Читать книгу Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid - Kerttu Rakke - Страница 3

Kell oli kolmveerand kaksteist. Annika seisis maja ees ja suitsetas. Õues oli külm, aga ka mõnusalt karge. Taevas oli isegi üksikuid tähti näha. Annika toetus küünarnukkidega väravale, nautis külmatunnet oma põskedel ning sooja sigaretisuitsu kurgus. Siin, metsa vahel, kõrgete puude vahelises külakeses, oli päris vaikne. Kui kõrvu kikitada, siis muidugi kuulis ka linnamüra, autohääli ja koerte haukumist.

Annika mäletas, kuidas nad omal ajal siia kolisid. Lapsed olid väikesed, tema noor ja rumal. Kolimine läks kiireks, nii et pooles majas polnud remontki veel lõppenud, kui nad juba sees elasid. Nüüd aga… Palju sellest aega möödas oli? Kümme aastat? – Üksteist, teadis Annika täpselt. Peaaegu kolmandik tema senisest elust, üle poole tema täiskasvanuelust. Selles majas, kenas ridaelamuboksis, oli ta täiskasvanuks saanud. Kasvanud olid nii tema lapsed kui mees. Kõik oli kuidagi õigeks ja korda saanud. Probleeme – neid muidugi jätkus. Aga kellel neid polnud? Mured käisid ju ikka inimesi, mitte kive-kände mööda, nagu juba vanarahvas teadis.

Päeval oli lund sadanud ja temperatuur mitu kraadi üle nulli tõusnud, nüüd külmetas jälle. Autod olid kattunud õrna jääkihiga. – Hommikul tuleb veidi aega varuda, sest enne sõitma hakkamist peab ootama, vähemalt seni, kuni auto esiklaas nii palju sulanud on, et saaks kojamehed tööle panna, tegi Annika mõttes plaane. Ta oli aastatega õppinud täpne olema. Igasugune perekondlik logistika – kes mis kell ja kuhu minema peab – oli tema jaoks nagu mäng. Täpsus meeldis talle, teda kurvastas, kui ta kuhugi hilines.

Annika vaatas oma väikest ja juba seitsmeaastast (tema käes viis aastat olnud), ent endiselt kriimudeta ja hästi hooldatud Toyotat, mis seisis sama koha peal, nagu kõik autod, millega ta siin elades sõitnud oli. Täpselt viisteist sammu majauksest autoukseni. Kui palju kordi oli ta selle koha peal autosse istunud? Tuhandeid. Isegi autosid, millesse istuda, oli selle aja jooksul olnud mitu. Täpset arvu ei osanud isegi Annika öelda. Kui ta selle peale kauem mõelnud oleks, arvutanud kokku kõik enda ja Raini käsutuses olnud autod, oleks ka vastus olemas olnud – Annika mälu numbrites ja pisiasjades oli hea. Aga autode arv polnud tõesti oluline. Oluline oli hoopis see, et ta oli enamuse oma täiskasvanueast elanudki siin, väikeses külakeses äärelinnas. See oligi tema kodu. Annikale tuli südamesse hea tunne, kui seda taipas.

Annika lasi pilgu üle külakese käia, nagu vaataks oma valdusi. Mingis mõttes oli tal isegi õigus niimoodi vaadata. Just tema eestvedamisel oli tehtud külakeses ühistu, just tema oli see, kes ühistu esimehena siin asju korraldas. Just tema otsis välja parima elektrifirma või asfaldiparandaja, hoolitses muru ja üldise heakorra eest. Ühistu asju ajas ta küll peamiselt meili kaudu, kuna ühistusse kuuluvatest omanikest elasid peaaegu kõik kusagil mujal, aga seda enam oli tal põhjust uhkust tunda: kui tema poleks asju korraldanud, poleks keegi midagi teha viitsinud.

Ta oli isegi Raini endaga kampa meelitanud – muru niitma ja lund rookima. Alguses ei tahtnud Rain sellest kuuldagi.

„Oma majaümbrus küll, aga – kogu küla? Jääb ära!“ oli ta oma seisukohta selgitanud.

Annika kaalus pisut asja ja sai nõusse kõik ühistu liikmed, et ühistu hoolitseb kogu külakese muru eest. Kõik olid nõus pigem pisut raha maksma, kui et iganädalase muruniitmisega või igapäevase lumerookimisega oma pead vaevata. Seejärel selgitas Annika Rainile muruniitmise häid külgi – füüsiline töö ja väike õlleraha – ning Rain oligi nõus.

Külakesse sisse sõites vasakult kõige esimene maja oli Dorise oma. See kahe korteriga majake seisis viimasel ajal tühjana. Viis aastat tagasi oli Doris palunud Annikat majal silma peal hoida. Annika hoidiski. Nüüd oli ühte korterisse kolinud Cärolyn, kes oli siin elanud ka varem, juba enne seda, kui Annika kodu ehitama hakati. Dorise maja oli algselt olnud suvila, nagu ka Karini kodu kõrvalkrundil. Need kaks maja olidki külakese vanimad. Kunagi oli siin jäänud aianduskooperatiivide laienemine seisma, kuni uute tuulte ja ehitusplaanideni, mis kõigi siinsete elanike rõõmuks jättis alles osa metsa. Nii oligi see külake tupiktänava otsas kui suurte planeeringute pisike jäänuk, nagu omaette maailm puude vahel. Tänav oli lõpus laiem, siin parkisid elanikud oma autosid.

Vasakult teise maja omanik Karin oli kena kuuekümnendates eluaastates naine. Selline kena, puhas ja tubli, aga üksik – nagu enamik tõesti kenasid, puhtaid ja tublisid naisi selles vanuses. Alles see oli, kui Karin siia kolis, mõtles Annika. Ja nüüd oli sellest juba… kaheksa aastat!

Karini tütar Maria, maja endine omanik, oli olnud varem Dorise sõbranna, koos olid nad need suviladki ostnud ja kohendanud. Nüüd aga oli nende sõprus läbi. Annika ei teadnud täpselt, mis juhtunud oli. Karin ei rääkinud ja Annika ei tihanud päris otse küsida, kui kaudsed küsimused vastuseta jäid. Aga teema oli põnev: kaks edukat naist, äripartnerid ja sõbrannad, keda isegi lesbisuhetes kahtlustati, olid äkitselt tülli pööranud. Annika oli kindel, et kord saab ta sellele saladusele jälile. Praegu oli Karin taas mitmeks kuuks Mariale Prantsusmaale külla sõitnud. Viimastel aastatel käis ta seal sageli, sest Maria oli abiellunud ja juba kaks korda emaks saanud.

Tänavasopi lõpus, Karini maja ja ridaelamu vahel, laiutas venelaste maja. Naljakas, kõik nimetasid neid naabreid venelasteks. Teisi venelasi ju naabruses ei elanudki. Ja kuigi need olid kolinud külakesse vaid paar aastat pärast Karinit, tundus ikka, et nad kolisid siia hiljuti. Mingit suuremat läbikäimist uutel naabritel teistega ei olnud. Nende suur maja oli ehitatud kaarekujuliselt, kogu elu käis teisel pool maja, naabrite silma eest varjatult.

Venelased Valja ja Vitja olid joodikud. Jah, see kõlas halvasti ja klišeelikult, ent seda see vanemas keskeas paarike oli. Nad olid üsna jõukad, mees oli juhtinud üht transiidifirmat, naisel oli olnud kesklinnas väike butiik. Pärast Pronksiööd lõpetasid transiidiettevõte tegevuse ning mees jäi koju. Peagi pani masu tõttu uksed kinni ka naise pood. Külakesse kolides oligi neil mõte natukeseks aeg maha võtta, puhata ja teineteisega rahulikult koos olla. Töökate ja teineteist armastavate inimestena olid nad sellest ammu unistanud. Puhkus venis aastate pikkuseks. Aga mis puhkus see ikka on, kui alkoholi ei ole?

„Eks ma ole omal ajal päris kõva mees ka olnud, pooled kainestusmajad Venemaal läbi käinud,“ oli Vitja kunagi Rainile rääkinud.

Ja nii istuski armastav paarike kodus, aeg-ajalt käidi varusid täiendamas ja sõpradel külas. Annika vaatas hirmuga, kui kiiresti nad alla käisid. Rahamuresid ei paistnud neil endiselt olevat, ent nad ise… Mõne aastaga olid nad hoopis teisteks inimesteks muutunud. Kummalgi polnud enam tööturule asja, kuigi pensionieani oli mõlemal veel aastaid.

Venelaste majast järgmine oli ridaelamu, kus elas ka Annika. See jäi külakesse sisse sõites paremat kätt. Kõige kaugemas boksis elas kunagi Tia, Annikast paar aastat noorem naine. Annikale ta meeldis, juba sellepärast, et Raini jaoks oli ta liialt suurlinlik ja otsekohene. Hea oli teinekord lasta Tial Raini õrritada, teda tema konservatiivsetest kommentaaridest (mis puudutasid alati teisi, mitte teda ennast) puhtaks raputada. Tia pidutses juba siin elades kõvasti, aga see kuulus tema tööülesannete juurde – ta nimelt oli ühe populaarse lounge’i, Porgandi, juhataja. Mõni aasta tagasi oli Porgand kinni pandud. Annika oli pärast seda juhuslikult linnas näinud, kuidas üsna väsinud olemisega Tia ühe kaubanduskeskuse ees taksosse istus, kaaslasteks napsused mehed. Muidugi oli Annikal Tiast kahju. Aga miks ta peaks muretsema kellegi pärast, kellega ta pole aastaid suhelnud? See ridaelamubokski polnud ju Tia oma, ta vaid üüris seda oma tuttavalt.

Nüüd seisis see boks tühjana. Pärast Tiat oli siin kolm perekonda peatunud, viimaste väljakolimisest oli juba üle poole aasta. Annikat pani muretsema, et keegi polnud selle vastu huvi tundnud. Ei käidud vaatamas, kas maja ikka oma endisel kohal seisab, samuti ei maksnud keegi ühistule üldelektri ja – vee eest. Muidugi oli Annika üsna pea omanikule helistanud, aga telefoninumber, mida Annika teadis, oli ajutiselt suletud. Juba mitu kuud. Annika ei kiirustanud omaniku uut telefoninumbrit otsima. Salamisi oli tal hea meel, et siin keegi ei elanud. Viimaste üürnikega oli ta päris tõsiselt tülli läinud. Tema, kes ta tülitsemist ega pikka viha ei sallinud. Seepärast ei hoolinudki ta neist üldistest kuludest, peaasi, kui saab rahus ja vaikuses elada!

Rahu ja vaikus valitsesid ka keskmises, Annika naaberboksis. Siin oli kunagi elanud Bianca, bravuurikas meediafirma projektijuht. Boks oli siiani Bianca oma, Bianca ise oli mõni aasta tagasi Šveitsi elama kolinud. Annika oli Bianca peale natuke kade. Tegelikult talle meeldis see, kui inimestel hästi läks, samuti ei tahtnud ta ise Eestist ja oma kodust ära kolida, aga kui ta vaatas Bianca postitusi sotsiaalmeedias, neid riideid ja interjööre ja toite, mille pilte Bianca jagas, tabas ta end mõtlemast: Bianca pole oma uhkeldavat elu ära teeninud. Nüüd vaatas Annika üle aia Bianca eesõue, kus mitu kuud laisalt lösutanud lumevaibal olid vaid mõned linnujäljed, muidu seisis kõik puutumata.

Annika kustutas sigareti. Oma mõtetes uidates oli ta suitsetanud ühe sigareti asemel kolm. Mõnikord lihtsalt maitses. Külm hakkas, endine mõnus kargus oli muutunud näpistavaks kurjaks miinuskraadiks. Annika korjas konid pihku, et need kempsupotti visata, ja läks tuppa.

Kell oli juba peaaegu pool üks, kui Annika pärast dušši Raini kõrvale suurde voodisse ronis. Ta sirutas end ja vaatas lakke. Pikk päev oli selja taga. Jälle olid nad Liisiga tülitsenud, täiesti tühjade asjade pärast, nagu ikka. Annika oli neist tülidest väsinud. Pooled tülid jääksid ära, kui Liis natukenegi kuulaks, mida talle öeldakse. Ja mõtleks selle peale, enne kui oma arvamusega lagedale tuleb.

Kuulama ehk suudakski teda panna, kuuldu üle järele mõtlemisest võib selle tüdruku puhul vaid unistada, ohkas Annika ja pani silmad kinni.

Siis helises tema mobiiltelefon. Rain mühatas läbi une pahaselt. Annika võttis kiirelt telefoni kätte. Helistajaks oli Cärolyn. Nüüd, öösel? Mida see veel tahab? Annika vajutas telefonihelina vaikseks ja lipsas voodist välja. Alles allkorrusel võttis ta kõne vastu.

„Halloo! Cärolyn, on sul kõik korras?“

„Ma ei tea! Ma… Mul… Ma ei tea… Mis kiirabi number on?“

„Kiirabi number? Sul juhtus midagi või?“

„Ma vist hakkan sünnitama.“

Sünnitama? Aga tal pidi ju veel aega olema? Annika otsustas küsida küsimusi, mis olukorras aitaksid.

„Kuidas sul valud on? Regulaarselt?“

„Ei, veed tulid ära. Kaks minutit tagasi. Või kolm… Kõik on märg! Kas sa kutsuksid mulle kiirabi?“

„Jah, muidugi!“

Kiirabist öeldi, et auto saabub veerand tunniga. Annika tõmbas öösärgile pika mantli peale, torkas Liisi Uggid jalga ja jooksis Cärolyni poole. See seisis köögis, kallid dressid seljas, ja üritas põrandat pesta, endal pisarad silmis.

„Las ma koristan edasi,“ võttis Annika temalt mopi. „Kas sul on asjad valmis, mida kaasa võtad?“

Imekombel isegi olid. Annika vaatas kerge kadedusega moekat beebiasjade kotti, kuhu Cärolyn ka enda asjad mahutas. Cärolyn nuuskas nina ja tupsutas taskurätiotsaga pisaraid silmanurkades.

„Ära nuta, kohe tuleb kiirabi ja kõik saab korda,“ lohutas Annika. „Saad valuvaigistit!“

„Ma ei nuta valu pärast!“

„Mille pärast siis?“

„No vaata, milline ma välja näen!“

„Milline siis? – Sa oled rase, missugune sa siis välja nägema peaksid? Minu arust näed sa väga hea välja, isegi meik pole sul laiali, kuigi nutad.“

„Ma pean dressides sünnitama minema, sest ainsad normaalsed püksid, mis mulle veel jalga mahuvad, said märjaks!“

„Ja mis dressidel viga on?“

Cärolyn ainult nuuksus ja raputas pead. Kurvalt pani ta tossud jalga. Juba oligi kuulda kiirabiauto sireeni. Annika saatis Cärolyni autosse, vastas ise paarile meedikute küsimusele ja tuli siis tuppa tagasi. Ta oli igasugu asju oma elus koristanud, aga lootevett küll mitte. Oligi ehk aeg, mõtles Annika optimistlikult ja pesi põranda korralikult puhtaks.

Elamises ringi vaadates tekkis tal palju mõtteid. Cärolyni sünnitus oli alanud varem kui planeeritud. Kui palju varem? Vähemalt niipalju, et ta polnud veel lahti pakkinud lapse asju. Cärolyni lapsepõlvetoas seisid kilesse pakituna voodi, kapp ja vanker.

Need võiks enne Cärolyni tagasitulekut kokku panna, äsja sünnitanule see vaevalt jõukohane oleks, mõtles Annika. Aga enne tuli sünnitus ära oodata. Annika kustutas tuled ja keeras majaukse oma võtmega lukku.

Rain pidi hommikul vara ärkama, et järjekordselt Taisse sõita. Sellepärast jättis Annika talle oma padja peale kirjakese: kui Rain ärkab ja Annika veel tagasi ei ole, teab ta, kuhu naine läks. Hinge kinni hoides hiilis Annika toast välja. Talle turgatas pähe, et kümme aastat tagasi poleks ta julgenud sedasi kodust välja minna, ükskõik, kes siis sünnitama poleks hakanud. Rain oleks tõstnud tüli juba öise telefonikõne pärast. Minna öösel välja ja jätta väikesed lapsed Rainiga koju – see poleks üldse kõne alla tulnud! Nüüd oli olukord hoopis teine. Nüüd olid lapsed suured ja pereelu Annika kontrolli all. Kui muidugi Liisi tujukus välja arvata.

Annika vahetas kiiresti riided, värvis ripsmed ja tõmbas paar korda huuleläikega üle huulte. Siis sättis Liisi Uggid teiste saabaste kõrvale ritta. See veel puuduks, kui Liis teada saab, et ema tema saapaid kandnud on. Nendevaheliste tülitsemiste põhjuseid arvestades oleks see kindlasti suureks probleemiks paisunud, mis sest, et Annika oli neid laenanud vaid kiirustamise pärast. Ikkagi ei annaks saabaste salaja laenamine Annikale nende võistluses plusspunkte.

Annika käis lillepoest läbi ja saabus sünnitushaiglasse kena lillekimbuga. Ooteruumis, seinaäärsel diivanil, istus Nella. Annika läks tema juurde.

„Tere! Kuidas Cärolynil on?“

„Tere! Ma ei tea, sünnitab vist.“

„Vist?“

„No nii ma olen aru saanud. Mispärast ta muidu siia tuli, ei tea?“

„Kas sa teed minuga nalja?“ pahandas Annika. „Ma ju tean, et tal tulid veed ära ja ilmselt ta nüüd sünnitab. Ma tahtsin teada, kui kaugel ta omadega on?“

„Ma vastasin sulle täpselt niipalju, nagu tean. Keegi pole mulle veel ütlema tulnud, et laps on käes. Ju siis veel ei ole. Ja Cärolyn tahtis, et tema juures oleksid ainult arstid.“

Annika istus Nella kõrvale. Oli vaikne, seinal tiksus suur kell. Annika hakkas kahtlema oma tuleku mõttekuses: ta saaks ju hommikul nagunii teada, kui laps sündinud on. Nüüd aga istub ta siin peaaegu võõra tüdruku sünnituse pärast, kaaslaseks tüdruku segane sõbranna, kes oli talle juba aastaid tagasi ebameeldiv tundunud.

„Palun vabandust,“ ütles Nella, seesama ebameeldiv sõbranna.

Annika vaatas teda üllatunult.

„Palun vabandust, kui ma segast juttu ajan. Ma lihtsalt olen nii närvis! Saad aru, mu parim sõbranna sünnitab!“

„Pole midagi,“ leebus Annika. Nagu näha, lõi Cärolyni sünnitamine ka teisi rivist välja.

Uksest, mille kohal silt sisenemiskeeluga, tuli ooteruumi valges kitlis naine. Annika tõusis ja läks temalt Cärolyni kohta infot saama.

„Istuge ja oodake,“ ütles naine. „Küll teile ütlema tullakse.“

„Aga kas kõik on ikka korras?“ muretses Annika.

Naine naeratas Annikale viisakalt, tühjade väsinud silmadega.

„Palun istuge ja oodake,“ ütles ta uuesti. „Sünnitegevus on alanud.“

Järgmiste tundide jooksul mõtles Annika korduvalt, et poleks pidanud end öösel kodust välja ajama. Siin võis ju veel tunde kuluda, teadis ta omast käest. Ja ta teadis ka, et korralik uni oli kõige alus! Magamatusest on ta homme ilmselt nagu zombi. Aga nii palju on teha! Lapsed kooli saata, hiljem Martin jalgpallitrenni viia ja õhtul laste õppimist kontrollida. Lisaks oli paari päeva pärast käibemaksudeklaratsioonide esitamise tähtaeg, mis tähendas, et kindlasti oli vaja ka oma tööd teha. Siin, haiglas, polnud temast mingit kasu. Miks ta üldse siia tuli? Ja miks ta üldse lilled ostis? Et need närtsiksid? – Nüüd oli kuidagi imelik ära kah minna. Annika istus edasi.

Seinakella osutid liikusid vaevaliselt. Annika vaatas kadedusega Nellat, kes oli endale mantli padjaks keeranud ning tukkus tema kõrval. Prooviks ise ka? Annika sulges silmad ja toetas pea vastu seina.

Muidugi ei tulnud mingit und. Pea oli mõtteid täis. Cärolyn – ja sünnitab! Aastaid tagasi olid nad üsna lähedased olnud. Või vähemalt oli Annika Cärolyni eluga kursis olnud. Nüüd oligi Annikal tunne, nagu sünnitaks mõni tema sugulane. Selline, keda tal endal tegelikult ei olnudki. Kummaline – tal tõesti polnud ühtki sünnitusealist sugulast! Ja üldse on sugulasi vähevõitu…

Annika tõmbas käega üle juuste, nagu tahaks mõtteid peast pühkida. Ta sundis end välja lülituma, et pisut puhata. Peagi muutusidki mõtted rahulikumaks ja abstraktsemaks, aga siis kostis käratsemist. Üks uus naine oli sünnitama toodud ning ooteruumi sisenes elevil seltskond. Inimesed ei teinud Annikast ega Nellast välja, istusid omaette. Nende häälekus välistas võimaluse natukegi tukkuda. Ka Nella tegi kära peale silmad lahti ja tõusis istuli.

„Millal Cärolynil õige tähtaeg oli?“ küsis Annika temalt.

„Mingi kuu aja pärast vist,“ vastas Nella. „Kuu aega ju ei ole liiga vara, eks?“

„Ei tohiks olla küll.“

„Ma olen kuulnud, et enneaegsed lapsed võivad olla puudega,“ ütles Nella.

„Loogiline,“ ütles Annika. „Looduse poolt on ju üheksa kuud kõhus kasvamist ette nähtud, mingid inkubaatorid ega uuemad rohud ei aita lapse organitel nii hästi kasvada kui emaüsa. Aga kuu aega varem sündides peaksid olema kõik asjad juba välja arenenud.“ Ta ei hakanud igaks juhuks rääkima, et ka õigeaegselt sündinud lapsed võivad olla puudega. Või saada mingi puude sünnitusel. Või ka hiljem. Vastsündinud on ju nii õrnad!

„Mul on nii halb tunne,“ kurtis Nella. „See, et Cärolyn varem sünnitama hakkas, on minu süü!“

„Kuidas nii?“

„Kõik see kolimine ja muu! Terve päev jooksmist! Sellepärast ta varem sünnitama hakkaski! Nagunii hakkas hiljem kodus üksi majandama, tõmbas endal midagi paigast ja…“ Nella ohkas. „Ma oleksin pidanud tema juurde jääma.“

Annika ei vastanud kohe. Muidugi polnud raskuste tõstmine rasedate jaoks ning sõbrannad peavad tõesti üksteisele toeks olema. Aga lapse isa? Kus see oli? Või mõni teine lähedane?

Annika ei küsinud.

„Ootame ära, mis meile öeldakse,“ ütles ta hoopis.

Neil ei tulnud kaua oodata. Peagi tuli valges kitlis naine ja kutsus nad endaga kaasa. Nella ja Annika pesid käed, panid endale valged kitlid selga ja kõndisid sokkide väel meediku kannul palatisse, kus istus Cärolyn, laps süles. Annika imestuseks ei imetlenudki ta oma beebit, vaid vaatas taskupeeglisse! Mis tibi sellest Cärolynist küll kasvanud on – dressidega ei kõlba sünnitama minna, lapse vaatamise asemel kontrollitakse oma meiki!

Annikat ja Nellat nähes pani Cärolyn peegli käest.

„Täpselt kolm kilo ja viiskümmend sentimeetrit!“ ütles ta uhkelt.

Nella tormas kohe teda kallistama ja õnnitlema. Annika seisis ja vaatas väikest tegelast Cärolyni süles. Väike tüdruk pööras pead ühele ja teisele poole, suu torus ja silmad kinni.

„Tubli tüdruk oled,“ kiitis Annika Cärolyni. „Nii kiiresti said hakkama!“

„Minu arust kestis see terve igaviku,“ arvas Cärolyn. „Õudne mõelda, et mõni sünnitab üle ööpäeva!“

Nellale võdistas jubedusest õlgu.

„Sa anna talle tissi,“ ütles Annika.

„Ma pakkusin, aga ei tahtnud – mul ei ole mingit piima!“

„Küll tuleb! Imemine rahustab,“ selgitas Annika. Cärolyn ei pannud teda tähelegi, sest Nella kiitis last:

„Appi, kui pisike! Kas ma teda puutuda tohin?“

„Muidugi!“

„Ap-piii, kui peh-mee!“ sädistas Nella last silitades ja Cärolyn naeratas õnnelikult.

„Ma otsin lilledele vaasi,“ ütles Annika ja läks palatist välja. Uks jäi paokile.

Ma pean siit minema saama, mõtles Annika. Muidugi oli laps tore, lapsed on ikka ju armsad ja toredad. Annika pidi tunnistama, et seda väikest olevust nähes oli ta hetkeks tundnud kõhus imelikku jõnksatust, nagu tahaks ise ka endale beebit. Tavaline naiselik reaktsioon. Aga praegu tuli mõelda oma olemasolevatele lastele ja sellele, et nende ema oma asjadega hakkama saaks.

Vaasi sai ta sanitarilt, vee tualetist.

„Ma saadan talle ise sõnumi, kui sa ei taha,“ kuulis Annika Nellat ütlevat, kui ta palatiukseni jõudis.

„Ei,“ kostis Cärolyni hääl. „See on minu laps ja minu asi sõnumeid saata.“

Annika peatus, astus siis ettevaatlikult sammu tagasi ja jäi ukse taha kuulama.

„Sa mõtled praegu ainult endale. Aga mõtle lapsele! Lapsel on ju raha vaja! Pane see siis kõrvale, kui endal kulutada ei kõlba, aga kindlasti küsi temalt!“ õpetas Nella hääl.

Õiget juttu räägib see sõbranna, mõtles Annika. Oma sõbranna Maia käest oli ta kuulnud mitmeid lugusid, kuidas sarnases situatsioonis naised loobuvad meeste käest alimente nõudmast: nad on meeste peale solvunud „ega taha neilt midagi“. Kui lõpuks mõistus koju jõuab, võib olla juba hilja, sest tagantjärele asjaajamine on hoopis keerulisem.

Annika oli saanud kinnitust oma kahtlusele, et Cärolyn lapse isaga tülis on. Midagi suurt oli juhtunud, see oli selge. Viimaseid kuid rase naine kolib üksinda elama – see pidi ikka päris suur põhjus olema.

Annika köhatas ja astus palatiuksest sisse.

„Kas ma segasin?“

„Ei, ei seganud,“ ütles Cärolyn.

„Sa tahad kindlasti magada,“ ütles Annika lilli vaasi seades.

„Kusjuures – tahan küll!“

„Las ma võtan ta korraks sülle,“ sirutas Annika käed lapse poole. Cärolyn ulatas talle lapse. Annika vaatas väikest maailmakodanikku heldinult. Nii väike, nii süütu! Udemed põsel ja lootevõie ninal.

„Tead, ma polegi ühtegi teist last peale enda omade nii vähe aega pärast sünnitust näinud!“ sosistas Annika. Hääl oli kuhugi kinni jäänud, silmadesse ilmusid pisarad. Kiiresti andis ta Cärolynile lapse tagasi ja tõmbas ninaga. „Palun vabandust,“ ütles ta.

„Pole midagi,“ ütles Cärolyn ja vaatas imetlevalt oma beebit.

„Anna talle ikka tissi,“ soovitas Annika uuesti. „Muidugi algul pole mingit piima, aga las ta imeb, see rahustab nii last kui ka sind, ja küll see piim ka tuleb.“

„Ämmaemand ütles ka nii. Eks ma hakkan seda tegema, kui te ära olete läinud.“

„Ma kohe lähengi! Anna siis teada, millal koju tulema hakkad – ehk on mul võimalik sulle järele tulla.“

„Aitäh!“

Annika jättis hüvasti ja kiirustas minema. Nella jäi sinna. Eks neil oli kindlasti jututeemasid.

Haigla parkimisplatsilt tänavale sõites pani Annikat imestama, kui palju autosid linnas sõidab. Siis taipas ta vaadata kella auto armatuuril: see näitas minuti pärast kuus! Aega oli küll kulunud, ent Annika arvates ei saanud kell kuidagi üle nelja olla. Ta oli ju haiglas seinakella jälginud… Ja märganud vaid, et aeg venib! Tema, kes tavaliselt numbritega sõber oli, polnud tähelegi pannud, mis kell on! Annika hoidis ühe käega rooli, teisega otsis kotist oma telefoni. Ka telefoni kell näitas minuti pärast kuus. Masendav. Tavaliselt Annika ärkas kell kuus! Selle kinnituseks hakkas telefoni äratus helisema – kell oligi kuus. Annika libistas sõrmega üle telefoniekraani. Helin vaikis.

Rain oli juba läinud. Annika äratas lapsed ja valmista hommikusöögilaua ette: kohv, jogurtid, võileivad, putru ei jõua, omlett.

Esimesena jõudis kööki Liis. Annika surus alla soovi öelda midagi teravat tema välimuse kohta. See süsimust pea…

„Mis on? Jälle näen sinu arust jube välja?“ oli Liis tema pilku märganud.

„Minu arvamus ei lähe ju sulle korda, miks sa üldse küsid?“ küsis Annika vastu.

„Tere hommikust!“ kostis ukselt rõõmus hääl. Martin. Annika naeratas. Tal oli hea meel oma poja üle. Nii sõbralik, nii viisakas… Ja samas polnud ta koolis sugugi tõrjutute seas, nagu tagasihoidlikud poisid tihtipeale on. Martinil oli palju sõpru.

„Näe, Martin ütles „tere hommikust“. Kuhu sinu „tere“ jäi?“ uuris Annika Liisilt. Martin istus lauda, Liisile võidurõõmsalt naeratades.

„Ma ütlesin juba siis, kui sa mind üles ajama tulid,“ meenutas Liis. „Oot, ära pane mulle nii palju,“ keelas ta Annikat, kui nägi, et ema jagab pannitäit omletti võrdselt kahele taldrikule.

„Ära pirtsuta. Tead, kui paljud lapsed ei saa üldse hommikuti kodus süüa?“

„Ma päris täpset numbrit ei tea, aga kahtlustan, et enamik nendest, kes hommikuti süüa ei taha, ei söö hommikuti. Välja arvatud mina, kes ma pean ikka sööma, kuigi ei taha.“ Liis lükkas omletitaldriku eemale ja valas endale kohvi.

„Su keha kasvab, sa vajad normaalset toitu. Ja kui sa praegu ei söö, siis on tunni aja pärast sul kõht nii tühi, et hakkab valutama!“

„Ei ole. Ei hakka.“

„Ära vaidle.“

Martin puhus kuumale omletitükile peale. „Meie klassis ei söö ka kõik hommikust. Ja kui söövadki, siis midagi sooja küll mitte.“ Poiss pistis omletti suhu ja mõmises rahulolevalt.

„No näed,“ ütles Annika Liisile.

„Mida ma näen?“

„Martin oskab hinnata, et ma hommikusööki valmistan.“

„Pugeja,“ ütles Liis Martinile. See lõi õde laua alt jalaga. Liis lõi vastu.

„Lõpeta ometi, ise oma arust täiskasvanu!“ hüüatas Annika Liisile. „Ja kui sa tõesti süüa ei taha, siis – mine lauast minema!“

Liis vaatas teda hetke arusaamatuses. Tavaliselt sundis Annika teda natukegi sööma, see hommikune vastupunnimine oli peaaegu et rituaal.

„Kohvi ikka võin ära juua?“ küsis Liis.

„Ah, tee, mis tahad.“

Nüüd vaatasid mõlemad lapsed Annikat üllatunult. Nende tavaliselt nii otsusekindel ema oli äkitselt leebus ise?

„Ma pole öö otsa maganud ja olen liiga väsinud, et ennast igasuguste lolluste peale raisata,“ tunnistas Annika.

„Miks sa siis ei maganud?“ tahtis Martin teada.

„Ma olin öösel haiglas. Cärolyn sai tütre.“

„Nii kiiresti? Sa ise ütlesid, et tundub olevat seitsmes kuu,“ nurises Liis.

„Selliseid asju ei tea ju ette!“

Annika andis lühikese ülevaate oma ööst ja Cärolyni beebist. Sellest, mida ta palatiukse taga kuulnud oli, ei rääkinud ta midagi. Ei ole vaja seostada seda väikest last mehega, kes raseda naise maha jätab. Või loob olukorra, et naine ise minema kolib. Las Annika lapsed võtavad väikest naabritüdrukut kui lihtsalt Cärolyni last.

„Appi, mis kell juba on!“ avastas Annika. „Te peate kooli jõudma!“ – Mis sellel ajal ometi oli, kuidas ta äkki nii kiiresti liikus?

Liis jõi kiirelt kohvi lõpuni, võttis laualt mitu salvrätikut ja mässis paar võileiba nendesse.

„Sa ju ütlesid, et ei taha süüa!“ meenutas Annika.

„Ja sina ütlesid, et tunni aja pärast tahan!“ vastas Liis.

Annika ohkas ja lõi käega.

Kui lapsed olid läinud, tundis Annika hirmsat nälga. Ta sõi ära Liisi poolt põlatud omleti ja mitu võileiba. Seejärel valas endale suure tassitäie kohvi ning suutis tervelt kaks tundi arvuti taga tööd teha. Siis Annika tõusis ja ringutas. Magama peaks, otsustas ta, läks trepist üles magamistuppa, võttis riidest lahti ja puges teki alla. Naljakas tunne oli hommikul magama minna. Akna taga oli valge, linadki tundusid naha vastas teistsugused. Uni oli kusagil eemal. Äkki teeks veel natuke tööd ja magaks siis, kui tõesti uni on, mõtles Annika. Seejärel vajus ta sügavasse unenägudeta unne.

Kui Annika ärkas, oli kell ilmselgelt palju. Annika tundis seda oma kuklas. Ta otsis käega padja alt oma telefoni. Seda ei olnud. Muidugi! Ta oli ju jätnud telefoni arvuti kõrvale! Ta polnud isegi äratust peale pannud! Mis kell oli?

Teki sisse komistades koperdas Annika voodist välja ning jooksis allkorrusele. Siin see telefon oligi. Viis vastamata kõnet! Ja… Kell oli juba pool kaks! Pool kaks? – Ja ta polnud veel duši allagi jõudnud?

Kiiresti jooksis Annika vannituppa, keeras sooja vee jooksma ja kiskus end riidest lahti. Pool minutit duši all, minut nuustikuga vahutamist, samapalju duši all loputamist – Annika oskas väga kiiresti teha, kui vaja. Kreemitamisele ja riietumisele kulus viis minutit, mõned korrad harjaga läbi juuste, meigiasjad kotti ja – minek.

Muidugi oleks võinud Martin ise jalgpallitrenni minna. Mitmed tema kooli poisid käisid samas trennis ja sõitsid sinna bussiga. Mõnikord, kui vihma sadas või oli muidu kole ilm, oli Annika ikka poistele küüti pakkunud. Omaette kogemus oli see, kui auto oli kaheteistkümneaastaseid täis tuubitud! Kui jätta kõrvale asjaolu, et möllavad hormoonid tähendasid haisvaid sokke, oli põnev kuulata poiste nalju, jälgida nende omavahelist suhtlemist, püüdu Annika kuuldes viisakaks jääda – see kõik tõi muige Annika suunurka. Ta oli tõeline jalkaemme! Aga igapäevaselt ta teisi ei sõidutanud. Poisid olid ju tublid, said hakkama küll. Martinit sõidutas ta ise ühel kindlal põhjusel: ta tahtis, et kõik oleks tema kontrolli all. Et Martin mõistaks, et ema on kogu aeg olemas ega püüakski isepäiselt tegutseda. Samuti hoidis ta niimoodi ära võimalikud suvaliste pättide rünnakud. Martin oli ju unistaja-tüüpi – kes teab, jääb kuhugi jalutama, rahakott ja telefon taskus nähtaval!

Autoroolis meikimine oli Annikale ammu tuttav. Võiks arvata, et mida kauem seda teed, seda lihtsamini see välja kukub. Paraku oli asi vastupidine. Aastatega oli Annika nahk muutunud, meikimine polnud enam nii lihtne. Näiteks silmalaineri kasutamine nõudis kahte kätt. Aga milleks siis punane foorituli on, lohutas Annika end.

Kooli juurde jõudes oli Annika, nagu tavaliselt, meigitud ja lõhnastatud.

„Kus sa nii kaua olid?“ küsis Martin pahuralt autosse istudes.

„Ummik oli, kaks autot olid põksu teinud, võtsid peaaegu kaks sõidurida enda alla,“ valetas Annika sujuvalt. Väike plekimõlkimine oli tänavail nii sage asi, et seda ei saanud kuidagi kahtluse alla panna.

„Kuidas koolis läks?“ küsis Annika rooli keerates.

„Normaalselt.“ Martin vaatas aknast välja.

„Juhtus midagi? – Räägi, mis on?“ uuris Annika. „Sa ju tead, et kui mingi probleem on, siis ma saan lõpuks alati teada. Nii et räägi kohe, äkki ma saan aidata?“

„Muidugi sa saad,“ ütles Martin pärast pisukest vaikust. „Aga ilmselt sa ei taha.“

„Noo, räägi, vaatame.“

„Ma tahan teistega koos hakata trennis käima. Bussiga, mitte sinu autoga.“

„Miks? Kas sulle ei meeldi, et saad autoga sõita?“

„Meeldib, aga teised…“

„Need teised on lihtsalt kadedad,“ katkestas Annika. „Kas keegi ütles midagi selle kohta, et sina autoga sõidad?“

„Ei! Sa saad täiesti valesti aru! – Mitte keegi ei kadesta mind. Teised lähevad kõik koos, teevad omavahel nalja, aga mina – sõidan emaga, nagu mingi…“ Martin jäi vait.

„Noh, mis mingi…?“ küsis Annika. Oli näha, et Martin ei taha vastata. „Memmekas?“ pakkus Annika.

„Peaaegu,“ ütles Martin vaikselt.

Annika hakkas naerma.

„Mis sa naerad?“

Annika kõkutas edasi. Mitte sellepärast, et olukord väga naljakas oleks olnud. Pigem vastupidi. Ta võitis itsitamisega aega: ta ei osanud midagi öelda. Mõtlematult ei saanud midagi teha – see veel puuduks, kui ta Martiniga kah tülitsema hakkab!

„Palun vabandust, kui ma olen tahtnud sulle hea olla,“ ütles Annika siis tõsiselt. Südametunnistusele vajutamine aitas: Martini nina vajus norgu. „Aga loomulikult ei tohi keegi sind memmekaks pidada!“ lisas Annika optimistlikumalt. „Kui sa tõesti tahad, võid edaspidi vabalt koos teistega ja bussiga minna.“

Tegelikult oleks tahtnud Annika Martinile öelda: ei mingit hängimist sõpradega linna peal! Kui aga poisile seda keelata, siis on kindel, et ta hakkab seda rohkem tahtma.

Nad sõitsid natuke aega vaikides. Valgusfoori taha seisma jäänud, sasis Annika Mihkli juukseid:

„Sa hakkad mul suureks kasvama, mis? – Ma saan sinust täiesti aru! Tegelikult on isegi väga hea, et sa selle teema üles võtsid. Sa peaksid tõesti täiskasvanumana käituma, õppima enda eest vastutama. Näiteks trenniasjade kaasas kandmine – tõepoolest: miks peaksin mina neid autoga vedama, kui sina oled tugev poiss, käed-jalad küljes, saaksid ise hakkama.“

See mõjus. Martin ei tajunud Annika jutus mingit irooniat, ta taipas hoopis, et peab hakkama ilma emata ise oma asju tassima ja neil silma peal hoidma.

„No… Päris kohe ka pole vaja, paar nädalat võiksid ikka sina mind sõidutada,“ leidis Martin. „Muidu… noh…“ Poiss otsis sõnu.

„Muidu teised arvavad, et nii kui nad sulle midagi ütlevad, siis sa kohe teed, nagu neile meeldib?“ pakkus Annika vastusevariandi.

„Ei! Ma ju ütlesin, et keegi ei öelnud midagi. Lihtsalt… noh… ei ole vaja kiirustada.“

„Olgu, olgu,“ leebus Annika. „Kui otsustad, et tahad bussiga sõita, siis võtad hommikul kooli minnes trenniasjad kaasa ja ma ei pea sinu pärast linna tulema.“

Kui Annika Martini maha oli pannud ja edasi sõitis, hakkas ta taas itsitama. Nüüd aga iseenesest, mitte teeseldult, nagu enne. Ta naeris võidurõõmust. Ta oli selle pisilahingu Martiniga võitnud! Ta ju teadis oma last: kõiges, mis ei puudutanud jalgpalli, oli poiss uskumatult laisk. Nüüd mängis tema laiskus Annikale trumbid kätte.

Martin võis vedeleda tundide viisi oma voodil, isegi tehnikavidinateta. Vahtis lakke ja mõtles. Annikal oli selle üle ainult hea meel. Ta oli kusagilt lugenud, et omaette mõtisklevad lapsed on tunduvalt intelligentsemad kui teised. Ja – nagu Annika samuti kusagilt lugenud oli – intelligentsus ei pruukinud kajastuda algkooli hinnetes. Väga paljud suurmehed olid koolis keskpärased olnud.

Annika parkis auto spordihallist paarisaja meetri kaugusele ühe kohviku ette. Ta kohtus siin tavaliselt Martini trenni ajal oma sõbranna Maiaga. Annika kontrollis enne autost väljumist oma meiki. Maia oli paras perfektsionist, kindlasti oleks ta öelnud, kui midagi halvasti on. Aga Annika ei tahtnud kriitikat kellegi poolt. Ta tahtis, et kellelgi poleks tema kritiseerimiseks põhjustki.

Maia oli Annika parim sõbranna. Eks neid sõbrannasid oli tal elu jooksul olnud mitmeid, enamik neist üsna põgusad. Töökaaslased, kellega ühiselt suitsuruumis istuda ja aeg-ajalt üksteisel külas käia. Maia aga oli teistsugune. Teda võis Annika sajaprotsendiliselt sõbrannaks pidada. Maia oli olnud selle raamatupidamisfirma klient, kus Annika kunagi töötas. Maia firma tegeles igasuguste asjadega, muuhulgas tõi maale erinevaid käsitöötooted, pärlitest naasklite ja käsitöökorvideni. Kuna Liisil oli koolis vaja meisterdada, küsis Annika kord, kui Maia oma pabereid tooma tuli, kas tema käest ehk saaks osta odavamalt kui poest. Jutt läks käsitöölt peagi hoopis teistele radadele, nad taipasid, et näevad maailma üsna sarnaselt. Koos kohvikutes käimine tuli kuidagi loomulikult. Annika oli õnnelik. Lõpuks oli tal sõbranna, nagu normaalsetel naistel olema peab!

Nad rääkisid omavahel peaaegu kõigest, aga see ei olnudki oluline. Palju tähtsam oli, et Maiale läks Annika elu korda. Ta oli kuue aasta jooksul mitu korda andnud Annikale head nõu. Üks esimesi ja elu muutvamaid näiteks oli tulla töölt ära ja teha oma firma, kui Martin kooli läks. Esimese klassi lapse kõrval peab ju olema täiskohaga lapsevanem! Annika tegeles päeval Martiniga ja õhtul hilja tegi tööd. Ja saigi hakkama!

Samuti innustas Maia Annikat käsimüügiga tegelema. „See raha lihtsalt vedeleb maas ju! Miks seda teistele jätta?“ Maia ise tegeles samuti mitme erineva käsimüügifirma toodete müügiga. Oma sõnul oli ta pikaajalise testimise tulemusena kõikidelt firmadelt välja sorteerinud kvaliteetsemad tooted, tegelikult pakkus neid, mille müügist suuremat kasumit sai või mis olid seisma jäänud. Annika võttis rõõmsalt samasuguse müügitaktika üle. Mõned tooted olidki head ning need „müüsid“ end ise.

Maial oli unistus: tegeleda vabatahtliku tööga. Mitu korda oli ta pisut veinisena tunnistanud, et tahaks käia abis Päästeameti supiköögis või naiste varjupaigas, aga kardab, et selliste elude lähedalt nägemine teeks teda kurvaks. Seni, kuni Maia vaba aeg peamiselt enda elushoidmise nimel rahateenimisele kulus, lükkus vabatahtliku töö nagunii kaugemale.

„Mida sa nädalavahetusel teed?“ küsis Maia, kui Annika kohvikulauda istus. „Äkki tuled minuga teatrisse? Ja pärast läheks ja istuks kusagil?“

„Ma ei ole kindel, et ma tulla saan,“ ei olnud Annikal tuju seekord teatrisse minema. „Rain on jälle ära, ma ei taha lapsi omapead jätta.“

„Kahju,“ ütles Maia.

Maia oli vallaline ja otsis endale meest. Aeg-ajalt käis Annika temaga väljas istumas. Maia oli oma sõnul tagasihoidlike soovidega: „On vaid kaks tingimust, mis peavad olema täidetud: mõistus peas ja hambad suus!“ rääkis ta ikka.

Esmapilgul elementaarsetele tingimustele vastavaid mehi aga oli leida raske. Mitte sellepärast, et hambutuid mehi pubides ja klubides palju oleks – mõistust oli Maia arvates vähestel. Ja mõistvust või lootust mõistvuse välja arenemisele veel vähematel. Mõni mees oli Annika arvates päris asjalik, aga Maiale ei kõlvanud.

„Sa peaksid natuke oma latti alla laskma,“ arvas Annika. „Selliseid ideaalmehi, nagu sa tahad, ei ole olemas! Nii sa jäädki üksinda.“

„Ma tean, et on olemas see mees, kes on minu jaoks õige. Ja ma tean, et ma leian ta!“ oli Maia veendunud.

„Üks asi on leida keegi, kes meeldib, teine asi aga temaga koos elada, temaga harjuda ja leppida,“ rääkis Annika oma kogemustest. „Mida vanemaks saad, seda vähem seda viitsid.“

„Parem uhkelt üksi, kui sitalt saanud!“ ei olnud Maia nõus end odavalt müüma. Aga ta oli valmis uuesti ja uuesti proovima.

Kuigi maailm oli viimaste aastatega muutunud ja vallalistele ei heidetud enam nii palju ette, et nad vallalised on – Bridget Jonesi mured olid oma aktuaalsuse kaotanud – ikkagi oli hea, kui sul on mees. Siis paistis vähemalt eemalt, et kõik on korras. Aastatega oli Annika aru saanud, et mehesse tuleb mõistvalt suhtuda – pead temaga arvestama, teda suunama, mitte keelama ja käskima. Annika oligi võtnud suunava, ent vankumatu hoiaku ning Rain oli sellega leppinud. Eks ta oli aru saanud, et abielu Annikaga tuleb tallegi kasuks. Olla mees, kellel on korras kodu, endaga hakkama saav naine ja tublid lapsed – see oli turvaline valik. Selle varjus võis aeg-ajalt endale „libastumisi“ lubada. Kuni see üldist pilti ei rikkunud, võis Annika Raini tegemistele ka läbi sõrmede vaadata.

„Nii et Rain läks jälle Taisse?“ küsis Maia jutujätkuks.

„Tuli minna!“

Rain oli ühes kiirlaenufirmas tööl, tuletas võlgnikele meelde, et nad on võlgu. Mõnikord viis tee Raini ka Eestist välja.

„Küll inimesed võivad ikka lollid olla,“ arvas Maia. „Mõtlevad, et sõidavad võlgade eest Taisse, kui ometi on neid võimalik sealt kätte saada.“

„Rain ütles, et tal on Tais juba nii palju tuttavaid, et inimeste leidmine polevat probleem. Eestlased ju teavad üksteist, keegi ikka koputab.“

Maia noogutas.

„Kuule,“ vahetas ta teemat. „Kas sa oleksid nõus ühe naisega rääkima? Kogemusnõustamine või nii.“

„Nii et hakkasidki naiste varjupaigas käima?“

„Ei! Ütleme, et teen pisut soojendust,“ muigas Maia ja tõsines. „Mul on üks sugulane, selline kaugemat sorti – ja tema vajaks hädasti nõustamist. Tema mees peksab teda.“

Annika oli rõõmus, et ettekandja tuli talle kohvi tooma. Nii ei pidanud ta kohe vastama. Annika surus alla ärrituse: talle ei meeldinud, kui keegi teine meenutas perioode tema elust, mida ta heameelega meenutada ei tahtnud. Eriti veel keegi, kes ise ei olnud nende sündmuste tunnistajaks. Mis sest, et sõbranna.

„Ja mida mina peaksin rääkima?“ Raini „lahtistest kätest“ oli ta Maiale rääkinud paar aastat tagasi, kui oli kord natuke liiga palju veini joonud. Ammune traagika oleks Annika arvates sinnapaika jääda võinudki, kui Maia seda aegumatuks kuritööks poleks pidanud. See kunagine kodune peks oli ka põhjuseks, miks Maia käis tavaliselt Annikal külas vaid siis, kui Raini polnud kodus. Antipaatia oli neil vastastikune. Aga Rainile oligi raske meeldida.

„Räägid oma kogemustest,“ õpetas Maia. „Annad talle mõista, et mehel pole õigust teda peksta.“ Maia vaatas mobiiltelefonilt kella. „Imelik, et ta veel siiani siin ei ole.“

„Sa kutsusid ta siia?“ üllatus Annika.

„Jah! Ta elab siin lähedal,“ ei leidnud Maia, et oleks midagi valesti teinud.

Annika kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud, et Maia oli kutsunud kellegi temaga kohtuma ilma tema käest eelnevalt luba küsimata, aga nii väikesest asjast ei olnud mõtet numbrit teha.

„Ma ei tea… Ma oleksin pidanud ikkagi ette valmistuma,“ varjas Annika muretsemisega oma pahameelt.

„Ära karda, sa ei pea ju rääkima mitte midagi, mida sa ei taha. – Muide, mul on paar mõtet, millega võiks tegelema hakata,“ jätkas Maia, mitu mõtet korraga peas, nagu ikka. „Meie sinuga kahekesi. Ma ei tea muidugi, kuidas see raamatupidamislikult käima peaks.“

„Selleks sa mind siis vajadki,“ muigas Annika, vihjates oma raamatupidaja-ametile. „Millega see firma tegeleks?“

„Ma ütlen sulle ainult ühe sõna: internet! – Aga see on pikem jutt.“ Maia vaatas ukse poole. Tema näole ilmus traagiline kaastundlik ilme. Uksest astus sisse ligi kolmekümnene kena naine, kohe kaugelt oli näha, et rahapuudust tal ei ole. Pehme villane mantel, saapad vähemalt paarisaja-eurosed. Ripsmepikendused ja parfüümipahvak. Juuksed langesid suurte lokkidena ühele näopoolele.

Naise nimi oli Inga ja ta oli väga kidakeelne.

„Ma arvan, et meil ei ole mingit mõtet siin arutada kellegi isiklikku elu, kui ta ise seda ei taha,“ ütles Annika.

„Olgu,“ ütles ka Maia ja pöördus Inga poole: „Kui sulle su praegune elu meeldib, siis muidugi lõpetame selle jutu. Palun vabandust, et ma tahtsin sind aidata.“

„Ja tegelikult ei ole mul väga palju aega ka,“ lisas Annika.

Inga oli mõne sekundi vait.

„Kuidas saaks kellelegi mu praegune elu meeldida?“ Ta tõstis juuksed, mis varjasid poolt nägu, üles. Maia ja Annika vaatasid jahmunult sinakaslillat põsesarna. Inga lasi juustel langeda ja kohendas need siis taas põse ette.

Maia abiga maalis Inga Annikale pildi oma elust. Jõukas mees, kes pakub talle kahte varianti: kas elada koos, nagu praegu, või siis minna lahku, ent sel juhul jääks laps mehele.

„Kas sa tõesti arvad, et kohus määraks lapse isa juurde?“

„Muidugi! Tema on ju maksnud kõik reisid, trennid, koolid – minul pole ju midagi! Ja tal on nii palju tunnistajaid, et ta on hea isa.“

„Tegelikult ka on hea isa või?“ tahtis Annika teada.

„No… omad vead tal muidugi on. Mõnikord on ta natuke liiga kuri. Aga ta ei löö last. Pole mitte kunagi löönud.“

„Vähemalt seegi hea,“ arvas Annika.

„See-eest sind ju klobib?“ meenutas Maia Ingale. „Mis hea isa see selline on, kes oma lapse ema peksab?“

„Eks ma ju ise olen ka mõnikord süüdi,“ õigustas Inga oma meest.

„Jaa, ma tean,“ ütles Annika irooniliselt. „Võiksid ju vähem suud pruukida ja oma arvamuse endale hoida, mis?“

„Täpselt nii!“ ei märganud Inga irooniat.

„Aga tegelikult ei ole nii,“ vaatas Annika tõsiselt Ingale otsa. „Ükski põhjus pole piisav, et naist lüüa! Meil siin on vaba maa, meil võib igaüks oma arvamust avaldada. Aga mitte keegi ei tohi oma arvamust rusikatega väljendada. – Lihtne, mis?“

„Sinul on muidugi lihtne,“ ei olnud Inga rahul. „Sind ju praegu keegi ei peksa? – Vabandust, Maia rääkis mulle natuke sinust. Kas sa said lõpuks lahutatud?“

„Ei, ma elan sellesama mehega koos. Aga juba aastaid ei ole ta minu vastu kätt tõstnud.“

„Mees on lõpuks aru saanud, kui hea naine tal on,“ ütles Maia.

„Nii et inimesed siis tõesti võivad muutuda?“ ei uskunud Inga.

„Mitte iseenesest. Mõnikord on vaja korralikku raputust. Ja siis kindlat kätt.“

„Ja millega sina teda raputasid?“

„Kirjutasin politseisse avalduse.“

„Päriselt?“

Inga üllatunud hääl oli nii vali, et kõrvallaudadest vaadati nende poole.

„Päriselt, päriselt,“ kinnitas Annika. „Lihtsalt võta kätte ja tee see asi ära!“

„Aga kui pärast läheb hoopis hullemaks?“ Inga võttis tooni maha. „See ei ole kaugeltki kõige jubedam sinikas, mis mul olnud on.“

„Siis lähed uuesti politseisse!“

„Ma ei tea… Ma mõtlen veel selle üle. Ja järjest rohkem mõtlen, et äkki peaks kaaluma teist varianti – et lahutaks ja poiss jääks temaga.“

„Nii lihtsalt loobuksid lapsest?“ imestas Maia. „Sa ju ise ütlesid, et teed kõik, et lapsel oleks hea!“

„Just nimelt! Lapse pärast ma seda ju teeksingi – lõppeks ehk ükskord see pidev tülitsemine.“

„Jääksid ilma kõigest – nii kodust kui lapsest…“ ei saanud Annika aru.

„Millest sa elama hakkaksid, ei tea?“ pahandas Maia.

„Ta lubas mulle lahutuse korral iga kuu kolm tuhat maksta. Seda pole küll nii palju, nagu ma harjunud olen, aga midagi ikka.“

Annika neelatas. Kolm tuhat? Kuigi Annikale numbrid meeldisid, lõi see lihtne number tema mõtlemise hetkeks segamini. Siis taipas ta kella vaadata. Õnneks oligi kell sealmaal, et Martinile trenni järele minna.

„Ma helistan sulle õhtul,“ ütles Maia Annikale. See noogutas.

„Aga kindlasti kaalu seda politseisse minekut,“ meenutas Annika Ingale ja läks kiirelt kohvikust välja.

Annika oli jätnud meelega ütlemata, et tema võttis omal ajal avalduse Raini vastu tagasi. Rain istus küll aastakese vangis, aga mitte tema pärast. Vabadusse naastes oli mees mõistnud, kui mugav on tema elu siis, kui natukenegi Annikale järele annab. Annika ju hoolitses terve pere eest, toetas ja innustas teda edasi pürgima… – Nii vähemalt arvas Annika ise. Aga kui Raini karistusele oleks lisandunud ka Annika süüdistus, poleks mees iial mõistust pähe võtnud. Vähemalt mitte see mees. Tigedate kriminaalide keskel naist siunates oleksid tema ideed ehk hoopis hullemaks läinud.

Inga mehe pärast Annika ei muretsenud. Loomulikult võis kõik pärast politsei sekkumist hullemaks minna. Aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus! Annika oli kohe aru saanud, et Inga suhted mehega olid hoopis teistsugused. Annika oli avalduse tagasi võtmisega kaitsnud oma peret, püüdnud säilitada selle riismeid. Ingal aga ei paistnud mingeid peresuhteid olevatki! Laps nii lihtsalt käest anda – nendel polegi ju midagi säilitada! Erinevalt temast ja Rainist. Järelikult oli soovitus politseisse pöörduda täiesti asjakohane.

Ja see kolm tuhat… Lihtsalt niisama – kolm tuhat?

Annika hurjutas ennast: ei tohi lasta end rahanumbritest pimestada! Ka rikkad nutavad ja kuldpuur on ikkagi puur, armastust raha eest ei osta – kõik need kaunid fraasid tulid talle pähe, aga tema mõistus tõrkus neid tõsiselt võtmast. Summa, mis Annika jaoks oli ideaaliks, oli mõne teise jaoks väiksem kui praegune summa, mida enda peale kulutada. See oli lausa solvav. Annikal ei olnud mingit tahtmist seda noort naist aidata. Mismoodi siin aidatagi – lahendus oli ju leitud? Annika oli Maia peale lausa pahane, et see teda Inga asjadesse oli tõmmanud.

Maia helistas Annikale õhtul peale kaheksat. Annika jälgis parajasti, kuidas Liis kööki koristab. Tüdruk tegi seda, nagu kõike muudki, ilmse vastumeelsusega. Aga ikkagi tegi! Ja oli oma tegemistega lõpusirgele jõudnud.

„Olgu, aitab küll, tubli oled, võid minna,“ ütles Annika Liisile naeratades, enne kui kõne vastu võttis. Liis kehitas tülpinult õlgu, viskas mikrokiudlapi, millega ta pindasid pühkinud oli, radiaatorile ja läks trepist üles. Annika ei hakanud talle meenutama, et lapi võiks korralikult ära panna. Ilmselgelt sai Liis ju aru, et Annika ootab tema lahkumist, ei taha tema kuuldes telefoniga rääkida.

„Ma kuulen,“ ütles Annika telefoni.

„Ütle palun, et sa ei ole minu peale pahane,“ nõudis Maia.

„Sellepärast, et ma pidin täiesti ette valmistamata hakkama nõu andma inimesele, kes seda tegelikult üldse ei vaja? – Ei, ma ei ole pahane.“

„Oled ju küll,“ sai Maia Annika häälest aru. „Tead, ta ei ole tegelikult üldse halb inimene. Ta on lihtsalt natuke naiivne. Ja tegelikult on seal veel palju, millest ta ei jõudnud sulle praegu rääkida. Näiteks, kuidas mees last tema vastu ässitab ja…“

„Ära räägi mulle, ma ei taha teada. Mina andsin oma soovituse ja nii see jäägu. Sina olid ju see, kes abivajajaid aidata tahab, ära mind sellesse sega.“

„Jajah,“ ütles Maia. „Kuule, kas sa kavatsed kohe varsti magama minna? Ma mõtlesin, et sõidaksin sinu juurest läbi, jooks ühe tassikese teed, ajaks tunnikese juttu?“

„Käibemaksudeklari esitamine on varsti, mul on siin mitu päeva käed tööd täis.“

Poole tunni pärast, kui ta juba töölainel oli, torkas talle pähe, et äkki oli ta Maiat solvanud. Teine tahab head ja tema ei leia tundi aegagi! Annika valis Maia numbri.

„Ah, unusta ära, mis solvumisest sa räägid?“ ütles Maia hääl telefonis. „Ja üleüldse, lülita veekann sisse, ma olen kohe varsti sinu juures.“

Kuigi see oli taas Annika privaatsfääri tungimine, ei tundnud ta enam vastumeelsust. Maia oli Maia. Otsekohene, aga aus ja õiglane. Pealegi kasutasid nad tihti juhust, kui Rain ära oli, et Annika juures istuda ja lobiseda. Annika lasi teekannu vett täis ja lülitas selle tööle. Siis võttis ta puhta mikrokiudlapi ning tõmbas Liisi pühitud pinnad uuesti üle.

Maia tõi veini.

„Ma tahaksin, et sa Ingaga veelkord räägiksid,“ ütles ta pärast esimesi lonkse.

„Miks?“

„Tegelikult tema ise tahab seda. Ütles mulle, kui sa olid läinud. Ütles, et ta imetleb sind, et sa oled sellest olukorrast välja tulnud.“

Annika mõtles pisut. Äkitselt hakkas tal Ingast kahju: kena noor naine elab nii masendavat elu! Mis sest, et jõukalt – eneseväärikus on see, mis loeb. Annika oli omal ajal halva mängu juures head nägu teinud, mitte kunagi ei läinud ta kellelegi rääkima, et tema mees peksab teda. Ta oli lootnud, pettunud, vihanud, põlanud ning taas lootnud ja unistanud, et ükskord on kõik teisiti. Ja lõpuks ju oligi: Rain oli aastaid olnud rahulik. Kui õudne pidi olema Inga elu, et ta sellest rääkida julges? Missugune eneseületus võis olla tema jaoks peksmisest rääkima hakkamine! Ja tema, Annika, oli põlgusega lauast tõusnud, talle tema sissetulekute pärast kade olnud…