Читать книгу Lumehaldjas - Ketlin Priilinn - Страница 4

Rebecca oli lugenud enne lapse sündi kümneid raamatuid raseduse ja beebiea kohta, kuid ometi niitis tegelikkus oma intensiivsusega tal jalad alt. Seda ei olnud ta osanud arvestada, et vahel – ja pigem päris sageli – pole aega isegi tualetti minna kohe, kui vajadus oleks. Ta arvas, et magamata öid tuleb beebi kõrvalt ikka ette, aga ei oleks uskunud, et pigem tuleb mõnikord harva ette neid öid, kus saab natuke magada. Ta ei osanud arvestada, et kõik emotsioonid on sedavõrd tugevad – et väsimus on tappev, et see kisa ajab sõna otseses mõttes hulluks ning et see armastus ja imetlus magavat või naerusuist beebit vaadates võib olla selline, et annab kõigele vaatamata kuhjaga jõudu kõigega toime tulla. Vähemalt kuni järgmise korrani, mil laps röögib tunde ja tunde ning on jälle tahtmine kasvõi rõdult alla hüpata, et ainult see kohutav lärm lõpeks.

Mõnikord tundis Rebecca ennast nii uimase ja kurnatuna, et ta ei mäletanud, kas toitis last mõne minuti eest või on viimasest söögikorrast juba paar või rohkemgi tundi möödas. Talle näis, et terve päev koosnebki neljast asjast: üritamisest poissi magama saada, tema söötmisest, kussutamisest-rahustamisest-süles tassimisest ning mähkmete vahetamisest. Kui üks asi neist neljast sai tehtud, järgnes kohe teine, seejärel kolmas, kohe neljas ja kogu tsükkel hakkas otsast peale. Päevast päeva, tunnist tundi. Rebecca ei saanud aru, mispärast laps nii palju nutab, ja tundis ennast seepärast süüdi. Miks tal ei ole minuga hea olla, küsis ta endalt, kui vaatamata tema püüetele poeg mitte kuidagi rahuneda ei tahtnud. Ma ju püüan! Ma püüan, aga ikka ei ole sellest mingit kasu, ikkagi ei suuda ega oska ma olla selline ema, kelle laps oleks rahulik ja naerataks ja tunneks ennast mõnusalt.

See oli olnud kogu aeg tema suurim hirm. See, et ta ei saa hakkama, et ta ei oska olla ema. Ja nüüd näis talle tihtipeale, et just täpipealt nii see ongi juhtunud. Rebecca ei kujutanud ette, mismoodi ta üldse oleks toime tulnud, kui Kristiina poleks talle nädalas korra-paar appi tulnud ja võimaldanud pisikest – üksinda! – jalutuskäiku või uinakut. Neil harvadel kordadel, kui õde Sandrit hoidis, tundis Rebecca, nagu oleks sattunud paradiisi. Milline luksus oli käia segamatult duši all! Milline luksus oli isegi käia ilma lapseta poes! Kuidas ta küll varem ei osanud hinnata seda, kui oli võimalik lihtsalt natuke aega päeval tukastada? Sandri une ajal ta seda enamasti teha ei saanud, sest poiss magas paremini õues värske õhu käes ja liikuvas vankris – mitte et seisvas vankris teda siia suure korrusmaja akna ette oleks saanud üksi magama jätta. Pealekauba kasutas ta lapse kolme-neljakümneminutilisi uneaegu selleks, et juua rahus kasvõi üks tassike teed või kohvi, sirvida mõnda ajakirja või internetiportaali. Seal oli ta juba raseduse ajast hakanud suhtlema mitme teise peatse ja nüüdseks vastse emaga ning teistega kogemuste vahetamine pakkus päris palju tuge ja lohutust. Tema olukorras, üksinda last kasvatamas, oli kogu foorumi novembris ja detsembris sünnitanute hulgas siiski vaid üksainus naine peale Rebecca. See oli üks noor, kõigest 21-aastane üliõpilasneiu, kes õnneks sai elada oma vanemate juures ning nood teda ka igakülgselt toetasid ja abistasid. Ja tema lapse isa oli ka pildil olemas, ehkki elas omakorda koos enda vanematega.

Ema… jah, ka Rebeccal oli ju olemas ema. Nende omavahelised suhted olid pärast Sandri sündimist paranenud, sest ema oli tütrepojast vaimustuses ning Rebecca ise tahtis väga, et lapsel oleks olemas vähemalt üks vanaema. Ja tädi. Nii ema kui Kristiinaga polnud ta siiani suhelnud kuigi meelsasti, sest valusad lapsepõlvemälestused andsid ikka veel pidevalt tunda. Ta teadis, et ema oli alati eelistanud Kristiinat talle ning soovinud, et ta oleks rohkem oma õe moodi. Kuid Rebecca polnud eales selline nagu Kristiina, selline õbluke ja blond ja suurepäraselt koolis hakkama saav ja populaarne tüdruk. Ta kaalus varases teismeliseeas sama palju kui nüüd vahetult enne Sandri sündimist, teda kiusati ja mõnitati praktiliselt iga päev ning kõik see kokku päädis anoreksiaga ja aastase viibimisega psühhiaatriahaiglas, kui ta ennast peaaegu surnuks oli suutnud näljutada.

Võib-olla selle kõige pärast ei olnudki ta võimeline ka praegu mingeid normaalseid suhteid looma ega hoidma, nii oli Rebecca tihtipeale mõelnud. See, et ta niimoodi oma kolleegi – õigemini otsesesse ülemusse, Anders Ojasalusse – oli armunud, tundus algusest peale nii vale kui vähegi olla sai. Anders oli abielumees, kolme väikese lapse isa. Rebecca oli püüdnud oma tundeid varjata ja uskus pikalt, et Anders suhtubki temasse kui lihtsalt kolleegi, äärmisel juhul ehk kui sõpra, ent ühel kevadisel õhtul muutus nende vahel äkitsi kõik.

See oli vaid üks kord, ja mõlemad tunnistasid hiljem, et see oli viga, mida poleks tohtinud juhtuda. Nad võtsid nõuks püüda seda unustada. Ainult et neil polnud enam kunagi võimalik seda unustada, sest peagi andis enda tulekust märku Sander, kelle saabumist ootas Rebecca suure igatsuse ja põnevusega, mida varjutas ainult hirm hakkamasaamise ees. Hirm, mis, nagu selgus, oli igati põhjendatud, aga ka nüüd võis ta täie kindlusega väita, et ei vahetaks võimalust ema olla mitte millegi vastu. See oli lihtsalt nii uskumatu tunne, et keegi niimoodi sõltub temast, vajab teda, armastab teda. Mitte kunagi varem polnud Rebecca selliseid asju tundnud, see kõik hirmutas, aga oli samas kõige imelisem ja kõige raskem kogemus tema senises elus.

Tööst tundis ta nüüd Sandriga kodus olles sageli puudust, ehkki ei kujutanud ette, millal ükskord saaks ta jälle sinna naasta. See aeg näis olevat kusagil määramatute kauguste taga, umbes miljard aastat eemal sellest pöörasest beebiema rutiinist, milles ta viimased kolm kuud oli elanud.

Martin, tema hea ja praktiliselt ainuke sõber Martin oli see, kes teda tööl toimuvaga ikka tasapisi kursis hoidis. Noormees külastas teda aeg-ajalt või helistas, et küsida, kuidas tal läheb. Rebecca tundis ennast ikka veel süüdi, et ei suutnud kunagi tema tunnetele vastata – ta teadis juba ammu, et Martin on pikemat aega olnud temasse armunud. Samuti teadis ta seda, et hiljaaegu oli Martin oma elukaaslasest Elerist lahku läinud. See kurvastas teda, sest ta oli siiralt lootnud, et sõber on leidnud enda kõrvale õige inimese. Martin ei tahtnud sel teemal pikemalt peatuda ning Rebecca meelest polnud ka kohane uurida, mis neil oli juhtunud. Kui nii, siis nii. Selle asemel rääkisid nad rohkem tööga seonduvast. Rebecca kuulis kahjutundega, et Karl ei plaani pärast mõne kuu eest läbielatud infarkti enam tööle naasta. Ta oli küll enam-vähem taastunud, kuid liikumisega oli pisut raskusi ja ka käed vedasid aeg-ajalt alt.

Karli asemel oli neil nüüd uus töötaja, umbes kolmekümnene politseiuurija Paul, kes oli neile appi tulnud viimase mõrvajuhtumi uurimise lõpus, kui nad juba tapjat kinni võtma suundusid. See oligi see kord, kui Rebecca enneaegselt sünnitama hakkas ning Anders raskesti haavata sai. Jah, Anders… tema kohta uurides oli Rebecca püüdnud kõlada võimalikult neutraalselt, et Martin midagi aru ei saaks. Keegi ei tohtinud teada, et tema ja Andersi vahel midagi on olnud, ammugi mitte, et just Anders on lapse isa. Jaoskonnas oli Rebecca maininud vaid seda, et hakkab last kasvatama üksi, ei enamat.

Andersit oli tulistatud kaks korda ja kuulid läbistasid ta maksa. Tal oli olnud suur verejooks ning pärast operatsiooni ja vereülekannet tuli tal pikalt haiglas lamada, esiotsa intensiivravipalatis. Keegi ei teadnud, kui täielikult ta üldse paraneb. Õnneks kulges taastumine siiski suhteliselt kiiresti ja hästi ning mees ise avaldas soovi võimalikult varsti jälle tööle tagasi tulla. Selle vastu polnud kellelgi midagi, sest Martini sõnul valitses jaoskonnas paras kaos. Maria pidi suurema osa tööst üksi ära tegema, sest Karli polnud enam tööl, Rebeccat samuti mitte ning Andersi puudumine tegi olukorra lausa kriitiliseks. Nagu sellest kõigest veel vähe olnuks, oli ka Martin olnud randmeluu murru tõttu mõnda aega sunnitud töölt eemal viibima. Kõige hullem, et see kõik juhtus korraga: Karli infarkt, Andersi ja Martini haavatasaamine, Rebecca sünnitus… nojah, see muidugi oli juba ammu ette teada ja juhtunu ajal ei oleks ta üleüldse tegelikult tohtinud tööpostil viibida. Ta oli tegelikult juba kaks kuud varem sünnituspuhkusele saadetud ning osales konkreetse juhtumi uurimises üksnes vabakutselise konsultandina. Rebecca oli püüdnud olla lausa äärmuslikult ettevaatlik, ent ometi said need piirid kuidagimoodi jälle ületatud. Iga päev tänas Rebecca saatust, et lapsega on kõik hästi, vaatamata sellele, et ta tuli ilmale poolteist kuud enne õiget aega. Aga ta ei suutnud unustada ega endale andeks anda, et töö tõttu oli tema lapse tervis kaks korda ohus olnud. Esimene kord siis, kui ta ennetähtaegselt sünnituspuhkusele saadeti, sest oli pärast ühte stressirohket situatsiooni lihtsalt kokku vajunud. Teine kord siis, kui ta oli pealt kuulnud tulistamist ning mõistnud, et juhtunud on midagi kohutavat, et Anders on võib-olla haavata saanud, võib-olla isegi… Selle ehmatusega oli ta lisaks mõistnud, et lootevesi on ära tulnud ning sünnitus alanud.

Nüüd muidugi ei tulnud nagunii kõne alla, et ta mingit moodi oma töös kaasa saanuks lüüa enne, kui Sander ükskord lasteaeda läheb. Millal see üldse pidi tulema – pooleteise, kahe aasta pärast ehk? Nii palju oli Rebecca kuulnud, et lasteaeda on vaja varakult koht kinni panna, aga sellega polnud ta seniajani jõudnud tegeleda. Tundus lausa jabur üldse mõeldagi mingi lasteaia peale nii pisikese beebi puhul, ent foorumitest loetu põhjal tuli lapsed sinna kirja panna juba praktiliselt sünnist alates. Nii et Sander oli just parajas vanuses.

Sander. Rebecca oli pikalt kaalunud, mida pojale nimeks panna. Ta soovis nime, mis sarnaneks lapse isa nimega – et kui isa ennast pildil pole, olgu siis vähemasti nimigi, mis teda meenutaks. Kuidagi järsku oli talle pähe tulnud Sander, mis ju oligi peaaegu sama nimi, ainult viimane täht esimeseks tõstetud. See tundus otsekohe nii õige.

Rebecca pakkis vastupuiklevat ja kisavat last kombinesooni ja tassis ta siis trepist alla autosse. Tal oli plaanis seekord jalutamise asemel hoopis veidi ringi sõita, et poiss magama saada. Tiirutada veidi mööda linna ning kui Sander magama jääb, siis käia läbi jaoskonnast. Seisvas autos magas ta päris hästi ning Rebeccal oli beebimonitor kaasas. Martin oli eelmisel õhtul helistanud ja tahtnud midagi rääkida, aga Sander jorises kõrval nii, et suhtlemine osutus võimatuks. Nii oligi ta siis lubanud, et üritab parem lapse uneajal läbi käia.

Martin oli kõlanud murelikult ning õigupoolest Rebecca juba enam-vähem teadis või vähemalt aimas, milles asi. Ilmselt selles põhikooliõpetajas, kes hiljaaegu koolimaja juurest tapetult leiti. Talle oli korduvalt mingi raske esemega vastu pead löödud, pea oli olnud täiesti sodiks taotud. See lugu vapustas tervet Eestit. Tegemist oli noore, alles paari aasta eest ülikoolist tulnud meesterahvaga, keda teati kui väga head ja pühendunud õpetajat. Täiesti kummaline, miks oleks küll keegi pidanud ta tapma? Martini jutust oli Rebecca suutnud läbi Sandri kisa aru saada nii palju, et mingi teine kummaline asi oli veel juhtunud. Mis just, seda lootis ta kuulda nüüd täna. Rebecca tahtis väga olla kursis sellega, mis tööl toimub, mis sellest, et ta ise enam millestki osa võtta ei saanud. Võimalus kolleegide ja nende tegemistega kontaktis olla oli just nagu üks pisike lüli, mis veel ühendas teda muu maailmaga väljaspool Sandrit. Ja seda lüli vajas Rebecca väga, et tunda ja olla kursis kasvõi natukenegi ka millegi muuga peale beebinduse. Martin teadis seda ning oli meeleldi valmis Rebeccale jaoskonnas toimuvast rääkima, küsis temalt sageli ka nõu ühe või teise asja osas, mis naist alati rõõmustas. Siis tundis ta end jälle kellegi teisena kui vaid emana ning vajalikuna ka muus kui vaid toitmise ja kussutamise rollis.

Õnneks uinus Sander seekord kiiresti. Kohe, kui Rebecca mootori käivitas, hakkasid tema protestinuuksed vaibuma ning selleks ajaks, kui auto majade juurest välja suurele teele keeras, hakkasid poisil silmad kinni vajuma. Jaoskonna juurde jõudes magas Sander juba ammugi sügavalt. Rebecca parkis võimalikult ukse ette, sättis talle monitori kõrvale ja suundus siis üles. Ta teadis, et kauaks ta jääda ei saa, kuid nii kümme-viisteist minutit ehk õnnestub Martiniga siiski rääkida. Seegi oli suur asi.

Fuajees tervitas teda rõõmsalt noor heledapäine sekretär Annika ning küsis lapse järele. Rebecca rääkis lühidalt oma elust-olust ja lippas siis üles. Kohviautomaadi juures seisis Maria, kes otsemaid Rebeccat kallistas ja samuti teada tahtis, kuidas väikesel Sandril läheb. „Kirde uuris minult hiljuti, et millal see Rebecca küll tagasi võiks tulla,” muigas Maria. „Pidin talle seletama, et imikute kõrvalt ei tulda tööle, selleks peab laps ikka natuke suuremaks saama.”

Maria nägi välja selline nagu ikka, helepruunide lühikeste salkus juustega ja veidi poisiliku olekuga. Ainult kuidagi nagu kõhnemaks oli ta jäänud ja tema silmade all olid tumedad varjud, nagu ei saaks ka tema öösiti magada. Rebecca teadis, et Maria elukaaslasel Sigridil on samuti väike laps, kellega vähemalt mõne kuu eest oli veel mitmesuguseid probleeme olnud ning seepärast uuris temagi nüüd Steni järele. Maria naeratas ja kinnitas, et Steni ja tema õe Meriliniga on kõik hästi.

„Nad on minuga nüüdseks juba nii hästi harjunud,” ütles ta, nõjatudes seljaga vastu kohviaparaati. „Sten on ka paremini magama hakanud…”

Maria toonist ja olekust võis aru saada, et muret teeb hoopis mingi muu asi, aga praegu polnud mahti lähemalt uurida. Juba seisis Martin siinsamas, lai naeratus näol, ja viipas Rebeccat endaga kaasa.

„Ma liituks ka heameelega teiega,” sõnas Maria. „Anders, Paul ja Kirde on kõik ära praegu ja mul oli plaanis mõned toimikud üle vaadata…, aga natukene aega leiaks ikka. Vahel on just vaja kedagi väljastpoolt, kes aitaks värskema pilguga vaadata.”

Rebecca tundis kerget nukrust, et temast on saanud „keegi väljastpoolt”, kuid ta mõistis, et Marial on tegelikult õigus, ja pealegi oli ta nagunii meelitatud, et kolleegid endiselt temaga infot tahtsid jagada ja teda toimuvasse pühendasid. Ametlikult poleks nad tohtinud seda teha, nüüd kus Rebecca lapsehoolduspuhkusel ja seega eemal viibis, kuid Martini sõnul oli kriminaalosakonna direktor Kaupo Kirde neile selleks loa andnud, uskudes samuti, et Rebecca asjassepühendamine võib uurimisele vaid kasuks tulla. „Ja see on Kirde poolt suur kompliment,” kinnitas Martin. „Ei saa ju öelda, et see mees kedagi sageli kiidaks.”

See oli küll tõsi. Rebecca asetas valge ümara kujuga beebimonitori enda ette lauale, kontrollis igaks juhuks, kas see ikka on sisse lülitatud, ja istus siis ühele Martini kabinetis olevatest vetruvatest kontoritoolidest. Maria seadis end sisse teises, Martin ise eelistas seista.

„Sa tahtsid midagi öelda eelmine kord, kui helistasid,” ütles Rebecca. „Selle õpetaja kohta vist. Mis ta nimi oligi…?”

„Oleg. Oleg Martinovski. Vene nimi, aga mees ise oli puhas eestlane. Kummaline juhtum, lausa ülimalt kummaline… See oli kella viie paiku, aga koolimaja asub majadest eemal ja sel ajal enam eriti liikumist ei toimu, autotee jääb samuti umbes viissada meetrit kaugemale ja sinna ei pruugi maja ees toimuv otseselt paista.”

„Kes ja millal ta siis leidis?”

„Juhuslik möödakäija, keegi tervisejooksul olev 18-aastane spordipoiss. Ta jooksis mööda kõnniteed ja nägi eemal auto juures maas kedagi lamamas. Alguses mõtles, et on mingi joodik, siis hakkas kahtlustama, et äkki ikkagi terviseprobleem, ja läks lähemale. Siis nägi ta verd ja maaslamaja purustatud pead.” Martini nägu tõmbus süngeks. „Võib ette kujutada, millise šoki ta sai. Õnneks suutis ikka politseisse helistada.”

„Kas midagi tema juurest veel leiti ka? Telefon, dokumendid, rahakott…?”

„Jah, kõik olid olemas. Sellepärast me nii ruttu saimegi tema isiku kindlaks teha. Ta oli eesti keele õpetaja ja lisaks viienda klassi juhataja. Saime üsna kohe ka tema naise Julia Martinovskiga ühendust, tema ehmatas niimoodi ära, et tuli kiirabi kutsuda. Neil on ka väike tütar, selle viisime isiklikult politseiautoga Julia ema juurde.”

„Kohutav. Kas mingeid kahtlusaluseid on, kellelgi mingit motiivi? Ma saan aru, et see juhtus alles kolm päeva tagasi, aga…”

„Kolm tükki on üles tunnistanud,” katkestas teda Maria. „Suudad sa seda uskuda?”

Rebecca arvas, et kuulis valesti. „Mida sa ütlesid?”

„Päev pärast seda, kui tapetu leiti, saime me päeva jooksul kokku kolm kõnet, kus helistaja väitis, et on selle mehe surmas süüdi. Ja igaüks neist kinnitas, et tegutses üksinda.”

Rebecca oli täiesti sõnatu.

„Ja kas tead, kes olid helistajateks?” võttis Martin jutujärje enda peale. „Lapsed. Tema enda klassi lapsed. Üks 11-aastane poiss ja kaks 12-aastast tüdrukut.”

See asi kiskus täiesti ebareaalseks, kas kolleegid tegid temaga nalja? Kuid nii Martin kui Maria olid surmtõsised, vägagi kaugel igasugusest naljaheitmisest.

„Kõigepealt helistas see poiss, Markkus Veskimäe,” rääkis Maria. „Annika võttis vastu, ta arvas algul, et see on mingi tüngakõne. Et keegi lihtsalt lollitab. Aga see laps oli nutu äärel. Me sõitsime ise kohe kohale, rääkisime nii tema kui ta vanematega… ja tuli välja, et terve perekond oli sel õhtul sugulase sünnipäeval viibinud, täiesti raudkindel alibi ja palju tunnistajaid. Mitte kuidagi poleks see poiss saanud oma õpetajat tappa.”

„Aga mispärast ta siis ometi nii väitis?” ei saanud Rebecca enam millestki aru.

Maria laiutas käsi ja Martin lihtsalt ohkas. „Kui me sellest aru saaks, oleks võib-olla tükk mõistatust juba lahendatud. Seejärel helistasid veel need kaks tüdrukut. Kõigepealt Katriine Rüüson. Siis, mõned tunnid hiljem, Berit Mia Nigula. Nad oleks nagu omavahel kokku leppinud, mõtlesimegi esialgu, et mingi haiglane kihlvedu või väljakutse või midagi niisugust…”

„Ja see ikkagi ei olnud see?”

„Me alles uurime, ei tea veel paljut, aga praegune mulje on selline, et ükski neist ei olnud teiste helistamisest teadlik.” Martin ebales natuke ja jäi nagu järele mõtlema ning jätkas siis.„Kui küsisime teiste laste ja kõnede kohta, siis kõik tundusid täiesti siiralt üllatunud. Muidugi on võimalik, et nad ikkagi valetavad, aga siis peaks kõik need lapsed olema ikka suurepärased näitlejad. Meie teooria oleks pigem see, et keegi sundis neid seda ülestunnistust andma.”

„Kolmel lapsel?” kibrutas Rebecca kulmu. „Milleks oleks vaja…” Ta ei lõpetanud, sest mõistis juba isegi. Selleks, et segadust külvata, mida ta praegu just nimelt teinud oligi. Et tegelikelt jälgedelt kõrvale juhtida. Jah, see kõik oli enam kui tõenäoline. „Kas teil ei õnnestunud panna neid rääkima või kuidagigi vihjama, kes võis neid sundida selliseid ülestunnistusi andma?”

„Kõik raiuvad nagu rauda, et mitte keegi ei pannud neid rääkima. Katriine tundus olevat lausa väga solvunud, kui selle jutuga üldse lagedale tulime. Igaüks kõneles veenvalt sellest, miks ta oli seda õpetajat vihanud ja soovinud temast lahti saada.”

Rebeccal vajus taas kord suu lahti. „Ja need lapsed siis tõesti rääkisid ja kirjeldasidki veenvalt, mismoodi nad oma õpetaja ära tapsid?”

Maria noogutas. „Ainult et jutud olid erinevad. Markkus Veskimäe väitis, et oli õpetajale selja tagant kiviga vastu pead visanud, sest too olevat teda kiusanud ja meelega halbu hindeid pannud. Katriine Rüüson kinnitas, et oli õpetajat noaga torganud – ilmselge vale, meil pole küll veel lahkamistulemusi, aga noast oli seal asi kaugel –, kuna tahtis lihtsalt teada, mis tunne on kedagi tappa. Ja Berit Mia Nigula sõnul oli õpetaja talle korduvalt ligi ajanud ning ta oli lihtsalt enesekaitseks löönud teda kotis olnud hantliga – tüdruk teeb sporti ja tal on oma hantlid trennis tõepoolest kaasas. Kõik need lood muidugi ei seleta seda, kes ja miks tema autol kõik kummid tühjaks oli lasknud. Sellest ei teadnud ükski lastest väidetavalt midagi.”

Kabinetis oli väga soe, aga sellele vaatamata jooksid Rebeccal külmavärinad üle keha.

„Kas on võimalik,” küsis ta, „et keegi nendest kolmest siiski sellega hakkama võis saada? Need tüdrukud?”

„Ei, sääraste vigastuste tekitamiseks on tarvis suurt jõudu ja väga rasket eset,” ütles Martin. „Mehe pea oli praktiliselt sodiks pekstud. Et seda võis teha üks nendest lastest… see tundub peaaegu sada protsenti võimatu.”

„Ja mida nende vanemad ütlesid selle peale, et nende lapsed mõrva omaks võtsid?” Korraks käis Rebecca peast läbi mõte sellest, kui Sander aastate pärast millegi niisugusega lagedale tuleks. Nüüd väristas ta ennast juba silmanähtavalt. Jumal küll. Mis tunne neil vaestel vanematel võis olla!

„Nad kõik olid täiesti šokeeritud, muidugi. Markkust kasvatab ema üksi, selline juba soliidsemas eas naisterahvas. Ta kordas terve meie vestluse aja, et see pole võimalik, me ajame tema poega kellegagi segamini, Markkus on nii hea poiss.” Martin ohkas. „Katriine pere elab Meriväljal, uues ja ilusas majas. Neil on kolm last. Ema on noor ja ilus ja hästi sümpaatse olekuga, tal hakkas paha, kui sellest kõigest rääkisime… Isa töötab Soomes, aga oli nüüd kodumail ja saime temaga ka kohtuda. Tema jutust sain aru, et Katriinel olid koolis alati neljad-viied olnud, kiituskirjad, ta oli üks kõige eeskujulikumaid lapsi klassis.” Martin peatus, võttis suurest veeautomaadist topsiga vett ja jõi suurte lonksudega. Siis helises ta telefon ning noormees astus kabinetist välja, et kõne vastu võtta.

Samal ajal rääkis Maria edasi. „Berit Mia ainukesena on natuke keerulisema taustaga perekonnast. Neil on peres kuus last, ema elab koos mehega, kes ei ole neist ühegi lapse isa, ja vähemasti selle ühe kohtumise järgi tundus, et see kasuisa on paras napsimees. Elavad pead-jalad koos kahetoalises korteris, õnneks kaks suuremat last olevat juba oma elu peal…”

Maria vaikis korra, astus akna juurde ja vaatas välja. Hetke ei lausunud kumbki mitte sõnagi. Siis lisas Maria vaiksemalt: „Aga mina ei usu siiski, et see tüdruk seda tegi. Olgu perekond milline tahes, Berit Mia ise jättis aruka ja sõbraliku mulje, tundus selline vaiksemat sorti tüdruk. Sama kinnitasid ka teised õpetajad koolis. Ja see, et õpetaja oleks 12-aastasele ligi ajanud… me muidugi ei tea, see on väga tõsine süüdistus. Võib-olla see oli nii, alles mõne kuu eest oli meil ju tegemist pedofiiliga, kes pealtnäha oli vägagi korralik ärimees. Tollel oli isegi sama vana ohver… Aga minule tundub, et midagi muud on selles loos mäda.”

Rebecca pidi endamisi sellega nõustuma. Ta tahtis küsida, kas õpetaja naisega rääkides ei tulnud välja mingit põhjust, miks oleks keegi pidanud ta mehele halba soovima, aga just siis kostis valgest beebimonitorist kaeblik nutuhääl. Sander oli oma uinakuga ühele poole saanud.

„Aitäh, et mulle sellest rääkisite,” ütles ta püsti tõustes. „Kahjuks ei oska ma praegu küll mingit nõu anda. See on üks veider lugu, ma pean selle üle järele mõtlema. Nende laste ja nende perekondadega tuleb kindlasti veel palju ja põhjalikult rääkida, nagu ka selle õpetaja lähedastega. Ja koolis teiste õpetajatega. Ehk hakkab kusagilt midagi välja kooruma. Aitaksin rohkem ja tegeleksin, kui saaksin. Tunnen teist kõigist suurt puudust.”

Martin astus kabinetti sisse tagasi ning Rebecca viimaseid sõnu kuuldes embas teda, sama tegi Maria. „Küll sa varsti jälle meie keskel oled,” sõnas Maria. „Ma ise ei tea sellest midagi, aga Sigrid ütleb, et lapsed kasvavad nii kiiresti, et ei saa arugi, kuidas nad järsku lähevad juba lasteaeda, juba kooli, kui endale tundub, et alles nad olid nii imepisikesed ja abitud.”

Rebecca kiirustas trepist alla, kuuldes veel Martini sõnu Mariale: „Mingi vanem naine helistas. Tahtis kiiresti meiega kohtuda, pidid oma mehega koos täna jaoskonda tulema. Ma ei tea, millest ta rääkida tahtis, polnud nõus telefonis midagi ütlema. Loodame, et tal on mingit infot mõrvaga seoses, mitte ei taha kaevata, et naabri koer haugub.”

Siis oli Rebecca juba trepist all ning kuna Sandri kisa kõlas juba läbi monitori kõrvulukustavalt, läbis ta viimased meetrid autoni lausa jooksusammul.