Читать книгу Lumehaldjas - Ketlin Priilinn - Страница 5

Aastaid kriminaalpolitseis töötanuna ei arvanud Maria, et miski võiks teda enam kuigivõrd üllatada. Ta teadis, et inimesed on võimelised korda saatma kohutavaid asju ning ta teadis ka seda, kui omane on paljudele toppida oma nina teiste asjadesse ja kritiseerida võhivõõraste inimeste isiklikku elu. Olid teistest erinev, järelikult olid sa halb, väärakas, pervert, ning ei kõlvanud „normaalsete” keskele elama. Selle kõigega oli Maria kokku puutunud sellest ajast saadik, kui ta aastate eest söandas „kapist välja tulla”, ometi oli ta siiani pigem tundnud uhkust selle üle, et oli kõigile raskustele vaatamata siiski suutnud iseendaks jääda. Ta ei tahtnud elada varjates ja valetades. Tema elu ja valikud olid tema enda asi, miks pidanuks need teistesse üldse puutuma? Ometi puutusid, ja igal sammul, ehkki Maria ei käinud oma orientatsioonist kusagil kuulutamas, ei osalenud ealeski paraadidel ega teinud oma arust nagu üldse midagi sellist, mis kuidagi võiks kedagi ärritada. Ta lihtsalt elas oma elu, ja kõik. Töökaaslastega oli tal õnneks siiski vedanud, kõik olid toredad ja sõbralikud ning neilt oli ta saanud üksnes toetavat suhtumist.

Praegune olukord oli aga midagi päris uut. Kogu negatiivse suhtumise ja ebanormaalseks nimetamise juures polnud seni vähemalt keegi teda reaalselt ähvardanud.

Maria ei mäletanud enam täpselt, millal see kõik algas. Kaks nädalat tagasi, kaks ja pool? Igatahes oli ühel õhtul, kui ta koju jõudis, olnud Sigridi näost otsekohe näha, et midagi on juhtunud. „See oli postkastis,” ütles naine tema küsimuse peale. „Kujutad ette!” Ta ulatas Mariale kokkukortsutatud paberitüki. Maria luges, ja esialgu ei suutnud ta mõistus vastu võtta neid sõnu, mis sinna sinise tindipliiatsiga olid kritseldatud. Tõmmake uttu krdi haiged friigid – seda luges Maria mitu korda, enne kui sõnade mõte talle kohale jõudis. Ta neelatas, aga manas näole kibestunud naeratuse. „Oleme omale fänni saanud,” ütles ta teeseldud lõbususega. „Loodame, et tema vaimustus kaua ei kesta.”

Mariale sai selgeks, et lootus on tõepoolest lollide lohutus. Järgnevate päevade jooksul leidsid nii tema kui Sigrid samalaadseid kirjakesi postkastist, ühe korra oli leidjaks ka Sigridi kaheksa-aastane tütar Merilin. Tõmmake nahhui muidu kahetsete varsti seisis tookordse lipiku peal. Tüdruk luges seda ja oli täielikus segaduses. Ei Marial ega Sigridil läinud korda talle rahuldavalt selgitada, mida see tähendab ja miks tahab keegi, et nad ära läheksid. Merilin oli õrna närvisüsteemiga laps ja käis endiselt igal nädalal psühholoogi vastuvõtul pärast kohutavat kogemust sügisel, kui üks vaimsete probleemidega meesterahvas ta röövis ja mitu päeva kinni hoidis. Merilin oli pääsenud ilma suuremate füüsiliste vigastusteta, kuid tema vaim sai tublisti kannatada, tekkisid tugevad keskendumisraskused koolis ja ärevus ning ebakindlus pealtnäha kõige tühisemategi asjade suhtes. Ähvarduskirja leidmine viis lapse päris korralikult rööpast välja ning mõlemad naised mõistsid, et niiviisi see asi edasi kesta ei saa. Maria rääkis toimuvast tööl Andersile ja Martinile, kes suhtusid asjasse kohe täie tõsidusega. „Huvitav, kas see inimene on teadlik sellest, kus sa töötad?” oli Anders arutlenud. „Või ongi asi just selles? Äkki on see keegi, kellega on jumal teab mis jama meil olnud. Jättis meelde, nuhkis sinu kohta ja nüüd üritab oma haigel moel kätte maksta.”

Selle peale oli Maria ise ka mõelnud. Muidugi, kättemaks politseinikule, eriti kriminaaluurijale, polnud ju mingi haruldane asi. Aga kes võis see haige inimene olla? Maria ei suutnud nagu välja mõelda, et ta kellelegi oma käitumisega midagi halba oleks teinud või kuidagi ebaõiglane olnud. Kurjategijad, keda ta tabada oli aidanud, olid tema teada praegusel hetkel veel vangis. Või oli mõni ehk siiski vabanenud? Seda oli tarvis uurida. Ta oli püüdnud ka postkasti läheduses valvata, kuid see ei andnud mingeid tulemusi ja lõpmatult seal trepi otsa peal passida ju ka ei saanud. Kirjad tulid aga ikka iga päev, ilmudes Maria meelest sinna tihtipeale ka päris öisel ajal. Asi ei piirdunud ainult kirjadega, viimase lumesaju ajal oli keegi Maria auto esiklaasile sõrmega kirjutanud LESBAR, suurelt ja süüdistavalt.

Nii oli ahistaja ja ähvardaja tabamine põhiline Maria meeli vallanud asi sel ajal, kui koolimaja eest leiti jõhkralt tapetud noor õpetaja. Enda probleemidele vaatamata suhtus ta juhtumisse täie tõsidusega, ehkki kogu loo kummalisus oli teda parajalt vapustanud. Eriti need lapsed, kes ennast üksteise järel süüdi tunnistasid. Nagu oleksid omavahel kokku leppinud, ainult et paistis, et vist ei olnud.

Nii palju oli teha, kõigiga uuesti kokku saada, uurida-uurida-uurida. Keegi oli ilmselgelt lapsi mõjutanud, aga kes küll? Kuidas saada nad tõtt rääkima? Kasutada mingi spetsiaalse psühholoogi abi ehk? Täna pididki nad Martiniga kogu ringi uuesti alustama, kõigepealt kella üheks oli kokku lepitud kohtumine kooli direktoriga. Seejärel uus jutujärg Oleg Martinovski abikaasaga, kes oli tänaseks haiglast välja saanud ning loodetavasti nüüd pisut paremas konditsioonis, et mõningatele küsimustele vastata. Anders ja Paul viibisid parajasti Markkus Veskimäe ema juures, lootuses temalt mingit veidigi asjalikumat informatsiooni saada kui ainult see „te ajate ta kellegagi segamini”, mida naine nende esimesel kohtumisel nagu rauda oli raiunud.

Aga enne ei saanud nemad minna kuskile, kui oli ära käinud see vanem abielupaar, kes enne helistas. Kell lähenes kaheteistkümnele, nad pidid kohe-kohe saabuma. Maria ja Martin läksid mõlemad alla fuajeesse neid ootama. Annika oleks küll nende tulekust kohe teada andnud, kuid tavaliselt eelistasid nad mõlemad tulijatele ikkagi isiklikult vastu minna. Aeg muudkui läks ja Maria muutus kärsituks. Nad pidid varsti edasi liikuma, kooli ei saanud hiljaks jääda, direktoriga oli ju kohtumine kokku lepitud. Lõpuks, kui kell juba veerand ühele lähenes, helistas Maria ise sellel numbril, millelt ennist see naine, Helgi Karilaid, oli helistanud. Keegi ei võtnud vastu. Paari minuti pärast helistas Maria uuesti. Ikka ei midagi.

„No selge,” kehitas ta siis õlgu. „Meil pole mõtet siia kauemaks passima jääda. Ju siis polnud midagi olulist, võib-olla said ikka naabriga asjad selgeks räägitud või mis iganes probleemi ära lahendatud.”

Punkt kell üks parkisid Maria ja Martin auto koolimaja ette. Maria mõtles, kui palju kordi on tulnud neil käia just koolimajades selle ligemale aasta jooksul, mis ta siin Tallinna jaoskonnas oli töötanud. Ikka nii ühe kui teise juhtumi puhul oli tulnud koole külastada, rääkida direktorite või õpetajate või teiste lastega. Seekord tuli just siin aga eriti suurt tähelepanu pöörata, kuna mõrvaohver töötas siin ja tapeti siinsamas, lisaks olid võimalike kahtlusaluste hulgas kolm tema enda õpilast.

Direktor Kaarel Tepand oli suurt kasvu ja koguka kehaehitusega mees, vanust pealtnäha viiekümne ja viiekümne viie vahel. Tema juuksed olid hallikas-pruunid ning otstest lokkis, halli oli ka tema põskhabemes ning puhmas kulmudes. Ta surus Marial kätt nii kõvasti, et naine pigistas hambad valust kokku ning nägi ka Martini näol valulise grimassi virvendust, mida päriselt ei olnud võimalik tagasi hoida. Tepand juhatas uurijad õpetajate tuppa – jah, jällegi tuttav koht, kus nii mõnegi uurimise käigus oli tulnud viibida. Ruum oli väike ja kitsuke ning lõhnas tugevasti mingi vänge parfüümi järele. Peale diivani ja ümmarguse klaasist laua selle ees olid siia väiksesse toakesse sisse pressitud veel kolm kirjutuslauda, igaühe ees kontoritool, ja üks peaaegu laeni ulatuv valge riiul, täis igasuguseid mappe, õpikuid ja raamatuid.

Peale direktori olid parajasti ruumis veel kaks naissoost õpetajat: üks nooruke, maksimaalselt kahekümne viie aastane neiu, kellele tema pruunid punutud patsid veel iseäranis lapseliku ilme andsid. Teine oli neljakümnendates, punase poisipea ja prillidega daam, kes oma ranges tumesinises kostüümis mõjus noore kolleegi kõrval lausa kontrastina. Kaarel Tepand palus uurijatel istuda diivanile ja tutvustas õpetajaid: noorem oli Mariliis Kallaste ning vanem Siiri Tenno. Tenno silmis hiilgasid pisarad, kui ta lausus: „Oleg oli meil üks parimaid õpetajaid – noor ja andekas, armastas oma tööd ja õpilasi. See oli meile selline šokk, et tema… et keegi…” Ta raputas pead, suutmata jätkata. Selle asemel võttis jutujärje üle Tepand, kes küsis, kas on vahepeal saadud mingit uut informatsiooni juhtunu kohta. Maria teadis, et nemad ei ole veel kursis sellega, et õpilased ennast süüdi tunnistasid. Juhtunust oli nii vähe aega möödas ja jutud polnud jõudnud levida. Nad olid Martiniga korra kaalunud, kas jätta see asi üldse rääkimata kui konfidentsiaalne uurimisalane info, kuid otsustasid, et ei. See tuleb nagunii välja, koolisiseselt polnud võimalik niisugust asja saladuses hoida. Oli isegi kummastav, et juba praegu ei kihanud sellest terve kool ja meedia takkapihta.

„Midagi kummalist juhtus küll,” alustas Maria ning rääkis lühidalt ära, mismoodi need kolm kõnet neile olid tulnud ja kui ebatõenäolised need võimalused tegelikkuses näisid. Kõigil kolmel olid kuulates suud lahti vajunud ja nägudele kerkinud äärmiselt sarnane üdini šokeeritud ilme.

„See peab olema mingi nali,” lausus Kaarel Tepand, tugevasti oma habet hõõrudes, kui oli kõnevõime tagasi saanud. „See on nende laste haige nali, kokkumäng ju ilmselgelt! Ma ei saa aru, kuidas te üldse kaalute, et midagi sellist võiks tõsi olla! Need on väikesed lapsed, viies klass, 11-12-aastased!”

„Härra Tepand, ma kinnitan teile, et me ei võtagi nende ülestunnistusi tõe pähe,” rahustas Martin. „Oleme juba saanud teada, et näiteks Markkus Veskimägi ei saanudki sel päeval sündmuskohal viibida. Pool tema suguvõsa kinnitas, et ta oli sel ajal hoopis sünnipäeval. Tüdrukute osas ei lähe nende jutt tegelikkusega kokku. Järelikult keegi mõjutas neid sääraseid tunnistusi andma. Meil oleks vaja välja selgitada, kes. Võimalik, et jõuaksime siis otse tegeliku mõrvari juurde.”

„Kas te olete laste ja nende vanematega juba rääkinud?” küsis nüüd nooruke Mariliis Kallaste. „Ma tean neid kõiki, annan nende klassile matemaatikat. Need kolm on kõik toredad ja tublid lapsed, probleeme on pigem mitme teisega…”

„Me oleme korra põgusalt kohtunud, kuid see oli vanematele arusaadavalt väga ränk ja esimesel korral me palju infot ei saanud,” ütles Maria. „Meie kolleeg läks just täna Markkuse emaga uuesti kohtuma, teiste peredega saame kokku homme. Täna läheme ja räägime põhjalikult ka Oleg Martinovski abikaasaga.”

„Tegelikult me tulimegi täna selleks, et te räägiksite meile nagu rohkem kõrvalseisja pilguga, missugused olid need lapsed ja missugune õpetaja oli Oleg Martinovski, millised olid tema suhted ta klassiga,” selgitas Martin. Ta ebales natuke ja Maria teadis, mispärast. Üks pomm oli neil veel lõhkamata jäänud. Naine võttis selle ülesande enda peale.

„Berit Mia Nigula esitas Oleg Martinovski vastu väga tõsise süüdistuse,” lausus ta vaikselt. „Igal lapsel oli oma põhjendus, kui me küsisime, miks ta siis seda tegi, mida väidab ennast olevat teinud… Markkuse sõnul õpetaja kiusas teda ja pani meelega halbu hindeid, aga Berit Mia ütles, et tegi seda enesekaitseks, kuna õpetaja olevat teinud talle lähenemiskatseid.”

Taas jahmunud vaikus. Esimesena reageeris seekord Siiri Tello, ta kargas püsti. „See pole võimalik! Olegil oli naine ja väike laps, ta poleks eales midagi sellist… püha jumal, ta polnud ometi mingi… pedofiil!”

„See on täielik nonsenss,” pomises Kaarel Tepand vapustatult. „Mina seda küll ei usu! Ilmselge, et need lapsed valetavad, te ise ütlesite ka…”

Aga Mariliis küsis vaikselt hoopis seda, mida siis Katriine Rüüson oma põhjenduseks oli öelnud. Maria kordas seda, mida tüdruk nii rahulikult oli väitnud ja mis neile kõigile kananaha peale ajas: et ta tegi seda uudishimust, kuna tahtis teada, mis tunne on kedagi tappa.

Tundus, et kõik, mida nad siin täna ütlesid, šokeeris neid kolme õpetajat totaalselt, nii ka see viimane väide. Muidugi oli see rabav, et üks laps millegi sellisega lagedale tuleb, isegi siis, kui see tegelikult tõele ei vastanud. Kaks õpetajat hakkasid teineteisest üle rääkima ning Siiri Tenno pühkis pisaraid, samal ajal seletades, et see kõik on just nagu üks halb unenägu. Maria ja Martin andsid seltskonnale momendi aega ennast koguda, ja siis kordas Maria esialgseid küsimusi, paludes neil jutustada esmalt Oleg Martinovskist.

„Missugune ta oli iseloomult?” küsis ta. „Rääkige kõigest, mis pähe tuleb, kui teda meenutate.”

Kaarel Tepand võttis esimesena sõna. „Minule jättis ta alati väga sümpaatse mulje,” ütles ta.

„Noor, aktiivne ja asjalik inimene – selliseid õpetajaid tuleb praegu väga vähe peale, õpetajaamet ei tõmba enam noori… See on väga tõsine probleem. Oleg oli just selline inimene, nagu mina siia kooli ootan – nagu küllap enamus direktoreid ootaks.”

„Kas tal oli kunagi mingeid konflikte mõne õpilase või siis mõne õpilase vanematega?” küsis Martin ja kortsutas kulmu. Just sama asja peale oli mõelnud ka Maria – et võib-olla oli mõne õpilasega tõsisem probleem ning kogu asja taga oli mingi solvatud lapsevanema julm kättemaks. Kuid Tepand raputas aeglaselt ja mõtlikult pead.

„Mina küll millestki niisugusest ei ole kuulnud,” ütles ta. „Minu teada oli Oleg üks terve kooli populaarsemaid õpetajaid, hinnatud nii kolleegide, laste kui lapsevanemate seas.”

Maria pani tähele, et Mariliis Kallaste on väga mõttesse vajunud ning närib sealjuures oma kitsaid huuli, nii et need tublisti punetama olid löönud.

„Nii palju kui ma tean, siis tal mõne õpilasega oli nutitelefonide pärast probleeme,” lausus ta kõhklevalt. „Oleg oli väga selle vastu, et õpilased tunni ajal telefonides istusid, ta keelas selle rangelt ära. Ta kord rääkis, et oli Stevenilt telefoni ära võtnud ja pärast tundi tagasi andnud. Poiss läks seepeale oma vanematele kaebama ja pärast oli tema emaga olnud ütlemist.”

„Tõesti?” See kõlas isegi päris huvitavalt.

„Aga see ema oli ise ka lõpuks aru saanud, et Olegil oli õigus,” kiirustas Kallaste lisama. „Ja poiss tõmbas sestpeale oma telefoniga tagasi. Samalaadseid lugusid olevat veel olnud, aga midagi täpsemat mina ei tea. Tean, et ta oli pühendunud ja sõbralik, aga ka range õpetaja, korralagedust tema ei sallinud.”

Maria otsustas läheneda teisiti. „Aga need lapsed, rääkige nendest,” palus ta. „Konkreetsed lapsed: Katriine Rüüson, Berit Mia Nigula, Markkus Veskimäe? Ütlesite enne, et nad olid toredad ja tublid, et probleeme oli pigem teistega. Kas võiksite neist igaühte natuke lähemalt iseloomustada?”

Tepand ohkas sügavalt ja südamest. „Just Oleg oleks osanud seda kõige paremini teha,” ütles ta. „Oli ju tema nende klassijuhataja. Mina ja mu kolleegid ei ole siin ilmselt kõige paremad iseloomustajad, meie nendega nii lähedalt kokku ei puutunud. Mariliis, sina ju andsid neile peaaegu iga päev matemaatikat, mida sina oskaksid öelda?” Mees ristas käed rinnal ja jäi nõudlikult oma noorele alluvale otsa vaatama. Too ohkas omakorda ja vangutas pead.

„Ma ei suuda unustada, mida te Katriine kohta ütlesite. See on nii absurdne! Katriine on puhas viieline tüdruk, alati viisakas ja sõbralik, temaga pole iialgi olnud vähimaidki probleeme. Luges palju raamatuid, küsis sageli tunnis igasuguseid asju lisaks, meil tulid just tänu temale vahel huvitavad arutelud, kus näiteks elus ühte või teist valemit vaja võiks minna.”

„Aga Markkus ja Berit Mia?”

„Berit Mia on väga vaikne ja tema hinded on olnud keskmised. Ta ei ole paistnud eriti millegagi silma… Markkus muidugi on nii-öelda klassi kloun, püüab alati kõiki naerma ajada, tunnis on vahel minugi muigama saanud. Tema on pigem selline kolmeline õpilane, vahepeal oli ta õppeedukus päris kehv, aga rääkisin ta emaga ja nüüd käib ta eratunde võtmas. Sellest ajast peale on hinded väheke paranenud.”

„Kuidas nendel selle nutisõltuvusega lood on, kas neil ei võinud klassijuhatajal sellelt pinnalt konflikte tekkida?”

„Kui, siis ehk Markkusel,” lausus Mariliis Kallaste kõhklevalt. „Temale olen mina ka korduvalt pidanud ütlema, et ta telefoni ära paneks. Et Oleg oleks teda aga kiusanud ja meelega halbu hindeid pannud… Ta ei teinud ealeski midagi sellist, ta oli just väga õiglane ja hea südamega! Alati püüdis näha asju õpilase seisukohalt ja teha kõik selleks, et aidata, kui oli mingi probleem, mis iganes asi.”

Maria mõtles, kas Mariliis võis ehk olla oma kolleegi armu-nud. Vähemasti niisugune mulje talle jäi.

Martin pöördus Siiri Tenno poole. „Mis ainet teie annate?” küsis ta.

„Ajalugu,” lausus naine vaikselt. Tema silmad olid paistes ja üsna punased.

„Kas teie tähelepanekud on samasugused nagu kolleegil või panite ehk neist lastest mõne juures tähele veel midagi?”

„Põhimõtteliselt on küll samad tähelepanekud,” lausus Siiri Tenno, pilgutades silmi ja püüdes end ilmselgelt kokku võtta. „Konkreetselt nende lastega erilisi probleeme ei tule nagu meelde, ehkki Markkus aeg-ajalt segas tundi, teda pidi ikka vahel keelama ja tuletama talle meelde, et tunnis tuleb kuulata. Ainuke asi, mis nüüd meenub nendega, on see, et Katriine ema käis alles eelmisel nädalal koolis, nägin teda koos Olegiga trepist alla tulemas. Tundus kuidagi mureliku näoga. Millest nad aga rääkisid, sellest ei ole mul õrna aimugi.”

„Kas ehk keegi teine õpetajatest võiks sellest midagi teada?” küsis Maria. „Kus selliseid vanematega vestlusi tavaliselt peetakse – õpetajate toas?”

„Mitte alati ja tingimata,” sekkus Kaarel Tepand. „See sõltub täiesti õpetajast, kuidas ta tahab teha ja muidugi ka sellest, kus parajasti vaba koht on. Nagu isegi näete, ei ole meil siin õpetajate toas just palju ruumi.”

„Mina ei tea isegi, milline Katriine Rüüsoni ema välja näeb ja õpetajate toas pole ma küll näinud Olegi ühegi vanemaga vestlemas,” tunnistas Mariliis Kallaste.

„Ma uurin teiste õpetajate käest järele, kas keegi sellest intsidendist midagi teab,” lausus direktor. „Aga kõige parem oleks muidugi, kui saaksite küsida otse asjaosaliste endi käest. Võib-olla polnud see midagi erilist, mida peaks varjama. Ja kui Katriine ise ei räägi, siis ehk saan mõne õpilase käest selle välja uurida.”

„Oleksime teile äärmiselt tänulikud,” ütles Maria. „Olukord on selline, et vastavalt seadusele me saame küll vestelda Markkuse, Katriine ja Berit Miaga, aga teiste lastega rääkimiseks peab meil olema vanemate nõusolek. Kõige parem olekski, kui teie ise saaksite selles asjas selgust tuua, ehkki Katriine enda käest me küsime seda loomulikult ka kohe esimesel võimalusel.”

Kuna rohkem kellelgi midagi lisada ei olnud, siis surusid Martin ja Maria kõigi kolmega veel kord kätt ja asutasid minekule. Nüüd tuli suunduda Oleg Martinovski koju, kohtuma tema lese Julia Martinovskiga. Maria lootis väga, et naine on nüüd paremas tervislikus seisundis. Vähemasti tundus nende ennist peetud telefonivestluse põhjal küll nii. Naine oli kinnitanud, et võtab arsti poolt välja kirjutatud rahusteid ja saab tänu neile hakkama.

Oleg Martinovski elas Kolde puiesteel, koolist kõigest mõned tänavavahed edasi. Mehel oli olnud äärmiselt mugav tööl käia. Vaevalt mõned minutid pärast koolist lahkumist helistasid Martin ja Maria juba teisel korrusel tema ukse taga kella. Uks avati peaaegu kohe ning lävel seisis väikest kasvu ja sale, pika heleda punutud patsiga naisterahvas, kes tundus olevat oma surnud abikaasast pisut vanem – kuigi ilmselt mitte rohkem kui neli-viis aastat, naine näis maksimaalselt kolmkümmend. Ta kandis pikka tumepunast tuunikat heledate teksaste peal ning tuunika servast hoidis kramplikult kinni väike blond tüdruk, kes ema selja tagant välja piilus.