naisi litsideks oli nimetanud.

„Kohe näha, et sul puudub igasugune haridus ja igasugune mõtlemine,“ ütles Mihkel lõpuks. „Ülbitsemine täiesti vale koha peal, eneseala… ee… enese-alala…– Häh! Enesealalhoiuinstinkt üldse ei tööta!“

See ei olnud esimene kord, kui Mihkel talle tema kehva kodu meelde tuletas. Cärolyn surus muige maha. Keelevääratus tõmbas Mihkli tõsiseltvõetavust alla. Pealegi – madalamatel liikidel peaks ju enesealalhoiuinstinkt just paremini välja arenenud olema?

„Kui sa endast ei hooli, siis oma lapsest peaksid sa ikkagi hoolima,“ jätkas Mihkel.

„See on sinu laps ju ka,“ naeratas Cärolyn. Rõõmsalt, irooniata. Ehk nüüd taipab Mihkel, et on „õhtusööki“ korraldades nõmedalt käitunud?

Aga Mihkel ei vaadanud tema poolegi.

„Ma ei tea, kas ma üldse seda last enam tahangi,“ ütles ta põrandale vahtides. Cärolyn vaatas teda jahmunult.

„Aborti on vist juba hilja teha, mis?“ küsis Mihkel ja tõstis silmad. Selliseid silmi polnud Cärolyn Mihklil veel näinud. Nii ükskõiksed, nii… kauged!

„Ma arvan, et sa peaksid nüüd ära minema,“ ütles Cärolyn. „See, kes su võitis, tahab ju kindlasti oma auhinda kätte saada. Muidu ehk süüdistatakse mind auhinna varguses – madal ja harimatu, nagu ma olen.“ Ta ei püüdnudki enam irooniat vältida.

Mihkel läkski.

„Sa ei küsigi, kes võitis?“ pöördus ta uksel ringi.

„Ei,“ vastas Cärolyn. „Ei huvita.“

Hüvasti jätmata lõi Mihkel ukse enda järel kinni.

Cärolyn istus natuke aega diivanil, pea segaseid mõtteid täis. Ta oleks pidanud midagi tundma. Viha või kurbust või hirmu. Roosa mulli tõttu aga ei tekitanud praegune olukord temas mingeid ehmatavaid emotsioone. Ta avas läpaka ja mõtles sõnadele, millega sõnumit Nellale alustada. Mis oleks olulisim? See, et Mihkel korraldas sellise õhtusöögi? Või alustada sellest, on Mihklist lahus?

Facebookis oli uus sõbrakutse. Kusti. Cärolyn oli juba peaaegu kutset kinnitamas, kui talle torkas pähe olukorra haledus: lapse isa poolt maha jäetud, hakkab vanade kuttidega suhtlema? – Odav. Madal.

Nellale ei pidanudki ta sõnumit saatma. Nella ise oli talle viie minuti eest sõnumi saatnud:

„Tulen homme Tallinna. Oled olemas?“

„Muidugi! Kas tulen lennujaama vastu?“ kirjutas Cärolyn õnnelikult.

Nella! Cärolyn polnud teda näinud peaaegu aasta. Viimati kohtusid nad maikuus ühisel Saaremaa-kruiisil, kui Cärolyn veel rasegi polnud. Cärolyn otsustas, et räägib kõigest silmast-silma. Kui endal asjast juba mingi pilt on.

Rasedus ei olnud Cärolynil kaugeltki planeeritud. Kui temalt oleks küsitud, oleks ta Mihkli asemel parema meelega soovinud oma lapse isaks ükskõik keda oma eelmistest meestest. Neid ei olnud palju, aga nad kõik olid toredad: üle keskmise edukad ning armastasid huvitavat elu. Nad olid aga Mihklist ka palju vanemad.

Viimane, Urmas, oli olnud eriti kena. Nad suhtlesid üle nelja aasta, aeg-ajalt isegi nädalate viisi koos elades, kord ühe, kord teise juures. Urmas oli Cärolynist üle kümne aasta vanem. Kui ta avastas, et Cärolynil pole mingit haridust, sundis ta tüdrukut õhtukooli minema.

„Isa püüad mängida või?“ oli Cärolyn alguses kuri.

„Vaata enda ümber, kui palju su ümber on haritud inimesi, kes pole pooltki nii nutikad, nagu sina!“

„Just nimelt! – Milleks haridus?“

„Ja nii kergelt annadki alla – lased neil lollidel näidata, et nad on sinust paremad, kuna on viitsinud koolis käia?“

See oli argument. Seni oli tundunud hariduse puudumine Cärolynile lausa vaimukas ja bravuurikas: teate, mis, ma lihtsalt ei viitsinud sõna kuulata ja kõik! Selline ma olen! – Võimalus, et keegi võiks pidadagi teda harimatuse pärast rumalaks ja saamatuks, polnud talle pähegi tulnud. Nüüd tahtis ta näidata, et õppimine pole tema jaoks raskem kui teistele. Pealegi sai Cärolyn ju ise ka aru, et päris ilma hariduseta ei saa. Ta saab vanemaks, lihtsalt heast välimusest äraelamiseks ei piisa. Isegi siis, kui normaalne mees on. Nii ta siis saigi tänu Urmasele keskharitud.

Tagasi vaadates rikkuski nende suhte ära Urmase idee teda igal sammul harida. Ta innustas Cärolyni rohkem lugema ja teadmisi omandama ning uhkeldas tema saavutustega oma sõprade ees. Nagu… isa! Kõik oli tore, hea on ju tunda, et keegi sinust hoolib ja su eest hoolitseb, aga – isadega ju ei magata. Mis sest, et voodis polnud sellisest suhtest jälgegi, see oli sajaprotsendiliselt täiskasvanute vaheline asi. Ikkagi hakkas Cärolyn igavlema ja pirtsutama. Selleks andis kõva hoogu ka gümnaasiumi lõpetamine. Ei, mitte hariduse pärast: Cärolyn ei kavatsenud edasi õppida. Ta oli lihtsalt nii hirmus uhke, et oli hakkama saanud millegagi, mis talle väga ei meeldinud. Ta tundis end peaaegu kõikvõimsana. Nagu talle oleks kõik lubatud.

Pärast Kustit olid Cärolynil vaid endast mitu aastat vanemad mehed olnud. See oli kuidagi loomulik – vaadata mehi, kes juba meesteks on saanud, täiskasvanuks. Kui ta aga Urmasega elamisest tüdinema hakkas, kohtas ta Mihklit. Vaid kolm aastat temast vanemat, kena ja vaimukat kutti. Mihkel armus Cärolyni juba nende esimesel kohtumisel ega lasknud teda kaua aega lahti.

Urmas lasi aga kohe.

„Mis siis ikka, eks ma olen sellega arvestanud, et ükskord mingi noor jõmm su mult üle lööb,“ oli ta vaid öelnud. Cärolynil oli isegi kahju olnud, et nende suhe nii lihtsalt lõppes. Oleks väike tüli olnud, siis ehk oleks tal olnud põhjust Urmase peale solvunud olla, aga nüüd, kui mees nii viisakalt käitus, tuli Cärolynile paha maitse suhu: ta tundis end süüdi. Tema oli nende suhtes see, kes noorema leidis. See, et ta juba varem kõigest tüdinenud oli, ei omanud ju suures plaanis tähtsust.

Cärolyn avastas, et vanemate meestega elades jääb noorus tegelikult elamata. Ta nautis Mihkliga koos olemist kogu hingest, nagu teeks tasa selle, mis vahepeal tegemata oli jäänud. Mihkli sõpradega pidutsedes ei olnud ta seltskonnas kõige noorem naine. Ta ei pidanud tõestama oma teadmisi kolmekümne aasta tagustest poplauludest ega vastama küsimustele, nagu „No, te, noored, vist elategi Facebookis, jah?“

Mihkliga oli kõik teistmoodi. Muidugi elas Cärolyn Mihkli rahadest, aga peaaegu endavanuse mehega oli see teisiti. Näiteks ei pidanud pidevalt oma käitumist kontrollima. Hea oli naerda täiesti totakate asjade peale. Hea oli ka kallistada poisilikku saledat siledat keha. Hea oli tunda end täiesti vabalt.

Sellepärast Mihkel Cärolynile meeldiski. Hoopis teistsuguste inimestega harjununa pani ta Mihkli bravuuri ja egoismi nooruse arvele.

Aga elu mehega, kes elas suures osas oma vanemate rahast, polnud kaugeltki see, mis mehega, kes ise endale elatist teenis. Vahepeal tekkisid rahavoogudesse augud ja seda stressi, mis Mihkel siis oma emotsionaalsusega tekitas, oli nõme taluda. Cärolyn oli kord endale isegi tööd otsinud, et mingigi raha oleks ega peaks oma salaraha kallale minema, aga üsna pea loobunud, sest keskhariduse ja kogemusteta inimest polnud kellelgi vaja. Vaid ettekandjaks oleks ta oma CV-ga sobinud, aga selleks ei kõlvanud tema iseloom. Cärolynile ei meeldinud inimestega suhelda. Pealegi oli ta ju ise harjunud olema see, keda restoranides teenindati. Klassivahe. Mis sest, et mitte sünnijärgne.

Ametlikult oli Cärolyn ühes firmas koristajana tööl. Taas Urmase abi! Töökoht andis talle haigekassa kindlustuse, aga raha läks kahele noorele naisele, kes tegelikult tema eest töötasid ja omavahel seda koristajakohta jagasid. Väike lisaraha teenimise võimalus lastega kodus istudes – haigekassa kindlustus oli neil ju tänu lastele niigi olemas. Vahepeal jäi üks neist taas rasedaks ning Cärolyn ei pidanud kartma, et peab ise jälle koristama hakkama, nagu ta kunagi oma iseseisva elu algul teinud oli. Koristajatöö polnud talle pähe tulnud isegi mitte siis, kui ta tööd otsinud oli. Selle raha eest polnud ju võimalik ära elada!

Kui ajutised rahakriisid välja arvata, oli Cärolynil Mihkliga tore. Üsna pea sai ta aru, et tegemist pole vaid nooruse uljusega, vaid Mihkel ongi teistmoodi, kerge käitumishäirega tüüp, kelle lennukad ideed käivad käsikäes tuliste emotsioonidega. Näiteks otsustas ta kord hakata itaalia keelt õppima. Paari keeletunni järel oli ta sellest nii vaimustuses, et tahtis ka ise itaalia keele õpetajaks hakata. Cärolyn oli kahtlustanud, et äkki on õpetajaks mõni liiga kena tütarlaps, aga veendus siis, et asi oli Mihkli loomuses: niipea, kui olid käes mingidki uued teadmised, tahtis ta kohe olla nende jagaja, saada nende jagamise eest au ja tänu! Cärolyn ei imestanud, kui itaalia keele õpingud juba kahe kuu pärast katki jäid. Ta ei heitnud seda ka Mihklile ette. Kuni Mihkel Cärolynist hoolis, võis tema käitumist lihtsalt meelelahutusena võtta.

Cärolyn muigas mõrult, kui mõtles oma suhtele Mihkliga praegu. Sellele pilgule, millega Mihkel teda vaatas, kui abordist rääkis. Mingit meelelahutust siin küll enam ei olnud.

Hommikul ei olnud Cärolynil oma olukorrast veel mingit pilti. Ta ootas kärsitult Nella tulekut ja läks talle õue vastu. Uute moodsate kortermajade rajoonis oli võõral lihtne eksida.

„Kuule, sa oled päris kõvasti juurde võtnud,“ mõõtis Nella teda pealaest jalatallani.

„Äkki on mul vabandus? Äkki ma olen rase?“

„Maailma kõige ilusam rase!“ hakkas Nella naerma. Nad kallistasid ja jalutasid Cärolyni kodu poole.

„Päris uhkes kohas elad,“ ütles Nella ringi vaadates.

„Oo jaa. Uhkust siinkandis jätkub.“

Välisukse juures seisis üks kutt, ilmselt kellegi külaline, oodates sisse laskmist. Kostus uksekella kutsuvat heli.

„Kelle juurde te minna tahate?“ küsis Cärolyn. Ta küll ei tundnud oma naabreid, aga selline otsekohene küsimus aitas aru saada, kas tegemist on ikka normaalse inimese, mitte aga näiteks vargaga. Noormees pöördus. Üks Mihkli kannupoistest.

„Väga hea, et sa siin oled. Mul on sulle üks saadetis.“ Kutt ulatas Cärolynile kirja ja läks kiiresti minema. Cärolyn pistis paberi taskusse ja avas välisukse.

Kohe, kui Cärolyn tuppa sai, avas ta kirja. See oli käsitsi kirjutatud ja sisu oli lühike: kahe nädala pärast olgu välja kolitud. Allkiri: Mihkel. Cärolyn tundis Mihkli käekirja ära. Mihklil oli harjumus oma välkideid paberitele kritseldada. Nüüd siis oli järjekordne mõttevälgatus leidnud tee paberile.

„Mõtle, ta saadab mulle kirja! Kirja?! Kes tänapäeval kirja saadab?“ ahhetas Cärolyn.

„Kulleriga,“ täiendas teda Nella.

„Just! Kas sõnumit telefoni oleks palju palutud?“

„Võib-olla tahtis ta olla isiklikum, lähedasem, intiimsem?“ pakkus Nella.

„Jaa, ja eriti intiimne on muidugi sõnum: koli välja,“ naeris Cärolyn. Olukord tundus talle rohkem kui jabur.

„Täiega imelik mees see Mihkel,“ arvas Nella, kui Cärolyn talle oma viimaste päevade sündmustest oli rääkinud. Nella ei olnud Mihklit kunagi kohanud. Alati oli Mihklil olnud mingit tegemist, kui Nella Eestis käis, ja Cärolyn ei kiirustanud neid kahte omavahel tutvustama. Mihkli kuuldes poleks ta ju saanud Nellaga oma naljugi teha.

„Räägi parem endast, ma ei viitsi rohkem sellele mõelda,“ otsustas Cärolyn teemat vahetada. „Kaks nädalat on kolimiseks aega ka.“

„Mis minust? – Ma läksin Gregiga tülli, ütlesin, et sõidan Eestisse. Ja sõitsingi.“

„Mille peale te siis seekord tülli läksite?“ uuris Cärolyn. See, et Nella tüli pärast Eestisse sõitis, oli üllatav. Tavaliselt piirdus ta pärast tülisid pikkade kurtmistega Facebookis.

„Ma ei teagi. Midagi suurt ei olnudki, vanad teemad tõusid jälle üles, lihtsalt lõi kaane pealt.“

„Sinul?“

„Muidugi minul! Mina ju sõitsin siia! – Oot, mis sa arvasid, et… et ta viskas mu välja? – Ei! Ma tulin ise.“

„Päriseks?“

„Ei! Lihtsalt tuulutama.“

„Ma vaatasin jah, et nii väikse kohvriga ju ei koli.“

Nella vaatas hindavalt oma kohvrit ja oli vait.

„Või… või ta jälle lõhkus su riideid?“

„Seekord põletas. Nagu filmis. Kuhjas riided õues grillile, valas süütevedelikuga üle ja – tuld!“

Cärolyn vangutas pead.

„Mõnikord ma mõtlen, miks sa sellisega üldse koos oled?“

„Sa tead väga hästi, miks.“

Muidugi Cärolyn teadis: Nellale meeldis Greg. Ehk ta isegi armastas teda, aga Nellale omaselt ei olnud mingid suured tunded kunagi teemaks. Greg oli tõesti hea valik: nutikas, hea välimusega ja üle keskmise jõukas. Ja seda mitte Eesti, vaid Euroopa mõistes. Samuti teadis Cärlolyn, et pärast leppimist viis Greg Nella poodidesse ja ostis talle uued riided – teinekord isegi paremad ja kallimad kui eelmised olnud olid. Uued riided on küll head, aga mõned asjad saavad ju armsaks!

„Ja ma ei ole kaugeltki ainuke, kelle mees tülitsedes riiete kallale läheb.“

Ka seda teadis Cärolyn hästi.

„Ikkagi on kummaline, et sina ja niimoodi käituv mees.“

„Lõpeta,“ ütles Nella.

Aga Cärolyn ei lõpetanud.

„Riiete lõhkumise mõte on ju mõista anda, et vaata, mida ma teha võin, kui tahan – ma lõhun su riided ära, sa oled nüüd paljas ja tänaval! – Aga mis siis, kui ta enam uusi ei osta ja sa oledki paljas ja tänaval?“

„Päriselt – lõpeta! Ma ju tean, et selline võimalus on olemas. – Aga tead, ma olen päris osavaks muutunud, ma juba tean, kuhu oma paremad riided peita!“

„Nii et nüüd peidad siis riideid ka?“ küsis Cärolyn.

Tüdrukud puhkesid naerma. Peitmine oli neil juba vana teema: nad mõlemad peitsid oma elukaaslaste eest raha. See oli alanud juba ammu, aastaid tagasi, kui Cärolyn veel täisealinegi polnud. Nella oli kusagilt lugenud, et hea nipp säästmiseks on panna iga kord, kui mingi raha saad, sellest kümme protsenti kõrvale. Piisavalt väike summa, et puudust ei tunneks, ent piisavalt suur, kui teinekord vaja on. Nella hakkaski raha kõrvale panema. Tema eeskujul ka Cärolyn. Kuni mõlemad kogesid, et säästmine mehega koos elades peab olema salajane: kõik mehed ei hinnanud rahakogumist („Kogud raha, et minu juurest jalga lasta?“) ja kõigil polnud ka pidevat sissetulekut („Kas sul on kahju mulle raha anda, kui sul on?“). Nii muutuski rahakogumine raha peitmiseks. Kõikidel normaalsetel naistel on kusagil salaraha peidus, olid nad kindlad.

„Nii et sinu lootus Gregiga maja osta luhtus,“ nentis Cärolyn. Nellal oli juba aastaid unistus: oma maja. Kas siis mehega või üksinda, aga ikkagi maja. Väikese murulapi ja kauni lillepeenraga. Nagu kiusuks sattus ta aga meeste otsa, kes armastasid linnaelu ja kortereid ning kes enne laste sündimist polnud kindlasti nõus kuhugi äärelinna kolima. Ei Eestis ega kusagil mujal. Lapsi aga Nella ei tahtnud. Ikka see klassikaline põhjus: maailm pole nii tore paik, et siia enda jaoks kõige kallimat tuua. Muidugi oleks võinud Nella maha müüa oma kesklinnakorteri, kus ta aastaid tagasi Cärolynile peavarju pakkus, ning raha maja sissemaksuks kasutada – kui ikka niiväga maja tahtis. Aga Nella ei raatsinud loobuda mõnesajast eurost, mis rendirahana tema pangakontole laekus, pealegi tahtis ta ju meest ka – keegi peaks seda maja ju ka ülal pidama?

„Ei ole siin midagi veel luhtunud, mul töö käib,“ lõõpis Nella optimistlikult ja küsis vastu: „Aga sinul? Mihkel peaks ju sulle nüüd maja ostma või vähemalt selle korteri sulle jätma – sa ju ootad ikkagi teie mõlema last. Tema aga viskab su hoopis elamisest välja… – Kuule, aga Mihkli vanemad, mida nemad arvavad? Nende poeg jätab raseda naise maha – nii ei saa ju?“

„Ma ei tea, mida nemad arvavad. Ma olen nendega vaid korra kohtunud. See oli nii ammu ka.“

„Ammu? Rase oled sa ju praegu?“ ei saanud Nella aru.

„Ma ei tea, kas nad üldse teavad, et ma olen rase,“ seletas Cärolyn. „Võib täiesti olla, et Mihkel pole neile midagi öelnud.“

„No kuule! Ole ise aktiivsem! Las annavad lapse jaoks raha või midagi.“

„Ma ei lähe ise küll midagi küsima. Meie ainsast kohtumisest piisas, et aru saada: ma ei meeldi neile. – Mul pole ju ei positsiooni ega ambitsiooni.“

„Aa, need vanad „põusi“ ja „ämbi“ jälle platsis!“ keeras Nella asja naljaks.

Mõne hetke olid nad vait, seejärel jäid tuimalt üht televiisorist tulevat jogurtireklaami vaatama.

„Kuule,“ virgus Nella äkitselt. „Mis su enda poolest majast saanud on? Sellest, kus sa kunagi elasid, siis, kui me tuttavaks saime?“

„Jah, tõesti… Ma olin selle täiesti unustanud!“

Aiaga majake linnaservas! Õigemini – pool majast. Ideaalne koht lapse kasvatamiseks! Kuidas ta küll selle unustanud oli?

Järgmisel õhtupoolikul sõitsid Cärolyn ja Nella taksoga Cärolyni kunagisse kodukanti. Aastate jooksul oli talle see koht aeg-ajalt meenunud, aga tal polnud pähegi tulnud siia tagasi kolida. Ametlikult polnud pool maja tema omagi, ta oli siin vaid mitu aastat elanud. Algul koos emaga, ema surma järel mõnda aega ka üksinda, kuni tegemised teda kesklinna ja Eestist kaugemalegi viisid. See maja oli kogu aeg olemas, nagu elav mälestus, mida saad külastada siis, kui tuju tuleb. Mõned aastad külastas Cärolyn seda maja ikka, kuigi jäi järjest sagedamini ja kauemaks eemale. Kuni ükskord jäi nii kauaks eemale, et maja läks täiesti meelest.

Majaomanik oli Cärolyni sugulane Doris, kes oli kunagi mõista andnud, et pool majast kuulub Cärolynile, mis sest, et see tema nimel polnud. Sellepärast Cärolyn poolt maja natuke omaks pidaski.

„Kuule, aga kui seal keegi ei ela, siis on seal kindlasti jube külm,“ ennustas Nella.

Cärolyn kujutas ette lössivajunud uberikku, jäälilled akende ees… Tal hakkas lausa kahju, et on maja unarusse jätnud, hoole ja hoolitsuseta.

„Jõuaks enne ikka kohale,“ arvas Cärolyn, rohkem enda kui Nella kujutluspilte peletades.

Siis meenus Cärolynile, kui palju tema asju omal ajal sinna maha jäänud oli. Paremad riided ja ehted vedas ta loomulikult endaga kaasa, aga mingid vanad albumid, ajalooga asjad… Need olid ju kõik seal! Kas need üldse enam alles on? Ehk on kütmata majas niiskusest hävinud? Võib-olla on Doris maja üldse maha müünud? Nad polnud mitu kuud suhelnud ja ametlikult polnud ju Dorisel mingit kohustust Cärolynile oma tegudest aru anda.

Takso keeras tänavasopikesse ja peatus. Nella tegeles arvega. Segaste tunnetega vaatas Cärolyn maja, mis oli olnud tema kodu. Maja seisis endiselt sirgelt, aknad kuivad. Vaid lippaed maja ümber nägi räsitud välja – värvi koorus siin üsna mehiselt. Teiste majade ümber olid uued tarad. Cärolyn võttis taskust võtme. Võti keerles lukuaugus sujuvalt. – Järelikult on mul endiselt õigus siia tulla, rahustas end Cärolyn ja avas ukse. See kääksatas.

Toas ei olnud soe, ent kaugeltki mitte nii külm, kui võiks olla kütmata majas. Kas keegi elas siin? Cärolyn pani tule põlema. Kõik oli nii, nagu tema lahkudes jäänud oli. Tema kunagine pesa, kus magamas käia. Ta oli mitu korda tube ümber tõstnud ja korra isegi kerget remonti teinud, nii et miski polnud tuletanud ema meelde. Nüüd aga meenutasid vanad riiulid ja toolid just emaga elamise aega.

„Siin oleks nagu aeg seisma jäänud,“ ütles Nella, nagu Cärolyni mõtteid lugedes, ja hüüatas siis: „Mis asjad need siin on?“

Kööginurgas seisid kastid ja karbid mitme käsimüügifirma toodetega. Cärolyni lahkumise ajal neid polnud.

„Siin on mingi ladu või?“ küsis Nella. „Kelle oma, ei tea?“

Cärolyn kehitas pettunult õlgu: tema vana kodu polnudki tühi ja vaba. Alles nüüd märkas Cärolyn, et elamises on palju vähem tolmu, kui mitme aastaga koguneda võiks. Järelikult keegi kasutaski seda maja oma laona.

Nella kummardus kaste lähemalt vaatama. „Oh, siin on paar päris head asja ka!“

Cärolyn astus lähemale.

„Ära puutu, mine tea, hakkab veel mingi salajane varga-andur piiksuma,“ hoiatas ta Nellat. „Seal kastide vahel võib vabalt mingi kiip olla.“

„Sind ja sinu fantaasiaid! – Kuule, aga radiaatorid on täitsa soojad,“ katsus Nella radiaatoreid seinte ääres.

„Nende kastide pärast ilmselt,“ arvas Cärolyn.

Uksekell helises.

„Näe, mul oli õigus – oligi varga-andur!“ naeris Cärolyn ja astus paar sammu ukse poole.

Uksest astus sisse Annika, üle tee elav naabrinaine, pahane ilme näol. Cärolyni nähes naeratas ta rõõmsalt ja tormas teda kallistama.

„Cärolyn! Ma ei ole sind nii ammu näinud! Kui kaua sa pole siin käinud? – Neli aastat? Viis? – Ja mis puhul sa siis täna siia sattusid?“ paristas Annika ja embas Cärolyni hooga. Cärolyn ei osanud reageerida: nad ei olnud iial Annikaga nii hästi läbi saanud, et nüüd nii ülevoolavalt kallistama peaks. Pealegi surus ta end liiga tugevalt vastu Cärolyni kõhtu. Nella vaatas toimuvat kerge hämmeldusega.

Annika tõmbus Cärolynist eemale ja märkas üllatusega tema kõhtu.

„Oi, vabandust… Cärolyn! Palju õnne!“

„Aitäh, aitäh,“ naeratas Cärolyn ja taipas, et need olid tema esimesed sõnad. „Tere ka muidugi.“

„Tere,“ ütles ka Nella.

„Tere jah… Kas sa oled vahepeal mehele läinud?“ uuris Annika Cärolynilt.

„Mitte päris. Aga jah, me oleme koos.“

Nella vilksas Cärolyni poole vaadata ja noogutas tema jutule kaasa. Selge ju, et Cärolyn ei taha Annikaga jagada oma viimaseid uudiseid lapse isa kohta. Teeme näo, et kõik on korras.

Cärolyn vaatas Annikat. See oli viimaste aastatega pisut juurde võtnud ja vanemaks jäänud. – Aga ta on ju vana ka, mingi neljakümnene ehk juba, mõtles Cärolyn.

„Kas keegi elab siin?“ küsis ta Annikalt.

„Ei ela siin keegi, mõned asjad mul mõnikord seisavad siin, mis tuppa ära ei mahu. Lasin, näe, radiaatorid ka sisse panna. Meil on Dorisega kokku lepitud, et ma hoian majal silma peal. Nüüd nägingi, et mingi takso sõitis hoovi ja siis pandi tuled põlema – nii ma siia jooksingi.“

Cärolyn ja Nella vaatasid teineteise poole.

„Varga-andur,“ liigutas Nella huuli ja noogutas. Nad muigasid.

„Mis on?“ küsis Annika häiritult.

„Ei, ei midagi. Nii et…“ Cärolyn otsis jututeemat, et Annika nende muige peale ei solvuks. „Nii et sina siis… hoiad majal silma peal?“’

„Jah!“ oli Annika rõõmus, et oma juttu edasi sai rääkida. „Rain, muide, aitab ka! Ta on meie küla niidumees, niidab peaaegu kõikide muruplatse, kes ise ei saa või ei viitsi.“

„Rain?“ ei uskunud Cärolyn. Annika mees oli talle alati tundunud kui ennast täis töll. „Niisama, vabatahtlikult?“

„Ei, no mingi raha saab ka muidugi. Ühistu maksab. – Kes siis tänapäeval tasuta tööd teeb!“ keeras Annika jutu naljaks. „Aga räägi endast, miks sa siin oled? Tahad koju tagasi tulla?“

„Oli jah selline mõte. Siin on ju aed, loodus… Lapsega oleks siin suvel vist päris lahe.“

„Oi, muidugi on! Mulle meeldib siin väga, sellepärast ma polegi siit ära kolinud. Siin on kõike – natuke metsa isegi on uute majade vahele alles jäänud ja…“ Annika naeratas. „Tule muidugi siia elama!“

„Ma mõtlen veel selle peale. Täna tulin lihtsalt vaatama, et mis siin üldse toimub.“ Cärolyn vaatas tootekastide poole. Annika märkas tema pilku.

„Jaa, need viin ma siit kohe minema! Küll ma neile mingi koha leian!“

„Ma võin su vaeva natuke kergendada, ma tahaksin siit paari asja,“ ütles Nella.

„Jajah,“ kohmas Annika talle ja küsis Cärolynilt uudishimulikult: „Kas sa tuled koos mehega siia elama?“

„Ilmselt,“ noogutas Cärolyn tõsiselt.

„Nii armas! – Mõelda vaid, alles sa olid teismeline, ja nüüd – mees ja laps ja kolid siia tagasi!“

Cärolyn naeratas kohmetult ja kehitas õlgu.

„Poiss või tüdruk?“ uuris Annika edasi.

„Tüdruk.“ Juba esimesel ultraheliuuringul oli arst väikest „kohviuba“ märganud. Kuude jooksul polnud „konksukest“ juurde kasvanud.

„Oh, väikesed tüdrukud on nii armsad!“ õhkas Annika.

„Väikestest tüdrukutest rääkides – kuidas Liis elab?“ küsis Cärolyn. Tema imestuseks ei vadistanudki Annika rõõmsalt edasi, vaid muutus hoopis tõsiseks.

„Kui me Liisist räägime, siis väikesed tüdrukud küll teema ei ole.“

Taas plärises uksekell. Enne kui keegi ukse poole astuda jõudis, astus kööki süsimustade juustega tüdruk. Liis! Cärolyn tundis ta vaevu ära. Liis oli oma emast pikem ja päris kena, aga kuidagi ebakindel ja võlts.

„Tohin ma siis täna välja minna või?“ küsis ta Annikalt, kui tervitused olid vahetatud.

„Sa ei saanud siis oodata, kuni ma kodus tagasi olen?“

„Ma ju ei teadnud, millal sa tuled. Astusid poole jutuajamise pealt uksest välja! Pealegi on mul vaja teistele öelda, kas ma tulen või ei. Teised ju ootavad.“

„Teised, teised,“ osatas Annika. „Ei, sa ei lähe täna kuhugi. Sul on ju veel pooled asjad õppimata.“

„Ma hiljem…“ alustas Liis, aga Annika katkestas teda:

„Ei, see jutt on lõppenud!“

Liis keeras end ringi ja läks tigedalt minema. Ukse lõi tagantkätt prantsatusega kinni.

„Vabandust,“ naeratas Annika hetke pärast kohmetult.

„Pole midagi, arusaadav,“ oli Cärolyn viisakas.

„Tead, Cärolyn, mul on nii raske! Sina olid ikka nii tubli tüdruk, kui sa temavanune olid. Õppisid, koristasid, pesid pesu, kuigi sinu elu oli palju keerulisem!“

Oli jah keerulisem, mõtles Cärolyn. Selle keerulisuse pärast ma siit mingi hetk minema läksingi.

„Aga Liis,“ jätkas Annika. „Ta nagu ei saaks üldse aru, mis maailmas ta elab ja kuidas käituma peab! Nädal tagasi värvis ta oma pea süsimustaks. Nautigu lapsepõlve, mitte ärgu värvigu oma juukseid! Õudne! Nagu mingi emo! Ma ei tea, kuhu selle häbiga minna…“ Annika vakatas ja naeratas. „Olgu, mis ma teid siin segan! Vaadake ringi ja – ja kui sa siia tagasi kolid, ehk aitad mul Liisile mõistuse pähe panna?“

Siis jätsid nad hüvasti. See võttis päris pikalt aega.

„Ütle oma number, ma teen sulle vastamata kõne ja siis on meil mõlemal teineteise numbrid olemas,“ ütles Annika oma telefoni taskust välja võttes. „Ja sa võid mulle ükskõik millal ja ükskõik mille pärast helistada. Nagu vanasti, mäletad, me saime hästi läbi? – Ja nüüd saan ma sulle nõu anda, kui vaja – ma olen ju ikkagi kaks last sünnitanud!“

Kui Annika lõpuks lahkus, seisid Nella ja Cärolyn natuke aega vaikides, enne kui rääkima söandasid hakata. Annika jutuvada tundus majas edasi kajavat.

„On alles mutt, mis?“ ütles Nella.

„Vanasti tundus ta mulle palju normaalsem. Nüüd aga – juuste värvimise pärast lapsega tüli kiskuda? Nagu imelik ei ole nii tühja asja pärast norida või? – Ja need käsimüügitooted…“

„Nende müümises on ta küll kehv. Ma oleksin tema käest ehk isegi midagi ostnud, aga teda nagu ei huvitanudki! Sellise müügipoliitikaga jääb ta küll vaeseks.“

Cärolyn ja Nella kolisid majakesse kahe päeva pärast. Muidugi võis Mihklit taas mõni mõttevälgatus tabada, näiteks, et peaks Cärolyniga ära leppima ja paluma tal tagasi kolida. Aga Cärolyn ei jäänud sellele võimalusele lootma. Poleks enam tahtnudki. Siiani polnud Mihkel talle ei helistanud ega sõnumeid saatnud. Ühtki kirja samuti mitte. Ka Laura ega keegi teine tema ja Mihkli ühistest tuttavatest polnud temaga ühendust võtnud. Järelikult olid nad kõik teadnud! Aga talle polnud öelnud. Kui labane. Väkk.

Nella oli olnud kindel, et Greg helistab talle juba järgmisel päeval pärast tema Eestisse saabumist, nagu varem paaril korral juhtunud oli. Ent ka ülejärgmisel päeval polnud mehest kippu ega kõppu. Ise ei tahtnud Nella talle helistada ega sõnumeid saata. Nii ta siis kulmineeris oma tigeduse Gregi vastu ja hirmu edasise hakkamasaamise pärast Cärolyni aitamisse. Niisuguse hooga, et Cärolyn hakkas kahtlema Nella jutus: mine tea, ehk tegelikult siiski viskas Greg Nella kodust välja?

Nella organiseeris kolimisauto ja lasi korterist välja vedada kõik, mida liigutada andis.

„Mööbel on ju Mihkli oma! Mihkel ise ostis!“ vaidles Cärolyn.

„Sinuga koos ju ostis? Selleks, et teil mõlemal mööbel oleks?“ meenutas Nella. „Ja tal on ju raha, et endale uus mööbel osta?“

„Seda küll,“ tuli Cärolynil nõustuda, kuigi selline tegu oli nagu vargus. Varastamine ei olnud Cärolyni arust kaugeltki ilus.

Aga samuti polnud ilus olnud Mihkli käitumine.

„Ja tegelikult läheb see mööbel tema enda lapse kodu jaoks, nii et minu arust on kõik korras,“ põhjendas Nella.

Cärolyn andis endale aru, et raseduse viimastel kuudel ei pruugi ta väga adekvaatne olla ning seepärast Nellat usaldaski. Tal oli hea meel, et keegi teda kaitseb ja tema eest hoolitseb. Millegipärast oli see äkitselt nii armas ja vajalik. Ja ka mõte päris oma kodust oli nüüd õigem kui kunagi varem. „Pesapunumise instinkt,“ nagu Cäolyn oli ühest raseduskalendrist viimaste kuude kohta lugenud, lõi välja.

Siin nad siis olid – kaks noort naist, mõlemad päevapealt mehest lahku läinud, mõlemad kolimisest vaimustuses, mis sest, et erinevatel põhjustel. Kunagi oli Cärolyn siit Nella juurde kolinud. Nüüd kolis koos Nellaga siia tagasi.

Nella läks organiseerimisega isegi nii kaugele, et lasi kolimisarve Mihkli firmale esitada. See oli lihtne, sest firma oli registreeritud nende koduaadressil ja Nella oma hoolitsetud välimuse ja veenva jutuga ei tekitanud kelleski kahtlust, et asjade tegelik omanik nende liikumisest midagi ei tea.

Mida suuremaks läks Cärolyni koduihalus, seda labasem tundus talle Mihkli käitumine. Haletsus, põlgus ja pettumus valdasid Cärolyni. Süütunne asjade omastamise pärast kadus. Lausa hullumeelselt naljakas oli mõelda, missuguse näo teeb Mihkel siis, kui kolimisarve saab!

Moodne mööbel sobis üllatavalt hästi Cärolyni lihtsasse koju. Suure osa vanadest asjadest lasi Nella kolimisfirmal taaskasutuskeskusesse viia. Cärolynil ei olnud kahju. Need olid nagunii odavad ja kulunud asjad, mingit emotsionaalset väärtust neil ei olnud. – Minu lapsel peab olema kõik uus ja ilus, mõtles Cärolyn ja silitas pakendeid, kus sees lastetoa mööbel ja vanker. Nad olid Mihkliga koos neid ostmas käinud, arutades, kuhu toanurka miski püsti panna. Nüüd aga…

„Kui siin natuke seinu värvida ja üht-teist kõpitseda, võiks ju päris rahule jääda,“ arvas Nella tubades ringi vaadates.

Remondini nad siiski ei jõudnud. Kuigi Nella oli aidanud Cärolyni teadmisega, et mõneks ajaks kolib ta ka ise tema juurde, muutusid tema plaanid juba kolimisõhtul. Kell oli juba üksteist läbi ja nad valmistusid magama minema. Nella võttis parajasti vannitoas meiki maha, kui Greg talle helistas. Kõne kestis vaevalt minuti.

„Greg sõitis ise Eestisse, ootab mind praegu Radissonis!“ kilkas Nella Cärolynile vannitoast välja keksides. „Sorry, aga ma pean nüüd minema!“

„Niiviisi, ühe värvitud silmaga, lähedki?“

Nad naersid. Naer oli vabastav. Üks mure oli ju möödas: Greg otsis ise Nellaga lepitust! Mis sest, et ta lõhkus ja põletas riideid. Mis sest, et ta irises aeg-ajalt inimeste kallal päris valusal moel. Kuna ta aga suurema osa ajast oli vaimukas, helde ja lõbus, andsid kõik talle andeks. Ka Nella. Eriti Nella.

Kui Nella oli lahkunud, viskas Cärolyn end voodile pikali. – Lage oleks ka vaja värvida, mõtles ta. Pakilist vajadust selleks polnud, ühtki mõra ega plekki polnud näha. Aga värvida tahtis Cärolyn seda ikka. Lagi oli üle kümne aasta värvimata ning muutunud ilmega toas ainuke, mis siinset ammust aega meelde tuletas.

Päris tugevasti tuletas. Cärolyn oli lootnud, et tagasitulek koju on tema ja maja vaheline asi. Kunagine kodu võis ju jälle koduks saada, mis sest, et siin oli juhtunud koledaid asju. Siin oli olnud ju ka toredaid aegu. Näiteks paar päeva kahekesi koos Kustiga elamine… – Cärolyn peletas selle mõtte. Kuidas see Kusti-mõte talle nüüd pähe kargas? Et kõik kunagine kurbus ja valu jälle meelde tuleks ja haiget teeks? Nagu ainult emast mõtlemisest ei piisaks?

Ema oli meenunud talle kolimise ajal asju paigutades mitu korda. Mitte mälestuspiltide või lugudena, vaid hetkeliste välgatustena: mismoodi paistis aknast sisse päike, mismoodi oli ema talle naeratanud ja midagi öelnud, neil harvadel päevadel, kui nad kahekesi olid ja ema polnud täis ega pohmas. Paremad hetked siinsest elust.

Tema ema oli siin majas end üles poonud. Cärolyn ehmus: ehk elab ema vaim siin endiselt? Ja tema, rasedusest tundlikum kui muidu, tajus seda nüüd? Cärolyn lohutas ennast kohe: kui ema siin ongi, siis kindlasti heade soovidega – mälestused, mis Cärolyni siin tabasid, olid ju meeldivad?

Ühest netiportaalist oli Cärolyn lugenud, et raseduse ajal on naine avatud kõigele vaimsele ja et siis on temaga ühenduses ka tema esivanemad. Cärolyn ei mõelnud kuigi tihti oma surnud sugulastele, aga nüüd meeldis talle mõelda, et kõik tema esiemad ootavad last temaga rõõmsalt koos. Tal oli hea meel, et tulemas oli tütar: naisena teadis ta täpselt, kuidas tuleb oma tütart õpetada, et see hakkama saaks. Kõik võimalused oma sugupuud tugeva oksana jätkata olid olemas. Poisist meest kasvatada olnuks keerulisem. Cärolyni enda elus polnud ju ühtki meest! Vähemalt mitte sellist, kes oleks jäänud. Kes praegugi olemas oleks.

Aastatega oli Cärolyn oma emale kõik andeks andnud. Mis siin andeks andagi – tuli mõista, missugune inimene on, ja endale selgeks teha, mida temalt üldse oodata saab. Sa ju ei looda, et vana Nokia 3110 toimiks 4G-s? Ema oli kena naine ja kunagi lausa andekas ja lahtiste kätega, isegi Cärolynile oli ta kleite õmmelnud, kui see väike oli. Tema eesmärgiks ei olnud hakata meestega jooma ja laaberdama, ta oli algul otsinud vaid endale meest ja Cärolynile isa! Seda soovi ei saanud ju Cärolyn emale pahaks panna. Ei pannudki: ta ei kiusanud ema ega peletanud mehekandidaate nii jõhkralt eemale, nagu ta paljusid lapsi tegemas oli näinud. Paraku hakkas emale alkohol aastatega järjest rohkem meeldima, tema hilisemad ideed endale riideid õmmelda ja mööblit uuendada tipnesid vaid lõpetamata rõivaste ning pooliku, kummalise disainiga mööbliga. Meestevalik aga jäi aastatega aina väiksemaks, ühtki kasuisa, mitteametlikkugi, Cärolynile ei tekkinud. Kõik olid rohkem ema sõbrad. Ja Cärolynil oli järjest rohkem põhjust omaette olla.

Ema alkolembus oli Cärolynile lausa õpetuseks olnud: ta ei olnud kaugeltki karske, aga kui välja arvata üks kole periood tema elust, kui ta Kustiga lahku oli läinud, polnud Cärolyn kunagi maani purjus olnud. Ta ei saanud kuidagi lubada, et tal puuduks oma elu üle kontroll.

Cärolyn mõtles pisut ja otsustas kirjutada Dorisele, majaomanikule ja oma ainsale sugulasele, kirja. See ei tulnud pikk. Cärolyn mainis, et elab nüüd taas vanas kohas ja loodetavasti on Doris sellega nõus. Samuti märkis ta, et saab varsti lapse. Muidugi oleks ta võinud pikemalt kirjutada, aga siis oleks ehk pidanud kirjutama ka Mihklist ja põhjustest, miks ta siia kolis… Parem hoida asjad lihtsana.

Cärolyn hingas sügavalt ja keeras end, padi jalgade vahel, vasakule küljele, nagu üks rasedusõpik soovitas. Ta tundis, et on koju jõudnud.

Järgmisel päeval sai Cärolyn aru, miks ta omal ajal siit minema oli kolinud: siit jäi kõik kaugele. Kauplused, kohvikud, sõbrad. Ja tal polnud autot. Polnud kunagi olnudki. Ta polnud iial olnud soovi autot juhtida. Kõik sõidud said ju tehtud kellegi auto või taksoga. Aga nüüd oli keeruline isegi poodi leiva järele minek! Kunagine väike kodupood siin lähedal oli ammu oma uksed sulgenud, ainuke võimalus oli minna kaubanduskeskusesse mitu kilomeetrit eemal. Cärolyn mäletas, et aastaid tagasi läks läbi metsatuka kaubanduskeskusesse otsetee. Nüüd seisid kunagise teeotsa alguses uued majad, ilmselt polnud enam ka teed. Olgu, ka bussiga võis sõita, aga selleks oli vaja kõigepealt bussipeatusse kõndida! Cärolyn ohkas. Lisakilod väsitasid. Ka eelmise päeva kolimine andis tunda. Cärolyn polnud küll mingeid suuri asju tõstnud, aga see edasi-tagasi kõndimine ning organiseerimine olid talle liiast olnud.

„Kui saaks, paneks praegu oma kõhu kuhugi kapi peale,“ oli ta Nellale kolimise ajal öelnud.

„Naudi seda, et see kõht sul küljes on. Varsti pole sul seda kuhugi panna.“

„Kuidas ei ole? – Kõik käivad ju oma lastega igal pool, mina võin ju ka?“

„Jõudu sulle selleks,“ oli Nella öelnud. Rohkem nad sel teemal ei rääkinudki, sest tuppa astusid kolimisfirma mehed ning Cärolynil oli vaja mehi juhendada.

Ikkagi oleks parem, kui seda kõhtu ei oleks, mõtles Cärolyn. Kui laps juba olemas oleks, saaks ostud tema vankrisse panna, nüüd aga peab ta kõike ise käe otsas tassima. Cärolyn ootas juba aega, mil laps sünniks. Sinna oli veel umbes kuu.

Cärolyn toksis telefoni pika nimekirja asjadest, mida ta ostma pidi. Siis pani jalga kõrgekontsalised täistallaga saapad. Nendega oli mugavam astuda kui lihtsalt kontsadega. Kummaline, ent mida ümaramaks Cärolyn läks, seda keerulisemaks muutus tema jaoks ilma kontsata jalatsite kandmine. Toas see tunda ei andnud, sussilohistamine ei seganud, aga õues ei saanud Cärolyn hakkama. Ta oli ette kujutanud, et käib rasedana dressides ja tossudes, nagu hiphopi-staar, et oleks mugav ja lõbus. Tegelikult aga tundis ta ennast tossudega eriti paksu ja kohmakana. Kõnnak muutus taaruvaks ja selg jäi kangeks. Kontsadel käies oli aga kõik tasakaalus. Nüüd pani ta selga koheva sulejope. See tundus olevat õige valik talvises aedlinnas jalutamiseks. Cärolyn ei hoolinud sellest, et selle jopega paistab ta veel suurem ja paksem kui tegelikult oli. Külavärk, mõtles ta.

Poolel teel bussipeatusse oli selge, et ta on bussist maha jäänud. Cärolyn oli arvestanud bussile mineku aega oma kunagise harjumuse järgi. Siis aga polnud ta veel nii paks. Teine suur tagasilöök oli lumi. Kõvaks sõidetud, sulanud ja taas jäätunud lumi teel.

Cärolyn otsis kuivi asfaldilaike, millel kõndida ja siunas ennast: ta oleks ju võinud Annikat paluda, et see teda poodi sõidutaks! Või et talle midagi tooks, kui ise poodi läheb. Annika poleks kindlasti keeldunud. Nüüd aga tuigerdas ta kusagil metsa vahel nagu rase karu rööbaspuudel… Cärolyn peatus. Kummaline, ta oli enda kohta kasutanud väljendit, mida ema kasutas, kui keegi oli kohmakas ja paks. Miks see nüüd talle pähe tuli? Selliseid väljendeid ei kasuta ju tänapäeval ometi keegi! – Ehk hoidiski ema tal silma peal?

Metsast jooksis välja koer. Ilma kaelarihmata. Koer jäi tänavanurgale seisma ja vaatas Cärolyni poole. Cärolyn ei liigutanud ennast. Mingi hulkuv koer siin veel puudus, muidugi! Niigi on anekdootlik olla, nüüd tuleb ka ellujäämiskursus… Hirmu Cärolyn ei tundnud, lihtsalt oli ebamugav olla.

„Robi! Robi!“ kostus mehehääl ja puude vahelt ilmus välja tuttava olekuga kutt. Koer liigutas kuulmise märgiks kõrvu, aga ei kuuletunud. Rõõmsalt kargles ta tee peal ning kui peremees talle lähemale jõudis, jooksis taas kaugemale.

„Robi, koht!“ ütles kutt nüüd karmilt ja osutas sõrmega enda kõrvale. Koer mõtles natuke ja löntsis siis peremehe kõrvale.

„Ärge kartke, ta ei hammusta!“ hüüdis kutt Cärolynile.

Seda arvad sina, mõtles Cärolyn ja üritas taas tee peal karedamaid kohti leida. Õnneks paistis eespool päris lai riba täiesti puhast asfalti. Kui sinnani saaks, siis…

„Cärolyn?“ Koeraga kutt oli talle lähemale tulnud. – Kusti! Sellepärast ta nii tuttav tunduski. Ja… Ja sellepärast ta eelmisel korral Kusti juures koera lõhna oligi tundnud!

„Mida sina siin teed?“ küsis Cärolyn.

„Ma elan siin lähedal. Kolisin hiljuti. Õigemini – vanemad kolisid. Ma olen, tead ju küll, memmekas,“ naeris Kusti. Cärolyn muigas kaasa.

„Oot, kas sa elad ikka samas kohas, kus kunagi ammu? See on… siinsamas ju?“ küsis Kusti.

„Eile kolisin tagasi jah.“

„Ja… Mis sinuga juhtunud on?“ märkas Kusti Cärolyni kõhtu. „Ma nägin sind alles mõni päev tagasi ja…“

„Siis olid mul teised riided.“

„Olid tõesti, jah.“ Kusti oli hämmeldunud, siis kogus ta end. „Kas sa lähed kuhugi?“

„Jah, poodi. See tähendab – bussile.“

„Tohib, me saadame sind?“

„Te?“

„Mina ja Robi.“

„Saatke, kui tahate,“ ütles Cärolyn ja tegi teda nuusutama tulnud koerale pai. Koer vaatas teda oma koerasilmadega ja jooksis siis tee äärde midagi nuuskima. Cärolyn astus sammu ja libastus. Kusti haaras tal küünarnukist, nii et Cärolyn jäi püsti.

„Sul muidugi on ka eriti sobivad jalatsid sellel jäärajal kõndimiseks,“ muigas Kusti.

Cärolyn kehitas õlgu. Hakata seletama, et ta tunneb tegelikult kontsadel end paremini kui tossudes? – Polnud mõtet.

„Võta mu käe alt kinni, nii on kindlam,“ pakkus Kusti talle oma küünarnukki. Cärolyn kahtles.

„Keegi ei näe ju,“ naeratas Kusti. „Kui su mees tuleb, siis ma ütlen, et tegelen elupäästmise, mitte külgelöömisega.“

Cärolyn muigas ja võttiski Kusti käe vastu. Nii oli tõesti parem kõndida. Isegi päris tore oli nii. Mihkliga polnud Cärolyn ammu käe alt kinni kõndinud. Nad ju sõitsid suurema osa ajast auto või taksoga ning viimasel ajal täiesti erinevatel aegadel.

Terve tee kõndisid Cärolyn ja Kusti vaikides. Koer jooksis kord nende ees, kord taga, aga ei läinud neist kaugemale kui paar meetrit.

Cärolyn tahtis küsida, miks Kusti laseb oma koeral ilma rihmata joosta seal, kus sõidavad autod, aga ei küsinud. Imelik oli ise juttu alustada. Ehk oli mõistlik lasta Kustil seedida asjaolu, et ta on rase. Nii tore tegelikult, et Kusti oli üldse nõus teda puudutama! Mehed ju tavaliselt võõrastavad rasedaid, kui need pole just nende enda naised. Cärolyn oli seda mitmel korral kogenud.

Siis jõudsid nad teeotsale, kus oli bussipeatus. Buss keeras just nurga tagant välja ja lähenes peatusele. Kusti viipas bussijuhile ning vedas Cärolyni üle tee.

„Näeme ehk kunagi,“ ütles Kusti. Cärolyn noogutas ja astus bussi.

Kaubanduskeskuses hakkas Cärolynil kohe palav. Ta istus hingeldades pingile, kiskus salli kaelast ja mütsi peast ning peaaegu rebis jopeluku eest lahti. Mis tal küll arus oli olnud, et paksu jope selga pani? Õues oli ju vaevalt paar kraadi külma, tuult polnud… Ja mis puudutas külavahel käimise dresskoodi, siis – kaubanduskeskus ei ole ju mingi küla! Cärolyn lõpetas enda noomimise, sulges silmad ning hingas sügavalt ja rahulikult. Mitu korda. Segadus tema peas hajus. Oli kummaliselt avar ja helge tunne.

Cärolyn avas silmad ja vaatas ringi. Avar ja helge tunne olid endiselt alles, aga… midagi muud ei olnud! Pea oli täiesti tühi! Puudus igasugune aimdus, kus ta on ja miks ta üldse siia tulnud oli. Meenusid netist loetud lood viimaseid kuid rasedatest naistest, kes segadushoos oma nime unustavad ja ära eksivad. See veel puuduks… Cärolyn sulges uuesti silmad. Mu nimi on Cärolyn, mõtles ta.

„Vabandust, on teil kõik korras?“ kostis hääl tema kõrval. Cärolyn avas silmad. Üks vanem naine, nii viiekümnene, kummardus tema kohale.

„Jah, aitäh, kõik on korras! Lihtsalt… Kõndisin natuke kiiresti,“ naeratas Cärolyn. Naine naeratas talle vastu ja läks minema.

Väike hooliv seik tegi Cärolyni rõõmsaks. Hoobilt oli meeles ka see, miks ta siia poodi tulnud oli. Cärolyn tõusis ja otsustas võimalikult sirgelt ja muretult kõndida. Ta ei tahtnud inimestele niimoodi silma jääda, nagu hetk tagasi sellele hoolivale tädile. Üksik rase abivajaja… Parem oleks, kui ta üldse kellelegi silma ei jääks. Saaks kiirelt ostud tehtud, läheks koju, viskaks diivanile pikali, võtaks mõne mugava asendi… ja lihtsalt vedeleks.

„Cärolyn, sina?“ kuulis ta siis enda lähedalt. Tema soov ei täitunud: ta siiski oli kellelegi silma jäänud. See oli Laura, tema peaaegu et sõbranna. Vähemalt oli Cärolynil olnud veel nädal tagasi põhjust temast niimoodi arvata. Nad teretasid.

„Isver, kui suureks sa oled läinud!“ ütles Laura.

„Sind on ka tore näha,“ ütles Cärolyn.

„Mida sina siin teed? Kas sa elad kusagil lähedal?“

„Mida sa ise siin teed? Sina ju ei ela kusagil lähedal?“ küsis Cärolyn vastu. Ta ei pidanud ju ometi Mihkli tuttavate küsimustele vastama, kui ei taha. Seda oli hea endale meelde tuletada.

„Ah, tead, me läheme Normaniga tema onupoja juurde, väike saunakas, ostsime natuke värki kaasa,“ seletas Laura. „Sa oled ju ka seal käinud, Viimsis?“

Cärolyn noogutas.

„Aga täna vist ei ole sind mõtet kaasa kutsuda, mis?“

„Ei, kindlasti mitte,“ vastas Cärolyn. Mida see Laura ometi mõtles? Mõnitas või oli niisama loll? Miks ta peaks tahtma minna Mihkli tuttavate juurde saunakale?

Eemalt lähenes Norman, ostukäru sööke ja jooke täis. Cärolyni märgates aeglustas ta hetkeks sammu, aga nähes, et naised omavahel sõbralikult vestlevad, jätkas endises tempos. Ta noogutas Cärolynile tervituseks.

„No näed, olemegi valmis minema,“ sädistas Laura ja naeratas Normanile, seejärel Cärolynile. „Eks sa anna meilegi teada, kui laps sündinud on! Tšau!“ Laura pöördus minekule. Norman löntsis tema järel paar sammu, peatus siis ja ütles Cärolynile vaikselt ja kiiresti:

„Sind see muidugi ei huvita ja võib-olla ei peaks ka, aga tegelikult mulle üldse ei meeldi see, mis Mihkel sinuga tegi. Et lasi sul minema jalutada ja nüüd ise sõitis kaheks nädalaks Egiptusesse. Noh, lihtsalt mõtlesin, et äkki oleks hea, kui sa seda teaksid, et mulle see ei meeldi.“

„Aitäh,“ ütles Cärolyn. – Kas inimesed on täiesti ära pööranud, mõtles ta Normani eemalduvat selga vaadates. Laura, kes varem oli tema vastu nii sõbralik olnud, viskas nüüd vaid mürgiseid kilde tema kehakaalu ja seltskonnast välja viskamise kohta. Norman aga, kes oli tundunud kui Mihkli ajudeta kintsukaapija, tegi sellise inimliku avalduse?

Cärolyn otsustas end maandada tegevusega, mida naised sadu tuhandeid aastaid harrastanud olid: korilusega. Õigemini – selle tänapäevase variandi, šoppamisega.

Tagasi koju sõitis Cärolyn taksoga. Kui ta oma suured toidukotid – igaks juhuks oli ta asju mitmeks päevaks valmis ostnud – lahti pakkis, meenus talle Normani öeldu: Mihkel on kaheks nädalaks Egiptusesse sõitnud. Sellepärast siis antigi talle kaks nädalat aega väljakolimiseks, et kui tagasi tuleb, olgu plats puhas? Sellepärast siis polnudki Mihklist midagi kuulda olnud? Cärolyn küll ei igatsenud Mihkli järele, aga see, et tüübist üldse mingit märki polnud, oligi juba kahtlasena tunduma hakanud.

Nii et siis – Egiptus. Mobiiltelefonid ja internet toimivad muidugi ka seal, aga ilmselt on Mihklil seal muudki tegemist. Ehk sellega, kes ta õhtusöögil endale võitis?

Cärolyn oli lausa ehmunud, et see mõte talle haiget tegi. Mahajäetud tunne oli. Muidugi poleks ta saanud nii rasedana ise lõunamaale puhkama lennata, aga ikka oli kahju. Ta ju teadis, kui helde ja rõõmus Mihkel reisidel on! Ehk polnudki see kurbus, vaid hoopis kadedus? Cärolyn tundis seljas kerget tuikamist. Liiga palju liigutamist oli olnud viimaste päevade jooksul, nüüd veel inforikas poeskäik. Cärolyn istus diivanile ja tõmbas läpaka endale sülle.

Kusti sõbrakutsele võiks vastata, mõtles ta arvuti kaant üles tõstes. Natuke võiks ju Kustile tänu üles näidata, et teine nii lahkelt oma tuge pakkus. Kuni arvuti end sisse lülitas, jõudis Cärolyni pähe mitu mõtet mahtuda. Aga äkki on Kusti sõbrakutse tagasi võtnud? – Ta ju sai alles nüüd teada, et Cärolyn rase oli! Ilmselt teda ehmatas see, miks ta muidu terve tee vait oli? Tavaliselt oli ta ju päris jutukas. Järelikult ta lihtsalt ei tahtnud Cärolyniga rääkida? Ja bussile saatis ta lihtsalt viisakusest?

Kusti sõbrakutse oli Facebookis alles, aga Cärolyn ei kiirustanud seda kinnitama. – Aga mis siis, kui Kusti on lihtsalt unustanud sõbrakutse tagasi võtta, muretses ta.

Aga mis siis, kui äkki lõpetaks selle paanitsemise, otsustas Cärolyn end korrale kutsuda. Laura ja Normani kohtamine oli talle nii sügavalt mõjunud, et ette- ja ülemõtlemine olid hoobilt sisse lülitunud. Muretseda mingi sõbrakutse pärast? See on ju ainult Facebook!

Cärolyn võttis Kusti sõbrakutse vastu. Kohe tuli sõnum:

„Lõpuks ometi! J Millega tegeled?“

Nagu poleks olnudki seda vaikivat jalutuskäiku! Ehk polnud mingit põhjust ka muretsemiseks, et rasedus võis Kustit hirmutada?

„Jõudsin just koju. Suht kiire. Hiljem tagasi.“ toksis Cärolyn kiiresti arvutisse.

Tegelikult ei olnud tal kiire. Veel kuu aega ei olnud tal mingit kiiret oodatagi. Aga ta ei tahtnud millegipärast Kustiga praegu lobiseda. Faktist, et Kusti temaga rõõmsalt vestelda soovis, piisas täiesti, et tuju taas hea oleks. Edasine suhtlemine võis tuju taas alla tõmmata: vääritimõistmised või valede asjade meenutamised oleksid kiired tulema. Cärolyn teadis omast käest, et ajaga inimeste mälu muutub. Koos läbielatud sündmusi mäletatakse erinevalt. Tema ja Kusti ühises minevikus aga oli vähe seda, mida heldimusega meenutada. Süütusekaotamine metsas kuuse all, narkodiileri eest põgenemise järel? Või lahkuminek, kus Kusti süüdistas Cärolyni teistega magamises, kui ta tegelikult ei maganud?

Cärolyn otsustas tegeleda virtuaalse maailmaga hiljem. Praegu tuli reaalse maailmaga hakkama saada. Näiteks korda seada lapse tuba. Varem valmis ostetud asjad lahti pakkida. Nellale võiks ka helistada ja uudiseid rääkida – eelkõige Normani ütlemist arutada. Ehk võiks Nella ja Gregi endale koos küllagi kutsuda, enne kui nad jälle Eestist ära lähevad?

Cärolyn tõusis hooga diivanilt. Selga lõi tuim valu. Cärolyn siunas ennast, et polnud liigutanud end rahulikult, nagu tavaliselt, nagu väga rasedale kohane. Ta istus tagasi diivanile. Diivanil ka ei olnud hea olla. Ka pikali ei olnud. Üldse ei olnud hea. Mitte kusagil.